A | Euroopa Kohus 2024. aastal
Euroopa Kohtule esitatakse peamiselt eelotsusetaotlusi. Kui liikmesriigi kohtul on kahtlusi liidu õigusakti tõlgendamise või kehtivuse suhtes, peatab ta oma menetluse ja pöördub Euroopa Kohtu poole. Olles saanud selgitusi Euroopa Kohtu otsusest, saab liikmesriigi kohus seejärel oma menetluses oleva vaidluse lahendada. Kohtuasjade puhul, milles on vaja vastus anda väga lühikese aja jooksul (näiteks varjupaiga, piirikontrolli, lapseröövi vms valdkonnas), on ette nähtud eelotsuse kiirmenetlus.
Euroopa Kohtule võib esitada ka hagisid, milles palutakse kas tühistada liidu õigusakt („tühistamishagi“) või tuvastada, et liikmesriik ei järgi liidu õigust („liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi“). Kui liikmesriik ei täida kohtuotsust, milles rikkumine tuvastati, võib Euroopa Kohus teise hagi alusel, mida nimetatakse teistkordseks kohustuste rikkumise hagiks, mõista talle rahalise sanktsiooni.
Lisaks võib Üldkohtu otsuste peale esitada apellatsioonkaebusi. Euroopa Kohus võib need Üldkohtu otsused tühistada.
Lõpuks võib Euroopa Kohtule esitada arvamusetaotluse (mille esitajaks on liikmesriik või Euroopa institutsioon), et kontrollida, kas leping, mille liit kavatseb sõlmida kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, on aluslepingutega kooskõlas.
Euroopa Kohtu tegevus ja areng
Koen Lenaerts
Euroopa Kohtu president
Möödunud aastat iseloomustas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2024/2019 Euroopa Liidu kohtusüsteemi ülesehituse seadusandliku reformi vastuvõtmine ja elluviimine, mille eesmärk oli Euroopa Kohtu palvel tasakaalustada kahe liidu kohtu vahelist kohtuvaidluste koormust, kasutades ära 2015. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2015/2422 otsustatud Üldkohtu kohtunike arvu kahekordistamist. Nii peaks Euroopa Kohtul olema võimalik jätkata mõistlike tähtaegadega liidu õiguse tõlgendamise ülesande täitmist ajal, mil tema menetluses olevate kohtuvaidluste arv on märkimisväärselt suurenenud ning on kasvanud selliste keerukate ja tundlike kohtuasjade arv, mis puudutavad eelkõige põhiseaduslikku laadi või põhiõigustega seotud küsimusi. 2024. aastal esitati Euroopa Kohtule rohkem kui 900 uut kohtuasja, mis on lähedal 2019. aasta rekordile, mis kinnitab viimastel aastatel täheldatud tõusutrendi ja rõhutab reformi vajadust.
Konkreetselt seisnes reform peamiselt Euroopa Kohtu eelotsuse tegemise pädevuse osalises üleandmises Üldkohtule. Pädevuse üleandmine, mis jõustus 1. oktoobril 2024, puudutab kuut konkreetset valdkonda: ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.
Euroopa Kohus on siiski endiselt pädev lahendama eelotsusetaotlusi, mis kuuluvad küll ühte ja/või teise neist konkreetsetest valdkondadest, kuid mis käsitlevad ka muid valdkondi või tõstatavad eraldiseisvaid küsimusi esmase õiguse (sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta), rahvusvahelise avaliku õiguse või liidu õiguse üldpõhimõtete tõlgendamise kohta.
Reformi tulemusel peaks eelotsuste valdkonnas Euroopa Kohtu töökoormus märkimisväärselt vähenema, mida kinnitab esialgne hinnang eelmise aasta viimase kolme kuu kohta.
Reformi teise osa eesmärk on tagada Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste menetluse tõhusus. Selleks et Euroopa Kohus saaks keskenduda apellatsioonkaebustele, milles tõstatatakse olulisi õigusküsimusi, laieneb apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanism alates 1. septembrist 2024 Üldkohtu otsustele, mis käsitlevad Euroopa Liidu organite või asutuste kuue uue sõltumatu apellatsioonikoja otsuseid lisaks selle mehhanismi kehtestamise ajal esialgu hõlmatud neljale apellatsioonikojale. Mehhanismi laiendati ka vaidlustele, mis puudutavad vahekohtuklauslit sisaldavate lepingute täitmist.
Lõpuks on reformi eesmärk suurendada eelotsusemenetluse läbipaistvust ja muuta seega Euroopa Kohtu või Üldkohtu otsused paremini mõistetavaks. Nüüdsest avaldatakse eelotsuseasjades esitatud kirjalikud seisukohad nimelt institutsiooni veebisaidil mõistliku aja jooksul pärast kohtuasja lõpetamist, välja arvatud juhul, kui seisukohtade esitaja on avaldamisele vastu.
Lisaks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja muutmisele tõi reformi rakendamine kaasa Euroopa Kohtu kodukorra ja Üldkohtu kodukorra muutmise, eelkõige selleks, et täpsustada ühtse kontaktpunkti raames esitatud eelotsusetaotluste esmase menetlemise korda ja menetlust, mida kohaldatakse taotluste suhtes, mille Euroopa Kohus annab üle Üldkohtule. Euroopa Kohtu kodukord sisaldab ka muid uuendusi, mille eesmärk on võtta arvesse tervisekriisist saadud õppetunde ja tehnoloogia arengut, eelkõige poolte või nende esindajate võimalust osaleda kohtuistungil konkreetsetel õiguslikel ja tehnilistel tingimustel videokonverentsi teel, isikuandmete kaitset kohtuasjade menetlemisel, menetlusdokumentide e-Curia rakenduse kaudu esitamise ja kättetoimetamise korda ning teatavate kohtuistungite edastamist veebis.
Seetõttu kohandati soovitusi liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks ning praktilisi juhiseid pooltele.
Mis puudutab Euroopa Kohtu koosseisu, siis 2024. aasta juunis oli institutsioon leinas, sest suri alates 2004. aastast Euroopa Kohtu kohtunikuna töötanud M. Ilešič (Sloveenia).
