Üliõpilaste õigused

Üliõpilaste õigused

Kuna üha rohkem üliõpilasi osaleb piiriülestes haridusprogrammides, nagu Erasmus+, on Euroopa Kohtul tulnud lahendada palju üliõpilaste õigusi puudutavaid vaidlusi. Põhiküsimused on muu hulgas järgmised:

• Kas on diskrimineeriv piirata üliõpilaste võimalust õppida teiste liikmesriikide ülikoolides?
• Kas üks liikmesriik võib keelduda rahalise toetuse andmisest teistest liikmesriikidest pärit üliõpilastele?
• Kas piiriüleste töötajate lastel on õigused selles liikmesriigis, kus nende vanemad töötavad?
• Kas rahvusvahelistele üliõpilastele võib seada lisanõudeid, kui nad tulevad liikmesriiki õppima?

Kõrghariduse kättesaadavus

2000. aastate alguses esitas komisjon hagi Belgia ja Austria vastu, kuna nad raskendasid teistest liidu riikidest pärit üliõpilaste võimalusi õppida nende ülikoolides. Nendes riikides oli probleemiks teistest – eriti sama keelt kõnelevatest – liidu liikmesriikidest pärit üliõpilaste arvu suurenemine. Välisüliõpilastelt nõuti, et nad tõendaksid, et nad ei vasta mitte ainult Belgia või Austria ülikooli vastuvõtmise tingimustele, vaid ka oma koduriigis samale erialale vastuvõtmise tingimustele. Euroopa Kohus tegi 2004. aastal (C‑65/03 komisjon vs. Belgia) ja 2005. aastal (C‑147/03 komisjon vs. Austria) otsuse mõlema riigi kahjuks. Euroopa Kohus leidis, et selline diskrimineerimine saab olla põhjendatud ainult siis, kui see on proportsionaalne ega ole suunatud teiste liidu liikmesriikide kodanike vastu.

Üks näide sellisest põhjendatusest tuli hiljem, kui Belgia kohus küsis Euroopa Kohtult juhiseid Belgia prantsuskeelse kogukonna kehtestatud reegli kohta. See reegel piiras selliste teistest liikmesriikidest pärit üliõpilaste arvu, kes võisid astuda teatavatele ülikoolides õpetatavatele meditsiinierialadele. Euroopa Kohus leidis, et kuigi selline piirang diskrimineerib üliõpilasi kaudselt kodakondsuse alusel, võib seda põhjendada liikmesriikide vajadusega kaitsta rahvatervist. Euroopa Kohus tegi Belgia kohtule ülesandeks hinnata, kas piirangu abil on võimalik suurendada tervishoiuteenuste osutamiseks valmis olevate diplomeeritud spetsialistide arvu prantsuskeelses kogukonnas, või oleks sama eesmärk saavutatav ka vähem piiravate meetmetega (C‑73/08 Bressol jt).

Õpingute rahastamine ja õppetoetused

Dany Bidar oli prantsuse üliõpilane, kes oli kolm aastat Ühendkuningriigis elanud ja seal koolis käinud. Seejärel läks ta õppima University College Londonisse. Tema õppelaenu taotlus jäeti rahuldamata, sest teda ei peetud Ühendkuningriigi „alaliseks elanikuks“. Euroopa Kohus otsustas 2005. aastal, et liikmesriik ei saa keelduda laenude või stipendiumide andmisest üliõpilastele, kes elavad selles liikmesriigis ja vastavad seal elamise tingimustele. Selleks aga, et välisüliõpilased ei koormaks riiki põhjendamatult, võib kehtestada tingimusi. Näiteks võib seada tingimuse, et üliõpilane on enne õppimist selles riigis teatud aja jooksul elanud. See näitaks, et ta on liikmesriigi ühiskonda teatud määral integreerunud. Kuna aga tol ajal ei olnud välisüliõpilasel võimalik saada üliõpilasena „alalise elaniku“ staatust, oli see reegel liidu õigusega vastuolus (C‑209/03 Bidar).

2008. aasta kohtuotsuses, mis puudutas Madalmaades õppinud saksa üliõpilast, kellele lõpetati toimetulekutoetuse maksmine, kinnitas Euroopa Kohus, et nõue, et üliõpilased peavad enne õpingute alustamist olema riigis elanud viis aastat, on asjakohane (C‑158/07 Förster).

