EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

11. detsember 2007(*)

Isikute vaba liikumine – Töötajad – Kolmanda riigi kodanikust pereliikme riigis elamise õigus – Töötaja tagasipöördumine liikmesriiki, mille kodanik ta on – Töötaja päritoluliikmesriigi kohustus anda pereliikmele elamisõigus – Sellise kohustuse olemasolu juhul, kui asjaomane töötaja ei tee tõelist ja tegelikku tööd

Kohtuasjas C‑291/05,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Raad van State (Madalmaad) 13. juuli 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. juulil 2005, menetluses

Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie

versus

R. N. G. Eind,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja G. Arestis, kohtunikud J. N. Cunha Rodrigues (ettekandja), R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, J. Makarczyk ja A. Borg Barthet,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie, esindaja: advokaat A. van Leeuwen,

–        R. N. G. Eind, esindaja: advokaat R. Ketwaru,

–        Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. Wissels ning M. de Grave,

–        Tšehhi valitsus, esindaja: T. Boček,

–        Taani valitsus, esindaja: A. Jacobsen,

–        Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja C. Schulze-Bahr,

–        Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ja K. Boskovits ning Z. Chatzipavlou,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: E. O’Neill, keda abistas barrister S. Moore,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Rozet ja M. van Beek,

olles 5. juuli 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ asutamislepingu artikli 18, nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”), ja nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/364/EMÜ elamisõiguse kohta (EÜT L 180, lk 26; ELT eriväljaanne 20/01, lk 3) tõlgendamist.

2        See taotlus esitati Suriname kodaniku Rachel Nataly Geradina Eindi ja Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie (Madalmaade immigratsiooni- ja integratsiooniminister) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on Staatssecretaris van Justitie (riigisekretär justiitsasjades; edaspidi „riigisekretär”) otsus, millega keelduti nimetatud isikule väljastamast elamisluba.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3        Määruse nr 1612/68 artikkel 10 sätestab järgmist:

„1. Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

a)      tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21aastased või ülalpeetavad;

[…]”.

4        Direktiivi 90/364 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid annavad elamisõiguse liikmesriikide kodanikele, kellel puudub see õigus ühenduse õiguse teiste sätete alusel, ning nende lõikes 2 määratletud pereliikmetele tingimusel, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

[…]

2.      Olenemata kodakondsusest võivad koos elamisõiguse valdajaga asuda teise liikmesriiki elama järgmised isikud:

a)      abikaasa ja nende ülalpeetavad alanejad sugulased;

[…]”.

 Siseriiklik õigus

5        23. novembri 2000. aasta välismaalaste seaduse (Vreemdelingenwet) (Staatsblad 2000, nr 495) § 1 punktis e täpsustatakse mõiste „ühenduse kodanikud” ulatust:

„1.      Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud, kellel on Euroopa Ühenduse asutamislepingu alusel õigus siseneda mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada;

2.      alapunktis 1 nimetatud isikute pereliikmed, kes on kolmanda riigi kodakondsuses ja kellel on Euroopa ühenduste asutamislepingu rakendamiseks võetud otsuse alusel õigus liikmesriigi territooriumile siseneda ja seal elada [...]”.

6        Vastavalt välismaalaste seaduse § 1 punktile h käsitatakse „ajutise elamisloana” välismaalase päritoluriigi või alalise elukoha järgse riigi Madalmaade kuningriigi diplomaatilises esinduses või konsulaadis nimetatud välismaalase poolt isiklikult kolmest kuust pikemaks viibimiseks taotletud viisat, mille nimetatud esindus on väljastanud.

7        Välismaalaste seaduse § 14 lõike 1 punktis a volitatakse justiitsministrit rahuldama, rahuldamata või läbivaatamata jätma tähtajalise elamisloa taotlusi. Sama artikli lõike 2 kohaselt kaasnevad tähtajalise elamisloaga piirangud, mis on seotud elamisloa andmise alusega.

8        Välismaalaste seaduse § 16 lõike 1 punkt a näeb ette, et tähtajalise elamisloa taotluse võib jätta rahuldamata, kui välismaalasel ei ole kehtivat ajutist elamisluba, mis anti välja samal alusel, mil taotletakse elamisluba.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

9        2000. aasta veebruaris kolis Madalmaade kodanik Runaldo Ruben Leonard Eind Ühendkuningriiki, kus ta oli leidnud tööd. Hiljem tuli tema juurde otse Surinamest elama tema 1989. aastal sündinud tütar Rachel.

