KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 1. veebruaril 2018(1)

Kohtuasi C25/17

Tietosuojavaltuutettu

versus

Jehovan todistajat – uskonnollinen yhdyskunta

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus))

Eelotsusetaotlus – Füüsiliste isikute kaitse isikuandmete töötlemisel – Direktiiv 95/46/EÜ – Kohaldamisala – Üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel toimuva tegevuse mõiste – Usuorganisatsiooni liikmete poolt ukselt uksele tehtava kuulutustöö käigus kogutud ja töödeldud andmed – Usuvabadus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 10 – Kataloogi mõiste – Isikuandmete vastutava töötleja mõiste






1.        Kas Jehoova tunnistajate usuorganisatsioon peab järgima liidu õiguses isikuandmete kaitse kohta sätestatut seetõttu, et selle liikmeid võidakse suunata tegema ukselt uksele toimuva kuulutustöö käigus märkmeid, milles nad kajastavad vestluse sisu ja täpsemalt nende poolt külastatavate inimeste usulisi veendumusi? See on sisuliselt käesoleva eelotsusetaotluse põhiküsimus.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

2.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(2) põhjenduses 12 on selgitatud, et „kaitsmise põhimõtteid tuleb kohaldada igasuguse isikuandmete töötlemise suhtes, kui sellega tegeleva isiku toimingud kuuluvad ühenduse õiguse reguleerimisalasse; erand tuleks teha, kui andmete töötlemisega tegelevad füüsilised isikud üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel, näiteks kirjavahetus ja aadresside loetelu“.

3.        Nagu nähtub direktiivi 95/46 põhjendusest 27, peab „üksikisikute kaitse […] kehtima nii andmete automatiseeritud kui ka automatiseerimata töötlemise puhul; kõnealuse kaitse rakendamine ei tohi sõltuda kasutatud vahenditest, vastasel juhul looks see märkimisväärse kõrvalehiilimisohu; automatiseerimata töötlemise puhul hõlmab käesolev direktiiv ainult katalooge, mitte korrastamata andmekogumeid; eelkõige peab kataloog olema korrastatud teatavate üksikisikutega seotud kriteeriumide põhjal, mis võimaldaksid lihtsat juurdepääsu isikuandmetele; kooskõlas artikli 2 lõikega c võib iga liikmesriik sätestada korrastatud isikuandmete kogumi koostisosade määratlemisel oma kriteeriumid ja kriteeriumid, mis reguleerivad juurdepääsu sellisele kogumile; käesoleva direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu mingil juhul kataloogid või kataloogide kogumid ega nende esilehed, mis ei ole teatavate kriteeriumide kohaselt korrastatud“.

4.        Direktiivi 95/46 artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas [direktiivis] kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      isikuandmed – igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (edaspidi „andmesubjekt“) kohta. Tuvastatav isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige isikukoodi põhjal või ühe või mitme tema füüsilisele, füsioloogilisele, vaimsele, majanduslikule, kultuurilisele või sotsiaalsele identsusele omase joone põhjal;

b)      isikuandmete töötlemine (edaspidi „töötlemine“) – iga isikuandmetega tehtav toiming või toimingute kogum, olenemata sellest, kas see on automatiseeritud või mitte, näiteks kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, kohandamine või muutmine, väljavõtete tegemine, päringu teostamine, kasutamine, üleandmine, levitamine või muul moel avaldamine, ühitamine või ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine;

c)      isikuandmete kataloog (edaspidi „kataloog“) – kõik isikuandmete korrastatud kogumid, millest võib andmeid saada teatavate kriteeriumide põhjal, olenemata sellest, kas kõnealune andmete kogum on tsentraliseeritud, detsentraliseeritud või funktsionaalsetel või geograafilistel põhimõtetel hajutatud;

d)      vastutav töötleja – füüsiline või juriidiline isik, riigiasutus, esindused või mõni muu organ, kes määrab üksi või koos teistega kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid; kui töötlemise eesmärgid ja vahendid on kindlaks määratud siseriiklike või ühenduse õigusnormidega, võib vastutava töötleja või tema ametissemääramise sätestada siseriiklikus või ühenduse õiguses;

e)      volitatud töötleja – füüsiline või juriidiline isik, riigiasutus, esindused või mõni muu organ, kes töötleb isikuandmeid vastutava töötleja nimel;

[…]“.

5.        Direktiivi 95/46 artiklis 3 on sätestatud:

„1.      Käesolevat direktiivi kohaldatakse isikuandmete täielikult või osaliselt automatiseeritud töötlemise suhtes ja isikuandmete automatiseerimata töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad kataloogi või kui nad kavatsetakse hiljem sellesse kanda.

2.      Käesolevat direktiivi ei kohaldata isikuandmete töötlemise suhtes:

–        kui see toimub sellise tegevuse käigus, mis jääb väljapoole ühenduse õigust, nagu näiteks Euroopa Liidu lepingu V j VI jaotises osutatud tegevused, ja igal juhul sellise töötlemise suhtes, mis on seotud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku (sealhulgas riigi majanduslik heaolu, kui töötlemine on seotud riigi julgeoleku küsimustega) ja riigi toimingutega kriminaalõiguse valdkonnas,

–        kui seda teeb füüsiline isik isiklikel või kodustel eesmärkidel.“

6.        Direktiivi 95/46 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid keelavad töödelda selliseid isikuandmeid, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, ametiühingusse kuulumise, ning tervislikku seisundit või seksuaalelu käsitlevate andmete töötlemise“. Nimetatud artikli lõike 2 punktis d on veel ette nähtud, et „[l]õiget 1 ei kohaldata, kui: […] töötlemine toimub poliitilise, filosoofilise, religioosse või ametiühingulise suunitlusega sihtasutuse, ühenduse või muu mittetulundusliku organi õiguspärase ja vajalike garantiidega tegevuse raames, tingimusel, et töötlemine käsitleb ainult asjaomase organi liikmeid või isikuid, kes on kõnealuse organiga püsivalt seotud tema tegevuse eesmärkide tõttu, ning tingimusel, et andmeid ei avalikustata kolmandatele isikutele ilma andmesubjektide nõusolekuta […]“.

B.      Siseriiklik õigus

7.        Direktiiv 95/46 võeti Soome õigusesse üle isikuandmete seadusega 523/1999 (henkilötietolaki 523/1999).

8.        Isikuandmete seaduse § 3 lõikes 3 on isikuandmete kataloog määratletud kui „kasutusotstarbest tulenevalt ühtekuuluvatest kannetest moodustuv isikuandmeid sisaldav andmekogu, mida töödeldakse täielikult või osaliselt automatiseeritult või mis on korrastatud kartoteegiks, loeteluks või muul sarnasel viisil nii, et andmed teatava isiku kohta on võimalik leida lihtsalt ja ülemääraseid kulutusi tegemata“.

9.        Isikuandmete seaduse §-ga 11 on keelatud töödelda delikaatseid andmeid, mille hulka kuuluvad usulised veendumused. Isikuandmete seaduse §-s 12 on ette nähtud, et asjaomaseid andmeid on siiski lubatud töödelda, kui juhul, kui need andmed käsitlevad usulisi veendumusi, kogutakse neid selliseid veendumusi esindavate ühenduste või organisatsioonide tegevuse raames ja kui asjaomased andmed puudutavad nende ühenduste või organisatsioonide liikmeid või isikuid, kellel on nende ühenduste või organisatsioonidega regulaarne, ühenduste või organisatsioonide eesmärkidega seotud kokkupuude, ning tingimusel, et andmeid ei loovutata kolmandatele isikutele ilma andmesubjekti nõusolekuta.

10.      Isikuandmete seaduse §-s 44 on sätestatud, et andmekaitsekomisjon võib andmekaitsevoliniku taotluse alusel keelata selle seaduse või selle rakendusaktidega vastuolus oleva isikuandmete töötlemise ja kohustada asjassepuutuvat isikut ettenähtud tähtaja jooksul kõrvaldama õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tagajärjed.

II.    Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

11.      Soome andmekaitsekomisjon tegi 17. septembril 2013 Tietosuojavaltuutettu (Soome andmekaitsevolinik, põhikohtuasja kaebaja) taotluse alusel otsuse, millega keelati Jehoova tunnistajate usuorganisatsioonil (põhikohtuasja vastustaja, edaspidi „usuorganisatsioon“) koguda või töödelda ukselt uksele tehtava kuulutustöö käigus saadud isikuandmeid, kui ei ole täidetud isikuandmete seaduses isikuandmete töötlemisele ette nähtud tingimused. Andmekaitsekomisjon luges usuorganisatsiooni ja selle liikmed isikuandmete seaduse tähenduses delikaatsete isikuandmete vastutavateks töötlejateks. Otsuses anti usuorganisatsioonile selle täitmiseks kuue kuu pikkune tähtaeg.