2024. aasta jaanuaris lahkus Euroopa Kohtu ametkonnast kohtunik M. Safjan (Poola) ning oktoobris uuendati osaliselt väga olulisel määral selle koosseisu, mille käigus lahkusid ametist kaheksa liiget: asepresident L. Bay Larsen (Taani), kohtunik J.-C. Bonichot (Prantsusmaa), kohtunik A. Prechal (Madalmaad), kohtunik P. G. Xuereb (Malta), kohtunik L. S. Rossi (Itaalia), kohtunik N. Wahl (Rootsi) ning kohtujuristid P. Pikamäe (Eesti) ja A. M. Collins (Iirimaa). Ametisse astusid üheksa uut liiget: kohtunik B. Smulders (Madalmaad), kohtujurist D. Spielmann (Luksemburg), kohtunikud M. Condinanzi (Itaalia) ja F. Schalin (Rootsi), kohtujurist A. Biondi (Itaalia), kohtunik S. Gervasoni (Prantsusmaa), kohtunik N. Fenger (Taani), kohtunik R. Frendo (Malta) ja kohtujurist R. Norkus (Leedu).
Möödunud aasta statistikast nähtub, et Euroopa Kohtule esitati väga suur arv kohtuasju (920 kohtuasja, mis on peaaegu 100 kohtuasja rohkem kui igal eelneval kolmel aastal) ja see kohus lõpetas suure arvu kohtuasju (863 kohtuasja, mis on 80 kohtuasja rohkem kui eelmisel aastal), kusjuures viimane arv on suures osas seletatav Euroopa Kohtu koosseisu osalise uuendamisega seotud vajadustega. 31. detsembri 2024. aasta seisuga oli menetluses seega 1206 kohtuasja. Menetluste keskmine kestus kõikide kohtuasjade liikide lõikes oli 2024. aastal 17,7 kuud.
Euroopa Kohtu liikmed
Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja 11 kohtujuristist.
Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, kelle ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat ja seda võib pikendada.
Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid.
Kohtunikud täidavad oma ülesandeid täiesti erapooletult ja sõltumatult.
Euroopa Kohtu kohtunikud valivad endi seast presidendi ja asepresidendi. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetavad kohtusekretäri kuueaastaseks ametiajaks.
Kohtujuristide ülesanne on anda kõigis neile määratud kohtuasjades täiesti erapooletult ja sõltumatult põhjendatud juriidiline arvamus, mida nimetatakse ettepanekuks. Ettepanekud ei ole siduvad, kuid annavad vaidluse esemele täiendava hinnangu.
Euroopa Kohtu osalise uuendamise tulemusel 2024. aasta oktoobris asus ametisse üheksa uut liiget: kohtunik B. Smulders (Madalmaad), kohtujurist D. Spielmann (Luksemburg), kohtunik M. Condinanzi (Itaalia), kohtunik F. Schalin (Rootsi), kohtujurist A. Biondi (Itaalia), kohtunik S. Gervasoni (Prantsusmaa), kohtunik N. Fenger (Taani), kohtunik R. Frendo (Malta) ja kohtujurist R. Norkus (Leedu).
In memoriam
Sloveenia kohtunik Marko Ilešič suri 2024. aasta juunis oma ametiajal. Ta oli esimene Sloveenia kodakondsusega liige, kes nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks selle riigi ühinemisel Euroopa Liiduga 2004. aastal. M. Ilešič, keda austati ja imetleti nii ametialaselt kui ka isiklikult tema juriidiliste teadmiste ja intellektuaalsete omaduste ning laialdase keeleoskuse, aga ka suure inimlikkuse tõttu, andis olulise panuse liidu õiguse arendamisse ja edendamisse ning Sloveenia kultuuri levitamisse.
K. Lenaerts
T. von Danwitz
F. Biltgen
K. Jürimäe
C. Lycourgos
I. Jarukaitis
M. L. Arastey Sahún
M. Szpunar
S. Rodin
A. Kumin
N. Jääskinen
D. Gratsias
M. Gavalec
J. Kokott
A. Arabadjiev
M. Campos Sánchez-Bordona
E. Regan
N. J. Cardoso da Silva Piçarra
J. Richard de la Tour
A. Rantos
I. Ziemele
J. Passer
N. Emiliou
Z. Csehi
O. Spineanu-Matei
T. Ćapeta
L. Medina
B. Smulders
D. Spielmann
M. Condinanzi
F. Schalin
A. Biondi
S. Gervasoni
N. Fenger
R. Frendo
R. Norkus
A. Calot Escobar
Protokolliline järjestus alates 9. oktoobrist 2024
B | Üldkohus 2024. aastal
Peamiselt lahendab Üldkohus esimeses kohtuastmes hagisid Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale, mille on esitanud füüsilised ja juriidilised isikud (üksikisikud, äriühingud, ühendused jne), keda need aktid isiklikult ja otseselt puudutavad, ja liikmesriigid, ning hagisid, millega nõutakse institutsioonide või nende teenistujate tekitatud kahju hüvitamist.
Üldkohtu lahendite peale võib Euroopa Kohtule esitada apellatsioonkaebuse, mis on piiratud õigusküsimustega. Kohtuasjades, mis on juba kaks korda läbi vaadatud (esmalt sõltumatu apellatsioonikoja ja seejärel Üldkohtu poolt), võtab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse ainult juhul, kui selles on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline küsimus.
Alates 1. oktoobrist 2024 on Üldkohus pädev lahendama ka Euroopa Kohtu poolt üle antud eelotsusetaotlusi, mis kuuluvad eranditult ühte või mitmesse järgmisest kuuest konkreetsest valdkonnast: ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.
Suur osa Üldkohtu lahendatavatest vaidlustest on majanduslikku laadi: intellektuaalomand (ELi kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), konkurents, riigiabi ning pangandus- ja finantsjärelevalve. Üldkohus on samuti pädev lahendama avaliku teenistuse valdkonna vaidlusi Euroopa Liidu ja tema teenistujate vahel.
Üldkohtu tegevus ja areng
Marc van der Woude
Euroopa Liidu Üldkohtu president
Üldkohtu jaoks oli 2024. aasta eriti oluline aasta, sest seda iseloomustas määruse 2024/2019 jõustumine, millega Euroopa Liidu kohtusüsteemi ülesehitus ümber korraldati. Euroopa Kohtult eelotsusepädevuse osaline üleandmine Üldkohtule jõustus 1. oktoobril 2024.
Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt on Üldkohus nüüd pädev lahendama eelotsusetaotlusi, mis kuuluvad eranditult ühte või mitmesse konkreetsesse valdkonda järgmisest kuuest: ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (uus artikkel 50b). 19 eelotsusetaotluse kohta, mis esitati ajavahemikul 1. oktoobrist kuni 31. detsembrini 2024, tehti üleandmise otsus.
Üldkohus pidi oma struktuuri ümber korraldama, valides välja kümme kohtunikku, kes kuuluvad eelotsusetaotlusi menetlema määratud kotta, ning selle koja presidendi, nimelt Üldkohtu asepresidendi S. Papasavvase. Eelotsusetaotluste optimaalseks menetlemiseks määras Üldkohus ka kolm kohtunikku, kes täidavad kohtujuristi ülesandeid. Lisaks on Üldkohtu kodukorras nüüd ette nähtud võimalus teha otsus – eelkõige teatavates eelotsuseasjades – üheksast kohtunikust koosnevas keskmises kojas.