10      Eelotsusetaotluse kohaselt andsid Ühendkuningriigi ametiasutused 4. juunil 2001. aastal R. R. L. Eindile teada, et tal oli õigus elada Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 alusel. Sama kuupäeva kirjaga anti tema tütrele teada, et ka temal oli ühenduse töötaja pereliikmena õigus elada Ühendkuningriigis. R. R. L. Eindile väljastati sellest tulenevalt elamisluba, mis kehtis 6. juunist 2001 kuni 6. juunini 2006.

11      17. oktoobril 2001 pöördus R. R. L. Eind koos tütrega tagasi Madalmaadesse. R. N. G. Eind registreeris end Amsterdami politseiasutuses ning taotles elamisloa väljastamist välismaalaste seaduse § 14 alusel.

12      Seda taotlust läbivaatavas halduskomisjonis väitis R. R. L. Eind, et ta sai alates Madalmaadesse tagasipöördumisest sotsiaaltoetust ning et sellest kuupäevast alates ei olnud ta haiguse tõttu töötanud ega tööd otsinud. Ta lisas siiski ka seda, et ta oli käinud vestlusel Banenmarkt’is (tööhõiveamet), et siseneda uuesti tööturule, ning et ta oli kokku leppinud uue vestluse. Toimikust tuleneb samuti, et R. R. L. Eindil on Madalmaades ravikindlustus.

13      2. jaanuari 2002. aasta otsusega jättis riigisekretär R. N. G. Eindi taotluse rahuldamata põhjendusel, et viimasel ei olnud ajutist elamisluba. Lisaks sellele täpsustati nimetatud otsuses, et talle ei olnud võimalik väljastada mingisugust elamisluba tema kui ühenduse kodaniku pereliikme seisundi alusel. Tema isa oli küll elanud muus liikmesriigis, kui Madalmaade Kuningriik, kuid ta ei olnud pärast nimetatud riiki tagasipöördumist tõeliselt ja tegelikult tööd teinud ning samuti ei olnud tema puhul tegemist majanduslikult mitteaktiivse kodanikuga EÜ asutamislepingu tähenduses. Neil asjaoludel ei saanud R. R. L. Eindi enam käsitada ühenduse kodanikuna välismaalaste seaduse tähenduses.

14      R. N. G. Eindi vaie nimetatud otsuse peale jäeti rahuldamata riigisekretäri 5. juuli 2002. aasta otsusega. Rechtbank te’s-Gravenhage (Haagi linnaosakohus), viidates 7. juuli 1992. aasta otsusele kohtuasjas C‑370/90: Singh (EKL 1992, lk I‑4265) ja 26. veebruari 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑292/89: Antonissen (EKL 1991, lk I‑745), tühistas siiski 20. oktoobri 2004. aasta otsusega riigisekretäri 5. juuli 2002. aasta otsuse ja saatis asja tagasi Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie’le vaide uueks läbivaatamiseks.

15      Minister voor Vreemdelingenzaken en Integratie esitas selle otsuse peale Raad van State’le apellatsioonkaebuse, kes leidis, et ühenduse õigusest ei tulene tema menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamise osas ühemõttelist vastust ja otsustas kohtuasja menetlemise peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      a)     Kui vastuvõttev liikmesriik käsitab kolmanda riigi kodanikku töötaja pereliikmena […] määruse nr 1612/68 […] artikli 10 tähenduses ja kõnealuse riigi antud elamisloa kehtivusaeg ei ole veel lõppenud, siis kas see tähendab, et sellel liikmesriigil, mille kodanik töötaja on, puudub juhul, kui töötaja riiki tagasi pöördub, õigus keelduda andmast sellele kolmanda riigi kodanikule õigust riiki siseneda ja seal elada?

         b)     Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav, siis kas kõnealune liikmesriik võib ise otsustada, kas kolmanda riigi kodanik vastab liikmesriiki sisenemisel siseriikliku õiguse kohastele riiki sisenemise ja riigis elamise tingimustele, või peab kõnealune liikmesriik enne otsustama, kas kolmanda riigi kodanik võib töötaja pereliikmena jätkuvalt tugineda ühenduse õigusest tulenevatele õigustele?

2.      Kas vastus eelnenud kahele küsimusele oleks erinev juhul, kui kolmanda riigi kodanikul ei oleks olnud enne vastuvõtvas liikmesriigis elamist siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada selles liikmesriigis, mille kodanik on töötaja?

