Euroopa Kohtu kohtustatistika - 2025

Saabunud kohtuasjad

Nagu varasematelgi aastatel, iseloomustas möödunud aastat uute kohtuasjade suure hulga lisandumine, kuna 2025. aastal registreeriti kohtukantseleis 889 kohtuasja. See arv näib veidi väiksem kui eelmisel aastal (2024), mil kohtukantseleis registreeriti 920 kohtuasja, kuid kui võtta arvesse 65 eelotsusetaotlust, mis esitati 2025. aastal Euroopa Kohtule ja edastati pärast Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 93a sätestatud esialgset analüüsi Üldkohtule, saabus 2025. aastal Euroopa Kohtusse tegelikult 954 kohtuasja, mis on väga lähedal 2019. aasta rekordile, mil Euroopa Kohtus registreeriti 966 kohtuasja.

Kui vaadata lähemalt 2025. aastal Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade liigiti jaotust, siis ei ole üllatav, et lõviosa uutest kohtuasjadest moodustavad eelotsusetaotlused. Lisaks eespool nimetatud 65 taotlusele, mis edastati Üldkohtule, kuna need kuuluvad eranditult ühte või mitmesse põhikirja artiklis 50b nimetatud konkreetsest valdkonnast, registreeriti 2025. aastal kohtukantseleis 580 uut eelotsusetaotlust. See on viimase viie aasta suurim arv.

Nagu 2024. aastal, pärinevad 2025. aastal esitatud eelotsusetaotlused peaaegu kõikidest liikmesriikidest, kusjuures märkimisväärse hulga eelotsusetaotlusi esitasid Itaalia kohtud (110 taotlust, millest pooled esitati ainuüksi 2025. aasta veebruaris) ja Poola kohtud (63 taotlust, mis on suurim arv alates selle riigi ühinemisest Euroopa Liiduga 2004. aastal).

Itaalia kohtute esitatud eelotsusetaotluste suur arv on suuresti seletatav küsimustega, mis on tekkinud kohtutel, kes seisavad silmitsi kolmandate riikide kodanike poolt liikmesriigi ametiasutuste tehtud väljasaatmisotsuste peale esitatud kaebuste ülisuure hulgaga, seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL (rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta)[1] sätete tõlgendamisega ja eelkõige mõiste „turvaline päritoluriik“ tõlgendamisega.

Poola kohtute esitatud eelotsusetaotluste puhul võib täheldada, et nende kohtute tähelepanu pälvis eelkõige tarbijakaitse valdkond, kuna üle poole Poola kohtute poolt 2025. aastal Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlustest puudutasid nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes)[2] või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid)[3].

Võrreldes 2025. aastal Itaalia ja Poola kohtute esitatud eelotsusetaotluste suure arvuga oli Saksamaalt ja Prantsusmaalt pärit taotluste arv tunduvalt väiksem – vastavalt ainult 61 ja 17 taotlust. Kui Prantsusmaa kohtute esitatud eelotsusetaotluste arv on viimase 20 aasta üks väiksemaid, siis Saksamaa kohtute esitatud eelotsusetaotluste puhul tuleb aga märkida, et paljud neist käsitlevad just neid konkreetseid valdkondi, milles on eelotsusepädevus üle antud Üldkohtule – eelkõige ühtset käibemaksusüsteemi ning reisijatele hüvitise maksmist ja nende abistamist reisist mahajätmise või transporditeenuste hilinemise või tühistamise korral. Neile 61 taotlusele, mida Euroopa Kohus hakkab ise menetlema, tuleb seega lisada veel üle 20 taotluse, mis on esitatud Euroopa Kohtule ja pädevuse jaotuse alusel Üldkohtule edastatud.

Lisaks eespool nimetatud nelja riigi esitatud eelotsusetaotlustele tuleb mainida Austria ja Bulgaaria kohtute esitatud eelotsusetaotluste endiselt suurt arvu – vastavalt 47 ja 42 eelotsusetaotlust 2025. aastal – ning Ühendkuningriigi kohtu päris esimest eelotsusetaotlust alates Ühendkuningriigi väljaastumisest Euroopa Liidust ja 31. detsembril 2020 üleminekuperioodi lõppemisest. High Court of Justice (King’s Bench Division) esitas 24. oktoobril 2025 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu[4] artikli 158 lõike 1 alusel eelotsusetaotluse, paludes selles tõlgendada nimetatud lepingu artikli 17 lõiget 2, mis käsitleb liidu kodanike või Ühendkuningriigi kodanike ülalpeetavate pereliikmete elamise ja elamislubadega seotud õigusi[5].

