Kohtutegevus

A | Euroopa Kohus 2025. aastal

Euroopa Kohtule esitatakse peamiselt eelotsusetaotlusi. Kui liikmesriigi kohtul on kahtlusi liidu õigusakti tõlgendamise või kehtivuse suhtes, peatab ta oma menetluse ja pöördub Euroopa Kohtu poole. Olles saanud selgitusi Euroopa Kohtu otsusest, saab liikmesriigi kohus seejärel oma menetluses oleva vaidluse lahendada. Nende kohtuasjade puhul, milles on vaja vastus anda väga lühikese aja jooksul (näiteks varjupaiga, piirikontrolli, lapseröövi vms valdkonnas), on ette nähtud eelotsuse kiirmenetlus.

Euroopa Kohtule võib esitada ka hagisid, milles palutakse kas tühistada liidu õigusakt (tühistamishagi) või tuvastada, et liikmesriik ei järgi liidu õigust (liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi). Kui liikmesriik ei täida kohtuotsust, milles rikkumine tuvastati, võib Euroopa Kohus teise hagi alusel, mida nimetatakse teistkordseks kohustuste rikkumise hagiks, mõista talle rahalise karistuse.

Lisaks võib Üldkohtu otsuste peale esitada apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus võib need Üldkohtu otsused tühistada.

Lõpuks võib Euroopa Kohtule esitada arvamusetaotluse (mille on esitanud liikmesriik või Euroopa institutsioon), et kontrollida, kas leping, mille liit kavatseb sõlmida kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga, on aluslepingutega kooskõlas.

Euroopa Kohtu tegevus ja areng

Koen Lenaerts

Euroopa Kohtu president

2025. aasta oli mitmes mõttes pöördeline.

Kõigepealt oli 2025. aasta esimene täisaasta, mil rakendati määrusega 2024/2019 ette nähtud Euroopa Liidu kohtusüsteemi ülesehituse reformi viimast osa, mille eesmärk oli taastada töökoormuse tasakaal liidu kahe kohtu vahel, lõppeesmärgiga teha kvaliteetseid kohtulahendeid võimalikult kiiresti.

Reformi viimane osa hõlmas eelkõige Euroopa Kohtu eelotsusepädevuse osalist üleandmist Üldkohtule kuues konkreetses valdkonnas (käibemaks, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine, reisijate õigused ja heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem) ja see jõustus 1. oktoobril 2024. See põhineb ühtse kontaktpunkti mehhanismil, mille kohaselt esitatakse kõik eelotsusetaotlused Euroopa Kohtule. Kui eelotsusetaotlus kuulub ühte neist kuuest valdkonnast, otsustab president pärast asepresidendi ja peakohtujuristi ärakuulamist või Euroopa Kohus üldkoosolekul, kas eelotsusetaotlus tuleb edastada Üldkohtule või lahendada Euroopa Kohtus. 2025. aasta jooksul edastati 74 eelotsusetaotlusest, mille ühtne kontaktpunkt läbi vaatas, Üldkohtule 65 eelotsusetaotlust. Edastamisotsused suudeti teha võimalikult kiiresti tänu kabinettide ja teenistuste, eelkõige Euroopa Kohtu kantselei ning analüüsi ja dokumentatsiooni direktoraadi pidevale kaasamisele.

Alates 1. septembrist 2024 laiendati mehhanismi, mille alusel otsustakse apellatsioonkaebuste menetlusse võtmine Üldkohtu otsuste ja määruste puhul, mis käsitlevad kuue uue sõltumatu apellatsioonikoja otsuseid ning vaidlusi vahekohtuklausliga lepingute täitmise üle; laiendamine toimus kooskõlas mehhanismi kehtestamise hetkest välja kujunenud praktikaga. Apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustava koja läbi vaadatud 36 taotlusest kaks taotlust, millest üks puudutas lepingulist vaidlust (kohtumäärus kohtuasjas SC vs. Eulex Kosovo, C‑881/24 P), mis kuulub nüüd kõnealuse koja pädevusse, rahuldati seega põhjusel, et need tõstatasid küsimusi, mis olid olulised liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või arengu seisukohast.

Seejärel, Euroopa Kohtu koosseisuga seoses oli 2025. aasta tähelepanuväärne selle poolest, et ametisse astus uus Sloveenia kohtunik M. Bošnjak, kes asus ametikohale, mis jäi vabaks 20. juunil 2024 kolleegi M. Ilešiči surma tõttu, ning ametist lahkus esimene Bulgaaria kohtunik Euroopa Kohtus A. Arabadjiev, kelle asemel astus ametisse varem Üldkohtu kohtunikuna töötanud A. Kornezov.

Lõpuks tähistab 2025. aasta olulist pöördepunkti Euroopa Liidu Kohtu kommunikatsiooni- ja läbipaistvuspoliitikas. Sellega on tehtud märkimisväärseid edusamme, et tuua liidu õigus kodanikele veelgi lähemale ja paremini vastata õigusvaldkonna spetsialistide vajadustele.

Kommunikatsiooni valdkonnas on kasutusele võetud selgitavad audiovisuaalsed videoklipid, milles Euroopa Kohtu liikmed tutvustavad lühidalt olulisemaid kohtuotsuseid. Samuti on märkimisväärselt edenenud mitu suurt projekti, mis rakendatakse 2026. aasta alguses: Curia veebisaidi ümberkujundamine, põhjalikult ajakohastatud otsingumootori väljatöötamine väliskasutajate jaoks ja Curia Web TV arendamine versioonis, mis on kättesaadav kõigile internetikasutajatele. Need arengud parandavad oluliselt igaühe võimalusi saada õigusemõistmisega seotud teavet.

Euroopa Kohtu menetluste läbipaistvuse suurendamisega seoses tuleb ära märkida ka eelotsuseasjades esitatud kirjalike seisukohtade ja märkuste avaldamine, mis otsustati kohtusüsteemi viimase reformiga, ning 1. aprillil 2025 tehtud otsus kohtuistungite veebis ülekandmise rakenduseeskirjade ja -korra kohta. Kohtuistungite ülekandmine annab parema arusaamise Euroopa Kohtu rollist ja tegevusest ning annab üldsusele võimaluse tutvuda nii poolte väidete, argumentide ja seisukohtadega kui ka kohtujuristi ettepanekute ja kohtuotsustega.

Kohtutegevuse kõrvalt jätkas Euroopa Kohus jõupingutusi koolituste pakkumisel, teabe vahetamisel ja suhtlemisel liikmesriikide kohtutega. Nimelt toimus 3.—5. septembril 2025 Sofias (Bulgaaria) kolmas konverents „EUnited in diversity“, millel osalesid liidu liikmesriikide konstitutsioonikohtud ja samaväärsed konstitutsioonilise pädevusega institutsioonid ning Euroopa Kohus, et elavdada õigusalast dialoogi ja tugevdada suhtlust ühises õiguskorras, milleks on liit ja liikmesriikide õigussüsteemid. Euroopa Kohus võõrustas 1. ja 2. detsembril 2025 oma iga-aastasel kohtunike konverentsil ligikaudu 150 liikmesriikide kohtunikku. See konverents, mis korraldati esimest korda 1968. aastal, annab liikmesriikide kohtunikele võimaluse tutvuda Euroopa Kohtu toimimisega ja suhelda otse Euroopa Kohtu liikmetega ühist huvi pakkuvatel teemadel, tugevdades seega tihedat koostööd, mis seob Euroopa Kohut liikmesriikide kohtutega. Samuti tuleb esile tuua Euroopa Liidu kohtute võrgustiku (JNEU) raames ja koostöös Euroopa õigusalase koolituse võrgustikuga (EJTN) korraldatud kohtumiste ja koolituste väljatöötamist, eelkõige seoses eelotsusemenetlusega. Lõpuks võõrustas Euroopa Kohus 2025. aasta detsembris esimest korda lõppfinaali konkursil Themis, mille korraldas Euroopa õigusalase koolituse võrgustik. See prestiižne konkurss annab tulevastele kohtunikele või prokuröridele kogu Euroopast ainulaadse võimaluse täiustada oma praktilisi teadmisi liidu õiguses ning aitab seega kaasa ühise õiguskultuuri tugevdamisele liidus.

