EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
15. aprill 2021(*)
Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Direktiiv 2011/83/EL – Tarbijalepingud – Artikkel 21 – „Telefonikõned“ – Telefoninumbri haldamine kaupleja poolt selleks, et tarbija saaks temaga sõlmitud lepinguga seoses ühendust võtta – Sõlmitud lepinguid puudutava müügijärgse teenuse raames ettevõtja poolt kahe sellise telefoninumbri kasutusele võtmine, millest üks on tasuline lauatelefoninumber ja teine tasuta mobiiltelefoninumber – Klientidele mõeldud suhtlusvahendite sisu – Tarbijate jaoks põhitariifist kõrgema tariifiga klienditoe telefoninumbri kättesaadavus – Mõiste „põhitariif“
Kohtuasjas C‑594/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Markkinaoikeuse (kaubanduskohus, Soome) 11. novembri 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. novembril 2020, menetluses
Kuluttaja‑asiamies
versus
MiGame Oy,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud C. Toader (ettekandja) ja N. Jääskinen,
kohtujurist: G. Pitruzzella,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,
on teinud järgmise
määruse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 21 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on Kuluttaja‑asiamies (tarbijakaitse ombudsman, Soome) (edaspidi „ombudsman“) ja Soomes asuv äriühing MiGame Oy ning mis puudutab selle äriühingu klientidele mõeldud suhtlusvahendite sisu, milles tehakse selle äriühinguga varem lepingu sõlminud tarbijatele teatavaks klienditoe telefoninumber, mis on põhitariifist kõrgema tariifiga.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2011/83 artikkel 1 määratleb direktiivi eesmärgi järgmiselt:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormide teatavaid aspekte.“
4 Direktiivi artikkel 4 „Ühtlustamise tase“ sätestab:
„Liikmesriigid ei säilita siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“
5 Direktiiv artikkel 21 „Telefonikõned“ näeb ette:
„Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi.
Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta.“
Soome õigus
6 Direktiivi 2011/83 artikkel 21 võeti Soome õigusesse üle 20. jaanuari 1978. aasta tarbijakaitseseaduse (38/1978) (kuluttajansuojalaki (38/1978)), mida on muudetud 30. detsembri 2013. aasta tarbijakaitseseaduse muutmise seadusega (1211/2013) (laki kuluttajansuojalain muuttamisesta (1211/2013)), (edaspidi „seadus 38/1978“) II peatüki §‑ga 14.
7 Seaduse 38/1978 § 14 näeb ette:
„Kaupleja sõlmitud tarbekaupu käsitleva lepinguga seotud telefonikõnede puhul ei või kaupleja kasutada teenust, mille eest peab tarbija tasuma oma liitumislepingus ette nähtud tariifist kõrgema tariifi alusel või liitumislepingus ette nähtud tariifile vastavast arvestuslikust põhitariifist kõrgema tariifi alusel.
Arvestuslik põhitariif on telekommunikatsiooniettevõtjate miinimumtariifide ja turuosa põhjal arvutatud hind, mida on suurendatud 20% võrra. Viestintävirasto (Soome sideamet) arvutab arvestusliku põhitariifi igal aastal ja avalikustab selle. Põhitariifi arvutamise ja avalikustamise üksikasjalikum kord kehtestatakse justiitsministeeriumi määrusega.
Kui kaupleja rikub selle paragrahvi sätteid, on tarbijal õigus nõuda kauplejalt lõikes 1 ette nähtud maksimumtariifi ületava telefonikulu hüvitamist.
[…]“.
8 Seaduse 38/1978 II peatüki § 16 „Keelustamine“ lõige 1 sätestab:
„Juhul kui see on tarbijakaitse kaalutlustel vajalik, võib kauplejal keelata käesoleva peatüki sätetega või nende alusel kehtestatud sätetega vastuolus oleva tava või sellega võrdsustatava tava edasine kasutamine või uuesti kasutusele võtmine. Keeluga kaasneb sunniraha määramine, välja arvatud juhul, kui see ei ole erandlikul põhjusel vajalik.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
9 MiGame tegeleb peamiselt videomängude müügiga.
10 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et selle äriühingu veebisaitidel latauskoodit.fi, migame.fi, viihdemaa.fi, Facebooki lehel ja e‑kirjades, mida ta seoses sõlmitud lepingutega tarbijatele saatis, oli teatud perioodi vältel tehtud teatavaks esimene üleriigiline klienditoe telefoninumber 0600‑[…], mille kohta oli enamikul juhtudel täpsustatud, et sellel numbril helistamise kõnehind on 1,98 eurot minuti eest.
11 Seejärel tehti aastatel 2019 ja 2020 lisaks esimesele telefoninumbrile mõnel juhul teatavaks ka teine klienditoe telefoninumber, kasutades eelkõige järgmist sõnastust: „Meie klienditeenindus vastab ööpäev läbi teie kõnedele telefoninumbril 0600‑[…] (1,98 EUR/min). Kui teie küsimus puudutab tehtud tellimust, võite helistada tasuta klienditoe telefoninumbril 045‑[…] (tööpäeviti kell 11–17).“ Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib veel näitena, et viimati nimetatud tasuta mobiiltelefoninumber oli esitatud ka kättetoimetamise tingimustes veebisaidil latauskoodit.fi, samas kui veebisaidi avalehel ja kontaktandmetes oli näidatud vaid esimene, tasuline klienditoe telefoninumber.