Samuti nähti alates 1. septembrist 2024 ette liidu organi või asutuse sõltumatu apellatsioonikoja otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi laiendamine (Euroopa Kohtu põhikirja uus artikkel 58a, mis lisati samuti määrusega 2024/2019). Reformi see osa suurendab ka Üldkohtu vastutust õiguse järjepidevuse ja ühetaolisuse tagamisel asjaomastes õigusvaldkondades.
Reform langes kokku viie Üldkohtu liikme lahkumisega 7. oktoobril 2024, kes nimetati Euroopa Kohtu kohtunikeks. Nii lahkusid Üldkohtust kohtunik S. Gervasoni, kodade presidendid D. Spielmann ja F. Schalin, kohtunik R. Frendo ja kohtunik R. Norkus. Üldkohus tänab neid nende pikaajalise ja olulise panuse eest oma kohtupraktikasse. Samal kuupäeval andsid Üldkohtu uute liikmetena ametivande kohtunikud H. Cassagnabère ja R. Meyer.
See oluline ümberkorraldus ja liikmete lahkumine ei aeglustanud siiski Üldkohtu kohtutegevust, sest ta suutis 2024. aastal lõpetada 922 kohtuasja. Kuna aasta jooksul esitati vaid 786 kohtuasja, vähenes menetluses olevate kohtuasjade arv. Menetluse keskmine kestus 18,5 kuud annab tunnistust kohtuasjade tõhusast menetlemisest, kusjuures Üldkohus suudab reageerida veelgi kiiremini, kui kohtuasja eripära seda nõuab. Nii suutis ta teha oma esimese otsuse digiturgude valdkonnas 8,2 kuu jooksul (kohtuotsus T‑1077/23: Bytedance vs. komisjon).
2024. aastal tehti 20,2% lõpetatud kohtuasjadest otsus laiendatud koosseisuga kodades. Lisaks jätkab Üldkohus oma lähenemisviisi, mille kohaselt lahendatakse kohtuasju, mis on eriti olulised muu hulgas õigusriigi jaoks, 15 kohtunikust koosnevas suurkojas (vt peatükk „Tagasivaade aasta olulistele kohtuotsustele“). Selles esinduslikus koosseisus tegi Üldkohus otsuse kohtuasjades Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles jt vs. nõukogu, Medel jt vs. nõukogu ja Fridman jt vs. nõukogu ning Timchenko ja Timchenko vs. nõukogu.
Tänu oma uuele pädevusele eelotsusemenetluses ja uutele kohustustele pärast apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismi laiendamist on Üldkohus saanud kõik vajalikud vahendid tema menetluses olevate kohtuasjade tõhusaks ja proaktiivseks menetlemiseks, valmistudes samal ajal järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks, mis algab 2025. aasta oktoobris.
Kohtupraktika uuendused
Savvas Papasavvas
Üldkohtu asepresident
2024. aastal tuli taas kokku suurkoda, mis on Üldkohtu kõige esinduslikum koosseis, mida on seni kasutatud vaid harva ja episoodiliselt. 15 kohtunikust koosnevas suurkojas menetletakse kõige olulisemaid kohtuasju ning kohtuasju, mis on juriidiliselt keerukad või milles esinevad erilised asjaolud (Üldkohtu kodukorra artikli 28 esimene lõik). Selles kohtukoosseisus tehti läinud aastal kuus otsust, mis hõlmasid mitut kohtuasja, ühelt poolt seoses Venemaa Ukraina-vastase agressiooniga ning teiselt poolt taaste- ja vastupidavusrahastu rakendamisega NextGenerationEU taastekava kontekstis.
Kõigepealt kinnitas Üldkohus 11. septembri 2024. aasta kohtuotsustes Fridman jt vs. nõukogu ning Timchenko ja Timchenko vs. nõukogu (T‑635/22 ja T‑644/22) ühelt poolt nõukogu pädevust kehtestada isikutele, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, rahaliste vahendite deklareerimise kohustus ja pädevate riigiasutustega koostöö tegemise kohustus ning teiselt poolt samastada nende kohustuste täitmata jätmine rahaliste vahendite külmutamise meetmetest kõrvalehoidmisega.
Seejärel kinnitas Üldkohus oma 2. oktoobri 2024. aasta otsustes Ordre néerlandais des avocats du barreau de Bruxelles jt vs. nõukogu, Ordre des avocats à la cour de Paris ja Couturier vs. nõukogu ning ACE vs. nõukogu (T‑797/22, T‑798/22 ja T‑828/22), et keeld osutada otseselt või kaudselt õigusnõustamisteenuseid Venemaa valitsusele ja Venemaal asutatud juriidilistele isikutele, üksustele ja asutustele (nõukogu määrus (EL) nr 833/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas) on õiguspärane. Kohtuasjad käsitlesid küsimust, kas on olemas põhiõigus pöörduda advokaadi poole, iseäranis olukordades, millel ei ole mingit seost kohtumenetlusega. Üldkohus jättis hagid rahuldamata, kuid täpsustas eelkõige õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47) ja õiguse ametisaladusele (artikkel 7) ulatust.
Lõpuks jättis Üldkohus 4. juuni 2024. aasta kohtumäärusega Medel jt vs. nõukogu (T‑530/22–T‑533/22) rahuldamata nõuded tühistada rakendusotsus, millega nõukogu kiitis heaks Poola taaste- ja vastupidavuskavale antud hinnangu, ning täpsustas eesmärgid ja sihid, mille see liikmesriik peab saavutama, et vabastada vaidlustatud otsuses talle kättesaadavaks tehtud rahaline toetus. Suurkoda leidis, et hagejad, kelleks olid neli rahvusvahelisel tasandil kohtunikke esindavat ühendust, mille liikmed on üldjuhul riigisisesed kutseühingud, sealhulgas Poola kutseühingud, ei saa tugineda õigusele esitada hagi.
Uus hoog, mille suurkoda sisse sai, jätkub kindlasti 2025. aastal, kuna praegu on selles kohtukoosseisus pooleli veel teisi kohtuasju. Lisaks määratakse tõenäoliselt kohtuasju keskmisele kojale, mis loodi määrusega (EL, Euratom) 2024/2019, et täiendada Üldkohtu esinduslike koosseisude arsenali.
Üldkohtu liikmed
Üldkohtusse kuulub kaks kohtunikku igast liikmesriigist.
