Tarbijate õigused

Tarbijakaitse

Liidu õigusest tulenev tarbijakaitse hõlmab paljusid valdkondi, mille eesmärk on tagada, et ettevõtjate ja tarbijate vahelised tehingud oleksid õiglased, läbipaistvad ja turvalised. Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas selgitanud, kuidas tuleks liidu tarbijaõigust mõista, rakendada ja kohaldada järjepidevalt kõigis liikmesriikides. Mõned põhiküsimused on järgmised:

• Kuidas tagab liit selle, et toodete märgistus annaks tarbijatele täpset ja mitteeksitavat teavet?
• Millised kaubandustavad on liidu õigusega keelatud, et kaitsta tarbijaid eksitava või agressiivse käitumise eest?
• Kuidas kaitseb liidu õigus tarbijaid, kui toode on puudusega või ei vasta müügilepingule?
• Mil viisil kaitseb liidu õigus tarbijaid ebaõiglaste lepingutingimuste eest, eelkõige välisvaluutas laenude ja vahetuskursiriskide puhul?

Märgistamisnõuded

Toodete selge ja täpne märgistamine on liidu tarbijakaitse nurgakivi. Tarbijaid tuleks nende ostetava toidu ja joogi koostisosadest nõuetekohaselt teavitada, et nad saaksid teha teadlikke otsuseid oma toitumise kohta.

2014. aastal esitas Saksa kohus Euroopa Kohtule küsimuse selle kohta, kas toiduainete märgistus võib olla eksitav, kui see loob vale mulje, isegi kui koostisosade loetelu on täpne. Äriühing Teekanne müüs puuviljateed, mille pakendil oli kujutatud vaarikaid ja vanilliõisi koos selliste kirjeldustega nagu „looduslikud lõhna- ja maitseained“ ja „vaarika-vanillimaitseline“. Tegelikkuses ei sisaldanud tee tõelisi vaarikate ega vanilli koostisosi. Euroopa Kohus otsustas, et eksitava tootemärgistusega võib olla tegu juhul, kui see annab mõista, et toode sisaldab koostisosi, mida seal tegelikkuses ei ole, isegi kui koostisosade loetelu on õige ja ammendav. Tarbijatel on õigus õigele, neutraalsele ja objektiivsele teabele, mis ei ole eksitav (C‑195/14 Teekanne).

Samal aastal palus Prantsuse kohus Euroopa Kohtult juhiseid kohtuasjas, mis puudutas villitud mineraalvee naatriumisisaldust. 2009. aastal tegid Prantsuse ametiasutused Saint-Yorre’i ja Vichy Célestins’i gaseeritud mineraalvete müüjale Neptune Distributionile ettekirjutuse kustutada väited nende vete vähese soola‑ või naatriumisisalduse kohta, näiteks väited, et nende vete soolasisaldus on „väiksem kui liitris piimas“. Prantsuse kohus küsis Euroopa Kohtult, kas naatriumisisalduse arvutamisel tuleks lähtuda üksnes keedusoolast (naatriumkloriid), või tuleks arvesse võtta naatriumi mis tahes ühendi kujul, näiteks naatriumbikarbonaadina. Euroopa Kohus otsustas, et villitud vee pakendile peab olema märgitud selles vees sisalduv naatrium, ükskõik millise ühendi kujul – nii keedusoola kui ka naatriumbikarbonaadina – see seal esineb. Tarbijale võib osutuda eksitavaks see, kui mineraalvett kirjeldatakse madala soolasisaldusega veena, kuid tegelikult on sellel kõrge naatriumbikarbonaadi sisaldus (C‑157/14 Neptune Distribution).

Agressiivsed ja eksitavad kaubandustavad

Liidu õigus keelab ebaausad, eksitavad ja agressiivsed kaubandustavad, mis võivad moonutada tarbijate majanduskäitumist. Sellised tavad võivad hõlmata valereklaami, varjatud tasusid ja eksitavat müügitaktikat, mis võivad panna tarbijaid tegema otsuseid, mida nad muidu ei teeks.

2011. aastal küsis üks Ühendkuningriigi kohus Euroopa Kohtult, kas liidu õigus lubab ettevõtjatel küsida tarbijalt teatud tasu, kas või väikest, et saada kätte auhind, mille nad väidetavalt on võitnud. Viis Ühendkuningriigi äriühingut olid saatnud reklaammaterjale, milles teavitasid nende saajaid, et viimased on võitnud auhinna, kuid auhinna kättesaamiseks peavad nad helistama tasulisele numbrile ja saatma SMS-sõnumeid. Need äriühingud nõudsid saajatelt auhinna kasutamiseks ka lisatasu: näiteks pakuti mõnes reklaamikampaanias Vahemere kruiise, kuid võitjad pidid maksma ka kindlustuse, kõrgema klassi kajutite, toidu ja joogi eest ning tasuma sadamamaksu. Euroopa Kohus otsustas, et kauplejate agressiivsed kaubandustavad, mis jätavad tarbijatele vale mulje auhinna võitmisest, kuigi tegelikult nõuavad tarbijatelt auhinna kättesaamiseks teatud tasu maksmist, on keelatud. See kehtib ka juhul, kui tasu on auhinna väärtusega võrreldes minimaalne või kui kaupleja ei saa sellest otsest kasu (C‑428/11 Purely Creative).

2015. aastal saatis Saksa kohus Euroopa Kohtusse kohtuasja, mis puudutas äriühingut Comtech, kes kasutas müügijärgse teeninduse jaoks prefiksiga 0180 eritelefoninumbrit. Ehkki prefiksiga 0180 numbrit kasutatakse tavaliselt riigisisese tariifiga tugiteenuste osutamiseks, olid sellele numbrile tehtavad kõned kallimad kui tavalisele lauatelefoni- või mobiiltelefoninumbrile tehtavad kõned. Saksa tarbijakaitseorganisatsioon leidis, et see on ebaõiglane kaubandustava. Euroopa Kohus otsustas, et müügijärgse teeninduse numbrile tehtavate kõnede maksumus ei tohi ületada standardkõne maksumust. Kõrgema tasu nõudmine võib takistada tarbijaid kasutamast abitelefoniliini teabe saamiseks või oma tarbijaõiguste teostamiseks, see aga kujutab endast ebaausat kaubandustava (C‑568/15 Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main).

Kaks aastat hiljem saatis Itaalia kohus Euroopa Kohtusse kohtuasja, mis puudutas nn inertsmüüki, mille puhul nõutakse tasu tarbijale tarnitud kauba või osutatud teenuste eest, mida tarbija tegelikult ei ole tellinud. Kohtuasi puudutas äriühinguid Wind Tre ja Vodafone Italia, kes müüsid SIM-kaarte, millel olid eelseadistatud ja -aktiveeritud interneti- ja kõnepostiteenused, ning võtsid kasutajatelt tasu, kui viimased ei olnud sõnaselgelt nõudnud nende teenuste väljalülitamist. Tarbijaid ei teavitatud nendest tasudest nõuetekohaselt ning internetiteenus võis pidevalt töötavate rakenduste tõttu isegi luua ühendusi ilma kasutaja teadmata. Euroopa Kohus märkis, et selline tegevus kujutab endast „inertsmüüki“ ning ebaausat ja agressiivset kaubandustava. Tarbijad ei saa olla nende teenustega „vabatahtlikult nõustunud“, kui neid ei ole teavitatud teenuste maksumusest või asjaolust, et need on SIM-kaardil eelaktiveeritud ja -seadistatud (C‑54/17, C‑55/17 Wind Tre).

Puudusega tooted

Liidu õiguse kohaselt peavad kõik tooted vastama müügilepingus täpsustatud spetsifikatsioonile. See tähendab, et tooted peavad vastama kokku lepitud kirjeldusele, kvaliteedile, funktsionaalsusele ja eesmärgile. Lisaks peavad tooted sobima nende tavapäraseks kasutusotstarbeks, vastama esitatud näidisele või mudelile, nendega peavad olema kaasas kõik vajalikud lisatarvikud ja need peavad täitma tarbijate mõistlikke ootusi.

2013. aastal palus Hollandi kohus Euroopa Kohtult juhiseid Froukje Faberi hagi alusel algatatud kohtuasjas. Septembris 2008 süttis ja hävis täielikult auto, mille F. Faber oli neli kuud varem kasutatuna soetanud. F. Faber pidas vastutavaks müügisalongi, kust ta oli auto ostnud. Müügisalong väitis aga, et ta ei ole vastutav, ning kuna auto oli juba lammutatud, ei olnud võimalik läbi viia uurimist. Euroopa Kohus otsustas, et kui toote puudus tuleb ilmsiks kuue kuu jooksul pärast toote üleandmist, eeldatakse, et see oli olemas üleandmise ajal. Kuigi tarbija peab tõendama, et puudus oli olemas ja et see ilmnes kuue kuu jooksul, ei pea ta tõendama seda, mis puuduse põhjustas või tekitas (C‑497/13 Froukje Faber).

Mõni aasta varem oli Saksa kohus küsinud Euroopa Kohtult, kas liidu õigus lubab müüjatel nõuda tarbijalt hüvitist selle eest, et tarbija puudusega toodet enne selle asendamist kasutab. Kõnealusel juhul tagastas Saksa tarbija puudusega pliidi kodutarbeid müüvale kauplusele Quelle, kes asendas selle uue seadmega, kuid küsis 69,97 eurot algse seadme kasutamise eest. Euroopa Kohus otsustas, et tarbijad ei ole kohustatud maksma müüjatele hüvitist selle eest, et nad puudusega toodet enne selle asendamist kasutavad. Müüjad vastutavad toote puuduste eest ja seega peavad nad kandma puuduste tagajärjed (C‑404/06 Quelle).

Kolm aastat hiljem esitasid kaks Saksa kohut Euroopa Kohtule küsimuse, kas liidu õigus nõuab, et müüjad kataksid puudusega toodete eemaldamise ja asendustoodete paigaldamise kulud. Esimeses kohtuasjas oli Jürgen Wittmer ostnud lihvitud plaadid, kuid pärast paigaldamist avastas ta puudused, mis nõudsid plaatide täielikku väljavahetamist – mis läks maksma enam kui neli korda rohkem kui esialgne hind. Teises kohtuasjas oli Ingrid Putz ostnud nõudepesumasina, mis osutus defektseks. Ta leppis müüjaga kokku, et nõudepesumasina võib asendada, kuid nõudis, et müüja kas eemaldaks defektse masina ja paigaldaks asendusseadme või kannaks seadme eemaldamise ja uue paigaldamise kulud. Euroopa Kohus nõustus I. Putziga. Samas märkis ta, et eemaldamise ja uue toote paigaldamise kulude hüvitamine võib olla piiratud, lähtudes nõuetele vastava toote väärtusest ja toote puuduse ulatusest (C‑65/09 ja C‑87/09 Gebr. Weber ja Putz).

Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes

Liidu õiguses on sätestatud, et ebaõiglased tingimused müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingutes ei ole tarbijatele siduvad. Selle, ebaõiglaste lepingutingimuste direktiivis sätestatud põhimõtte eesmärk on kaitsta tarbijaid tasakaalustamata õiguste ja kohustuste eest, mis võivad esineda tüüplepingutes, mille üle ei ole individuaalselt läbi räägitud. Euroopa Kohus on teinud selles valdkonnas arvukalt otsuseid.

Mitmes kohtuasjas paluti Euroopa Kohtul selgitada, kas liikmesriikide kohtud peavad omal algatusel hindama seda, kas mõni lepingutingimus on ebaõiglane.

Ühes kohtuasjas oli Ungari tarbija Erzsébet Sustikné Győrfi sõlminud mobiiltelefonilepingu, milles oli tingimus, mille kohaselt allusid kõik sideteenust puudutavad vaidlused konkreetsele Ungari kohtule. See kohus asus tema kodust 275 km kaugusel ja ühistranspordiühendus nende kohtade vahel oli piiratud. Nimetatud kohus kaalus menetlusse jõudnud kohtuasjas, kas see tingimus on ebaõiglane. Euroopa Kohus selgitas, et riigisisesed kohtud peavad omal algatusel hindama, kas lepingutingimused on ebaõiglased, isegi kui tarbija seda küsimust ei tõstata (C‑243/08 Pannon GSM).

Ühes hilisemas kohtuasjas selgitas Euroopa Kohus, et sama kohustus kehtib ka maksejõuetusmenetluste puhul. See kohtuvaidlus tekkis, kui Tšehhi abielupaarilt nõuti tarbimislaenu täielikku tagasimaksmist koos suurte trahvidega, kuna nad ei olnud teatanud varasemast vara arestimisest. Ühtlasi märkis Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtud peavad tagama, et tarbijakrediidilepingutes sisalduv teave oleks esitatud selgelt ja lühidalt (C‑377/14 Radlinger ja Radlingerová).

Kolmandas kohtuasjas täpsustas Euroopa Kohus veelgi kohustust kontrollida kõiki lepingutingimusi, isegi kui tarbija ei ole neid vaidlustanud. Niisugune küsimus tekkis Ungari kohtuasjas, kus tarbija Györgyné Lintner oli vaidlustanud laenulepingu tingimuse, mis võimaldas pangal lepingut ühepoolselt muuta, kuid ei olnud vaidlustanud muid lepingu punkte, mida oleks samuti võinud pidada ebaõiglaseks (C‑511/17 Lintner vs. UniCredit Bank Hungary).

Euroopa Kohus on selgitanud ka liikmesriigi kohtu ülesannete piire. Hispaania kohus oli vähendanud autolaenu viivitusintressi 29%-lt 19%-le. Vastuseks apellatsioonkaebust lahendanud kõrgema astme kohtu küsimusele otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohus ei saa ebaõiglase lepingutingimuse sisu muuta – ta peab üksnes selle tingimuse tühisuse tuvastama (C‑618/10 Banco Español de Crédito).

Näiteid ebaõiglastest tingimustest

2022. aastal küsis Poola kohus Euroopa Kohtult, kas muud krediidikulud kui intress on ebaõiglased, kui need on osutatava teenusega võrreldes ülemäära suured. Kolm Poola tarbijat olid sõlminud krediidilepingu, mis sisaldasid märkimisväärseid lisakulusid ja tasusid ning millest mõni nõudis sularahamaksete tegemist tarbija kodus. Euroopa Kohus otsustas, et lepingutingimus on ebaõiglane, kui see viib poolte õigused märkimisväärselt tasakaalust välja, kahjustades tarbijat – näiteks kui muud kulud kui intress on laenusummaga või osutatud teenusega selgelt ebaproportsionaalsed (C‑321/22 Provident Polska).

Aasta hiljem vajas Läti kohus juhiseid kohtuasjas, mis puudutas 15-aastast lepingut noore korvpalluri ja karjääri toetavaid teenuseid pakkuva äriühingu vahel. Leping hõlmas mitme teenuse – sealhulgas treeningu, meditsiinilise abi ja turunduse – osutamist, saades vastu 10% mängija netosissetulekust elukutselise sportlasena. Kuna mängijast sai edukas korvpallur, ületas tema tulu 16 miljonit eurot, mille tõttu tuli äriühingule maksta üle 1,6 miljoni euro. Küsimus käis selle kohta, kas see pikaajaline ja potentsiaalselt koormav kohustus on liidu õiguse alusel õiglane. Euroopa Kohus otsustas, et selliseid tingimusi võib pidada ebaõiglaseks. Liikmesriigi kohtu ülesandeks jäi hinnata, kas need tingimused on õiglased, võttes arvesse seda, kas need on selged ja arusaadavad. Tingimused peavad olema ka läbipaistvad: tarbijale tuleb anda piisavalt teavet, et ta saaks hinnata kohustuse rahalisi tagajärgi (C‑365/23 Arce).

Välisvaluutas laenud

Euroopa Kohtul on tulnud lahendada ka välisvaluutas võetud laenudega seotud kohtuasju, analüüsides, kas nende laenude tingimused – eelkõige seoses vahetuskursiriskidega – on tarbija jaoks õiglased ja selged. Euroopa Kohus on teinud otsuse mitmes kohtuasjas, kus tarbija on võtnud laenu välisvaluutas ja pidanud pärast vahetuskursi muutumist tasuma palju suuremad tagasimakseid.

Euroopa Kohus on leidnud, et välisvaluutas laenu andmisel peavad pangad andma piisavalt teavet, et tarbijad saaksid teha kaalutletud ja teadlikke otsuseid. Tarbijad peavad olema võimelised täielikult mõistma ja hindama selliste lepingutingimuste rahalisi tagajärgi (C‑186/16 Andriciuc jt). Euroopa Kohus täpsustas seda otsust veel ühes kohtuasjas, märkides, et vahetuskursiriski tingimus peab olema tarbijale selge nii sõnastuse kui ka tegelike tagajärgede poolest (C‑51/17 OTP Bank ja OTP Faktoring).

Euroopa Kohus on ka selgitanud, et kui tarbija võtab laenu välisvaluutas ega ole teadlik, et mõni lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane, ei tohi talle seada selle tingimuse alusel tagasimaksmise tähtaja piiranguid. Samuti märkis ta, et laenuandja esitatav teave valuutariski kohta ei ole läbipaistev, kui see eeldab, et vahetuskurss jääb kogu laenuperioodi jooksul stabiilseks (C‑609/19, C‑776/19, C‑782/19 BNP Paribas Personal Finance).

Tarbijakaitse internetis

Digiajastul on internetis ostmine muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks, muutes nii viisi, kuidas tarbijad kaupu ja teenuseid soetavad. Kuigi netikaubanduse levik digiajastul on jaekaubandust põhjalikult muutnud, on see toonud tarbijate jaoks kaasa ka ainulaadseid probleeme ja ohte. Euroopa Kohtul on tulnud lahendada palju vaidlusi seoses tarbijate õigustega internetiostude tegemisel. Põhiküsimused on muu hulgas järgmised:

• Millised on erandid tarbija taganemisõigusest internetiostude tegemisel?
• Kuidas tuleks tellimisnuppe märgistada, et teavitada tarbijaid nende maksekohustusest?

Taganemisõigus

Taganemisõigus on tarbija õigus muuta oma meelt millegi suhtes, mis on ostetud distantsilt. Alguses oli see mõeldud kataloogi ja postimüügi kaudu tehtavate ostude jaoks, kuid nüüd kehtib see sama moodi ka internetis ostmise puhul ja on internetiostude põhiaspekt. Liidu õiguse kohaselt on tarbijatel taganemisõiguse kasutamiseks aega vähemalt 14 päeva alates kauba kättesaamise kuupäevast. Ostu võib ilma põhjendamata tagastada ja saada selle eest kogu raha tagasi.

Saatekulude hüvitamine

2008. aastal tõstatati küsimus, kas kliendil on õigus saada hüvitist lisaks tootele ka saatekulude eest. Kohtuasja oli algatanud Saksa tarbijaühing postimüügifirma Heinrich Heine vastu. Heine küsis saatmise eest 4,95 eurot. Kui tooted tagastati, siis seda summat ei hüvitatud. Euroopa Kohus leidis, et see heidutab tarbijaid taganemisõigust kasutamast. Seetõttu tuleb saatekulud hüvitada. Samas märkis Euroopa Kohus, et tarbijalt võib nõuda toote tagastamiskulude tasumist. See võimaldab kulude tasakaalustatud jagamist tarbija ja müüja vahel (C‑511/08 Heinrich Heine).