Sarnaselt varasematele aastatele olid Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebused ja hagid 2025. aastal Euroopa Kohtusse saabunud asjade hulgas arvuliselt teisel ja kolmandal kohal. 245 kohtuasjaga oli apellatsioonkaebuste ja selliste apellatsioonkaebuste, mis esitati ajutiste meetmete kohaldamise või menetlusse astumise küsimustes, arv veidi väiksem kui eelmisel aastal, mil apellatsioonkaebuste arv kõigi kategooriate lõikes ulatus 277 kohtuasjani, samas kui hagide arv veidi suurenes. Lisaks mõnele tühistamishagile ja ühele kahju hüvitamise hagile esitati 2025. aastal Euroopa Kohtule 50 liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Need puudutavad ligikaudu 20 liikmesriiki ja käsitlevad väga erinevaid teemasid, nagu keskkonnakaitse – kõigis selle vormides (õhukvaliteet, olmevee kvaliteet, asulareovee puhastamine, jäätmekäitlus, müraga kokkupuutest tuleneva kahjuliku mõju vältimine ja vähendamine, looduslike elupaikade kaitse jne) –, sotsiaalpoliitika ja võitlemine järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitusliku kasutamise vastu, aga ka transport, maksustamine ja kapitali vaba liikumine. Euroopa Komisjon esitas 2025. aasta märtsis hagid kuue liikmesriigi vastu, kes ei olnud vastu võtnud meetmeid või teatanud meetmetest, mis on vajalikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2021. aasta direktiivi (EL) 2021/2167 (krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL) järgimiseks[6].

Lõpetuseks oleks käesolev ülevaade saabunud kohtuasjadest kindlasti poolik, kui jätta mainimata Euroopa Komisjoni 21. novembril 2025 esitatud arvamusetaotlust, mis puudutab küsimust, kas lepingu, mis käsitleb Euroopa Liidu ühinemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis kirjutati alla 4. novembril 1950 Roomas, uuesti läbi vaadatud eelnõu on kooskõlas aluslepingutega. Taotlusele, mis esitati Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 11 alusel, eelnesid kaks varasemat samateemalist taotlust vastavalt 1994. aasta aprillis ja 2013. aasta juulis ning neist esimese puhul tuvastati, et ühendus ei ole pädev Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinema[7], ning teise puhul, et Euroopa Liidu ühinemist nimetatud konventsiooniga käsitleva lepingu eelnõu on vastuolus Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 2 ja seda artiklit käsitleva protokolliga nr 8[8]. Kõnealune arvamusetaotlus (1/25) puudutab just teksti, mis koostati sellele vastuolu tuvastamise arvamusele järgnenud läbirääkimiste tulemusel.

Saabunud kohtuasjade lühikese ülevaate lõpetuseks tuleb märkida, et suurele osale neist oli lisatud taotlus menetluse kiirendamiseks – taotlus või ettepanek kohaldada kiirendatud menetlust või kiirmenetlust esitati koguni 88 kohtuasjas, mis moodustab 10% kõigist 2025. aastal Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest. Eelotsuse kiirmenetlust kohaldati möödunud aastal neljas kohtuasjas[9], samuti rahuldati kaks kiirendatud menetluse kohaldamise taotlust[10] ja ühes tundlikus kohtuasjas, mis puudutas nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ (miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel) artiklite tõlgendamist[11], algatas kiirendatud menetluse president ise.

Lõpetatud kohtuasjad

Kuigi Euroopa Kohtusse saabus 2025. aastal suur arv kohtuasju, oli möödunud aasta ka kohtutegevuse poolest intensiivne, kuna Euroopa Kohus lõpetas 774 kohtuasja, mis on suhteliselt sarnane eelmiste aastate näitajatega (792 lõpetatud kohtuasja 2020. aastal, 772 lõpetatud kohtuasja 2021. aastal, 808 lõpetatud kohtuasja 2022. aastal ja 783 lõpetatud kohtuasja 2023. aastal). See on küll märkimisväärselt väiksem kui 2024. aastal lõpetatud kohtuasjade arv (862 kohtuasja), kuid tuleb meenutada, et 2004. aastal uuendati osaliselt Euroopa Kohtu koosseisu ja sellega kaasnes vajadus lõpetada märkimisväärne hulk kohtuasju enne lõppeva ametiajaga kohtunike lahkumist.

Lisaks tuleb meenutada, et käesoleva artikli kirjutamise ajal ei olnud kohus endiselt täiskoosseisus, kuna 2024. aasta veebruaris Euroopa Kohtust lahkunud kohtunikku ei olnud veel asendatud ning ametisoleku ajal, 2024. aasta juunis surnud kohtunik asendati alles aasta hiljem, 2025. aasta juunis. Sellised tegurid jäävad väljapoole Euroopa Kohtu kontrolli, kuid mõjutavad paratamatult kohtu produktiivsust.

Kuna eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad lõviosa Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest, ei ole üllatav, et need moodustavad ka kõige suurema osa kohtu lõpetatud kohtuasjadest: Euroopa Kohus lahendas 2025. aastal 561 eelotsuseasja ja 156 apellatsioonkaebust, mis on enam kui 92% eelmisel aastal lõpetatud kohtuasjade koguarvust.

Nagu varasematelgi aastatel, olid 2025. aastal kohtuotsused taas peamine viis, kuidas kohtuasju lõpetati. Nii tehti möödunud aastal 447 kohtuotsust, samas kui kohtumäärused – millega lõpetati kohtuasi muul viisil kui registrist kustutamise, Üldkohtule tagasisaatmise või kohtuotsuse tegemise vajaduse äralangemise tõttu – moodustasid vähem kui 20% lõpetatud kohtuasjadest. Kohtumääruste arv (116) oli apellatsioonkaebuste puhul siiski proportsionaalselt suurem kui eelotsusetaotluste puhul. Kui kodukorra artiklite 53 ja/või 99 alusel tehtud kohtumäärused moodustasid vaid 12% 2025. aastal lõpetatud eelotsuseasjadest, moodustasid kas kodukorra artiklite 170a ja 170b või artiklite 181 või 182 alusel tehtud kohtumäärused 35% kõigist eelmisel aastal lahendatud apellatsioonkaebustest.

2025. aastal Euroopa Kohtu lahendatud apellatsioonkaebuste puhul tuleb eelkõige märkida, et vähenes Üldkohtu otsuste tühistamise määr. Kui 2022., 2023. ja 2024. aastal oli vastav näitaja ligikaudu 20%, siis 2025. aastal vähenes see 15%-ni. Eelmisel aastal lahendatud 156 apellatsioonkaebusest ainult 24 puhul tühistati Euroopa Kohtus vaidlustatud kohtuotsus või kohtumäärus. Enamikul juhtudel (19) saatis Euroopa Kohus kohtuasja tagasi Üldkohtusse.

Mis puudutab täpsemalt apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustava koja tegevust, siis tuleb märkida, et möödunud aastal võeti menetlusse kaks apellatsioonkaebust, millest üks on esimene apellatsioonkaebus, mis kuulub põhikirja artikli 58a uude kohaldamisalasse, mis tuleneb 2024. aasta seadusandlikust reformist. Tegu on apellatsioonkaebusega, mis esitati Üldkohtu otsuse peale, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 272 tähenduses vahekohtuklauslit sisaldava lepingu täitmist. 2024. aasta detsembris esitatud apellatsioonkaebus võeti 29. aprillil 2025 osaliselt menetlusse ja see on praegu Euroopa Kohtus menetlemisel[12].

Kui vaadata kohtuasjade lõpetamise viisi puudutavaid andmeid, tuleb märkida, et nende kohtuasjade arv ja osakaal, milles esitati kohtujuristi ettepanek, on eelmisel aastal vähenenud. 2025. aastal esitati kohtujuristi ettepanek 239 lõpetatud kohtuasjas – mis moodustab 31% 2025. aastal lõpetatud kohtuasjade koguarvust –, samas kui 2024. aastal oli lõpetatud kohtuasju, milles esitati kohtujuristi ettepanek, 336 ja 2023. aastal 283 ehk vastavalt 39% ja 36% neil aastatel lõpetatud kohtuasjade koguarvust. See vähenemine võib olla osaliselt seletatav eelotsusepädevuse üleandmisega Üldkohtule – kes nüüd peab omakorda kasutama kohtujuristi ettepanekuid, et lahendada talle Euroopa Kohtu poolt üle antud kohtuasjad –, kuid eelkõige siiski sellega, et muudes valdkondades puuduvad tõeliselt uued õiguslikud küsimused, mistõttu kasutas Euroopa Kohus rohkem põhikirja artikli 20 viiendas lõigus ette nähtud võimalust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta. Nagu nähtub järgnevatest tabelitest, suurenes 2025. aastal võrreldes eelmise aastaga oluliselt nende kohtuasjade arv, milles esitati kohtujuristi ettepanek, ainult energeetika ja isikute vaba liikumise valdkondades.