Üldkohtu liikmed valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kes on kõrgesse kohtunikuametisse määramiseks pädevad. Nad nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, kelle ülesanne on anda arvamus kandidaatide sobivuse kohta. Kohtunike ametiaeg on kuus aastat ja seda võib pikendada. Nad valivad endi seast kolmeks aastaks presidendi ja asepresidendi. Nad nimetavad kohtusekretäri kuueaastaseks ametiajaks.
Kohtunikud täidavad oma ülesandeid täiesti erapooletult ja sõltumatult.
Seoses Euroopa Kohtu eelotsusepädevuse osalise üleandmisega alates 1. oktoobrist 2024 valis Üldkohus eelotsusetaotluste menetlemisel kohtujuristi ülesandeid täitvateks kohtunikeks J. Martín y Pérez de Nanclarese ja M. Brkani ning neil esineva takistuse korral asendajaks I. Gâlea.
M. van der Woude
S. Papasavvas
A. Marcoulli
R. da Silva Passos
J. Svenningsen
M. J. Costeira
K. Kowalik-Bańczyk
A. Kornezov
L. Truchot
O. Porchia
R. Mastroianni
P. Škvařilová-Pelzl
M. Jaeger
H. Kanninen
J. Schwarcz
M. Kancheva
E. Buttigieg
V. Tomljenović
L. Madise
N. Półtorak
I. Reine
P. Nihoul
U. Öberg
C. Mac Eochaidh
G. De Baere
T. Pynnä
J. Laitenberger
J. Martín y Pérez de Nanclares
G. Hesse
M. Sampol Pucurull
M. Stancu
I. Nõmm
G. Steinfatt
T. Perišin
D. Petrlík
M. Brkan
P. Zilgalvis
K. Kecsmár
I. Gâlea
I. Dimitrakopoulos
D. Kukovec
S. Kingston
T. Tóth
B. Ricziová
E. Tichy-Fisslberger
W. Valasidis
S. Verschuur
S. L. Kalėda
L. Spangsberg Grønfeld
H. Cassagnabère
R. Meyer
V. Di Bucci
Protokolliline järjestus alates 9. oktoobrist 2024
C | Kohtupraktika 2024. aastal
- Fookuses 2020. aasta liikuvuspakett: aus konkurents ning töötingimuste parandamine ohutuma, kestlikuma ja õiglasema autoveosektori jaoks
- Fookuses Mahetootmine ja mahetoodete märgistamine
- Fookuses Üldsuse võimalus tutvuda COVID-19 vaktsiinide ostulepingutega
- Fookuses Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega
- Tagasivaade aasta olulisematele kohtuotsustele
Fookuses
2020. aasta liikuvuspakett: aus konkurents ning töötingimuste parandamine ohutuma, kestlikuma ja õiglasema autoveosektori jaoks
4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Leedu jt vs. parlament ja nõukogu (C‑541/20–C‑555/20)
2020. aasta liikuvuspakett
2020. aastal võttis Euroopa Liit autoveosektoris vastu reformide paketi, et saavutada kaks peamist eesmärki:
1. Juhtide töötingimuste parandamine:
-
– keelates iganädalase puhkeaja veetmise sõidukites;
– tagades korrapärase naasmise elukohta või tegevuskohta (iga kolme või nelja nädala järel), et veeta seal puhkeperioode;
– tuues varasemaks kuupäeva, mil jõustub kohustus paigaldada teise põlvkonna arukad sõidumeerikud.
2. Ausa konkurentsi loomine:
-
– kehtestades kohustuse, et sõidukid peavad iga kaheksa nädala järel naasma tegevuskohta, mis asub veoettevõtja asukohaliikmesriigis;
– kehtestades vastuvõtvas liikmesriigis kabotaažitsüklile järgneva neljapäevase kabotaažist hoidumise perioodi (mille jooksul mitteresidendist vedajatel ei ole selles liikmesriigis lubatud teha sama sõidukiga kabotaažvedusid);
– liigitades juhid teatavatel erijuhtudel „lähetatud töötajateks“, et neile laieneksid vastuvõtvas liikmesriigis kehtivad töötingimused ja töötasu.
Kabotaažvedu on vedu, mida teostab liikmesriigis mitteresidendist vedaja. See on lubatud seni, kuni see ei pane selles liikmesriigis alust alalisele tegevusele.
Teise põlvkonna arukas sõidumeerik on elektrooniline seade, mis registreerib juhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide andmed. See aitab tagada liiklusohutust, juhtide töötingimuste järgimist ja ennetada pettusi.
Liikuvuspakett koosneb kolmest õigusaktist, mis käsitlevad autoveo õiguslikku regulatsiooni. See ambitsioonikas reform on tekitanud tuliseid arutelusid, mis tõid kaasa mitu kohtuasja. Seitse liikmesriiki – Leedu, Bulgaaria, Rumeenia, Küpros, Ungari, Malta ja Poola – esitasid Euroopa Kohtule 15 hagi liikuvuspaketi teatavate sätete tühistamiseks.
Euroopa Kohtu otsus kinnitas suures osas nende sätete kehtivust.
Mööndes, et sõidukijuhtide töötingimuste parandamine võib kaasa tuua veoettevõtjate kulude suurenemise, rõhutas Euroopa Kohus, et need eeskirjad, mida kohaldatakse vahet tegemata kogu liidus, ei diskrimineeri „liidu äärealadel“ paiknevates liikmesriikides asuvaid veoettevõtjaid. Nende eeskirjade võimalik suurem mõju teatavatele ettevõtjatele sõltub nende majanduslikust valikust osutada teenuseid teenusesaajatele, kes asuvad nende asukohast kaugel paiknevates liikmesriikides.
Mis puudutab kvalifitseerimist „lähetatud töötajateks“ (mis võimaldab juhtidel saada kasu vastuvõtva liikmesriigi minimaalsetest töö- ja töötasutingimustest, mitte aga vedaja asukohariigi tingimustest, mis võivad olla vähem soodsad), siis see on meede, mille eesmärk on tagada õiglased töötingimused ja võidelda ebaausa konkurentsi vastu. Kuigi see areng on kasulik töötajatele, on see tekitanud arutelusid liikmesriikide seas, kellest osa, eelkõige madalate palgakuludega riigid, kardavad oma ettevõtete kulude suurenemist ja uute eeskirjade halduskeerukust. Euroopa Kohus kinnitas, et meede, mille liidu seadusandja võttis eesmärgiga saavutada õiglane tasakaal erinevate asjasse puutuvate huvide vahel, on õiguspärane.