12 Ombudsman esitas 20. augustil 2019 Markkinaoikeusele (kaubanduskohus, Soome) kaebuse, milles palus keelata seaduse 38/1978 II peatüki §‑l 16 põhineva sunniraha määramise ähvardusel MiGame’il sellise tava edasine kasutamine või uuesti kasutusele võtmine, mille puhul teeb see ettevõtja tarbijaga sõlmitud tarbekauba müügilepinguga seoses oma klientidele teatavaks tasulise telefoninumbri.
13 Ombudsman väidab oma kaebuse põhjendamiseks, et direktiiviga 2011/83 on vastuolus see, kui kaupleja teeb oma klientidele kättesaadavaks põhitariifist kõrgema tariifiga telefoninumbri, isegi kui ta teeb neile samal ajal kättesaadavaks ka teise telefoninumbri, mille tariif ei ole põhitariifist kõrgem. Lisaks leiab ombudsman, et seaduse 38/1978 II peatüki §‑s 14 sätestatud põhitariif on tavalisele kohalikule lauatelefoninumbrile või tavalisele mobiiltelefoninumbrile helistamise korral tegelikult kulukam. Kõnealuse direktiivi artiklis 21 osutatud mõiste „põhitariif“ välistab selle, et sõlmitud lepinguga seotud küsimustes kaupleja poolt kättesaadavaks tehtud klienditoe telefoninumbrile tehtud kõne võiks olla tavalisele kohalikule lauatelefoninumbrile või tavalisele mobiiltelefoninumbrile tehtud kõnest kulukam.
14 MiGame palub eelotsusetaotluse esitanud kohtul kaebus rahuldamata jätta, väites, et ta on ombudsmani nõutud muudatused juba ellu viinud ega kasuta enam tava, mida ombudsman kaebuses kirjeldas.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma menetluses oleva vaidluse lahendamiseks teada, kas kaupleja rikub tarbijakaitsenorme, kui ta teeb sõlmitud tarbekauba müügilepinguga seotud telefonikõnede tegemiseks teatavaks tasulise üleriigilise klienditoe telefoninumbri, ja kas sellise tava edasine kasutamine või uuesti kasutusele võtmine tuleb keelata.
16 Nendel asjaoludel otsustas Markkinaoikeus (kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [direktiivi 2011/83] artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kaupleja võib lisaks telefoninumbrile, millel helistamine ei ole põhitariifist kallim, teatavaks teha telefoninumbri, mida tarbija võib juhuslikult kasutada lepinguga seotud telefonisuhtluseks ja millel helistamise eest tuleb maksta põhitariifist kõrgemat tasu, ja kas siis, kui põhitariifist kõrgema tasuga telefoninumbri teatavaks tegemine võib teatud tingimustel olla kooskõlas artikliga 21, on hinnangu andmisel tähtsust näiteks sellel, kas põhitariifiga telefoninumber on lihtsalt kättesaadav, kas asjaomaste telefoninumbrite kasutusotstarve on väljendatud piisavalt selgelt ja kas telefoninumbritelt saadava klienditoe kättesaadavuses ja teenuse tasemes on olulisi erinevusi?
2. Kas direktiivi 2011/83 artiklis 21 ette nähtud mõistet „põhitariif“ tuleb tõlgendada nii, et kaupleja võib sõlmitud lepinguga seotud klienditoe telefoninumbrina kasutamiseks teatavaks teha ainult tavalise kohaliku lauatelefoninumbri või tavalise mobiiltelefoninumbri või tarbija jaoks tasuta telefoninumbri, ja juhul kui kaupleja võib kättesaadavaks teha muu telefoninumbri, siis milline on sellel numbril helistamise kulu ülemmäär tarbijale, kes on liitumislepinguga soetanud kõnepaketi?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
17 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja‑kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
18 Käesolevas kohtuasjas tuleb kohaldada seda sätet.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kaupleja teeb oma klientidele lisaks telefoninumbrile, mille tariif ei ole põhitariifist kõrgem, kättesaadavaks põhitariifist kõrgema tariifiga telefoninumbri, mille puhul võib juhtuda, et seda kasutavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad.
20 Esiteks tuleb korrata, nagu tuleneb ka selle sätte sõnastusest, et kui kaupleja haldab telefoninumbrit selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kaupleja poole pöördumise korral maksma rohkem kui põhitariifi järgi.
21 Mis puudutab mõistet „põhitariif“ direktiivi 2011/83 artikli 21 esimese lõigu tähenduses, siis tuleb rõhutada, et sellega peetakse silmas telefonikõne tavatariifi, millega ei kaasne tarbijale lisakulu. Asjaolu, et direktiivi artikli 21 teise lõigu alusel on telefoniteenuste pakkujatel õigus võtta tarbijatelt telefonikõnede eest tasu, ei mõjuta eeltoodud kaalutlusi, tingimusel et arvestatud summa ei ületa tavalist tasu, mida tarbijad oleksid tavalise kõne eest maksnud (vt selle kohta 2. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main, C‑568/15, EU:C:2017:154, punktid 27 ja 30).