3.      a)     Kas siis, kui liikmesriigil, mille kodanik töötaja (asjaomane isik) on, on töötaja tagasipöördumisel õigus ise otsustada, kas ühenduse õigusest tulenevad pereliikmele elamisloa andmise tingimused on jätkuvalt täidetud, on asjaomase isiku, kes pöördub vastuvõtvast liikmesriigist tagasi oma kodakondsusliikmesriiki eesmärgiga otsida seal tööd, kolmanda riigi kodanikust pereliikmel õigus elada kõnealuses liikmesriigis, ja kui tal see õigus on, siis kui pika aja jooksul?

         b)     Kas eelmainitud õigus on olemas ka siis, kui asjaomane isik viimati nimetatud liikmesriigis ei tee tõelist ja tegelikku tööd ning teda ei saa lugeda või ei saa enam lugeda […] direktiivi 90/364 […] kohaseks tööotsijaks, kui lisaks arvestada sellega, et asjaomane isik saab Madalmaade kodakondsuse alusel sotsiaaltoetust?

4.      Millist tähtsust omab eespool esitatud küsimustele antavate vastuste jaoks see, et kõnealune kolmanda riigi kodanik on ühenduse sellise kodaniku pereliige, kes on kasutanud EÜ asutamislepingu artiklist 18 tulenevat õigust ja on tagasi pöördunud liikmesriiki, mille kodanik ta on?”

 Esialgsed märkused

16      Ühendkuningriigi valitsus märkis oma kirjalikes märkustes ning kohtuistungil, et R. N. G. Eindile väljastati Ühendkuningriigis elamisluba mitte määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel, vaid siseriikliku õiguse alusel. Nimetatud valitsus täpsustas, et nimetatud elamisloaga ei viidud ellu ühenduse õigusest tulenevat kohustust, vaid tehti poliitiline valik siseriiklikku õigust arvestades.

17      Kuid eelotsusetaotlusest tuleneb, et 4. juuni 2001. aasta kirjaga andsid Ühendkuningriigi ametiasutused R. N. G. Eindile teada, et ka temal oli ühenduse töötaja pereliikmena õigus elada Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 alusel.

18      Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artiklis 234 sätestatud koostöömenetluse raames ei ole mitte Euroopa Kohtu vaid liikmesriigi kohtu ülesanne teha kindlaks vaidluse aluseks olevad asjaolud ning teha sellest järeldusi oma otsuse jaoks (vt eelkõige 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑435/97: WWF jt, EKL 1999, lk I 5613, punkt 32, ja 23. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑510/99: Tridon, EKL 2001, lk I‑7777, punkt 28).

19      Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastates lähtuda eeldusest, millele ta tugines, st sellest, et R. N. G. Eind elas Ühendkuningriigis määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel.

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimuse punkt a

20      Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, kohustab ühenduse õigus selle liikmesriigi ametiasutusi andma selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule õiguse siseneda ja elada selles liikmesriigis ainuüksi seetõttu, et liikmesriigis, kus nimetatud töötaja töötas, oli nimetatud kolmanda riigi kodanikule väljastatud määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel elamisluba, mis on endiselt kehtiv.

21      Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punkti a kohaselt on sõltumata kodakondsusest õigus elama asuda töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil, tema abikaasal ja nende järglastel, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad.

22      Eelkõige määruse nr 1612/68 põhjendusest 5 tuleneb, et määruse eesmärk on töötajate liikumist takistavate piirangute kõrvaldamine, „eelkõige selliste piirangute kõrvaldami[ne], mis on seotud töötaja õigusega olla koos oma perega ja tema pere integreerimistingimustega vastuvõtjariiki”.

23      Õigus perekonna taasühinemisele määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel ei anna võõrtöötaja pereliikmetele endile õigust vabale liikumisele, vaid pigem kaitseb see säte võõrtöötaja õigusi, kelle pereliige on kolmanda riigi kodanik (vt määruse nr 1612/68 artiklit 11 puudutavas 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑10/05: Mattern ja Cikotic, EKL 2006, lk I‑3145, punkt 25).

24      Sellest tulenevalt võib ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodaniku õigusele asuda elama nimetatud töötaja juurde, tugineda vaid selles liikmesriigis, kus nimetatud töötaja elab.

25      Määruse nr 1612/68 raames on liikmesriigi ametiasutuste poolt ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule väljastatud elamisloa mõju piiratud selle liikmesriigi territooriumiga.

26      Eelnevaga arvestades tuleb esimese küsimuse punktile a vastata, et juhul, kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ei kohusta ühenduse õigus selle liikmesriigi ametiasutusi andma kõnealuse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule õigust siseneda ja elada selles liikmesriigis ainuüksi seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis, kus kõnealune töötaja töötas, oli nimetatud kolmanda riigi kodanikule väljastatud määruse nr 1612/68 artikli 10 alusel elamisluba, mis on endiselt kehtiv.

 Teine küsimus ja kolmanda küsimuse punkt b

27      Nende küsimustega, mida on otstarbekas uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui töötaja pöördub pärast teises liikmesriigis töötamist tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, on selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ühenduse õigusest tulenevalt õigus elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ja seda vaatamata sellele, et nimetatud töötaja ei tee seal tõelist ja tegelikku tööd. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada, kas nimetatud kolmanda riigi kodaniku elamisõigust võib mõjutada asjaolu, et kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne selles vastuvõtvas liikmesriigis elamist, kus töötaja töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik töötaja on.

28      Esiteks tuleb meenutada, et liikmesriigi kodanike õigus elada teise liikmesriigi territooriumil, ilma et ta tegutseks seal töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole tingimusteta õigus. EÜ artikli 18 lõike 1 alusel on igal liidu kodanikul õigus elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti (vt selle kohta 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani, EKL 2004, lk I‑7573, punktid 31 ja 32, ning samuti 19. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑200/02: Zhu ja Chen, EKL 2004, lk I‑9925, punkt 26).

29      Nende piirangute ja tingimuste hulgas tuleneb direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 1 esimesest lõigust, et liikmesriigid võivad nende territooriumil elada soovivatelt majanduslikult mitteaktiivsetelt liidu kodanikelt nõuda, et neil endal ja nende pereliikmetel on vastuvõtvas liikmesriigis kõiki riske hõlmav ravikindlustus ja piisavad elatusvahendid selleks, et mitte koormata elamisperioodi vältel vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi.

30      Majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike pereliikmete elamisõigus on direktiivi 90/364 artikli 1 lõike 2 kohaselt seotud elamisõigusega, mis on liidu kodanikul ühenduse õiguse alusel.

31      Põhikohtuasjas, arvestades, et R. R. L. Eind on Madalmaade kodanik, ei ole võimalik keelata tal Madalmaade Kuningriigis elada või sellele tingimusi seada.

32      Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 101–106 märkis, tuleneb ühenduse õigusest võõrtöötaja õigus siseneda pärast teises liikmesriigis töötamist liikmesriigi, mille kodanik ta on, territooriumile ja seal elada, kuivõrd see on vajalik töötajatele EÜ artikli 39 alusel kuuluva õiguse vabalt liikuda ja selle õiguse rakendamiseks võetud sätete – nagu määruse nr 1612/68 sätted – kasuliku mõju tagamiseks. Niisugust tõlgendust toetab liidu kodaniku staatuse kehtestamine, mis on liikmesriikide kodanike põhistaatus.

33      Madalmaade ja Taani valitsus väitsid oma kirjalikes märkustes, et võimalus, et päritoluliikmesriiki tagasipöördumisel ei ole võimalik vastuvõtvas liikmesriigis tekkinud pereelu jätkata, ei saa mõjutada ühenduse kodanikku loobuma viimati nimetatud liikmesriiki liikumisest töötamise eesmärgil. Eelkõige rõhutas Madalmaade valitsus asjaolu, et R. R. L. Eindi ei saanud mõjutada Ühendkuningriiki liikumisel nimetatud vabadust mitte kasutama asjaolu, et tema tütrel ei ole võimalik elada koos temaga R. R. L. Eindi tagasipöördumisel päritoluriiki kuna R. N. G. Eindil ei olnud nimetatud teise liikmesriiki liikumise hetkel õigust elada Madalmaades.

34      Sellise lähenemisviisiga ei saa nõustuda.

35      Liikmesriigi kodanikku võib mõjutada liikmesriigist, mille kodanik ta on, teise liikmesriigi territooriumil töötamise eesmärgil mitte lahkuma asjaolu, et ta ei ole kindel, kas ta saab pöörduda tagasi päritoluliikmesriiki, sõltumatult viimati nimetatud riigis töötamise tingimusest.

36      Eespool nimetatud pärssiv mõju ilmneb ka seetõttu, et on võimalik, et nimetatud kodanik ei saa tagasipöördumisel päritoluliikmesriiki jätkata lähedaste pereliikmetega kooselu, mis võis saada – kas abielu või perekonna taasühinemisega – alguse vastuvõtvas liikmesriigis.

37      Perekonna taasühinemise takistused võivad seega riivata liikmesriikide kodanike ühenduse õigusest tulenevat õigust vabalt liikuda; seetõttu ei saa ühenduse töötaja tagasipöördumist liikmesriiki, mille kodanik ta on, käsitada puhtalt riigisisese olukorrana.