Möödunud aasta statistika näitab endiselt nii Euroopa Kohtusse esitatud kohtuasjade (889) kui ka Euroopa Kohtu poolt lõpetatud kohtuasjade (774) suurt arvu, kusjuures viimane näitaja on suures osas seletatav Euroopa Kohtu koosseisu osalise uuendamisega 2024. aastal. 31. detsembri 2025. aasta seisuga oli menetluses seega 1322 kohtuasja. Menetluste keskmine kestus kõigi kohtuasjade liikide lõikes oli 2025. aastal 16,7 kuud.

889

sisse tulnud kohtuasja

580

eelotsusemenetlust, sh

eelotsuse kiirmenetlust

Liikmesriigid, kust saabus enim eelotsusetaotlusi

Itaalia

110

Poola

Saksamaa

Austria

Bulgaaria

hagi, neist:

kohustuste rikkumise hagi ja

kohustuste teistkordse rikkumise hagi

245

apellatsioonkaebust Üldkohtu lahendite peale

arvamusetaotlus

tasuta õigusabi taotlust

Kohtuasja pool, kes ei suuda kohtukulusid tasuda, võib taotleda tasuta õigusabi.

774

lahendatud kohtuasja

561

eelotsusemenetlust, sh

eelotsuse kiirmenetlust

hagi, neist:

juhul tuvastati liikmesriigi kohustuste rikkumine

liikmesriigi poolt

juhul tehti kohustuste teistkordse rikkumise kohtuotsus

156

apellatsioonkaebust Üldkohtu lahendite peale, neist

alusel Üldkohtu lahend tühistati

Keskmine menetlusaeg:

16,7 kuud

Eelotsuse kiirmenetluse keskmine kestus:

3,4 kuud

1322

pooleliolevat kohtuasja 31. detsembri 2025. aasta seisuga

Peamised käsitletud valdkonnad:

vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala

142

riigiabi ja konkurents

132

majandus- ja rahanduspoliitika

111

liikumis- ja asutamisvabadus ning siseturg

106

tarbijakaitse

ühine välis- ja julgeolekupoliitika

õigusaktide ühtlustamine

keskkond

sotsiaalpoliitika

transport

Vt üksikasjalikku statistikat Euroopa Kohtu kohta

Euroopa Kohtu liikmed

Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja 11 kohtujuristist.

Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, kelle ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Kohtunike ametiaeg on kuus aastat ja seda võib pikendada.

Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid.

Kohtunikud täidavad oma ülesandeid täiesti erapooletult ja sõltumatult.

Euroopa Kohtu kohtunikud valivad endi seast presidendi ja asepresidendi. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetavad kohtusekretäri ametisse kuueks aastaks.

M. Bošnjak

kohtunik

A. Kornezov

kohtunik

A. Calot Escobar

kohtusekretär

Protokolliline järjestus alates 7. oktoobrist 2025

B | Üldkohus 2025. aastal

Peamiselt lahendab Üldkohus esimeses kohtuastmes hagisid Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale, mille on esitanud füüsilised ja juriidilised isikud (üksikisikud, äriühingud, ühendused jne), keda need aktid isiklikult ja otseselt puudutavad, ja liikmesriigid, ning hagisid, millega nõutakse institutsioonide või nende teenistujate tekitatud kahju hüvitamist.

Üldkohtu lahendite peale võib Euroopa Kohtule esitada apellatsioonkaebuse, mis on piiratud õigusküsimustega. Kohtuasjades, mis on juba kaks korda läbi vaadatud (esmalt sõltumatu apellatsioonikoja ja seejärel Üldkohtu poolt), võtab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse ainult juhul, kui selles on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline küsimus.

Alates 1. oktoobrist 2024 on Üldkohus pädev läbi vaatama ka eelotsusetaotlusi, mille Euroopa Kohus on talle üle andnud ja mis kuuluvad eranditult ühte või mitmesse järgmisest kuuest konkreetsest valdkonnast: ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.

Suur osa Üldkohtu lahendatavatest vaidlustest on majanduslikku laadi: intellektuaalomand (Euroopa Liidu kaubamärgid ja disainilahendused), konkurents, riigiabi ning pangandus- ja finantsjärelevalve. Üldkohus on samuti pädev lahendama avaliku teenistuse valdkonna vaidlusi Euroopa Liidu ja tema teenistujate vahel.

Üldkohtu tegevus ja areng

Marc van der Woude

Üldkohtu president

Üldkohtu jaoks oli 2025. aasta eriti märkimisväärne kahe septembris toimunud sündmuse poolest, nimelt Üldkohtu koosseisu osaline uuendamine ja eelotsusetaotluste menetlemisega seotud üleminekuperioodi lõppemine.

15. septembril 2025 lahkusid koosseisu osalise uuendamise raames Üldkohtust kolm liiget, nimelt kohtunik V. Tomljenović ning koja presidendid R. Mastroianni ja O. Porchia; A. Kornezov aga nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks. Üldkohus tänab neid olulise panuse eest oma kohtupraktikasse. Samal kuupäeval andsid Üldkohtu uute liikmetena ametivande kohtunikud F. Bestagno, R. Pezzuto ja T. Pavelin. Selliselt moodustatud uus koosseis valis seejärel kolmeks aastaks tagasi oma presidendi ja asepresidendi ning kümme kodade presidenti.

Nende sündmustega samal ajal lõppes ka üleminekuperiood, mille Üldkohus kehtestas pärast määrusega 2024/2019 ette nähtud eelotsusepädevuse osalist üleandmist Euroopa Kohtult Üldkohtule (reform jõustus 1. oktoobril 2024). Institutsiooni sees väljendus see eelotsusetaotluste menetlemisele spetsialiseerunud kahe koja loomises, mis mõlemad koosnevad kuuest kohtunikust, kellest üks on kohtujurist, kes on valitud eelotsusetaotluste lahendamiseks. Erinevalt hagidest määratakse eelotsusetaotlused esialgu viiest kohtunikust koosnevale kohtukoosseisule, ilma et see piiraks kohtuasja hilisemat suunamist mõnele teisele kohtukoosseisule. Eelotsusetaotluste optimaalseks menetlemiseks valis Üldkohus ka kaks kohtunikku, kes asendavad kohtujuriste, kui neil esineb takistusi oma ülesannete täitmisel.

See ümberkorraldus ja uute liikmete saabumine mõjusid siiski Üldkohtu tegevusele soodsalt, kuna 2025. aastal õnnestus Üldkohtul lõpetada 1527 kohtuasja (sh 404 liidetud kohtuasja, mille esitasid endised Euroopa Parlamendi liikmed Euroopa Parlamendi vastu ja mis puudutasid täiendavat pensioniskeemi), mis on Üldkohtu kõigi aegade absoluutne rekord. Võttes arvesse 989 algatatud kohtuasja, vähenes aasta lõpus pooleliolevate kohtuasjade arv 1167-ni. Mis puudutab konkreetsemalt eelotsusetaotlusi, siis 2025. aastal anti Üldkohtule üle 65 eelotsuseasja, millest 16 lõpetati.

