Euroopa Liidu ametlikud keeled ja liikmesriikide ametlikud keeled

Määruses 1/58 loetletud 24 liidu ametlikku keelt ei lange kokku liikmesriikide ametlike keeltega. Mõned keeled, nagu letseburgi keel (Luksemburgi ametlik keel koos saksa ja prantsuse keelega), ei ole liidu ametlikud keeled.

Enne liiduga ühinemist määrab iga tulevane liikmesriik kindlaks, millist keelt ta soovib liidus ametliku keelena kasutada. Ametlike keelte loetelu võib seega muutuda. Uute liikmesriikide ühinemisega lisanduvad uued keeled ja mõned keeled võivad kaduda, kui liikmesriik Euroopa Liidust välja astub. Väljaastumisklauslit on seni kasutatud vaid ühel korral, kui välja astus Ühendkuningriik, kelle ametlik keel liidus oli inglise keel. Inglise keel ei ole siiski kadunud liidu ametlike keelte hulgast, sest see on kahes liikmesriigis (Iirimaal ja Maltal) riigi tasandil ametlik keel ning seda kasutatakse sageli lingua franca’na ka Euroopa institutsioonides või rahvusvahelises suhtluses: inglise keele kaotamiseks vajalikku liikmesriikide ühehäälsust nõudvat hääletust Euroopa Liidu Nõukogus isegi ei kaalutud.

Igal liidu ametlikul keelel on oma ISO (International Organization for Standardization) kood, mida kasutatakse eelkõige sama dokumendi erinevate keeleversioonide kindlakstegemiseks: