Euroopa Kohtu põhjapanevad kohtuasjad

Liidu õiguse põhialused

Van Gend en Loos

Euroopa Kohtu vast kõige kuulsam otsus on tehtud kohtuasjas Van Gend en Loos (1963).

Hollandi kohus küsis Euroopa Kohtult, kas liikmesriikide kohtud võivad ise kohaldada liidu õigust, mis keelab riikidel suurendada liidusisese kaubanduse suhtes kehtivaid tollimakse. Madalmaade ametiasutused olid tõstnud teatud kemikaalidele kohaldatud tollimakse. Transpordiettevõtjalt Van Gend en Loosilt nõuti nende kõrgemate maksude tasumist kemikaalide importimisel Saksamaalt Madalmaadesse, mistõttu ta pöördus liikmesriigi kohtusse. Euroopa Kohus nõustus, et liikmesriigi kohus peab kohaldama liidu õigust. Sellega loodi vahetu õigusmõju doktriin. See tähendab, et isikud saavad riigisisestes kohtutes toimuvates vaidlustes tugineda otse teatavatele liidu õiguse normidele.

Costa vs. ENEL

Aasta hiljem sõnastas Euroopa Kohus kohtuasjas Costa vs. ENEL (1964) veel ühe olulise põhimõtte.

Itaalia kohus palus Euroopa Kohtult juhiseid vastuolu kohta liidu õiguse ja sellest hiljem vastu võetud Itaalia seaduse vahel, millega riigistati elektriettevõtja. Euroopa Kohus otsustas, et vastuolu korral on liidu õigus ülimuslik ja liikmesriigi õigus tuleb kohaldamata jätta. Seda nimetatakse liidu õiguse ülimuse või esimuse doktriiniks.

Vahetu õigusmõju ja ülimuse doktriinid koos on liidu õiguse nurgakiviks.

Francovich

Edaspidi jätkas Euroopa Kohus liidu õiguse oluliste põhimõtete kujundamist. Kohtuasjas Andrea Francovich jt vs. Itaalia Vabariik (1991) võttis ta kasutusele riigivastutuse põhimõtte.

Rühmale Itaalia töötajatele jäeti töötasu välja maksmata, kui nende tööandja pankrotti läks. Töötajate kaitsmiseks sellises olukorras oli vastu võetud liidu direktiiv. Itaalia ei olnud aga seda direktiivi oma riigisisesesse õiguskorda üle võtnud. Töötajad väitsid oma kaebuses, et Itaalia kohustuste täitmata jätmise tõttu on neile kahju tekitatud. Euroopa Kohus otsustas, et kui isikutele on tekitatud kahju liidu õiguse järgimata jätmisega liidu liikmesriigi poolt, võivad nad selle kahju liikmesriigilt kohtu kaudu sisse nõuda.

Kaupade vaba liikumine

Dassonville

Euroopa Kohtul on olnud ka oluline roll kaupade vaba liikumise kujundamisel liidus. Kohtuasjas Procureur du Roi vs. Benoît ja Gustave Dassonville (1974) lõi ta nn Dassonville’i reegli.

Liidu õigusnormide kohaselt on liikmesriikidel keelatud kehtestada piiranguid teistest liidu liikmesriikidest pärit impordile nende riiki. Need normid keelavad ka kõik niisuguste piirangutega samaväärse toimega riigisisesed sätted. Kõnealuses kohtuasjas nõudis Belgia päritolusertifikaate Šoti viski kohta. Prantsusmaal tegutsenud hulgimüüja Gustave Dassonville ja tema poeg Benoît, kes juhtis ettevõtja filiaali Belgias, ostsid Prantsusmaal Johnnie Walkeri ja Vat 69 viski pudeleid, et neid Belgias müüa. Kuna Prantsusmaal selliseid tõendeid ei nõutud, ei saanud nad ka neid esitada. Belgias alustati nende suhtes kriminaalmenetlust.

Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi õigusnormidel, mis otseselt või kaudselt piiravad liidusisest kaubandust, on impordipiirangutega samaväärne toime.

Cassis de Dijon

Dassonville’i kohtuasja põhjenduskäiku arendati edasi kohtuasjas Rewe-Zentral AG vs. Bundesmonopolverwaltung für Branntwein (1979), mida tuntakse ka Cassis de Dijoni kohtuasjana.

Saksamaa keeldus lubamast Cassis de Dijoni likööri importimist Prantsusmaalt ja selle müümist Saksamaal, kuna see ei vastanud Saksamaa alkoholisisalduse normidele. Saksamaal liköörina müümiseks pidi joogi alkoholisisaldus olema üle 25%. Cassis de Dijoni alkoholisisaldus oli ainult 16%. Saksa supermarket Rewe-Zentral vaidlustas selle normi riigisiseses kohtus, kes pöördus seejärel küsimustega Euroopa Kohtusse. Euroopa Kohus otsustas, et liidu liikmesriigis seaduslikult toodetud ja müüdav toode tuleb lubada teiste liidu liikmesriikide turule. Seda nimetatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtteks.

Isikute vaba liikumine

Grzelczyk

Lisaks kaupade vaba liikumise tunnustamisele on Euroopa Kohus kinnitanud ka isikute õigust liidus vabalt liikuda, näiteks kohtuasjas Rudy Grzelczyk vs. Centre Public d’Aide Sociale d’Ottignies-Louvain-la-Neuve (2001).

Belgias elanud prantsuse üliõpilane pidas end kolmel esimesel õppeaastal ise ülal, kuid neljandal aastal taotles miinimumsissetuleku toetust. Talle keelduti selle toetuse andmisest põhjendusel, et ta on välismaalane. Euroopa Kohus leidis, et see keeldumine kujutas endast ebaõiglast kohtlemist, sest liidu kodakondsus annab isikutele sõltumata nende kodakondsusest õiguse võrdsele õiguslikule kohtlemisele.

Ruiz Zambrano

Kümmekond aastat hiljem laiendas Euroopa Kohus kohtuasjas Ruiz Zambrano (2011) liidu kodakondsuse mõistet.

Kohtuasi puudutas kahte Belgias sündinud Belgia kodakondsusega last. Nende vanematel oli Kolumbia kodakondsus. Vanemaid ähvardas väljasaatmine, mille tagajärjel oleksid ka lapsed pidanud liidust lahkuma. Euroopa Kohus otsustas, et liidu liikmesriigid peavad andma elamis- ja tööloa kolmandatest riikidest pärit vanematele, kelle alaealistel ja oma vanematest majanduslikult sõltuvatel lastel on selle liikmesriigi kodakondsus. Vanemate ilmajätmine nimetatud õigustest jätaks nende lapsed ilma võimalusest täielikult kasutada oma õigusi liidu kodanikena. See kohtuasi kinnitas arusaama, et liidu kodakondsus annab teatud õigused nii üksikisikule kui ka tema pereliikmetele.

Põhiõigused

Internationale Handelsgesellschaft

Euroopa Kohus käsitles põhiõiguste kaitse küsimust kohtuasjas Internationale Handelsgesellschaft (1970).

Saksa äriühing Internationale Handelsgesellschaft vaidlustas liidu põllumajandustoodete ekspordilitsentside süsteemi. Ta väitis, et litsentsisüsteem piirab tema õigust ettevõtlusvabadusele, mis on tagatud Saksamaa põhiseadusega.

Saksa kohus, kes seda kaebust lahendas, küsis Euroopa Kohtult, kas liit on kohustatud järgima teatavaid inimõiguste standardeid. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et põhiõiguste austamine on oluline osa liidu õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise tagamine on Euroopa Kohtu ülesanne.

Defrenne

Seda põhimõtet arendati edasi kohtuasjas Defrenne vs. SABENA (1976).

Lennusaatjana töötanud Gabrielle Defrenne kaebas oma endise tööandja, Belgia lennufirma SABENA, kohtusse, nõudes hüvitist kahju eest, mida ta oli kandnud töötasu ja muude õiguste osas, kuna samu ülesandeid täitvaid nais- ja meessoost salongitöötajaid ei tasustatud võrdselt. Euroopa Kohus otsustas, et riigisisestes kohtutes saab üksikisikute ja nende tööandjate vahelistes kohtuasjades tugineda meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttele. G. Defrenne võis liikmesriigi kohtus tugineda liidu õigusele kohtuasjas oma lennuettevõtjast tööandja vastu, et saavutada sooline võrdõiguslikkus töökohal.

Järeldus

Need Euroopa Kohtu olulised otsused on suurel määral mõjutanud liidu õiguse arengut ja kodanike õiguste kaitset. Need otsused näitavad liidu pühendumust õiglusele, võrdsusele ja õigusriigi põhimõtetele, kujundades õigusmaastikku kõigi liikmesriikide ja nende kodanike jaoks.