Tagastamine pärast pikemat ajavahemikku

Saksa kohus küsis 2007. aastal Euroopa Kohtult, kas tarbija peab maksma müüjale hüvitist kauba kasutamise eest enne selle tagastamist. Pia Messner ostis internetist kasutatud sülearvuti, kuid otsustas selle kaheksa kuu möödudes tagastada. See jäi küll väljapoole tavalist taganemisaega, kuid P. Messner ei olnud saanud teadet selle ajavahemiku alguskuupäeva kohta, nagu on nõutud Saksa õiguses. Müüja väitis, et P. Messner pidi igal juhul maksma neile hüvitist selle kaheksa kuu eest, mil ta sülearvutit kasutas, juhtides tähelepanu sellele, et sarnase arvuti üürimine kaheksaks kuuks oleks läinud maksma teatud summa. Euroopa Kohus otsustas, et tarbijad, kes kasutavad oma taganemisõigust, ei pea eseme kasutamise eest maksma, välja arvatud juhul, kui nad on kasutanud seda ebamõistlikult, näiteks vastuolus heausksuse põhimõttega. See õigus võimaldab tarbijatel tooteid ilma rahalist sanktsiooni kartmata uurida ja proovida (C‑489/07 Pia Messner).

Tagastatud toodete seisukord

Samuti on esitatud küsimusi selle kohta, millises seisukorras – eelkõige hügieeni mõttes – peavad tooted tagastamisel olema.

Saksa kohus palus 2017. aastal Euroopa Kohtult juhiseid kohtuasjas, mis puudutas madratsi tagastamist olukorras, kus klient oli enne madratsi tagastamist eemaldanud seda katnud kaitsekile. Euroopa Kohus otsustas, et kaitsekile eemaldamine ei saa takistada tarbijat kasutamast oma õigust internetiostust taganeda. Ta märkis, et madratsi võib puhastada või desinfitseerida samamoodi nagu rõivamüüjad käitlevad tagastatud tooteid, et neid uuesti müüa (C‑681/17 slewo).

Ürituste piletid

Taganemisõigusel on siiski piirangud. Liidu õiguses on sõnaselgelt sätestatud, et kliendid ei saa taganeda konkreetseteks kuupäevadeks mõeldud vaba aja veetmise piletite ostust. See on mõeldud selleks, et kaitsta ürituste korraldajaid viimase hetke tühistamiste eest, mis võivad muuta piletite edasimüümise keeruliseks. 2022. aasta otsuses kinnitas Euroopa Kohus, et see piirang kehtib ka vahendajate, näiteks piletimüügiagentuuride poolt müüdavate piletite suhtes (C‑96/21 CTS Eventim).

Tellimisnupud internetis

Liidu õiguse kohaselt peab veebist ostes sõnaselgelt kinnitama, et ollakse teadlik sellest, et tellimuse esitamine tähendab maksekohustust. See kinnitus võib olla näiteks veebisaidil tellimisnupu vajutamine.

2021. aastal palus Saksa kohus Euroopa Kohtult juhiseid vaidluses, mis puudutas tarbijat, kes vajutas hotellibroneerimise veebisaidil nupule, millel oli märge „Vii broneering lõpule“. Euroopa Kohus otsustas, et enne kui tarbija teeb internetis tellimuse, peab kaupleja teda teavitama tekkivast maksekohustusest. Kuigi seejuures ei pea kasutama täpselt sama sõnastust, peab tellimisnupp olema selgelt märgistatud ja osutama sellele, et tarbijal tekib tellimisnupu vajutamisel maksekohustus (C‑249/21 Fuhrmann‑2).

Järeldus

Need kohtuotsused annavad üheskoos tunnistust Euroopa Kohtu pühendumisest tarbijate õiguste kaitsmisele nii traditsioonilistel turgudel kui ka kiiresti arenevas e‑kaubanduse maailmas. Alates toodete märgistamisest ja ebaõiglastest lepingutingimustest kuni taganemisõiguse ja internetis tellimise nuppude reguleerimiseni on Euroopa Kohus oma otsuseid järjepidevalt kohandanud, et tagada tugev ja ajakohane tarbijakaitse.