Sport

Sissejuhatus

Sport on Euroopas sageli piiriülene tegevus, kuna sportlaste üleminek, võistluste korraldamine ja spordiülekanded hõlmavad tihti mitut riiki. Euroopa Kohus on mitmel korral selgitanud, kuidas liidu õigust tuleb spordi eri aspektidele kohaldada. Mõned põhiküsimused on järgmised:

• Millised on sportlaste kui töötajate vaba liikumise õigused?
• Kas spordialaliitude volitused – eelkõige nende õigus kiita heaks kõikide rahvusvaheliste võistluste korraldamine – on vastuolus liidu konkurentsiõigusega?
• Kas ülekandmise ainuõigusi võib piirata, et tagada üldsusele võimalus vaadata spordi suursündmusi tasuta televisioonis?

Sportlaste vaba liikumine

Võimalik, et üks kõigi aegade tuntumaid kohtuasju on Bosmani kaasus. Bosmani nimi on saanud osaks üldisest spordisõnavarast, luues nii täiesti uue jalgpalliklubide vaheliste üleminekute kategooria. Selle kohtuasja ja selles kujundatud põhimõtete taga oli tõeline inimlik lugu.

Jean-Marc Bosman oli Belgia klubi RFC Liège jalgpallur. Kui tema leping 1990. aastal lõppes, soovis ta meeskonda vahetada ja siirduda Prantsuse klubisse Dunkerque. Tal ei lubatud aga üle minna, sest Dunkerque ei soovinud maksta Liège’i nõutud tasu. Liège peatas Bosmani osalemise mängudes ja kõik Euroopa klubid, kes oleksid võinud teda palgata, kandsid ta musta nimekirja, mistõttu jäi ta töötuks ning teda ei olnudki võimalik tööle võtta.

Belgia kohus saatis selle kohtuasja Euroopa Kohtusse, kes leidis, et üleminekutasu reeglid piiravad teises liikmesriigis mängida soovivate mängijate vaba liikumist, kuna need takistavad või heidutavad neid oma endisest klubist lahkumast isegi pärast lepingu lõppemist. Euroopa Kohus märkis ka, et jalgpalliliigad ei või kehtestada piiranguid selle kohta, kui palju teistest liikmesriikidest pärit mängijaid võivad klubid mängudes väljakule saata. Bosmani kohtuotsusega sai alguse vaba ülemineku ajastu, mis võimaldab ulatuslikumat mängijate liikumist liidus (C‑415/93 Bosman).

Bosmani kohtuotsuse mõju ulatus jalgpallist kaugemale, mõjutades teisi spordialasid, nagu korvpall, käsipall ja kriket. Hilisemates kohtuasjades on Euroopa Kohus seda põhimõtet edasi arendanud, leides, et see kehtib ka mõnede liiduväliste sportlaste suhtes. Kui sportlane on pärit riigist, kellel on liiduga leping, mis sisaldab isikute vaba liikumise tingimusi, kehtivad tema suhtes samad põhimõtted. Nende kohtuasjade hulka kuuluvad Kolpak (C‑438/00 Deutscher Handballbund), mis puudutas Slovakkia käsipallurit enne, kui Slovakkiast sai liidu liikmesriik, ja Simutenkov, Hispaanias mänginud Venemaa jalgpallur (C‑265/03 Simutenkov).

2008. aastal palus Prantsuse kohus Euroopa Kohtult juhiseid „lootustandva mängija“ lepingu kohta. Olivier Bernard oli sõlminud sellise lepingu jalgpalliklubiga Olympique Lyonnais. Leping kohustas teda klubiga treenima ja sõlmima sellega oma esimese elukutselise lepingu, kui klubi seda pakub. Kuid O. Bernard sõlmis pärast treeningperioodi lepingu hoopis Newcastle Unitediga, mispeale nõudis Olympique Lyonnais hüvitise maksmist. Euroopa Kohus nõustus, et niisugused lepingud piiravad mängijate vaba liikumist. Jalgpalliklubid võivad aga õiguspäraselt nõuda hüvitist noormängijate treenimise eest, kui need mängijad sõlmivad seejärel oma esimese elukutselise lepingu teise liikmesriigi klubiga, tingimusel et see hüvitis on seotud tegelike treeningukuludega (C‑325/08 Olympique Lyonnais).

2022. aastal saatis Belgia kohus Euroopa Kohtusse kohtuasja, mis puudutas Prantsusmaal elavat endist elukutselist jalgpallurit, kes vaidlustas mõned FIFA reeglid, mis puudutasid mängijate üleminekut. Jalgpallur väitis, et need reeglid takistasid tal saamast tööle Belgia jalgpalliklubisse. Üleminekureeglid nägid ette, et kui mängija lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja ilma „mõjuva põhjuseta“, peavad nii mängija kui ka tema uus klubi endisele klubile hüvitist maksma. Uuele klubile võisid sellega kaasneda ka karistused ja muud negatiivsed tagajärjed, näiteks ajutine mängijate ülevõtmise keeld ja viivitused rahvusvaheliste üleminekusertifikaatide väljastamisel. Euroopa Kohus otsustas, et FIFA reeglid olid vastuolus liidu õigusega, kuna need takistasid selliste elukutseliste jalgpallurite vaba liikumist, kes soovivad oma oskusi arendada uude klubisse tööle minnes (C‑650/22 FIFA).

Spordialaliidud ja konkurentsiõigus

Kahes 2023. aasta lõpus lahendatud kohtuasjas analüüsis Euroopa Kohus konkurentsiõiguse ja spordi reguleerimise vastasmõju. Konkurentsiõigus keelab turgu valitseva seisundi kuritarvitamise. Sporti reguleerib aga sageli ainult üks organisatsioon, kes kehtestab reeglid ja korraldab seda spordiala.

Esimene kohtuasi puudutas Rahvusvahelist Uisuliitu (ISU), kelle heakskiitu vajavad kõik rahvusvahelised uisutamisvõistlused. ISU‑l on õigus keelata sportlaste võistlemine kõikidel võistlustel, kui nad osalevad heakskiitmata üritustel (C‑124/21 P International Skating Union vs. komisjon).

Teine kohtuasi sai alguse FIFA ja UEFA reaktsioonist Euroopa Superliigale. Nad ähvardasid karistada kõiki klubisid ja mängijaid, kes selles osalevad (C‑333/21 European Superleague Company).

Mõlemal juhul leidis Euroopa Kohus, et sedalaadi reeglid on õigusvastased. FIFA, UEFA ja ISU volitused ei olnud piiratud mitte mingi raamistikuga, mis tagaks, et need on läbipaistvad, objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. Selle tulemusena takistasid need vaba konkurentsi liidu turul. Euroopa Kohus tõdes ka, et need reeglid on mängijatele ja sportlastele kahjulikud, takistades neid uutel ja uuenduslikel võistlustel osalemast. Samuti on need kahjulikud meediale ja pealtvaatajatele, võttes neilt võimaluse niisuguseid võistlusi vaadata.

Samal 2021. aastal palus Belgia kohus Euroopa Kohtul analüüsida kohtuasja, mis puudutas ühte jalgpallurit ja Belgia jalgpalliklubi, kes vaidlustasid „kohapeal treenitud mängijaid“ käsitlevad reeglid. Nende reeglite eesmärk on soodustada kohalike talentide arengut. Euroopa Kohus leidis, et need reeglid võivad olla liidu konkurentsiõiguse seisukohast õigusvastased, kuna need piiravad klubide võimet üksteisega konkureerida andekate mängijate värbamise abil, olenemata sellest, kus neid mängijaid on „kohapeal treenitud“. Euroopa Kohus leidis ka, et need reeglid võivad kaudselt diskrimineerida teistest liikmesriikidest pärit mängijaid. Euroopa Kohus jättis siiski Belgia kohtu otsustada, kas need reeglid on põhjendatud eesmärgiga julgustada noorte elukutseliste mängijate värbamist ja treenimist kohalikul tasandil (C‑680/21 Royal Antwerp Football Club).

