AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

30. september 2010

Kohtuasi F‑43/09

Carlo van Heuckelom

versus

Euroopa Politseiamet (Europol)

Avalik teenistus – Europoli personalieeskirjad – Artikkel 29 – Hindamisaruannete alusel kõrgemale palgajärgule tõusmine – Palgaastme ja –järgu kindlaksmääramise poliitika kehtestanud otsuse õiguspärasuse vaidlustamine – Europoli direktori ja juhatuse vastav pädevus – Europoli direktori kaalutlusõigus – Piirid

Ese:      Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva konventsiooni Euroopa Politseiameti loomise kohta (Europoli konventsioon) artikli 40 lõike 3 ja Europoli personalieeskirjade artikli 93 lõike 1 alusel esitatud hagi, milles C. van Heuckelom nõuab, et kohus tühistaks Europoli direktori 14. juuli 2008. aasta otsuse, millega hageja tõusis alates 1. aprillist 2008 üksnes sama palgaastme ühe järgu võrra, ning 19. jaanuari 2009. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus 14. juuli 2008. aasta otsuse peale.

Otsus: Jätta hageja hagi rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Põhjendatud huvi – Füüsilised ja juriidilised isikud

(ELTL artikli 263 lõik 4)

2.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Õigusvastasuse väide, mis on seotud mõne muu õigusliku alusega kui kaebuses esitatu – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.      Ametnikud – Europoli ametnikud – Palgajärgu tõus iga kahe aasta järel

(Europoli personalieeskirjad, artiklid 28 ja 29)

4.      Ametnikud – Europoli ametnikud – Palgajärgu tõus iga kahe aasta järel

(Europoli personalieeskirjad, artikkel 29)

1.      Füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on vaidlustatud akti tühistamiseks huvi. Selline huvi eeldab, et akti tühistamise tulemus võib hagi esitanud isikule kasu tuua.

(vt punkt 31)

Viited:

Euroopa Kohus: 24. juuni 1986, kohtuasi 53/85: AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon (EKL 1986, lk 1965, punkt 21).

Üldkohus: 14. september 1995, liidetud kohtuasjad T‑480/93 ja T‑483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑2305, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika); 20. juuni 2001, kohtuasi T‑188/99: Euroalliages vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑1757, punkt 26); 28. september 2004, kohtuasi T‑310/00: MCI vs. komisjon, (EKL 2004, lk II‑3253, punkt 44).

2.      Kaebuse ja hagi vastavuse reegel nõuab, et hagi ese ja alus ning kaebuse ese ja alus oleksid vastavuses. Seda reeglit tuleb tõlgendada paindlikult. Vastavuse nõuet saab kohaldada ainult juhul, kui kohtule esitatud hagis muudetakse kaebuse eset või alust, kusjuures mõistet „alus” tuleb tõlgendada laialt. Niisuguse tõlgenduse kohaselt tuleb tühistamisnõuete puhul „vaidluse aluse” all mõista vaidlustatud akti sisemise seaduslikkuse vaidlustamist hageja poolt, või teise võimalusena selle välise seaduslikkuse vaidlustamist.

Õigusvastasuse väidete puhul, isegi kui need on seotud mõne muu õigusliku alusega kui kaebuses esitatu, rikuks nende vastuvõtmata jätmine vastavuse nõude eiramise tõttu tasakaalu ametniku menetluslike õiguste kaitsmise ja kohtueelse menetluse eesmärgi vahel ning oleks ametniku jaoks ebaproportsionaalseks ja ebaõiglaseks karistuseks. Kuna õigusvastasuse väide on juba iseenesest õiguslik, nagu seda on ka arutluskäik, mille abil asjaomane isik sellise õigusvastasuse avastab ja esile toob, siis ei saa kaebuse esitanud ametnikult või teenistujalt, kellel ei tarvitse olla asjakohaseid õigusteadmisi, nõuda sellise väite sõnastamist kohtueelses menetluses, tunnistades selle vastasel juhul hiljem vastuvõetamatuks. Seda eriti arvestades, et õigusvastasuse väite esitamine kohtueelse menetluse etapis päädib väga ebatõenäoliselt kaebuse esitaja võiduga selles etapis, kuna ei ole tõenäoline, et administratsioon jätab kohaldamata jõusoleva sätte, mis ehk rikub kõrgemat õigusnormi, üksnes eesmärgiga saavutada vaidluse kohtuväline lahendus.

(vt punktid 43 ja 44)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑45/07: Mandt vs. parlament (punktid 109, 115 ja 119 ning seal viidatud kohtupraktika, ja punkt 121).

3.      Europolis kehtiv palgaastmetele ja –järkudele määramise süsteem näeb ette kaks eraldiseisvat menetlust: esiteks hindamise, mida käsitleb Europoli personalieeskirjade artikkel 28 ning mis kuulub hindaja pädevusse, ja teiseks palgajärgu tõusu, mida käsitleb nimetatud eeskirjade artikkel 29 ning mis kuulub Europoli direktori pädevusse.

Kõnealused Europoli personalieeskirjad näevad oma artikli 29 esimese lõigu esimeses lauses ette, et Europoli direktori otsused iga kahe aasta järel toimuva palgajärgule määramise kohta tehakse niisuguse „hindamise” põhjal, mis arvestab asjaomase ametniku teeneid. Sellest järeldub, et kui Europoli personalieeskirjade artikli 29 esimese lõigu kolmas lause näeb ette, et „hindamismenetluse täpsed eeskirjad kehtestab haldusnõukogu”, siis see säte viitab menetlusele, millele vastavalt Europoli ametnike teeneid hinnatakse. Seega ei nõua see säte, et Europoli haldusnõukogu kehtestaks kõrgemale palgajärgule määramise menetluskorra.

(vt punktid 48–50)

Viited:

Üldkohus: 22. märts 2006, liidetud kohtuasjad T‑209/02 ja T‑210/04: Mausolf vs. Europol (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑79 ja II‑A‑2‑335, punkt 37).

4.      Europoli personalieeskirjade artikli 29 kohaselt võib direktor tõsta palgajärku kõige rohkem kahe võrra kaheaastase ajavahemiku eest, lähtudes hindamisest ning võttes arvesse huvitatud isiku teeneid. Selle artikli kohaldamine kuulub valdkonda, kus Europoli direktoril on suur hindamisruum sarnaselt sellega, mis ametisse nimetaval asutusel on ametnike personalieeskirjade artikli 45 alusel.

Europoli direktori poolt vastuvõetud õigusakti Europoli ametnike palgaastme ja –järgu kindlaksmääramise poliitika artikli 5 lõige 1 kehtestab palgajärkudesse määramise kriteeriumid. Tuginedes kahele viimasele iga-aastase hindamise aruandele määrab direktor kahe järgu võrra kõrgemale palgajärgule ametnikud, kes ületavad pidevalt või sageli ootusi, ta ei tõsta niisuguste ametnike palgajärku, kes on ootustele vastanud üksnes osaliselt või ei ole üldse ootustele vastanud, ning määrab ühe järgu võrra kõrgemale palgajärgule kõik ülejäänud ametnikud.

Nimetatud artikli 5 lõikest 1 ilmneb, et direktor tõstab kahe järgu võrra kõrgemale palgajärgule üksnes need ametnikud, kelle teened on eriti silmapaistvad ning kes ei ole piirdunud üksnes ootustele vastamisega vaatlusaluse ajavahemiku mõlema aasta jooksul. Nende, tõsi küll, väga rangete kriteeriumide eesmärk on hüvitada kestev pingutus. Ei saa eitada, et Europoli direktori poolt talle Europoli personalieeskirjade artikli 29 alusel antud kaalutlusõiguse alusel vastu võetud poliitika, mille eesmärk on ergutada ametnikke ootuste ületamiseks jätkuvalt pingutama, järgib teenistuse huve.

Kuna direktoril ei ole mingit kaalutlusõigust eespool nimetatud poliitika artikli 5 lõike 1 kohaldamisel ning ta peab jäigalt kinni pidama selles sättes kehtestatud kriteeriumidest, siis võimaldavad just raamid, mille need kriteeriumid tema pädevusele palgajärkude tõstmise vallas seavad, direktoril tagada, et kandidatuure kontrollitakse tähelepanelikult, õiglaselt ja võrdse kohtlemise põhimõttest kinni pidades.

(vt punktid 59 ja 61–63)

Viited:

Üldkohus: eespool viidatud kohtuotsus Mausolf vs. Europol, punkt 67.