Seoses kohustusega järgida kabotaažitsüklile järgneva neljapäevase kabotaažist hoidumise perioodi vastuvõtvas liikmesriigis rõhutas Euroopa Kohus, et selle eesmärk on kaitsta kohalikke ettevõtjaid ja vältida ebaausat konkurentsi, takistades korduvat kabotaažvedu, mis võib de facto viia alalise tegevuseni vastuvõtvas liikmesriigis. Osa liikmesriike vaidlustas selle kohustuse, kuna see piirab ettevõtjate paindlikkust, sundides neid oma marsruute kohandama, et vältida sissetuleku kaotust põhjustavaid tegevusetuse perioode. Euroopa Kohus lükkas need argumendid tagasi, toonitades, et meede piirdub selles ajavahemikus kabotaažvedude keelamisega samas vastuvõtvas liikmesriigis, mis ei takista teisi rahvusvahelisi vedusid ega kabotaažvedusid teistes liikmesriikides.
Euroopa Kohus tühistas siiski kohustuse, et sõidukid peavad iga kaheksa nädala tagant naasma veoettevõtja tegevuskohta. Ta leidis, et parlament ja nõukogu ei ole tõendanud, et neil on piisavalt teavet, et hinnata selle meetme proportsionaalsust ning selle sotsiaalseid, keskkonna- ja majanduslikke tagajärgi.
Fookuses
Mahetootmine ja mahetoodete märgistamine
Kohtuotsus Herbaria Kräuterparadies II (C-240/23)
Saksa äriühing Herbaria toodab jooki nimetusega Blutquick, mida turustatakse toidulisandina. See jook sisaldab mahetootmisest pärinevaid koostisosi, aga ka lisatud mittetaimseid vitamiine ja raudglükonaati. Pakendil on liidu mahelogo ja märgistus „kontrollitud mahetootmine“.
Saksamaa ametiasutused keelasid 2012. aasta jaanuaris Herbarial kasutada kaitstud mahetootmisele viitavat märgistust, kuna liidu õiguse kohaselt võib vitamiini ja mineraalaineid lisada töödeldud toodetele, mis on märgistatud mõistega „mahe“, ainult siis, kui nende kasutamine on seadusega ette nähtud.
Euroopa Kohus, kellele esitati eelotsusetaotlus esimeses kohtuasjas (kohtuasi C‑137/13), leidis, et nende ainete kasutamine loetakse seadusega nõutavaks üksnes siis, kui liidu või liikmesriigi õigusega kooskõlas olev õigusnorm nõuab otseselt nende lisamist toidule, et seda saaks turustada. Kuna Blutquickile lisatud vitamiinid ja raudglükonaat ei vastanud sellele nõudele, jättis Saksamaa kohus, kes pöördus Euroopa Kohtu poole, Herbaria kaebuse rahuldamata.
Seejärel esitati kohtuasi Saksamaa Liitvabariigi halduskohtule, kus Herbaria ei vaidlustanud enam keeldu kasutada Euroopa Liidu mahelogo, vaid väitis, et tema toodet ja samasugust Ameerika Ühendriikidest imporditud toodet ei kohelda võrdselt.
Ameerika Ühendriike tunnustatakse Euroopa õiguse kohaselt kolmanda riigina, mille tootmis- ja kontrollieeskirjad on samaväärsed Euroopa Liidu omadega. Herbaria hinnangul võimaldab see liidus mahetoodetena turustada Ameerika Ühendriikidest pärit tooteid, mis vastavad nende tootmiseeskirjadele. Selline olukord tooks kaasa ebavõrdse kohtlemise, kuna Ameerika Ühendriikide konkureerivad tooted võivad kanda liidu mahelogo, ilma et nad vastaksid liidus kohaldatavatele mahetootmise eeskirjadele.
Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus esitas Euroopa Kohtule selle kohta küsimuse.
Euroopa Kohus leidis oma otsuses, et liidu mahelogo võib kasutada ainult toodete puhul, mis vastavad kõigile mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise määruse nõuetele. Seda logo ei saa seega kasutada toodete puhul, mis on kolmandas riigis valmistatud vastavalt eeskirjadele, mis on üksnes samaväärsed liidu õiguses sätestatutega. Keeld laieneb ka sellisele tootmisele viitavate mõistete kasutamisele.
Euroopa Kohus rõhutas, et kui lubada selle logo ja mõistete kasutamist nii liidus või kolmandates riikides toodetud toodete puhul, mis vastavad Euroopa mahetootmise nõuetele, kui ka toodete puhul, mis on toodetud kolmandates riikides vastavalt nõuetele, mis on üksnes samaväärsed nende nõuetega, kahjustaks see ausat konkurentsi siseturul. Lisaks võib see tarbijaid eksitada, samas kui logo mõte on teavitada tarbijaid selgelt ja ühemõtteliselt sellest, et toode vastab täielikult määruses sätestatud nõuetele.
Euroopa Kohus leidis seevastu, et kolmanda riigi mahelogo võib kasutada selles riigis toodetud toodete puhul, isegi kui see sisaldab mahetootmisele viitavaid mõisteid.
Euroopa Liidu mahelogo
Euroopa Liidu mahelogo annab liidu mahetoodetele ühtse visuaalse identiteedi. See lihtsustab tarbijatel mahetooteid identifitseerida ja aitab põllumajandustootjatel neid turustada kõigis liikmesriikides.
Mahelogo on ette nähtud ainult neile toodetele, mille on mahepõllumajanduslikuna sertifitseerinud tunnustatud organisatsioon, järgides rangeid tootmis-, töötlemis-, transpordi- ja ladustamisstandardeid. Toode võib kanda mahelogo ainult siis, kui see sisaldab vähemalt 95% mahepõllumajanduslikke koostisosi ja kui ülejäänud 5% vastab rangetele tingimustele. Sama koostisosa ei tohi esineda mahepõllumajanduslikul ja mittemahepõllumajanduslikul kujul.
Määrus 2018/848
Määruse 2018/848 mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta eesmärk on tagada aus konkurents, siseturu nõuetekohane toimimine selles sektoris ning tarbijate usaldus mahepõllumajanduslikena märgistatud toodete vastu.
Selles on sätestatud üldised ja üksikasjalikud tootmiseeskirjad. Märgistamise osas on selles nõutud, et järgitaks tarbijate teavitamist käsitlevaid eeskirju, eelkõige selleks, et vältida segadusse ajamist ja eksitamist. Selles on kehtestatud ka erisätted mahepõllumajanduslike ja üleminekuaja toodete märgistamise kohta, et kaitsta nii ettevõtjate huve, kes soovivad, et nende tooted oleksid turul õigesti märgistatud ning et nad saaksid tegutseda ausa konkurentsi tingimustes, kui ka tarbijate huve.