Mõni aasta hiljem esitas komisjon Austria vastu hagi normide tõttu, mille alusel pidid Austria üliõpilased ühistranspordi eest vähem maksma. Austria tegi soodustusi lastele, kelle vanemad said Austrias peretoetusi, ning see nõue oli Austria kodanike jaoks palju lihtsamini täidetav. Kohus leidis, et see on diskrimineeriv (C‑75/11 komisjon vs. Austria).

2011. aastal esitasid kaks Saksa kohut Euroopa Kohtule küsimuse kahe saksa üliõpilase kohta, kelle kogu õppeprogrammi välismaal läbimist keelduti rahastamast, kuna nad ei suutnud tõendada, et nad olid enne seda kolm aastat Saksamaal elanud. Mõlemad üliõpilased olid sündinud Saksamaal, elanud koos vanematega mitu aastat välismaal ja kolinud mõni aasta enne õpinguid tagasi Saksamaale. Üks neist oli aga Saksamaale naasnud vaid kaks aastat ja kaheksa kuud enne õpingute alustamist ja teine ei suutnud tõendada, et ta oli elanud Saksamaal kolm aastat. Euroopa Kohus leidis, et õppetoetuste sidumine üheainsa tingimusega on vastuolus liidu kodanike vaba liikumisega. Sellega välistatakse ebaõiglaselt üliõpilased, kes küll ei vasta sellele tingimusele, kuid kellel on Saksa ühiskonnaga siiski tugevad sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed (C‑523/11 Prinz).

Piiriüleste töötajate lapsed

Olgugi et üliõpilaste õppetoetuse saamise õiguse kindlaksmääramiseks on lubatud kasutada elukohanõudeid, võivad need nõuded avaldada negatiivset mõju piiriüleste töötajate lastele. Need lapsed elavad ühes riigis, kuid nende vanemad ületavad riigipiiri, et töötada ja maksta sotsiaalkindlustusmakseid teises riigis.

2009. aastal esitas komisjon hagi Madalmaade vastu seoses asjaoluga, et välismaal õppimise toetust võisid saada ainult need üliõpilased, kes olid elanud Madalmaades vähemalt kolm aastat eelnevast kuuest aastast. Euroopa Kohtu hinnangul oli see elukohanõue ülemäära välistav ja kujutas endast kaudset diskrimineerimist (C‑542/09 komisjon vs. Madalmaad).

Mõni aasta hiljem esitas Luksemburgi kohus Euroopa Kohtule küsimuse selle kohta, kas liikmesriik võib keelduda õppetoetuste andmisest piiriüleste töötajate lastele. Euroopa Kohus tõdes, et selline tingimus on kaudne diskrimineerimine. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et „stipendiumiturismi“ vältimiseks võib õppetoetuste andmise tingimuseks seada nõude, et lapsevanem on töötanud liikmesriigis teatud minimaalse aja jooksul (C‑20/12 Giersch jt).

Rahvusvahelised üliõpilased

2013. aastal palus Saksa kohus juhiseid kohtuasjas, mis puudutas Tuneesia kodanikku, kelle taotlus Saksamaa üliõpilasviisa saamiseks jäeti korduvalt rahuldamata, kuigi ta vastas kõigile riiki lubamise tingimustele ega kujutanud endast ohtu avalikule korrale, julgeolekule ega rahvatervisele. Euroopa Kohus märkis, et liikmesriigid peavad lubama riiki siseneda kolmandate riikide kodanikke, kes soovivad sinna õppimise eesmärgil jääda kauemaks kui kolmeks kuuks, kui nad vastavad liidu õiguses ette nähtud riiki lubamise tingimustele. Täiendavate nõuete kehtestamine õõnestaks liidu jõupingutusi rahvusvaheliste üliõpilaste liikuvuse edendamiseks ja liidu maailma hariduskeskuseks muutmiseks (C‑491/13 Mohamed Ali Ben Alaya vs. Saksamaa).

Järeldus

Need kohtuotsused üheskoos näitavad Euroopa Kohtu pühendumust noorte õiguste kaitsmisele ja üliõpilaste liikuvuse edendamisele kogu liidus.