Mis puudutab lõpetatud kohtuasjade jaotust kohtukoosseisude vahel, siis kõige rohkem lahendeid tegid kolmest kohtunikust koosnevad kojad – 2025. aastal lõpetasid need koguni 352 kohtuasja. Viiest kohtunikust koosnevad kojad lõpetasid samal aastal 255 kohtuasja, samas kui suurkoda lõpetas 35 kohtuasja. Tegemist on üsna märgatava vähenemisega võrreldes eelmise aastaga, mil suurkoda lahendas 75 kohtuasja. Nagu eespool märgitud, on see erinevus seletatav suure arvu lahenditega, mis tehti enne Euroopa Kohtu koosseisu osalist uuendamist 2024. aasta oktoobris ja mille hulgas on kohtuotsus ühenduse transpordialaste õigusnormidega seotud 15 hagi kohta.

Lõpetuseks, keskmine menetlusaeg kõigi kohtuasjade liikide lõikes oli 16,7 kuud võrreldes 17,7 kuuga aasta varem. Menetlusaja lühenemine puudutab kõiki kohtuasjade liike, kuna eelotsuseasjade puhul lühenes see 17,2 kuult 16,9 kuule, hagide puhul 21,5 kuult 20 kuule ja apellatsioonkaebuste puhul 18,4 kuult 15,1 kuule.

Pooleliolevad kohtuasjad

Kuna möödunud aastal esitatud kohtuasjade arv ja lõpetatud kohtuasjade arv ei olnud tasakaalus, oli selle loogilise tagajärjena 31. detsembri 2025. aasta seisuga pooleliolevate kohtuasjade arv suurem kui sellele eelneval aastal. Nimelt oli pooleli 1322 kohtuasja võrreldes 1207 kohtuasjaga aasta varem. Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest moodustavad endiselt lõviosa eelotsusetaotlused ja apellatsioonikaebused, mida on vastavalt 772 ja 443 kohtuasja.

[1] ELT L 180, 29.6.2013, lk 60.

[2] ELT L 95, 21.4.1993, lk 29.

[3] ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.

[4] ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

[5] Kohtuasi C‑682/25, Crossryn.

[6] ELT L 438, 8.12.2021, lk 1. Need hagid, mis on registreeritud kohtuasja numbritega C‑207/25, C‑208/25, C‑210/25, C‑212/25, C‑213/25 ja C‑215/25, on esitatud vastavalt Soome, Bulgaaria, Hispaania, Ungari, Madalmaade ja Portugali vastu.

[7] 28. märtsi 1996. aasta arvamus 2/94 (ühenduse liitumine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga) (EU:C:1996:140).

[8] 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga) (EU:C:2014:2454).

[9] Tegemist on kohtuasjadega C‑135/25 PPU, Kachev (milles tehti 20. mai 2025. aasta kohtuotsus, EU:C:2025:366), C‑219/25 PPU, Kamekris (milles tehti 19. juuni 2025. aasta kohtuotsus, EU:C:2025:456), C‑313/25 PP, Adrar (milles tehti 4. septembri 2025. aasta kohtuotsus EU:C:2025:647) ja C‑712/25 PPU Rastochev (milles tehti 12. veebruari 2026. aasta kohtuotsus, EU:C:2026:101).

[10] Vt kohtuasjad C‑280/25, Lin II, ja C‑440/25, Ebilum.

[11] Kohtuasi C‑195/25, Framholm (milles tehti 20. novembri 2025. aasta kohtuotsus, EU:C:2025:904).

[12] Kohtuasi C‑881/24 P, SC vs. Eulex Kosovo (29. aprilli 2025. aasta kohtumäärus EU:C:2025:313)