12.      Usuorganisatsioon esitas selle otsuse peale esimese astme kohtule kaebuse, milles väitis, et tegemist on isikuandmete seaduse tähenduses rangelt isiklikul eesmärgil toimuva andmete töötlemisega. Asjaomase kohtu 18. detsembri 2014. aasta otsusega tühistas kohus andmekaitsekomisjoni otsuse, kuna ta leidis, et usuorganisatsioon ei vastuta õigusvastase isikuandmete töötlemise eest.

13.      Andmekaitsevolinik esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles palus 18. detsembri 2014. aasta otsuse tühistada.

14.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldas usuorganisatsiooni liikmete tegevust alljärgnevalt. Oma kuulutustööd tehes käivad need liikmed ukselt uksele ja teevad märkmeid neile üldjuhul võõraste inimestega kohtumiste kohta. Andmeid kogutakse mälu värskendamiseks, et leida järgmise külastuse korral kasulikku teavet. Külastatavaid inimesi, kelle andmed usuorganisatsiooni liikmed üles märgivad, ei teavitata nende isikuandmete kogumisest ega töötlemisest. Andmeid võidakse koguda märkmikusse või märkmelehtedele. Andmeteks on inimeste nimed, aadressid ja kokkuvõte toimunud vestluse sisust, mis eelkõige käsitleb isiku usulisi veendumusi ja peresuhteid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduse kohaselt korraldab usuorganisatsioon kuulutustööd nii, et ta kaardistab territooriumid ja jagab piirkonnad kuulutustööd tegevate liikmete vahel. Kogudused peavad kuulutustöö tegijate kohta registreid, kuhu märgitakse, kui palju on liige jaganud väljaandeid ja kui palju aega on ta kasutanud kuulutustööks.

15.      Usuorganisatsioon on andnud märkmete tegemiseks juhiseid oma väljaandes(3). Algul koguti andmeid blankettide abil, mille kasutamist usuorganisatsioon pärast andmekaitsevoliniku sellekohast soovitust enam ei julgustanud. Usuorganisatsiooni kogudused peavad lisaks selliste inimeste registrit (nn keeluregister), kes on palunud, et asjaomase usuorganisatsiooni liikmed enam nende juurde koju ei tuleks. Andmekaitsevoliniku arvates vastab see register isikuandmete seaduse nõuetele.

16.      Andmekaitsevolinik väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et usuorganisatsiooni liikmete poolt kuulutustöö käigus kogutavad andmed moodustavad kataloogi, kuna neil andmetel on sama kasutusotstarve ja neid märgitakse üles selleks, et neid saaks kasutada järgmise külastuse ajal mälu värskendamiseks. Üksikutest märkmetest kogutavate andmete töötlemiseks annab täpseid juhiseid ja korraldusi usuorganisatsioon ise, kellel on tegelik kontroll andmete kogumise ja töötlemise üle. Usuorganisatsiooni ja selle kuulutustöö käigus märkmeid tegevaid liikmeid tuleks koos pidada andmete „vastutavateks töötlejateks“.

17.      Usuorganisatsioon väidab omakorda, et kuulutustöö puhul, mille käigus liige teeb vajaduse korral märkmeid, on tegemist isikliku usu praktiseerimisega. Tehtud märkmed on puhtalt isiklikud. Märkmete tegemine ja kogutud andmete võimalik töötlemine toimub sõltumata usuorganisatsiooni olemasolust, kes seda mingil viisil ei kontrolli, kuigi ta tunnistab, et annab soovitusi ja vaimseid juhiseid selle kohta, et iga liige peab osalema kuulutustöös. Liikmete märkmeid ei edastata aga organisatsioonile ja tal ei ole võimalik nendega tutvuda. Puudub süsteem, mis andmed koondaks ja millest neid oleks võimalik otsida. Usuorganisatsioon ei tea, kes tema liikmetest oma külastuste põhjal märkmeid teeb. Andmeid kogutakse üksnes avalikest allikatest, näiteks telefoniraamatust, ja kui vajadus nende järele kaob, siis need hävitatakse. Üksnes liikmete individuaalsel ja isiklikul algatusel kogutud andmed ei moodusta kataloogi ning usuorganisatsiooni ei saa pidada isikuandmete vastutavaks töötlejaks. Selline on muide ka Taani, Madalmaade ja Norra asutuste hinnang, mille kohaselt põhikohtuasjas kõne all olev tegevus ei kuulu isikuandmete kogumist ja töötlemist käsitleva liikmesriigi seaduse kohaldamisalasse või ei ole sellega vastuolus.

18.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on seega esmalt vaja kindlaks määrata isikuandmete seaduse kohaldamisala, mis vastab direktiivi 95/46 kohaldamisalale.(4) Euroopa Kohtu praktika põhjal paistab, et usu praktiseerimise, näiteks kuulutustöö käigus toimuv isikuandmete kogumine ja töötlemine ei ole hõlmatud direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga, kuid ei ole kindel, kas kuulutustööd võib pidada üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel toimuvaks tegevuseks direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande tähenduses. Sellise hinnangu andmisel kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus direktiivi 95/46 põhjenduses 12 antud juhtnööride tähenduses, kuna kogutud andmed tunduvad minevat kaugemale andmetest, mida aadresside loetelu jaoks harilikult kogutakse, eelkõige seetõttu, et need võivad olla delikaatsed ja neid võidakse koguda liikmete jaoks tundmatute inimeste kohta, võttes seejärel arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(5) põhjenduses 18 toodud täpsustust ja viimaks usuorganisatsiooni täidetavat rolli. Eelotsusetaotluse esitanud kohus arvab, et direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande kohaldamisala kindlaksmääramiseks tuleb viia tasakaalu ühelt poolt eraelu puutumatuse põhiõigus ja teiselt poolt mitte vähem tähtis usuvabadus, mille üks väljendusviise on kuulutustöö.

19.      Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, mida tähendab mõiste „kataloog“ direktiivi 95/46 artikli 2 punkti c tähenduses, arvestades, et kui põhikohtuasjas kõne all olev tegevus ei ole hõlmatud nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 2 teises taandes sätestatud erandiga, kohaldatakse direktiivi asjaomaste andmete automatiseerimata töötlemise korral üksnes siis, kui need andmed sisalduvad isikuandmete kataloogis. Kohus rõhutab sellega seoses liikmete märkmete ühist otstarvet, mis on nimelt aidata värskendada mälu ja lihtsustada isikuandmete leidmist hilisema külastuse korral.

20.      Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas usuorganisatsiooni üksi või koos tema liikmetega võib pidada „vastutavaks töötlejaks“ direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tähenduses, kuna ta näib omavat tegelikku kontrolli andmete kogumise üle, kuigi praegusel hetkel puuduvad tema antud käsud või kirjalikud juhised. Mõistet „vastutav töötleja“ tundub Euroopa Kohtu praktikas olevat määratletud laialt(6) ning asja arutav kohus rõhutab täpsemalt, et kuigi usuorganisatsioonil ei pruukinud olla võimalik kogutud andmetega tutvuda, julgustas ta oma liikmeid ukselt uksele toimuvat kuulutustööd tegema ning ta on varem oma liikmetele andnud juhiseid andmete kogumiseks ja võinud anda neile selleks otstarbeks blankette.

21.      Nendel asjaoludel otsustas Korkein hallinto-oikeus (Soome kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada eelotsusetaotlusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. jaanuaril 2017, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas direktiivi [95/46] artikli 3 lõike 2 esimeses ja teises taandes ette nähtud erandeid kohaldamisalast tuleb tõlgendada nii, et isikuandmete kogumine ja töötlemine, mida usuorganisatsiooni liikmed teevad ukselt uksele toimuva kuulutustöö käigus, ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse? Millise tähenduse direktiivi [95/46] kohaldatavuse analüüsimisel võib omistada ühelt poolt asjaolule, et kuulutustööd, mille käigus andmeid kogutakse, korraldavad usuorganisatsioon ja selle kogudused, ning teiselt poolt sellele, et samal ajal on tegemist usuorganisatsiooni liikmete isikliku usu praktiseerimisega?

2.      Kas direktiivi [95/46] artikli 2 punkti c tähenduses isikuandmete kataloogi mõistet tuleb põhjendusi 26 ja 27 arvestades tõlgendada nii, et eelkirjeldatud ukselt uksele toimuva kuulutustöö käigus manuaalselt kogutavate isikuandmete kogum (nimi, aadress ja muud võimalikud isikut puudutavad andmed ning tema omadused)

a)      ei kujuta endast sellist isikuandmete kataloogi põhjusel, et sellega ei ole seotud Soome isikuandmete seaduse tähenduses konkreetset kartoteeki või loetelu või nendega võrdsustatavat otsingut võimaldavat süsteemi; või

b)      kujutab endast sellist isikuandmete kataloogi põhjusel, et andmete hulgast saab nende kasutusotstarvet arvestades Soome isikuandmete seaduse tähenduses tegelikult lihtsalt ja ülemääraseid kulutusi tegemata otsida hilisemaks kasutamiseks vajalikke andmeid?

3.      Kas direktiivi [95/46] artikli 2 punkti d fraasi „kes määrab üksi või koos teistega kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid“ tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni, kes korraldab tegevust, mille käigus kogutakse isikuandmeid (muu hulgas jagades kuulutustöö tegijate vahel tegevuspiirkondi ning pidades registrit inimestest, kes ei soovi kuulutustöö tegijate külastusi), saab seoses selle liikmete poolt tehtava isikuandmete töötlemisega lugeda vastutavaks töötlejaks, kuigi organisatsiooni enda sõnul on vaid konkreetsel kuulutustöö tegijal juurdepääs tema poolt üles märgitud andmetele?

4.      Kas direktiivi [95/46] artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni saab käsitada vastutava töötlejana vaid siis, kui organisatsioon teeb andmete kogumiseks muid konkreetseid toiminguid nagu käskude ja kirjalike juhiste andmine, või piisab sellest, et organisatsioonil loetakse olevat tegelikult õigus oma liikmete tegevust juhtida?“

22.      Käesolevas kohtuasjas esitasid oma kirjalikud seisukohad põhikohtuasja vastustaja, Soome, Tšehhi ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon.

23.      Kohtuistungil, mis peeti Euroopa Kohtus 28. novembril 2017, esitasid suulised seisukohad andmekaitsevolinik, põhikohtuasja vastustaja, Soome valitsus ja komisjon.

III. Analüüs

A.      Euroopa Kohtu pädevus

24.      Käesolevat eelotsusetaotlust iseloomustab asjaolu, et põhikohtuasja vastustaja vaidleb andmekaitsevoliniku tuvastatud ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud asjaoludele tugevalt vastu. Usuorganisatsioon väidab, et Euroopa Kohus ei peaks kooskõlas kohtuotsusega Meilicke(7) Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) esitatud küsimustele vastama.

25.      Mäletatavasti tuletas Euroopa Kohus selles otsuses meelde eelotsusemenetluse dialoogi pidamise reegleid. Ehkki Euroopa Kohus peab üldjuhul vastama liikmesriigi kohtu küsimustele, kes ainsana teab vahetult kohtuasja asjaolusid ja oskab järelikult kõige paremini hinnata eelotsuse vajalikkust oma otsuse jaoks, on Euroopa Kohtul siiski õigus kontrollida oma pädevust, et olla kindel, et tema eelotsus aitaks kaasa mitte soovituslike arvamuste koostamisele üldiste või oletuslike küsimuste kohta, vaid õigusemõistmisele liikmesriikides. Seega on liikmesriigi kohtu ülesanne teha kindlaks juhtumi asjaolud nii, et Euroopa Kohus saaks arvesse võtta kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis võivad olla talle ülesandeks tehtud liidu õiguse tõlgendamisel olulised(8). Nimelt leidis Euroopa Kohus otsuses Meilicke(9), et tal paluti teha otsus oletuslikus küsimuses ning et puudus teave nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida tal on tarvis, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele, ning otsustas, et otsuse tegemiseks puudub vajadus.

26.      Sellele kohtuotsusele viidates teab põhikohtuasja vastustaja, et kehtib põhimõte, mille kohaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste asjakohasust eeldatakse ja et Euroopa Kohus keeldub neile vastamast üksnes erandlikel asjaoludel(10). Siiski ei leidu Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud toimikus ja eelkõige eelotsusetaotluses selliseid puudusi, et Euroopa Kohus läheks kaugemale oma ülesannetest, kui ta otsustaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata.(11) Igal juhul on faktiliste asjaolude lõplik kindlakstegemine eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kui see kuulub tema kohustuste hulka(12). Eelotsusetaotluses sisalduvad faktilised asjaolud on igal juhul täiesti piisavad, et Euroopa Kohus saaks teha kohtuasja kohta teadliku otsuse.(13)

B.      Eelotsuse küsimuste analüüs

1.      Esimene küsimus

27.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Jehoova tunnistajate usuorganisatsiooni liikmete tegevuse võib jätta direktiivi 95/46 kohaldamisalast välja esiteks direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese taande alusel. Sellega seoses väidab põhikohtuasja vastustaja, et põhikohtuasjas kõne all olev tegevus, mis on seotud usuvabaduse ning isikliku rahumeelse usulise väljendusega, on selle erandiga hõlmatud. Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas selle tegevuse võib jätta direktiivi 95/46 kohaldamisalast välja artikli 3 lõike 2 teise taande alusel, mis jätab direktiivi kohaldamisalast välja isikuandmete töötlemise, „kui seda teeb füüsiline isik isiklikel või kodustel eesmärkidel“(14).

a)      Kuulutustöö ei jää direktiivi 95/46 kohaldamisalast välja nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 2 esimese taande alusel

28.      Direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes on sätestatud, et asjaomast direktiivi ei kohaldata isikuandmete töötlemise suhtes, „kui see toimub sellise tegevuse käigus, mis jääb väljapoole ühenduse õigust, nagu Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotises osutatud tegevused, ja igal juhul sellise töötlemise suhtes, mis on seotud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku (sealhulgas riigi majanduslik heaolu, kui töötlemine on seotud riigi julgeoleku küsimustega) ja riigi toimingutega kriminaalõiguse valdkonnas“. Põhikohtuasja vastustaja väidab sisuliselt, et kuulutustöö, mille raames usuorganisatsiooni liikmete poolt külastatud inimeste isikuandmeid kogutakse ja töödeldakse, on tegevus, mis ei kuulu nimetatud sätte mõttes liidu õiguse kohaldamisalasse.(15) Itaalia valitsus jõuab omalt poolt samale järeldusele nagu põhikohtuasja vastustaja, kuid lähtub oma arutluskäigus ELTL artiklist 17, millega antakse usuorganisatsioonide reguleerimise ainupädevus liikmesriikidele.

29.      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu järjekindlast praktikast tuleneb, et direktiivi 95/46 sõnastus määratleb oma kohaldamisala „väga laialt“ ega sea kaitsesätete kohaldamist sõltuvusse sellest, kas andmete töötlemisel on tegelik seos vaba liikumisega liikmesriikide vahel(16). Lisaks sellele on Euroopa Kohus meelde tuletanud, et direktiiv ei näe oma kohaldamisala osas ette ühtegi täiendavat piirangut võrreldes sellega, mis on sätestatud selle artiklis 3.(17) Võttes arvesse direktiivi 95/46 järgitavat eesmärki tagada füüsiliste isikute vabaduste ja põhiõiguste, eelkõige nende eraelu kaitstuse kõrge tase isikuandmete töötlemisel(18), nõuab see kaitse, „et isikuandmete kaitse erandite ja piirangute puhul tuleb piirduda rangelt vajalikuga“(19). Direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimest taanet tuleb tõlgendada kitsalt, nagu mis tahes erandit kehtestavat klauslit.

30.      Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et „[d]irektiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimese taande näitlikus loetelus mainitud tegevus […] on igal juhul riigi või riigiasutuste endi tegevus, mis ei kuulu eraisikute tegevusvaldkonda“(20). Ta täpsustas seejärel, et asjaomased tegevused „[peavad] määratlema selles taandes sätestatud erandi ulatuse, mistõttu see erand on kohaldatav ainult tegevusele, mida on seal sõnaselgelt mainitud või mida võib lugeda samaliigiliseks (eiusdem generis)“(21).

31.      Eriti leidis Euroopa Kohus kohtuasjas, mis käsitles ühe Rootsi koguduse leeriõpetaja tegevust seoses sellise veebilehe loomisega, mis pakkus leeriks valmistuvatele koguduse liikmetele teavet, et „[s]ellist vabatahtlikku või usulist tegevust, millega tegeles [asjaomase põhikohtuasja kaebaja], ei saa võrdsustada direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes mainitud tegevusega ja seega ei ole tema tegevus selle erandiga hõlmatud“(22). Kui kohtujurist Tizzano oli selles kohtuasjas esitatud ettepanekus vastupidisel arvamusel, siis mitte seetõttu, et põhikohtuasja kaebaja tegevus toimus usulises kontekstis, vaid kuna sellel puudus tulunduslik eesmärk, piiriülene asjaolu ja mis tahes suhe tööga ehk teiste sõnadega puudus asjaomasel tegevusel igasugune seos aluslepinguga tagatud põhivabaduste kasutamisega.(23) Oma otsuses Lindqvist(24) otsustas Euroopa Kohus mitte üksnes, et võttes arvesse direktiivi 95/46 põhieesmärki, ei olnud vaja enne asjaomase direktiivi kohaldamist kontrollida, kas asjaomane tegevus mõjutab otseselt vaba liikumist liikmesriikide vahel,(25) vaid ta tunnistas ka vähemalt kaudselt, et põhikohtuasja kaebaja tegevus, mis moodustab osa tema usuvabaduse täielikust kasutamisest, kuulus rohkem „eraisikute tegevusvaldkonda“, kui oli „riigi või riigiasutuste endi tegevus“(26), mis ainsana on hõlmatud direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga.