Keskmine menetlusaeg oli kõigi valdkondade ja lahendite arvestuses 18,9 kuud. 404 sisuliselt identse kohtuasja üheks koondamise tulemusel oli menetlusaeg 16 kuud. Eelotsusetaotluste menetlemise kestus oli lühem — 6,2 kuud.

2025. aastal lahendati 34,7% lõpetatud kohtuasjadest viiest kohtunikust koosnevas kojas (sealhulgas 404 eelnimetatud liidetud kohtuasja). Kõige olulisematest kohtuasjadest (vt peatükk „Tagasivaade aasta olulisematele kohtuotsustele“) kaks lahendati 15 kohtunikust koosnevas suurkojas ja kaks lahendati üheksast kohtunikust koosnevas keskmises kojas, mis loodi Üldkohtus viimase reformi ajal 2024. aastal. Tegemist on kohtuasjadega Stevi ja The New York Times vs. komisjon ning Austria vs. komisjon (suurkoda) ja liidetud kohtuasjadega YL vs. nõukogu ning YL vs. nõukogu ja EUIPO (keskmine koda).

Selle esimese täisaasta jooksul pärast eelotsusepädevuse osalist üleandmist 1. oktoobril 2024 suutis Üldkohus juurutada oma uue ülesande ja võtta eelotsusetaotluste menetlemise täielikult oma sisemisse töökorda, menetledes samal ajal erakordselt suure arvu kohtuasju. Olles nüüdseks tõestanud oma võimekust kohtuasju tõhusalt ja proaktiivselt menetleda, on Üldkohus rohkem kui kunagi varem valmis uuteks väljakutseteks.

989

sisse tulnud kohtuasja

820

hagi, neist:

intellektuaal- ja tööstusomand

257

Euroopa Liidu avalik teenistus

109

riigiabi ja konkurents

liikmesriikide esitatud hagi

eelotsusetaotlust

tasuta õigusabi taotlust

Kohtuasja pool, kes ei suuda kohtukulusid tasuda, võib taotleda tasuta õigusabi.

Oluline kohtuvaidlusi puudutav areng

Savvas Papasavvas

Üldkohtu asepresident

Aastat 2025 iseloomustas peamiselt määrusega 2024/2019 kehtestatud reformi mõju avaldumine. See reform, mis võeti vastu olukorras, kus menetluses olevate eelotsuseasjade arv oli suurenenud ja nende Euroopa Kohtus menetlemise keskmine aeg oli pikenenud, toob Üldkohtus kaasa kaks olulist muudatust: luuakse uus kohtukoosseis ja reformi raames antakse osa eelotsusepädevusest üle Üldkohtule.

Üheksast kohtunikust koosnev keskmine koda tegi oma esimese kohtuotsuse ja talle määrati mitu kohtuasja. Koja loomisel juhinduti soovist säilitada eelkõige Üldkohtu tehtud eelotsuste ühtsus ja tagada õigusemõistmise nõuetekohane toimimine.

Oma esimesed lahendid tegi ka Üldkohtu eelotsusetaotlusi lahendav koda. Need lahendid kuuluvad kahte kuuest konkreetsest valdkonnast, mis on Üldkohtule üle antud. Tegemist on nimelt aktsiiside ja ühise käibemaksusüsteemiga.

Esimeses eelotsuseasjas, mille Üldkohus lahendas 9. juuli 2025. aasta otsusega kohtuasjas Gotek (T‑534/24), käsitles eelotsusetaotlus nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ artiklite 7 ja 8 tõlgendamist ning taotlus esitati füüsilise isiku ja Horvaatia rahandusministeeriumi vahelises kohtuvaidluses, mis puudutas kõnealuse isiku poolt tasumisele kuulunud aktsiisi sissenõudmist võltsitud arvetele märgitud aktsiisikauba fiktiivse tarnimise raames.