Muud Euroopa Kohtu otsused mahetoodete kohta
12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Kamin und Grill Shop (C‑289/16)
Määruse 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta kohaselt on mahetooteid turustav ettevõtja kohustatud lülitama oma ettevõtte kontrollisüsteemi. Ettevõtjad, kes müüvad tooteid otse lõpptarbijale või -kasutajale, võidakse teatavatel tingimustel sellest kohustusest vabastada. Euroopa Kohus otsustas, et müük peab toimuma nii ettevõtja või tema müügipersonali kui ka lõpptarbija juuresolekul. Järelikult ei saa seda vabastust kasutada neid tooteid internetis turustavad ettevõtjad.
26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Œuvre d’assistance aux bêtes d’abattoirs (C‑497/17)
Määrus 834/2007 ei luba kasutada liidu mahelogo toodetel, mis on saadud loomadest, kes on ilma eelneva uimastamiseta riituslikult tapetud vastavalt määruses 1099/2009 loomade kaitse kohta surmamisel kehtestatud tingimustele.
29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Natumi (C‑815/19)
Määrusega nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, on vastuolus vetika Lithothamnium calcareum puhastatud, kuivatatud ja jahvatatud ladestustest saadud pulbri kasutamine põllumajandusest pärineva mittemahepõllumajandusliku koostisosana mahetoidu (eelkõige riisi- ja sojajookide) töötlemisel selle kaltsiumiga rikastamiseks.
Fookuses
Üldsuse võimalus tutvuda COVID-19 vaktsiinide ostulepingutega
Kohtuotsused Auken jt vs. komisjon ja Courtois jt vs. komisjon (T‑689/21 ja T‑761/21)
2020. aasta juunis käivitas Euroopa Liit oma COVID-19 hankestrateegia. Sellega seoses allkirjastas komisjon 27 liikmesriigiga kokkuleppe, mis võimaldas tal nende nimel sõlmida tootjatega eelostulepinguid.
Kuna varajane vaktsineerimine on rahvatervise huvides, lühendati aega, mis oli ravimifirmadel vaktsiinide väljatöötamiseks. Ravimifirmade riskide kompenseerimiseks lisasid komisjon ja liikmesriigid oma vaktsiinistrateegiasse põhimõtte, mille kohaselt on riskid tootja ja liikmesriikide vahel jagatud, vähendades seega tootja vastutust toote kõrvaltoimete korral.
Avalikuks tehti lepingute versioonid, milles oli välja jäetud teave finantsriskide, annetuste või edasimüümise ning huvide konflikti puudumise deklaratsioonide kohta.
2021. aastal vaidlustasid Euroopa kodanikud ja parlamendiliikmed Euroopa Komisjoni osalise keeldumise võimaldada tutvuda täies ulatuses teatavate 2020. aasta vaktsiinide ostulepingutega seotud dokumentidega. Tutvumise taotlused puudutasid ravimifirmadele ette nähtud hüvitamisklausleid. Nende klauslite kohaselt pidid laboratooriumid maksma kannatanutele hüvitist tahtlikust üleastumisest või tootmise käigus toimunud tõsisest rikkumisest tingitud probleemi korral, muudel juhtudel lasus see vastutus aga liikmesriikidel.
Kodanikud ja parlamendiliikmed taotlesid ka võimalust tutvuda vaktsiinide ostmiseks moodustatud läbirääkimisrühma liikmete huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega. Nad soovisid välja selgitada, kuidas on peetud läbirääkimisi eelkõige 2021. aasta mais sõlmitud hiidlepingu üle, et osta veel 1,8 miljardit vaktsiini lisadoosi 35 miljardi euro eest.
Komisjon võimaldas nende dokumentidega tutvuda ainult osaliselt ja avaldas neist redigeeritud versioonid, viidates ärisaladuse ja eraelu puutumatuse kaitsele.
Üldkohus, kellele esitati komisjoni otsuste peale kaks hagi, tühistas need otsused osaliselt.
Mis puudutab hüvitamisklauslitega ulatuslikuma tutvumise taotlust, siis tuletas Üldkohus meelde, et nende lepingutesse lisamise põhjus – st selle ohu kompenseerimine, mida ravimifirmad kannavad vaktsiinide väljatöötamise tähtaja lühendamise tõttu – oli liikmesriikide poolt tagatud ja avalikult teada. Ta leidis, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas nende klauslite, teatavate lepingutes sisalduvate määratluste (nagu „tahtlik üleastumine“ ja „kõikvõimalikud mõistlikud jõupingutused“) ning vaktsiinide annetusi ja edasimüüki käsitlevate lepingutingimustega ulatuslikum tutvumine kahjustaks konkreetselt asjaomaste ravimifirmade ärihuve.
Mis puudutab taotlust avalikustada läbirääkimisrühma liikmete nimed huvide konflikti puudumise deklaratsioonides, siis kinnitas Üldkohus, et sellega taotletakse üldise huvi eesmärki. Ainult nimede avalikustamine võimaldab nimelt kontrollida, ega läbirääkimisrühma liikmetel ei ole huvide konflikti. Lepingute läbirääkimisprotsessi selline läbipaistvus suurendab aga liidu kodanike usaldust komisjoni vaktsiinistrateegia vastu ja aitab võidelda valeteabe levitamise vastu. Üldkohus leidis seega, et komisjon ei kaalunud nõuetekohaselt asjaomaseid huve, mis on seotud huvide konflikti puudumise ja eraelu kahjustamise ohuga.
Üldsuse tutvumine dokumentidega: läbipaistvuse põhielement
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1049/2001 eesmärk on anda üldsusele võimalikult laialdane õigus tutvuda parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidega. Selle eesmärk on suurendada institutsioonide läbipaistvust, legitiimsust ja vastutust.
See õigus ei ole aga absoluutne. Sellest on erandeid, et kaitsta teatavaid avalikke või erahuve, nagu avalik julgeolek, sisearutelu ja õigusnõustamise konfidentsiaalsus, finants-, majandus- või ärihuvid ja isikuandmete kaitse.
Institutsioonid peavad leidma tasakaalu läbipaistvuse ja nende huvide kaitse vahel, hinnates igal üksikjuhul, kas avalikustamine võib neid kahjustada. Lõpuks võib nõuda avalikustamist, kui on tõendatud ülekaalukas avalik huvi.
Dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumise korral võib taotleja taotleda asjaomaselt institutsioonilt läbivaatamist ja seejärel – kui sellest taas keeldutakse – pöörduda Euroopa Ombudsmani poole või esitada hagi Euroopa Liidu Üldkohtule.