32.      Kas Lissaboni lepinguga ELTL artikli 17 lisamine kujutab endast uut asjaolu, mis võib muuta Euroopa Kohtu poolt oma otsuses Lindqvist(27) antud tõlgendust?

33.      Ma ei arva nii.

34.      Sellega seoses tuleks meenutada, et asjaomase kohtuotsuse tegemise hetkeks oli Euroopa Kohtu tähelepanu juba kindlasti juhitud asjaolule, et põhikohtuasjas on kõne all usuline tegevus. Ta oli samas teadlik Amsterdami lepingule lisatud deklaratsioonist nr 11 kirikute ja mitteusuliste organisatsioonide staatuse kohta(28), millega liit oli juba võtnud kohustuse austada liikmesriikide kirikute ja usuühenduste või -koguduste siseriikliku õigusega kehtestatud staatust ning seda mitte kahjustada. Vaevalt, et seadusandja kavatses jätta üksikisikute usuvabadusega seotud tegevused direktiivi 95/46 kohaldamisalast välja artikli 3 lõike 2 esimese taande alusel, kui ta nägi mõned sätted hiljem ette usuorganisatsiooni poolt tehtavale andmete töötlemisele ette erikorra(29). Võib küll vastu väita, et direktiiv 95/46 kehtestati varem kui Amsterdami lepingule lisatud deklaratsioon nr 11. Siiski, vaatamata ELTL artikli 17 lisamisele, mida on sisuliselt korratud määruse 2016/679 põhjenduses 165, tuleb tunnistada, et liidu seadusandja on seda teed edasi käinud ega ole näinud vastuolu ühelt poolt liikmesriikide kehtestatud usuorganisatsioonide staatuse tunnistamise ja teiselt poolt erikorra kehtestamise vahel andmete töötlemisele nende usuorganisatsioonide poolt(30). Igal juhul on mul raske näha usulise tegevuse, vähemalt põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse väljajätmises direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimese taande kohaldamisalast mingit ohtu usuorganisatsioonide staatusele, mille liikmesriigid on kehtestanud.(31)

35.      Järelikult ei ole põhikohtuasjas kõne all olev tegevus hõlmatud direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandiga.

b)      Kuulutustöö ei jää direktiivi 95/46 kohaldamisalast välja selle artikli 3 lõike 2 teise taande alusel

36.      Direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teine taane näeb sõna-sõnalt ette, et asjaomast direktiivi ei kohaldata isikuandmete töötlemise suhtes, „kui seda teeb füüsiline isik isiklikel või kodustel eesmärkidel“(32).

37.      Kohe algusest peale tuleb kõrvale jätta tõlgendus, mille esitas kohtuistungil põhikohtuasja vastustaja ja mille kohaselt selles sättes viidatud tegevuse isiklikku või kodust eesmärki tuleks hinnata selle isiku seisukohast, kelle andmeid kogutakse. Kuna usuorganisatsiooni kuulutustööd tegevad liikmed lähevad külastatavate inimeste koju, on asjaomane tegevus tingimata kodune. Euroopa Kohus ei ole kunagi analüüsides, kas tegevusel on „isiklik või kodune eesmärk“ direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande tähenduses, sellist lähenemist järginud, vaid ta on alati lähtunud isikuandmeid koguva või, laiemalt, töötleva isiku seisukohast(33).

38.      Peale selle tuleb meelde tuletada, et eespool tehtud järeldus, mille kohaselt tuleb direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimeses taandes sisalduvat kohaldamisala erandit tingimata tõlgendada kitsalt(34), kehtib ka teise taande tõlgendamise kohta.

39.      Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande ulatust saab tõhusalt selgitada selle põhjenduse 12 kaudu, milles on andmete töötlemise kohta, mida füüsilised isikud teevad üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel, toodud näitena kirjavahetus ja aadresside loetelu(35). Järelikult „tuleb seda erandit tõlgendada nii, et see puudutab ainult tegevust, mis mahub isiku era- või perekonnaelu raamidesse“(36), ehk kui töötlemine toimub „üksnes andmetöötleja isiklikus või koduses sfääris“(37). Euroopa Kohus on seisukohal, et ilmselgelt ei ole sellega tegemist siis, kui isikuandmete töötlemine „seisneb nende internetis avaldamises, nii et andmed on tehtud kättesaadavaks määratlemata isikute ringile“(38) või „tegevuse puhul, mille eesmärk on teha kogutud andmed teatavaks kindlaksmääramata arvule isikutele“(39). Seega kõike, mis on „suunatud […] andmete töötleja isiklikust sfäärist väljapoole“, ei saa pidada tegevuseks, millega tegeldakse üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande tähenduses(40).

40.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud faktilistest asjaoludest nähtub, et kuulutustöö, mille käigus külastatud isikute isikuandmeid koguti, jääb vähemalt andmeid töötleva isiku kodusest sfäärist väljapoole, kuna kuulutustöö tähendab oma olemuselt kontakti astumist üldjuhul tundmatute inimestega, kes ei ole kuulutustöö tegijaga sama usku. Erinevalt näiteks aadresside loetelu pidamisest toob kuulutustöö tingimata kaasa kokkupuute leibkonnast ja perekonnast väljaspool asuva sfääriga. Kogutud andmete olemus – mis hõlmab andmeid, millele kohaldatakse direktiivis 95/46 sätestatud kõrgendatud kaitset(41) – nõuab samuti selget eristamist direktiivi 95/46 põhjenduses 12 toodud näitest.

41.      Samadest asjaoludest tuleneb ka, et esimese eelotsuse küsimuse sõnastusega usuorganisatsioonile ja selle kogudustele omistatud kuulutustöö korraldamise rolli tõttu tuleb tingimata järeldada, et väljutud on mitte üksnes kuulutustööd tegevate inimeste kodusest sfäärist, vaid ka nende isiklikust sfäärist.

42.      Arvestades kuulutustöö organisatsioonilist mõõdet(42) ja asjaolu, et see tähendab tingimata, et isik, kes selles kontekstis andmeid töötleb, väljub oma isiklikust ja perekondlikust sfäärist, et minna tema lähiringkonda mittekuuluvate inimestega kohtuma nende koju, ei saa usuorganisatsiooni liikmete poolt ukselt uksele toimuva kuulutustöö käigus tehtavat isikuandmete kogumist ja töötlemist jätta välja direktiivi 95/46 kohaldamisalast selle artikli 3 lõike 2 teise taande alusel.

43.      Selline tõlgendus vastab täielikult nõudele tõlgendada direktiivi 95/46 kohaldamisala erandeid kitsalt ja piirduda nende puhul rangelt vajalikuga ning on täielikult kooskõlas selle direktiivi eesmärgiga tagada isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute põhiõiguste ja ‑vabaduste, eelkõige eraelu puutumatuse kõrgetasemeline kaitse(43).

44.      Siiski tuleb kontrollida, et selline tõlgendus ei riivaks muid põhiõiguseid, millega eraelu ja isikuandmete kaitse peab olema ühitatud(44), ja et see saavutaks tasakaalu ühelt poolt asjaomase kaitse ja teiselt poolt usuvabaduse vahel, millest tuleneb vabadus teha kuulutustööd. Kuigi Euroopa Kohus on siiani otsustanud, et direktiivi 95/46 sätete tõlgendamisel tuleb tingimata lähtuda Euroopa Liidu põhiõiguste hartas(45) (edaspidi „harta“) sätestatud põhiõigustest, viidates üksnes selle artiklitele 7 ja 8(46), on muude harta sätete järgimine siiski sama oluline.

45.      Harta artikli 10 lõige 1 näeb ette, et „[i]gaühel on õigus […] usuvabadusele. See õigus kätkeb vabadust muuta usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu.“ Harta artikli 10 selgituses(47) on täpsustatud, et see õigus vastab 4. novembril 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 9 garanteeritud õigusele ja et vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 on sellel sama tähendus ja ulatus. Järelikult tohib usuvabadust piirata üksnes EIÕK artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimustel, st mis tahes piirang peab olema ette nähtud seaduses ja olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

46.      Esimene järeldus, mille EIÕK artikli 9 lõikest 2 teha saame, on, et vastupidi sellele, millisele järeldusele jõudis oma argumentatsiooni tulemusena põhikohtuasja vastustaja, ei ole usuvabadus ja sellest tulenev vabadus teha kuulutustööd, ehkki need on samuti põhivabadused, siiski n‑ö meta-põhiõigused, mis on hierarhias kõikidest teistest õigustest kõrgemal ja mida ei tohi mingil juhul riivata. Seetõttu on kuulutustöö tegemise vabaduse ühitamine eraelu kaitsega mitte üksnes võimalik, vaid ka vajalik, et säilitada „kaasinimeste õiguste ja vabaduste [kaitse]“, nagu selles sättes on ette nähtud.