22 Teiseks tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus otsustas 13. septembri 2018. aasta kohtuotsuse Starman (C‑332/17, EU:C:2018:721) punktis 33, et direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, et juhul kui kaupleja on kõigile oma klientidele teinud kättesaadavaks ühe või mitu põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbrit, maksavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad, kes võtavad kauplejaga seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust, põhitariifist kõrgemat hinda.
23 Käesoleval juhul selgub eelotsusetaotluse esitanud kohtu toodud andmetest, et kuigi olemasolevat põhitariifiga telefoninumbrit MiGame’i klientidele mõeldud suhtlusvahendites kohati mainiti, on selge, et alati see nii ei olnud ja vähemalt enamikul juhtudel näidati nendes suhtlusvahendites esimesena tasulist klienditoe telefoninumbrit.
24 Direktiivi 2011/83 artikli 21 esimeses lõigus on aga sätestatud, et juhul kui ühelt poolt on kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping ja teiselt poolt käsitleb tarbija telefonikõne seda lepingut, ei pea tarbija maksma lepingu täitmisega seotud küsimuste selgitamiseks või selle direktiiviga tagatud õiguste teostamiseks rohkem kui põhitariifi järgi (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Starman, C‑332/17, EU:C:2018:721, punktid 29 ja 30).
25 Nimelt nähtub direktiivi 2011/83 artikli 21 kontekstist, et kaupleja võib jätta tarbija kanda, kes telefonikõnesid tehes teostab direktiiviga tagatud õigusi, üksnes kulu, mis ei ületa põhitariifile vastavat kulu (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Starman, C‑332/17, EU:C:2018:721, punkt 25).
26 Selle sättega ei ole küll vastuolus see, kui kaupleja teeb avalikkusele kättesaadavaks erinevad telefoninumbrid selle alusel, kes nendele numbritele helistab ja mis on nende kõnede sisu, ja võttes eelkõige arvesse asjaolu, kas helistaja on juba kauplejaga lepingu sõlminud või mitte. Sellele vaatamata peab telefoninumber, mis on kasutusele võetud konkreetselt nende tarbijatega suhtlemiseks, kes on sõlminud kauplejaga lepingu, tariifi alusel, mis ei ületa põhitariifi, olema mainitud selle kaupleja klientidele suunatud suhtlusvahendites ning olema tarbijate jaoks nende vahendite kaudu hõlpsasti tuvastatav.
27 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi suhtlusvahendites võib olla korraga mainitud erinevaid kaupleja poolt oma klientidele kättesaadavaks tehtud telefoninumbreid, siis avalikkuse mis tahes segadusse ajamise vältimiseks ei tohi neis tõsta esikohale tasulist telefoninumbrit ja nende telefoninumbrite kasutusotstarve peab olema näidatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Lisaks ei tohi põhitariifiga telefoninumber ja tasuline telefoninumber teenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi seisukohast nii palju erineda, et see kahjustaks kauplejaga lepingu sõlminud tarbijatele pakutavat klienditeenindust.
28 Need kaalutlused on kooskõlas direktiivi 2011/83 eesmärgiga, mis artiklist 1 tulenevalt on kõrgetasemelise tarbijakaitse kindlustamine, tagades tarbijate teavitatuse ja turvalisuse kauplejatega tehtavates tehingutes.
29 Tarbija õiguste tõhusaks tagamiseks ja rakendamiseks on siiski ülioluline, et tarbijal on direktiivi 2011/83 artikli 21 esimeses lõigus sätestatud võimalus pärast lepingu sõlmimist kauplejaga tulemuslikult suhelda ja ilma lisakuluta ühendust võtta.
30 Samuti tuleb täpsustada, et direktiivi 2011/83 artiklist 4 tuleneb, et liikmesriikides riigisiseste sätetega tagatud tarbijakaitse tase ei või erineda selle direktiiviga kehtestatud tasemest, välja arvatud juhul, kui direktiivis ei ole sätestatud teisiti. Euroopa Kohus on sellega seoses otsustanud, et kõnealuse direktiivi artikkel 21 ei ole erand liikmesriikidele pandud kohustusest mitte kalduda kõrvale selles direktiivis sätestatud kaitsetasemest (13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Starman, C‑332/17, EU:C:2018:721, punkt 28).
31 Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kaupleja teeb oma klientidele lisaks telefoninumbrile, mille tariif ei ole põhitariifist kõrgem, kättesaadavaks põhitariifist kõrgema tariifiga telefoninumbri, mille puhul võib juhtuda, et seda kasutavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad.
Kohtukulud
32 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) määrab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 21 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui kaupleja teeb oma klientidele lisaks telefoninumbrile, mille tariif ei ole põhitariifist kõrgem, kättesaadavaks põhitariifist kõrgema tariifiga telefoninumbri, mille puhul võib juhtuda, et seda kasutavad kauplejaga lepingu sõlminud tarbijad.
Allkirjad