Kirjalik ja suuline tõlge Euroopa Liidu Kohtus
Euroopa Liidu Kohtus on kirjalikul õigustõlkel ja suulisel tõlkel oluline roll, et tagada kõigile ELi liikmesriikidele ja kodanikele võrdne juurdepääs õigusemõistmisele.
Menetluse mitmekeelsuse eest vastutab kohtusekretär. Selles toetab teda mitmekeelsuse peadirektoraat (DGM), kuhu kuuluvad suulise tõlke ja kirjaliku õigustõlke teenistused.
Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 42
Artikkel 42 Euroopa Kohtu tõlketalitus
Euroopa Kohus moodustab tõlketalituse, mis komplekteeritakse piisava juriidilise väljaõppega
ja mitut liidu ametlikku keelt tundvatest asjatundjatest.
Suuline tõlge
Täielikult mitmekeelse suulise tõlke süsteemi puhul võib rääkida kõigis ametlikes keeltes ja suuline tõlge on tagatud kõigisse neisse keeltesse. Tegelikkuses on harva vaja kõigi nende keelekombinatsioonide kaetust. Suulise tõlke teenistus pakub nn à la carte-teenust, mida kohandatakse tegelike vajaduste järgi. Euroopa Liidu Kohtus kasutatakse kahte suulise tõlke meetodit: sünkroontõlge ja järeltõlge.
Sünkroontõlke puhul tõlgivad tõlgid, kes on jaotatud kabiinidesse, seisukohti ning küsimusi ja vastuseid, mida kohtuistungil osalejad vahetavad. Igas kabiinis on vähemalt kaks tõlki, sest arvestades tõlkimisega seotud intellektuaalset pingutust, peavad nad üksteist välja vahetama, et säilitada sama kontsentreerumise tase ja seega ka kvaliteet. Suulise tõlke kvaliteet sõltub suurel määral iga kohtuasja põhjalikust ettevalmistamisest tõlkide poolt. See ettevalmistus toimub meeskonnatööna, nii koostöös assistentidega, kes valmistavad ette toimikuid ja lähtedokumente, kui ka peadirektoraadi valdkonnaüleste teenistustega, eelkõige terminoloogiliste küsimuste puhul.
Teine tõlkimise meetod, järeltõlge, seisneb selles, et tõlk teeb kõneleja kõne ajal märkmeid ja annab selle sisu hiljem edasi. Seda tehnikat kasutatakse sageli protokollilistel üritustel, visiitidel või näituste avamisel.
Võimaluse korral tehakse suulisel tõlkimisel kohtuistungite ajal otsetõlget. Tõlk edastab kõneleja kõne tema keeles ja ilma vahendajata. Mõnikord peab tõlk tegema „releetõlget“. Sellisel juhul ei tõlgita otse kõneleja keelest, vaid selle tõlke põhjal, mille teeb teise keelekabiini kolleeg, kes suudab tõlkida otse oma keelde.
Üldjuhul tõlgib iga tõlk ainult oma emakeelde. Mõned tõlgid on aga omandanud teise keele nii hästi, et suudavad tõlkida sellesse keelde kui oma aktiivsesse keelde, justkui oleks see nende emakeel. Seda nimetatakse „retuuriks“.
Kirjalik õigustõlge
Euroopa Liidu Kohtu tõlketegevuse keskmes on jurist-lingvist, st jurist, kes on läbinud mõnes liikmesriigis täies mahus õigusõpingud ning tunneb oma töölevõtmise ajal hästi vähemalt kahte teist keelt ja õigussüsteemi. Jurist-lingvistil on keeruline tehniline ülesanne: ta peab haldama tõlkeportfelli, kombineerides väga kõrget kvaliteeti ja produktiivsust rangelt tähtaegu järgides.
Enne kitsamas tähenduses tõlkimise alustamist on jurist-lingvisti jaoks oluline kindlaks teha ja hankida kõik asjakohased lähtedokumendid ning neid analüüsida, et saada hea ülevaade kohtuasja õiguslikust kontekstist ja selgitada välja asjakohane terminoloogia. Nimelt ei ole tõlge Euroopa Liidu Kohtus vabatõlge: otseselt või kaudselt viidatud õigusaktid, kohtupraktika või menetlusdokumendid peavad olema täpselt edasi antud. Sama kehtib kasutatud terminoloogia kohta.
Iga tõlkeülesandega käivitub tegelikult masinavärk, mis tagab töö tõhususe. Selle eest seisavad hea valdkonnaülesed osakonnad ja juhtkond, kes valmistavad töö organisatsiooni tasandil ja tehniliselt ette.
Selleks, et oma ülesannet täita, kasutavad jurist-lingvistid konkreetseid meetodeid ja strateegiaid ning üha enam infotehnoloogilisi vahendeid, mille valdamine on oluline, et nende abi ilma kvaliteeti – eelkõige täpsust ja usaldusväärsust – kaotamata kasutada.
Otsetõlget eelistatakse alati juhul, kui keeleosakonnas on olemas konkreetsete keelte oskus. Ent 24 ametliku keelega on võimalike keelekombinatsioonide arv nüüd 552. Seetõttu tuli sisse seada otsetõlget täiendav süsteem, nimelt tõlkimine tehniliste kriteeriumide alusel valitud piiratud arvu vahenduskeelte abil. Vahenduskeel on seega varem kindlaks määratud keel, millesse tekst tõlgitakse, et tõlkida see seejärel teistesse keeltesse. Igale vahenduskeele osakonnale on määratud mitu keelt, millest tehakse tõlge selle osakonna keelde. Seda vahenduskeelde tehtud tõlget kasutavad seejärel teised osakonnad oma keelde tõlkimiseks.
Vt ka