47.      Mis puudutab usuvabadust, siis on Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) leidnud, et kuigi see „on eelkõige seotud südametunnistusega, tähendab see ka oma usu väljendamist üksi ja eraviisiliselt või koos teistega, avalikult ja sama usku inimeste ringis. Lisaks on [EIK-l] olnud juba võimalus tunnustada [EIÕK] artikli 9 alusel negatiivseid õiguseid, s.o õigust mitte järgida teatavat usku ja õigust usukombeid mitte täita“(48).

48.      Rangelt võttes ei tundu mulle ukselt uksele toimuv kuulutustöö ohustavat EIK määratletud usuvabaduse negatiivset aspekti. Lisan, et minu arvates ei saa kuulutustöö tegemise vabadusel, mis tähendab tingimata, et püütakse veenda inimesi, kes ei jaga tema usku või kes ei järgi üldse mingit usku, olla negatiivset aspekti. Kui nii võib öelda, siis eeldab kuulutustöö tegemise vabadus ilmtingimata n‑ö sihtrühma olemasolu, millele ei saa omistada negatiivset õigust mitte saada jutlustamise osaliseks või mitte olla oma usku pööramise katse objekt, kuna vastasel juhul muudaks see sisutühjaks selle vabaduse ja selle võimaliku tagajärje, mis on samuti kaitstud nii EIÕK artikliga 9 kui ka harta artikli 10 lõikega 1, s.o vabaduse muuta usku(49).

49.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud ukselt uksele toimuv kuulutustöö ei näi minu arvates ka ületavat EIK kindlaksmääratud piire, millega on keelatud üksnes kuritahtlik(50) või halbade kavatsustega(51) oma usku pööramine.

50.      Selleks et EIÕK artikli 9 ja järelikult ka harta artikli 10 lõike 1 arvessevõtmine muudaks direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande kohta käesoleva ettepaneku punktis 42 antud tõlgendust, tuleks järeldada, et põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse allutamine nimetatud direktiivi eeskirjadele kujutab endast talumatut või ebaproportsionaalset sekkumist kuulutustöö tegemise vabadusse. Mina ei näe käesolevas asjas sellist sekkumist, kuna märkmete tegemine ja nende edasiandmine usuorganisatsiooni sees ei ole kuulutustöö lahutamatu osa. Kui siiski oletada, et selline sekkumine on tuvastatav, tuleb kontrollida, kas see on ette nähtud seaduses ja on demokraatlikus ühiskonnas vajalik kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Oletatav sekkumine, mis tuleneb vajadusest järgida direktiivi 95/46 eeskirju, on ette nähtud seaduses, kuna see on sätestatud direktiivis 95/46, ja eespool mainitud põhjustel on see demokraatlikus ühiskonnas vajalik kaasinimeste vabaduste kaitseks, eelkõige külastatavate inimeste eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitseks, mis on õigused, millele tuleb pöörata sama suurt tähelepanu.

51.      Seega ei sea harta artikli 10 lõikest 1 tulenev kaitse kahtluse alla seisukohta, et usuorganisatsiooni liikmete ukselt uksele tehtaval kuulutustööl ei ole üksnes isiklikke või koduseid eesmärke direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande tähenduses.

52.      Neid kaalutlusi arvestades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastata, et põhikohtuasjas kõne all olev ukselt uksele tehtav kuulutustöö ei toimu üksnes isiklikel või kodustel eesmärkidel direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande tähenduses.

2.      Teine küsimus

53.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud teine eelotsuse küsimus kutsub Euroopa Kohut üles veelgi uurima direktiivi 95/46 kohaldamisala, seekord selle artikli 3 lõike 1 seisukohalt, milles on sätestatud, et direktiivi kohaldatakse „töötlemise suhtes, kui kõnealused isikuandmed kuuluvad kataloogi või kui nad kavatsetakse hiljem sellesse kanda“. Kuna vaidlust ei näi olevat seisukohas, et usuorganisatsiooni liikmete kogutavate andmete töötlemine on vähemalt osaliselt automatiseerimata, kohaldatakse direktiivi 95/46 üksnes juhul, kui on olemas kataloog, mis nimetatud direktiivi 95/46 artikli 2 punktis c on määratletud kui „kõik isikuandmete korrastatud kogumid, millest võib andmeid saada teatavate kriteeriumide põhjal, olenemata sellest, kas kõnealune andmete kogum on tsentraliseeritud, detsentraliseeritud või funktsionaalsetel või geograafilistel põhimõtetel hajutatud“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et kuna isikuandmete seaduse tähenduses puudub konkreetne kartoteek või loetelu või muu nendega võrdsustatav otsingut võimaldav süsteem, ei saa usuorganisatsiooni liikmete töödeldavaid andmeid pidada kataloogiks. Sellel kohtul tekib siiski küsimus, kuidas mõjutab sellist kvalifitseerimist asjaolu, et tegelikult saaks hilisemaks kasutamiseks vajalikke andmeid lihtsalt ja ülemääraseid kulutusi tegemata otsida (mis on kaks isikuandmete seaduses sätestatud kriteeriumi).

54.      Põhikohtuasja vastustaja rõhutab veel kord selle teise küsimuse väga teoreetilist olemust, kuna ei ole kindlaks tehtud, et need liikmed on ukselt uksele toimuva kuulutustöö käigus tegelikult märkmeid teinud, nagu nähtub eelotsusetaotluse põhjendusest. Seoses selle korratud vastuväitega viitan käesoleva ettepaneku punktile 25 jj. Kooskõlas eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüsiga lähtub järgnev arutluskäik eeldusest, et usuorganisatsiooni liikmed võivad asjaomase tegevuse käigus märkmeid teha.

55.      Oluline on arutelus keskenduda direktiivile 95/46 ja selles kataloogi mõiste määratlemisele. Direktiivi 95/46 artikli 2 punkti c, mille sõnastus on pigem hägune(52), tuleb lugeda koos selle direktiivi põhjendusega 27, milles on ühelt poolt märgitud, et andmekaitse rakendusala ei tohi sõltuda kasutatud vahenditest, kuna vastasel juhul looks see märkimisväärse kõrvalehiilimisohu, ning teiselt poolt et automatiseerimata töötlemise puhul hõlmab käesolev direktiiv ainult katalooge, mis peavad olema korrastatud üksikisikutega seotud teatavate kriteeriumide põhjal, mis võimaldavad lihtsat juurdepääsu isikuandmetele. Peale selle võib iga liikmesriik sätestada erinevad kriteeriumid korrastatud isikuandmete kogumi koostisosade määratlemiseks ja erinevad kriteeriumid, mis reguleerivad juurdepääsu sellisele kogumile.

56.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 95/46 kohaldamisala selle artikli 3 lõikes 1 määratletud väga laialt.(53) Seega ei tuleks seda sätet tõlgendada viisil, mis ohustaks direktiiviga 95/46 tagatava kaitse kõrget taset.

57.      Mulle tundub, et hoolimata selgest detsentraliseeritusest(54) võivad usuorganisatsiooni liikmete võimalikud märkmed kujutada endast kataloogi direktiivi 95/46 tähenduses. Üks esimesi kriteeriume, mis seda kogumit struktureerib, on geograafiline kriteerium. Teatud määral muutub liige ise kriteeriumiks, mis struktureerib andmete kogumit, kuna usuorganisatsioon jagab tegevuspiirkonnad ära geograafiliselt. Ta teab järelikult, et selles piirkonnas elava teatud isiku andmeid võis koguda teatud liige. Kui eeldada, et usuorganisatsioon ei teata oma liikmetele, milliseid andmeid koguda, lähtub kogutavate andmete laad tegelikult soovitud eesmärgist, s.o eesmärgist valmistuda tulevasteks külastusteks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas Euroopa Kohtule, et nendeks andmeteks on inimeste nimed, aadressid ja kokkuvõte toimunud vestluse sisust, mis eelkõige käsitleb isiku usulisi veendumusi ja peresuhteid. Selline struktuur, isegi kui see ei ole eriliselt keerukas, võimaldab kogutud andmetele lihtsat juurdepääsu. See kannab edasi ka usuorganisatsiooni kuulutustöö mälu ja lihtne on kujutleda, et liikme kolimise korral võib ta anda oma kogutud andmed edasi uuele liikmele, kes võtab üle tema vahetuse asjaomases geograafilises piirkonnas. Andmetele juurdepääsu kriteerium osutub seega täidetuks.(55)

58.      Nendel asjaoludel tundub, et Soome õigus nõuab kõrgemat keerukuse astet võrreldes direktiiviga 95/46, võimaldades lugeda kataloogiks üksnes kartoteegi, loetelu või muu võrdsustatava otsingut võimaldava süsteemi. Seega ei saa välistada, et isikuandmete seaduses sisaldub võrreldes direktiiviga 95/46 täiendav piirang. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski Euroopa Kohtu poole selle küsimusega pöördunud ja tema ülesanne on teha kõik järeldused, sealhulgas oma siseriikliku õiguse suhtes, vastusest, mille Euroopa Kohus teisele küsimusele annab.

59.      Järelikult tuleb nentida, et direktiivi 95/46 artikli 3 lõiget 1 koostoimes nimetatud direktiivi artikli 2 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni liikmete poolt põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse käigus vastavalt kindlaksmääratud geograafilisele jaotusele manuaalselt kogutud isikuandmete kogu, mille eesmärk on valmistuda tulevasteks külastusteks inimeste juurde, kellega on astutud vaimsesse dialoogi, võib kujutada endast kataloogi.

3.      Kolmas ja neljas küsimus, mida käsitletakse koos

60.      Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleks analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tuleks tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni, kes korraldab kuulutustöö tegemist, mille käigus kogutakse isikuandmeid, mis on kättesaadavad üksnes kuulutustöö tegijatele, võib pidada vastutavaks töötlejaks nimetatud direktiivi tähenduses. Sellise järelduse tegemisel küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus veel ka, kas organisatsioon peab tegema konkreetseid toiminguid nagu liikmetele kirjalike juhiste andmine, või piisab sellest, et organisatsioonil on tegelikult võimalik oma liikmete tegevust juhtida.

61.      Enne analüüsi soovin teha ühe sissejuhatava märkuse. Põhikohtuasja vastustaja eitas nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil, et ta on oma liikmete kogutud andmete vastutav töötleja direktiivi 95/46 tähenduses, ja on väljendanud teatavat ärritust väite suhtes, et tema liikmed tegutsevad tema juhtnööride kohaselt, mitte jumalikule käsule alludes. Ma kordan siiski, et selle kindlaksmääramisele, kas kõnealune juhtum kuulub direktiivi 95/46 reguleerimisalasse, nagu ka usuorganisatsiooni võimalikule lugemisele vastutavaks töötlejaks asjaomase direktiivi tähenduses, ei või omistada ulatust, mis läheb kaugemale sellest, mis need tegelikult on – õigusliku kvalifitseerimise toimingud. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et direktiivi 95/46 tähenduses vastutav töötleja peab „oma ülesannete, pädevuse ja võimaluste piires tagama [andmete töötlemise] tegevuse vastavuse direktiivi 95/46 nõuetele, et direktiivis ette nähtud tagatised saaksid oma täielikku mõju avaldada ning et andmesubjektid ja eeskätt nende õigus eraelu puutumatusele oleksid tõepoolest tõhusalt ja täielikult kaitstud“(56). Järelikult on tegemist õigusliku kvalifikatsiooni andmise, mitte usuorganisatsiooni rolli või kuulutustöö algse põhjuse kahtluse alla seadmisega.

62.      Nüüd jõuan analüüsi juurde.

63.      Direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d kohaselt on vastutav töötleja „füüsiline või juriidiline isik, riigiasutus, esindused või mõni muu organ, kes määrab üksi või koos teistega kindlaks […] töötlemise eesmärgid ja vahendid“. Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et seda mõistet tuleb määratleda laialt, et täita direktiivi 95/46 eesmärki tagada tõhus ja täielik kaitse,(57) ning võttes arvesse vastutava töötleja määrava tähtsusega osa direktiiviga 95/46 kehtestatud süsteemis(58).

64.      Artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühm (edaspidi „artikli 29 töörühm“)(59) on seisukohal, et direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tähenduses vastutava töötleja kindlaksmääramine „põhineb […] pigem faktiliste kui formaalsete asjaolude analüüsil“(60) ja „tähendab vastavalt selle kindlaksmääramist, miks ja kuidas teatavat töötlemistegevust teostatakse“(61).

65.      Seega tuleb uurida, kas usuorganisatsioon määrab kindlaks tema liikmete kogutavate andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid. Selleks tuleb meelde tuletada, et kolmanda eelotsuse küsimuse sõnastusest ilmneb, et usuorganisatsioon „korraldab“ tegevust, mille käigus selle liikmed koguvad isikuandmeid, sel viisil, et ta jaotab kuulutustöö tegijate vahel tegevuspiirkondi, jälgib kuulutustöö tegijate tegevust(62) ja peab registrit inimestest, kes ei soovi kuulutustöö tegijate külastusi. Need elemendid viitavad sellele, et usuorganisatsioon tsentraliseerib kuulutustöö tegemist. Nendel asjaoludel on keeruline jätkuvalt väita, et see tegevus ja isikuandmete kogumine, mis sellega võib kaasneda, toimuvad eraviisiliselt ega ole usuorganisatsiooniga kuidagi seotud(63).

66.      Võttes arvesse vajadust tõlgendada mõistet „vastutav töötleja“ direktiivi 95/46 tähenduses laialt ja eesmärki tagada kaitse kõrge tase, on minu arvates piisavalt kaudseid tõendeid väitmaks, et usuorganisatsioon määrab kindlaks tema liikmete kogutavate isikuandmete töötlemise eesmärgi, mis seisneb püüdluses toetajate arvu pidevalt suurendada tõhusama kuulutustöö abil, mis nõuab külastuste optimaalset ettevalmistamist.

67.      Mis puudutab seda, kas usuorganisatsioon määrab kindlaks vahendid, siis see tundub mulle raskesti vaidlustatav selle ajavahemiku puhul, kui asjaomane usuorganisatsioon varustas oma liikmed blankettidega ja andis oma brošüüris avaldatud artiklites märkmete tegemiseks väga konkreetseid suuniseid. Kuigi blankettide kasutamine on nähtavasti lõppenud, märgin ma, et väljaanded on endiselt veebis kättesaadavad ja et märkmete tegemiseks on antud juhtnööre ka pärast põhikohtuasjas vaidlustatud otsuse kuupäeva(64).

68.      Igal juhul lähtub eelotsuse küsimus eeldusest, et kirjalikke juhiseid ei ole antud. Kaldun üheskoos Soome, Tšehhi ja Itaalia valitsusega arvama, et direktiivi 95/46 tähenduses vastutava töötaja kindlaksmääramisel võimaldaks ülemäärane formalism direktiivi 95/46 sätetest lihtsasti kõrvale hoida ning et järelikult tuleb hindamaks, kas usuorganisatsioon täitis andmete töötlemise eesmärkide ja viiside kindlaksmääramises tegelikku rolli, lähtuda pigem faktilisest kui formaalsest analüüsist.

69.      Sellist tõlgendust kinnitab ka direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tekst, mis ei viita selgelt nõudele, et juhised oleksid kirjalikud. Mulle tundub, et sellise tähenduse andis sellele sättele ka artikli 29 töörühm, kelle sõnul võib vastutava töötleja kindlaksmääramiseks piisata faktilisest mõjust(65).

70.      On selge, et faktilise mõju olemasolu ei saa tuvastada Euroopa Kohus, vaid seda peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Igal juhul on kasulik, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus arvestaks, et mõistet „vastutav töötleja“ direktiivi 95/46 tähenduses tuleb tõlgendada laialt. Kuigi ma just järeldasin, et ei tuleks nõuda kirjalike juhiste olemasolu, et mitte takerduda asjaomase mõiste puhul liiga rangesse formalismi, tuleks faktilist mõju hinnata mõistlikult kontrollitavate standardite järgi. Tunnistan siinkohal, et mind ei veennud komisjoni seisukoht, mille kohaselt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas usuorganisatsiooni liikmed tajuvad organisatsiooni käske „moraalselt piisavalt kohustuslikuna“.

71.      Mis puudutab küsimust, kas andmete vastutav töötleja peab tingimata nendele andmetele ligi pääsema, siis olen jällegi seisukohal, et direktiivis 95/46 sätestatud määratlus sellist nõuet ei sisalda. Samal arvamusel on ka artikli 29 töörühm, kelle sõnul isegi siis, kui otseselt ei suudeta täita kõiki vastutava töötleja kohustusi, näiteks andmetega tutvumise õiguse tagamine, ei välista see vastutavaks töötlejaks olemist(66). Just selliste olukordade jaoks on direktiivis 95/46 sõnaselgelt sätestatud, et vastutust võib kanda koos teistega(67). Ma jagan siinkohal täielikult kohtujurist Boti seisukohta, et „tõlgendus, milles peetakse tähtsamaks täielikke kontrollivolitusi andmetöötluse kõikide aspektide suhtes, [võib] tekitada isikuandmete kaitse valdkonnas tõsiseid lünki“(68).