Spordi vaatamine

Üldjuhul on spordiürituste õiguste omajad vabad müüma oma ülekandeõigusi kellele iganes nad soovivad. Liidu õiguse kohaselt võivad liikmesriigid siiski nõuda, et teatavaid „ühiskonnale väga tähtsaid“ sündmusi tuleb üle kanda vabalevikanalite kaudu. See piirab rahasummat, mida õiguste omajatel on võimalik ülekandeõiguste eest saada. Ühendkuningriik ja Belgia olid nimetanud kõik jalgpalli maailmameistrivõistluste mängud ja Ühendkuningriik ka kõik jalgpalli Euroopa meistrivõistluste mängud „väga tähtsateks“ sündmusteks. FIFA ja UEFA väitsid, et paljud mängud ei ole nende riikide jaoks väga tähtsad. Näiteks alagrupimänge, milles Ühendkuningriigi või Belgia meeskond ei osale, ei tuleks tähtsaks pidada. Üldkohus nõustus Ühendkuningriigi ja Belgiaga. Ta kinnitas, et liikmesriigid võivad lugeda kõik nende võistluste mängud ühiskondlikult väga tähtsateks sündmusteks. Kohus märkis, et isegi „tavamängud“ võivad mõjutada rahvusmeeskondade edasipääsu ja kogu turniiri tervikuna. Kuigi nende mängude näitamine tasuta televisioonis piiraks FIFA ja UEFA ülekandmise ainuõigusi, leidis Üldkohus, et need piirangud on põhjendatud vajadusega kaitsta üldsuse õigust teabele ja tagada vaba juurdepääs ühiskondlikult olulistele sündmustele (T‑385/07, T‑55/08, T‑68/08, FIFA ja UEFA vs. komisjon).

2008. aastal pöördus Ühendkuningriigi kohus Euroopa Kohtu poole küsimusega, mis puudutas seda, kuidas müüdi Inglismaa Premier League’i ülekandeõigusi. Igal ringhäälinguorganisatsioonil oli lubatud näidata mänge ainult teatud piirkonnas. See tähendas, et televaatajad said vaadata ainult neid Premier League’i mänge, mida näitasid nende elukohaliikmesriigi ringhäälinguorganisatsioonid. Ühendkuningriigi pubid ostsid Kreekast dekodeerimiskaarte, mis võimaldasid neil Premier League’i mängude ülekannetele juurde pääseda ja neid näidata. Euroopa Kohus otsustas, et mis tahes litsentsisüsteemid, mis annavad ringhäälinguorganisatsioonidele liikmesriigis ainuõigused ja keelavad vaatajatel teistes liikmesriikides dekooderkaardi abil ülekandeid vaadata, on vastuolus liidu õigusega. Samas märkis ta, et mängude näitamine avalikes kohtades, näiteks pubides, nõuab luba, kui ülekanne sisaldab autoriõigusega kaitstud osi, nagu avavideo või muusika (C‑403/08 ja C‑429/08 Football Association Premier League jt, Murphy).

Ühes teises kohtuasjas tegi Euroopa Kohus otsuse spordisündmuste lühiklippide kasutamise kohta uudistesaadetes. Liidu õiguse kohaselt peab ringhäälinguorganisatsioonidel olema lubatud kasutada lühiuudistes klippe üldsusele huvi pakkuvate sündmuste kohta, isegi kui neid sündmusi endid tohib üle kanda ainult ainuõiguse alusel. Kuigi uudisteorganisatsioonilt võib nõuda tasu, peab see piirduma tehniliste kuludega signaalile juurdepääsu eest. Sky Österreich, kellel olid mõne spordiürituse ülekandmise ainuõigused, väitis, et nii ei võeta arvesse laiemaid litsentsimis- ja tootmiskulusid. Euroopa Kohus kinnitas siiski, et hüvitis ülekannetele juurdepääsu võimaldamise eest võib piirduda signaali edastamisega otseselt seotud tehniliste kulude katmisega. See piirang kaitseb kodanike põhiõigust teabele ja tagab avalikkuse juurdepääsu olulisele informatsioonile selliste suursündmuste kohta nagu jalgpallivõistlused, hoolimata ainuõiguslepingutest (C‑283/11 Sky Österreich).

Järeldus

Nende otsustega on Euroopa Kohus ja Üldkohus taganud, et igaüks saab kasutada õigust vabalt liikuda, ja liidu konkurentsinormide kaitse ning samal ajal tunnustanud spordi erilist kohta meie ühiskonnas.