38      Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas esinevatel asjaoludel on R. N. G. Eindil õigus asuda elama Madalmaadesse oma isa R. R. L. Eindi juurde isegi siis, kui viimase näol on tegemist majanduslikult mitteaktiivse kodanikuga.

39      See õigus sõltub määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punktis a sätestatud tingimustest, mida kohaldatakse analoogia korras.

40      Seega on R. N. G. Eindi olukorras oleval isikul nimetatud õigus 21-aastaseks saamiseni või seni, kuni ta on oma isa ülalpeetav.

41      Sellist järeldust ei kõiguta asjaolu, et R. N. G. Eindil ei olnud enne selles liikmesriigis elamist, kus tema isa töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik R. R. L. Eind on.

42      Vastupidi sellele, mida väidavad Madalmaade, Taani ja Saksamaa valitsus, ei oma niisugusele õigusele tuginemise võimatus mingisugust tähtsust seoses sellise lapse, kui ühenduse töötaja pereliikme, liikmesriiki, mille kodanik töötaja on, sisenemise ja seal elamise õiguse tunnistamisega.

43      Esiteks ei tulene selle õiguse olemasolu puudutav nõue sõnaselgelt ega kaudselt ühestki ühenduse õiguse sättest, mis käsitleb ühenduse töötajate kolmandate riikide kodanikest pereliikmete õigust elada ühenduses. Ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tohi ühenduse teisest õigust liikumise ja elamise valdkonnas tõlgendada kitsendavalt (vaata eelkõige määruse nr 1612/68 osas 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 267/83: Diatta, EKL 1985, lk 567, punktid 16 ja 17, ning samuti 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I‑7091, punkt 74).

44      Teiseks oleks selline nõue vastuolus ühenduse seadusandja eesmärgiga, kes on tunnustanud liikmesriikide kodanike pereelu kaitse tagamise olulisust selleks, et kõrvaldada takistused asutamislepinguga garanteeritud põhivabaduste teostamiselt (11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑60/00: Carpenter, EKL 2002, lk I‑6279, punkt 38, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑459/99: MRAX, EKL 2002, lk I‑6591, punkt 53).

45      Arvestades kõigi eelnevate järeldustega tuleb teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse punktile b vastata, et juhul, kui töötaja pöördub pärast teises liikmesriigis töötamist tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, on selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul tulenevalt määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punktist a, mida kohaldatakse analoogia korras, õigus elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ja seda vaatamata sellele, et nimetatud töötaja ei tee seal tõelist ja tegelikku tööd. Asjaolu, et ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne selles liikmesriigis elamist, kus töötaja töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ei oma mingit tähtsust nimetatud kolmanda riigi kodaniku viimati nimetatud riigis elamise õiguse hindamisel.

 Esimese küsimuse punkt b, kolmanda küsimuse punkt a ja neljas küsimus

46      Arvestades esimese küsimuse punktile a, teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse punktile b antud vastust, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu teistele küsimustele vaja vastata.

 Kohtukulud

47      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Juhul kui ühenduse töötaja pöördub tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, ei kohusta ühenduse õigus selle liikmesriigi ametiasutusi andma kõnealuse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikule õigust siseneda ja elada selles liikmesriigis ainuüksi seetõttu, et vastuvõtvas liikmesriigis, kus kõnealune töötaja töötas, oli nimetatud kolmanda riigi kodanikule väljastatud nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires, muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92, artikli 10 alusel elamisluba, mis on endiselt kehtiv.

2.      Juhul kui töötaja pöördub pärast teises liikmesriigis töötamist tagasi liikmesriiki, mille kodanik ta on, on selle töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul tulenevalt määruse nr 1612/68, muudetud määrusega nr 2434/92, artikli 10 lõike 1 punktist a, mida kohaldatakse analoogia korras, õigus elada selles liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ja seda vaatamata sellele, et nimetatud töötaja ei tee seal tõelist ja tegelikku tööd. Asjaolu, et ühenduse töötaja pereliikmest kolmanda riigi kodanikul ei olnud enne selles liikmesriigis elamist, kus töötaja töötas, siseriiklikust õigusest tulenevat õigust elada liikmesriigis, mille kodanik töötaja on, ei oma mingit tähtsust nimetatud kolmanda riigi kodaniku viimati nimetatud riigis elamise õiguse hindamisel.

Allkirjad


* Kohtumenetluse keel: hollandi.