72.      Ma lõpetan oma analüüsi täpsustusega, et põhikohtuasjas usuorganisatsiooni vastutuse kohta tehtud mis tahes järeldus ei välista mingil moel selle usuorganisatsiooni liikmete jagatud vastutuse paralleelset tuvastamist, kuna „[s]ellise kaasvastutuse hindamine peaks vastama ainuisikulise vastutuse hindamisele, kasutama sisulist ja funktsionaalset lähenemist ning keskenduma sellele, kas eesmärgid ja vahendite sisulised elemendid määrab kindlaks rohkem kui üks osaline. Eri osaliste osalemine töötlemise eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramises võib kaasvastutuse korral toimuda [eri] vormides ja see ei pea olema võrdne“(69). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud faktilistest asjaoludest nähtub aga, et usuorganisatsiooni liikmetel on võimalik töötlemise vahendeid konkreetselt mõjutada (valides välja inimesed, keda külastada, otsustades, kas märkmeid teha, valides märkmete tegemiseks andmekandjad, määrates kogutavate andmete ulatuse jne).

73.      Eelnevat silmas pidades soovitan Euroopa Kohtul vastata, et direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni, kes korraldab kuulutustöö tegemist, mille käigus kogutakse isikuandmeid, võib pidada vastutavaks töötlejaks hoolimata sellest, et tal endal ei ole võimalik tutvuda oma liikmete kogutavate isikuandmetega. Direktiivi 95/46 tähenduses vastutava töötleja kindlaksmääramiseks ei ole vaja kirjalike juhiste olemasolu, kuid peab olema tuvastatud olenevalt olukorrast kaudsete tõendite kogumi põhjal, et vastutaval töötlejal on võimalik avaldada isikuandmete kogumisele ja töötlemisele faktilist mõju, ning selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

IV.    Ettepanek

74.      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Põhikohtuasjas kõne all olev ukselt uksele tehtav kuulutustöö ei kuulu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta artikli 3 lõike 2 esimeses ja teises taandes sätestatud erandi alla.

2.      Direktiivi 95/46 artikli 3 lõiget 1 koostoimes nimetatud direktiivi artikli 2 punktiga c tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni liikmete poolt põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse käigus vastavalt kindlaksmääratud geograafilisele jaotusele manuaalselt kogutud isikuandmete kogu, mille eesmärk on valmistuda tulevasteks külastusteks inimeste juurde, kellega on astutud vaimsesse dialoogi, võib kujutada endast kataloogi.

3.      Direktiivi 95/46 artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et usuorganisatsiooni, kes korraldab kuulutustöö tegemist, mille käigus kogutakse isikuandmeid, võib pidada vastutavaks töötlejaks hoolimata sellest, et tal endal ei ole võimalik tutvuda oma liikmete kogutavate isikuandmetega. Direktiivi 95/46 tähenduses vastutava töötleja kindlaksmääramiseks ei ole vaja kirjalike juhiste olemasolu, kuid peab olema tuvastatud olenevalt olukorrast kaudsete tõendite kogumi põhjal, et vastutaval töötlejal on võimalik avaldada isikuandmete kogumisele ja töötlemisele faktilist mõju, ning selle kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.


1      Algkeel: prantsuse.


2      EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355.


3      Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib siinkohal kahte artiklit, mis avaldati 2011. aasta novembris ja 2012. aasta juunis brošüüris „Meie Kuningriigiteenistus“.


4      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses 6. novembri 2003. aasta kohtuotsusele Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596) ja 20. mai 2003. aasta kohtuotsusele Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294).


5      ELT 2016, L 119, lk 1. Selle põhjenduse kohaselt ei kohaldata määrust andmete töötlemise suhtes, mida füüsiline isik teostab „eranditult isiklikel või kodustel eesmärkidel ja seega väljaspool ametialast või äritegevust“. Ma täpsustan kohe algusest peale, et nagu on sätestatud määruse 2016/679 artiklis 99, kohaldatakse seda määrust alles alates 25. maist 2018, mistõttu olen oma analüüsis keskendunud direktiivile 95/46, millele on sõnaselgelt viidatud Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustes.


6      Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib siinkohal 13. mai 2014. aasta kohtuotsust Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317).


7      16. juuli 1992. aasta kohtuotsus (C‑83/91, EU:C:1992:332).


8      Vt 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus, Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 26).


9      16. juuli 1992. aasta kohtuotsus (C‑83/91, EU:C:1992:332).


10      Vt 18. juuni 1998. aasta kohtuotsus, Corsica Ferries France (C‑266/96, EU:C:1998:306, punkt 27), 28. septembri 2006. aasta kohtuotsus, Gasparini jt (C‑467/04, EU:C:2006:610, punkt 44) ning 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus, Interedil (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 23).


11      Vt vastupidine 16. juuli 1992. aasta kohtuotsus, Meilicke (C‑83/91, EU:C:1992:332, punkt 33).


12      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on riigi kõrgeim kohus, mille kontroll esimeses kohtuastmes kindlakstehtud faktiliste asjaolude üle võib olla piiratud.


13      Sellega seoses ei ole vastupidi sellele, mida väidab põhikohtuasja vastustaja, võimalik võrrelda käesolevat kohtuasja sellega, milles tehti kohtuotsus Benedetti (3. veebruari 1977. aasta kohtuotsus (52/76, EU:C:1977:16)), mida iseloomustas täielik üksikasjade ja täpsete faktiliste asjaolude kirjelduse puudumine (vt 3. veebruari 1977. aasta kohtuotsus, Benedetti (52/76, EU:C:1977:16, punktid 10, 14, 16, 19 ja 22)), mis ei võimaldanud Euroopa Kohtul täita oma ülesannet korrektselt ja tõhusalt. Peale selle ei ole kahtlust, et põhikohtuasja vastustaja on põhikohtuasja vaidluse osapool ja talle on antud võimalus anda selgitusi, kuna tema ise pöördus esimese astme kohtusse, kes – meenutan – tema kaebuse rahuldas (vt 3. veebruari 1977. aasta kohtuotsus, Benedetti (52/76, EU:C:1977:16, punkt 12)).


14      Kohtujuristi kursiiv.


15      Väites, et direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 esimene taane teeb erandi mitte üksnes ELL V ja VI jaotises sätestatud tegevustele, vaid laiemalt mis tahes tegevusele, mis ei kuulu ELi õiguse kohaldamisalasse, tugineb põhikohtuasja vastustaja määruse 2016/679 artikli 2 lõikele 2. Mulle tundub siiski, et määruse 2016/679 artikli 2 lõike 2 punktis a sätestatud täpsustus on pigem ülearune, kuna igal juhul ei tohi ühtegi liidu õiguse eeskirja kohaldada väljaspool liidu õiguse kohaldamisala.


16      20. mai 2003. aasta kohtuotsus, Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 43).


17      16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus, Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia (C‑73/07, EU:C:2008:727, punkt 46).


18      Vt 13. mai 2014. aasta kohtuotsus, Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika), 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punkt 27) ning 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Manni (C‑398/15, EU:C:2017:197, punkt 37).


19      11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punkt 28). Vt ka 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus, Schrems (C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 92).


20      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 43).


21      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 44).


22      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 45).


23      Vt kohtujurist Tizzano ettepanek kohtuasjas Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2002:513, punkt 36 jj ning punkt 44).


24      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus (C‑101/01, EU:C:2003:596).


25      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 42).


26      Vastavalt Euroopa Kohtu 6. novembri 2003. aasta kohtuotsuse Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596) punktis 43 kasutatud väljenditele.


27      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus (C‑101/01, EU:C:2003:596).


28      EÜT 1997, C 340, lk 133.


29      Vt direktiivi 95/46 artikli 8 lõike 2 punkt d.


30      Vt ka määruse 2016/679 artikli 9 lõike 2 punkt d ning nimetatud määruse artikkel 91, milles on sõnaselgelt ette nähtud usuühenduste kontrollimine sõltumatu järelevalveasutuse poolt seoses andmekaitset käsitlevate eeskirjade täitmisega.


31      Siinkohal sooviksin märkida, et usuline tegevus ei ole põhimõtteliselt ja iseenesest välistatud liidu õiguse kohaldamisalast, olgu siis, kui see kaitseb näiteks inimeste usuvabadust ja usulist väljendust nende töökohal (vt hiljutine 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Bougnaoui ja ADDH (C‑188/15, EU:C:2017:204) ja 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, G4S Secure Solutions (C‑157/15, EU:C:2017:203)) või allutab konkurentsiõiguse normidele kirikute tegevuse, millel puudub rangelt religioosne eesmärk (vt 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus, Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania (C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 43)).