Üldkohtu ja Euroopa Kohtu kehtestatud põhimõtted
Kohtuotsuses De Capitani vs. parlament (T‑540/15) leidis Üldkohus, et liidu institutsioonid võivad keelduda teatavate seadusandliku menetlusega seotud dokumentidega tutvumise võimaldamisest üksnes nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.
Institutsioon või asutus, kes keeldub dokumentidega tutvumise võimaldamisest, peab tõendama, kuidas see kahjustaks „konkreetselt, tegelikult ja mõistlikult ettenähtavalt“ mõne määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandiga kaitstud huvi. Nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses ClientEarth vs. komisjon (C‑57/16 P), ei piisa keeldumise põhjendamiseks hüpoteetilisest või ebamäärasest rikkumisest.
Liikmesriigi või institutsiooni poolt Euroopa Liidu Kohtu menetlustes esitatud seisukohtadega tutvumise küsimust on käsitletud mitmes olulises kohtuotsuses. Kohtuotsuses komisjon vs. Breyer (C‑213/15 P) leidis Euroopa Kohus, et komisjoni valduses olevad liikmesriigi seisukohad kuuluvad määruse nr 1049/2001 kohaldamisalasse. Kuigi kohtumenetluse ajal tuleb tagada nende seisukohtade konfidentsiaalsus, ei saa komisjon ilma muude põhjusteta keelduda nendega tutvumise võimaldamisest pärast menetluse lõpetamist.
Seoses liidu institutsiooni esitatud seisukohtadega oli Euroopa Kohus üldise eelduse – et kohtumenetluse ajal neid ei avalikustata – kehtestanud juba kohtuotsuses Rootsi jt vs. API ja komisjon (C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P). Kui menetlus on lõpetatud, tuleb iga taotlust aga hinnata juhtumipõhiselt, et kontrollida, kas määruses kehtestatud erandid on kohaldatavad.
Fookuses
Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega
20. märtsi 2024. aasta kohtuotsus Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22); 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus Fridman jt vs. nõukogu ning Timtšenko ja Timtšenko vs. nõukogu (T‑635/22 ja T‑644/22); 11. septembri 2024. aasta kohtuotsus NSD vs. nõukogu (T‑494/22)
Piiravad meetmed ehk sanktsioonid on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika peamine vahend. Need võivad hõlmata varade külmutamist, liidu territooriumile sisenemise keeldu või majandussanktsioone. Nende eesmärk on kaitsta liidu põhiväärtusi, olulisi huve ja julgeolekut, avaldades survet sihtrühma kuuluvatele isikutele või üksustele, sh kolmandate riikide valitsustele, et need muudaksid oma poliitikat või tegevust.
Venemaa poolt alates 2014. aastast Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava tegevuse ning eelkõige Venemaa 2022. aasta Ukraina-vastase agressioonisõja tõttu on Venemaa valitsust toetavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes kehtestatud liidu sanktsioone karmistatud. Kuna nõukogu otsuste õiguspärasust ja ulatust on vaidlustatud, on selles valdkonnas Euroopa Liidu Üldkohtusse esitatud kümneid kohtuasju.
Need näitavad, et püütakse ühitada kehtestatud sanktsioonide rangust, mis on vajalik nende tõhususe tagamiseks, ja üksikisikute õiguste kaitset. Üldkohus kinnitas liidu ulatuslikku pädevust tegutseda Venemaa valitsuse majandusliku ja materiaalse toetuse vastu, nõudes samas tõendeid ja võetud meetmete põhjalikku põhistamist.
Kohtuotsus NSD vs. nõukogu (T‑494/22)
Üldkohus jättis jõusse Venemaa äriühingule National Settlement Depository (NSD) kehtestatud sanktsioonid. Nõukogu pidas seda Venemaa finantssüsteemis oluliseks, kuna see äriühing andis materiaalset ja rahalist toetust nii Venemaa valitsusele kui ka keskpangale.
Üldkohus märkis, et süsteemselt olulise finantseerimisasutusena on NSD hõlbustanud Venemaa valitsusel märkimisväärsete ressursside kasutamist, mida kasutatakse Ukraina destabiliseerimiseks. Samuti lükkas ta tagasi NSD väited, mille kohaselt tõid piiravad meetmed kaasa nende klientide rahaliste vahendite külmutamise, kelle suhtes sanktsioone ei kohaldatud, rõhutades, et kliendid võivad pöörduda riigisiseste kohtute poole, et vaidlustada oma omandiõiguse rikkumine, mis on NSD suhtes kohaldatud meetmetega kaasnev tagajärg.
Kohtuotsus Mazepin vs. nõukogu (T‑743/22)
Euroopa Liidu Üldkohus tühistas Vormel 1 endise piloodi Nikita Mazepini jätmise nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone. Nõukogu kandis tema nime loetellu seotuse tõttu tema isa Dmitry Mazepiniga, kes on juhtiv ettevõtja, kelle tegevus toob Venemaa valitsusele märkimisväärset tulu ja kes väidetavalt on olnud oma poja kui Haasi meeskonna võidusõitja peamine sponsor.
Üldkohus leidis, et Dmitri Mazepini ja tema poja vaheline seos ei olnud piisavalt tõendatud, ja märkis eelkõige, et viimane ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal enam selle meeskonna võidusõidupiloot. Lisaks rõhutas Üldkohus, et ainuüksi perekondlikust sidemest kui sellisest ei piisa, et tõendada ühiseid huve, mis õigustaksid Nikita Mazepini suhtes sanktsioonide säilitamist.
Kohtuotsused Fridman jt vs. nõukogu ning Timtšenko ja Timtšenko vs. nõukogu (T‑635/22 ja T‑644/22)
Üldkohus kinnitas, et isikutel ja üksustel, kelle suhtes kohaldatakse sanktsioone, on kohustus deklareerida oma rahalised vahendid ja teha pädevate asutustega koostööd, et vältida rahaliste vahendite külmutamisest kõrvalehoidmist õiguslike ja finantsskeemide kaudu. Neid nõukogu kehtestatud kohustusi peeti vajalikuks, et tagada sanktsioonide tõhusus ja ühtsus kõigis liikmesriikides. Üldkohus lükkas tagasi ka vastuväited, mille kohaselt nõukogu teostas liikmesriikide kriminaalõiguslikku pädevust, leides, et need meetmed ei ole karistusõiguslikud ja nende võtmisel järgitakse kogu liidu õiguses ette nähtud raamistikku.
Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaa vastu
Alates 2014. aasta märtsist on liit järk-järgult võtnud Venemaa suhtes sihipäraseid piiravaid meetmeid, eelkõige vastusena Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele (2014) ja sõjalisele agressioonile Ukraina vastu (2022).