32      Kohtujuristi kursiiv.


33      Vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punktid 31 ja 33).


34      Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.


35      Vt 6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 46) ja 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus, Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia (C‑73/07, EU:C:2008:727, punkt 43).


36      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 47).


37      11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punkt 31).


38      6. novembri 2003. aasta kohtuotsus, Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2003:596, punkt 47).


39      16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus, Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia (C‑73/07, EU:C:2008:727, punkt 44).


40      11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punkt 33). Soovin siinkohal märkida, et pean eriti kahetsusväärseks segadust, mida tekitab määruse 2016/679 põhjendus 18, mille kohaselt isiklikel või kodustel eesmärkidel tehtav tegevus on „seega väljaspool ametialast või äritegevust“, mida võib mõista nii, et juhul, kui tegevus ei ole ametialane ega äritegevus, on see tingimata isiklik või kodune ning ei kuulu järelikult määruse kohaldamisalasse. Selline tõlgendus seaks selgelt ohtu liidu õigusega tagatava kaitse taseme, kuna see jätaks määruse 2016/679 kohaldamisalast välja näiteks igasuguse vabatahtliku tegevuse.


41      Vt direktiivi 95/46 artikli 8 lõige 1.


42      Ma täpsustan, et jagan täielikult põhikohtuasja vastustaja Euroopa Kohtu istungil väljendatud seisukohta, mille kohaselt usuorganisatsiooni liikmed pühenduvad kuulutustööle vabatahtlikult, et alluda, kui see on asjakohane, jumalikule ettekirjutusele, mille eest usuorganisatsioon ja kogudused iseenesest ei vastuta, kuna kuulutustöö võib täielikult olemas olla ilma organisatsioonilise struktuuri olemasoluta. Kuid vaidlus ei käi selle üle, kuna vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlakstehtud faktilistele asjaoludele on antud juhul selline struktuur olemas ning ta soodustab, julgustab ja korraldab kuulutustööd.


      Samas võib põhikohtuasjas kõne all oleva tegevuse hindamiseks teatud inspiratsiooni saada kohtujurist Tizzano ettepanekust kohtuasjas Lindqvist (C‑101/01, EU:C:2002:513), milles ta väitis, et põhikohtuasja kaebaja leeriõpetaja tegevus ei saa kuuluda direktiivi 95/46 artikli 3 lõike 2 teise taande kohaldamisalasse, kuna see tegevus on koguduses tugeva sotsiaalse tähendusega (vt nimetatud ettepaneku punkt 34). Ma jagan tema aimatavat mõtet, et hoolimata igasuguse usulise valiku sügavalt isiklikust olemusest ei ole usuorganisatsioon oma liikmete isikliku või koduse sfääri laiendus.


43      Vt 13. mai 2014. aasta kohtuotsus, Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Manni (C‑398/15, EU:C:2017:197, punkt 37).


44      Vt analoogia alusel 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus, Satakunnan Markkinapörssi ja Satamedia (C‑73/07, EU:C:2008:727, punkt 53).


45      ELT 2007, C 303, lk 1.


46      Vt 11. detsembri 2014. aasta kohtuotsus, Ryneš (C‑212/13, EU:C:2014:2428, punkt 29) ja 9. märtsi 2017. aasta kohtuotsus, Manni (C‑398/15, EU:C:2017:197, punkt 39). Harta vastuvõtmisele eelnenud aja kohta vt 20. mai 2003. aasta kohtuotsus, Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 68).


47      ELT 2007, C 303, lk 17.


48      EIK 21. veebruari 2008. aasta otsus, Alexandridis vs. Kreeka (CE:ECHR:2008:0221JUD001951606, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).


49      Vt EIK 25. mai 1993. aasta otsus, Kokkinakis vs. Kreeka (CE:ECHR:1993:0525JUD001430788, punkt 31).


50      EIK 25. mai 1993. aasta otsus, Kokkinakis vs. Kreeka (CE:ECHR:1993:0525JUD001430788, punkt 48): „Kõigepealt tuleb eristada kristluse tunnistamist kuritahtlikust oma usku pööramisest: neist esimene vastab tegelikule kuulutustööle, mida 1956. aastal oikumeenilise kirikukogu raames koostatud aruanne nimetab „peamiseks missiooniks“ ja „iga kristlase ja iga kiriku ülesandeks“. Neist teine esindab rikutust või moonutust. See võib sama aruande kohaselt võtta „tegevuste vormi, millega [pakutakse] materiaalseid või sotsiaalseid hüvesid, et muuta inimesi kirikust sõltuvaks, või [avaldatakse] lubamatut survet hädas olevatele või puudustkannatavatele inimestele“ või võib isegi hõlmata vägivalla või n‑ö ajupesu kasutamist; üldisemalt ei ole see kooskõlas kaasinimeste mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse austamisega“.


51      EIK 24. veebruari 1998. aasta otsus, Larissis jt vs. Kreeka (CE:ECHR:1998:0224JUD002337294, punkt 45): „[EIK] rõhutab, et kuigi usuvabadus on eelkõige seotud südametunnistusega, tähendab see eelkõige vabadust oma usku väljendada, sealhulgas õigust püüda kaasinimest veenda, näiteks õpetamise teel […]. Artikkel 9 ei kaitse siiski igat usust või uskumusest innustatud või motiveeritud tegu. See ei kaitse halbade kavatsustega oma usku pööramist, näiteks tegevust, millega pakutakse kirikule liikmete saamiseks materiaalseid või sotsiaalseid hüvesid või avaldatakse survet“.


52      Selgust ei anna ka määrus 2016/679, milles on direktiivi 95/46 artikli 2 punkt c ja artikli 3 lõige 1 muutmata üle võetud (vt määruse 2016/679 artikli 2 lõige 1 ja artikli 4 punkt 6).


53      20. mai 2003. aasta kohtuotsus, Österreichischer Rundfunk jt (C‑465/00, C‑138/01 ja C‑139/01, EU:C:2003:294, punkt 43).


54      Mis ei ole igal juhul direktiivis 95/46 sätestatud kataloogi olemasoluks ilmtingimata nõutav.


55      Vt ka eelotsusetaotluse punkt 6.


56      13. mai 2014. aasta kohtuotsus, Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 38).


57      Vt 13. mai 2014. aasta kohtuotsus, Google Spain ja Google (C‑131/12, EU:C:2014:317, punkt 34).


58      Vt kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Wirtschaftsakademie Schleswig-Holstein (C‑210/16, EU:C:2017:796, punkt 44).


59      Nagu nimest nähtub, on tegemist töörühmaga üksikisikute kaitseks seoses isikuandmete töötlemisega, mis on loodud direktiivi 95/46 artikli 29 alusel, ning selle töörühma arvamused on üksnes nõuandvad (vt asjaomase direktiivi artikli 29 lõike 1 teine lõik).


60      Artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 1).


61      Artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 14).


62      Eelotsusetaotlusest tuleneb, et usuorganisatsioon peab registrit, kuhu märgitakse, kui palju on liige jaganud organisatsiooni väljaandeid ja kui palju aega ta on kasutanud kuulutustööks.


63      Andmekaitsekomisjon väitis kohtuistungil, ilma et põhikohtuasja vastustaja oleks seda ümber lükanud, et kuulutustööl osalemine on üks ristimise eeltingimus.


64      Ehkki käesolevas asjas oluliste asjaolude üle otsustamine on eelotsuse esitanud kohtu ülesanne, annab kiire otsing usuorganisatsiooni mitmes keeles, sealhulgas soome keeles, kättesaadaval veebisaidil ja eriti selle brošüüride arhiivis tunnistust sellest, et usuorganisatsioon mitte üksnes ei korralda kuulutustööd, andes selleks nõuandeid, vaid julgustab ka selle käigus märkmeid tegema: vt näiteks brošüüri „Meie Kuningriigiteenistus“ 2014. aasta jaanuari numbris lk 3 lõik pealkirjaga „Kasta tõeseemneid“ („Märgi üles, mis kuupäeval sa tema juures käisid, mida sa talle lugeda jätsid ning mis teemasid ja piiblisalme te arutasite.“) (kättesaadav eesti keeles veebilehel https://www.jw.org/et/valjaanded/kuningriigiteenistus/ja soome keeles https://www.jw.org/fi/julkaisut/valtakunnan-palveluksemme/).


65      Artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 9). Vt selle kohta kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Wirtschaftsakademie Schleswig-Holstein (C‑210/16, EU:C:2017:796, punkt 46).


66      Artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 23).


67      Vt artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 23).


68      Kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Wirtschaftsakademie Schleswig-Holstein (C‑210/16, EU:C:2017:796, punkt 62).


69      Artikli 29 töörühma 16. veebruaril 2010 vastuvõetud arvamus 1/2010 mõistete „vastutav töötleja“ ja „volitatud töötleja“ kohta (00264/10/ET, WP 169, lk 35).