Nende meetmete eesmärk on nõrgendada Venemaa majanduslikku baasi, jättes ta ilma kriitilise tähtsusega tehnoloogiast ja turgudest ning vähendades märkimisväärselt Venemaa võimet sõdida. Liit on kehtestanud sanktsioonid ka Valgevene, Iraani ja Põhja-Korea suhtes vastuseks nende toetusele Venemaale Ukraina vastu peetavas sõjas.
Sanktsioonid on kehtestatud rohkem kui 2300 isiku ja üksuse (pangad, erakonnad, ettevõtjad, paramilitaarsed rühmitused) suhtes. Sanktsioonid hõlmavad järgmist:
- Euroopa Liitu sisenemise keeld;
- varade külmutamine;
- rahaliste vahendite blokeerimine.
Nõukogu hinnangul on liidus külmutatud eravara väärtus 24,9 miljardit eurot. Liidus on Venemaa Keskpanga varasid blokeeritud 210 miljardi euro ulatuses.
Nõukogu otsustega võetud piiravaid meetmeid vaadatakse pidevalt uuesti läbi. Asjakohasel juhul pikendatakse nende kehtivust või neid muudetakse, kui nõukogu leiab, et nende eesmärke ei ole saavutatud.
Tagasivaade aasta olulisematele kohtuotsustele
Põhiõigused
Euroopa Liit tagab põhiõiguste kaitse eelkõige põhiõiguste harta kaudu, milles on loetletud Euroopa kodanike individuaalsed, kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused. Inimõiguste austamine on üks väärtusi, millel liit rajaneb, ning oluline kohustus oma poliitika ja programmide rakendamisel.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta – siduvad normid, millel on konkreetne toime
Isikuandmete kaitse
Euroopa Liidul on üksikasjalikud isikuandmete kaitse normid. Isikuandmete töötlemine ja säilitamine peab vastama õigusaktides sätestatud seaduslikkuse tingimustele ning see peab piirduma rangelt vajalikuga ega tohi ebaproportsionaalselt riivata õigust eraelu puutumatusele.
Euroopa Kohus digitaalses maailmas
Võrdne kohtlemine ja tööõigus
Euroopa Liidus on ligikaudu 200 miljonit töötajat. Seega saab suur hulk kodanikke otseselt kasu Euroopa tööõiguse sätetest, mis kehtestavad töötamise ja töö saamise miinimumnõuded ja täiendavad seega liikmesriikide poliitikat.
Euroopa Kohus: võrdse kohtlemise tagamine ja vähemuste õiguste kaitse
Euroopa Liidu kodakondsus
Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on automaatselt Euroopa Liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust. Liidu kodanikel on konkreetsed õigused, mis on tagatud Euroopa aluslepingutega.
Tarbijad
Euroopa tarbijakaitsepoliitika eesmärk on kaitsta tarbijate tervist, ohutust ning majanduslikke ja õiguslikke huve olenemata sellest, kus nad Euroopa Liidus elavad, reisivad või ostlevad.
Euroopa Kohus: Euroopa Liidu tarbijate õiguste tagamine
Keskkond
Euroopa Liit on pühendunud keskkonna kvaliteedi säilitamisele ja parandamisele ning inimeste tervise kaitsmisele. Liidu lähenemisviis põhineb ettevaatus- ja ennetusprintsiibil ning põhimõttel, et saastaja maksab.
Euroopa Kohus ja keskkond
Infoühiskond
Euroopa Liidul on oluline roll infoühiskonna arengus, et luua innovatsiooni ja konkurentsivõimet soodustav keskkond, kaitstes samal ajal tarbijate õigusi ja tagades õiguskindluse. Sellega tagatakse õiglased ja avatud digiturud ning kõrvaldatakse siseturul piiriüleste internetipõhiste teenustega seotud takistused, et tagada nende vaba liikumine.
Euroopa Kohus digimaailmas
Konkurents, riigiabi ja tax rulings
Euroopa Liit tagab vaba konkurentsi kaitsvate eeskirjade järgimise. Tegevus, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturul, on keelatud ja selle eest võib määrata trahvi. Riigiabi on keelatud ka siis, kui see on siseturuga kokkusobimatu, kusjuures asutamislepingutega on komisjonile selles osas antud oluline kontrolliülesanne.
Euroopa Liidu Üldkohus – liidu õiguse järgimise tagamine institutsioonide poolt
Intellektuaalomand
Euroopa Liidu vastu võetud õigusnormid intellektuaalomandi (autoriõigus) ja tööstusomandi (kaubamärgid, disainilahendused) kaitsmiseks parandavad ettevõtjate konkurentsivõimet, luues loomingulisust ja innovatsiooni soodustava keskkonna.
Intellektuaalomandi õigused ja Euroopa Liidu Üldkohus
Kaubanduspoliitika
Ühine kaubanduspoliitika on Euroopa Liidu ainupädevuses, mille alusel ta sõlmib muu hulgas rahvusvahelisi kaubanduslepinguid. Asjaolu, et liit kõneleb maailmaareenil ühel häälel, annab talle rahvusvahelises kaubanduses tugeva positsiooni. Liidu tegevus selles valdkonnas peab siiski olema kooskõlas liidu konstitutsioonilise raamistikuga.
Ränne ja varjupaik
Euroopa Liit on võtnud vastu eeskirjad, et kehtestada tõhus, humaanne ja turvaline Euroopa rändepoliitika. Euroopa ühises varjupaigasüsteemis on määratletud miinimumnõuded, mis kehtivad igal pool liidus kõigi varjupaigataotlejate ja nende taotluste menetlemise suhtes.
Õigusalane koostöö
Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala hõlmab meetmeid liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö edendamiseks. Kõnealune koostöö põhineb kohtuotsuste ja kohtulahendite vastastikusel tunnustamisel ning selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigust, et võidelda piiriülese kuritegevuse vastu, tagades ohvrite, kahtlustatavate ja kinnipeetavate õiguste kaitse liidus.
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika
Piiravaid meetmeid ehk sanktsioone, mis on Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) oluline vahend, kasutatakse osana integreeritud ja terviklikust lähenemisviisist, mis hõlmab ka poliitilist dialoogi. Liit kasutab neid eelkõige selleks, et kaitsta liidu väärtusi, põhihuvisid ja julgeolekut, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut. Sanktsioonide eesmärk on nimelt veenda teatud isikuid või üksusi muutma oma poliitikat või tegevust, et edendada ÜVJP eesmärke.
Analüüsi ja dokumentatsiooni direktoraat koostab õigusvaldkonna spetsialistidele oma kokkuvõtete kogumiku raames Euroopa Kohtu ja Üldkohtu lahendite põhjal väljaandeid „Valik olulistest kohtuotsustest“ ja „Kohtupraktika kuukiri“.