Ühise käibemaksusüsteemi valdkonnas lahendas Üldkohus 26. novembri 2025. aasta kohtuotsuses Versãofast (T‑657/24) eelotsusetaotluse, mis käsitles nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikli 135 lõike 1 punkti b tõlgendamist ning mis esitati Versãofasti ja maksuhalduri vahelises kohtuvaidluses kõnealuse äriühingu krediidivahendustegevuse üle, mille maksuhaldur kvalifitseeris krediidi läbirääkimise tehinguks, mis on käibemaksust vabastatud.

Ka kohtujuristid, kes Üldkohut eelotsusetaotluste menetlemisel abistavad, esitasid oma esimesed ettepanekud.

Kohtujurist Maja Brkan käsitles kohtuasjas Accorinvest (T‑653/24) 29. oktoobril 2025 esitatud ettepanekus eelotsusetaotlust, mis puudutas nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ artikli 1 lõike 2 tõlgendamist ning mille puhul tuleb Üldkohtul otsustada, kas tariifipõhise tarnimistasu saab kvalifitseerida direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses „täiendavaks kaudseks maksuks” ja kas kõnealune tasu kuulub selle sätte kohaldamisalasse.

Kohtujurist J. Martín y Pérez de Nanclares omakorda käsitles kohtuasjas European Air Charter (T‑656/24) 26. novembril 2025 esitatud ettepanekus Düsseldorfi piirkondliku kohtu (Saksamaa) eelotsusetaotlust, milles on Üldkohtul palutud täpsustada mõistet „„otsene“ põhjuslik seos” määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses lendu mõjutanud erakorralise asjaolu esinemise ja hilisema lennu hilinemise vahel.

Üldkohtu jaoks, kelle algne ülesanne oli lahendada keeruliste faktiliste asjaolude põhjalikku uurimist vajavaid vaidlusi ja kellele on nüüd antud ülesanne pidada dialoogi liikmesriigi kohtutega, on eelotsusepädevuse osaline üleandmine oluline samm. Lõppenud aasta näitab, et Üldkohus on oma ülesannete kõrgusel nii esimeste lahendite kvaliteedi kui ka keskmise menetlusaja poolest.

1527

lahendatud kohtuasja

1399

hagi, neist:

intellektuaal- ja tööstusomand

303

riigiabi ja konkurents

126

Euroopa Liidu avalik teenistus

eelotsusetaotlust

Keskmine menetlusaeg:

18,9 kuud

Nende lahendite osakaal, mille peale esitati
apellatsioonkaebus Euroopa Kohtule:

26%

Lahendatud kohtuasjade koguarv hõlmab 404 sisuliselt identset liidetud kohtuasja, mis puudutavad Euroopa Parlamendi liikmete täiendavat pensioniskeemi.

1167

pooleliolevat kohtuasja (31. detsembri 2025. aasta seisuga)

Peamised käsitletud valdkonnad:

intellektuaal- ja tööstusomand

276

Euroopa Liidu avalik teenistus

164

piiravad meetmed

125

institutsiooniline õigus

riigiabi ja konkurents

keskkond

majandus- ja rahanduspoliitika

õigus tutvuda dokumentidega

maksustamine

hankelepingud

Vt üksikasjalikku statistikat Üldkohtu kohta

Üldkohtu liikmed

Üldkohtusse kuulub kaks kohtunikku igast liikmesriigist.

Üldkohtu liikmed valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ja kes on kõrgesse kohtunikuametisse määramiseks pädevad. Nad nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, kelle ülesanne on anda arvamus kandidaatide sobivuse kohta. Kohtunike ametiaeg on kuus aastat ja seda võib pikendada. Nad valivad endi seast kolmeks aastaks presidendi ja asepresidendi. Nad nimetavad kohtusekretäri ametisse kuueks aastaks.

Kohtunikud täidavad oma ülesandeid erapooletult ja sõltumatult.

2025. aasta juunis asusid ametisse kaks uut Üldkohtu liiget: kohtunik Jörgen Hettne (Rootsi) ja kohtunik Danutė Jočienė (Leedu) vastavalt 2024. aastal Euroopa Kohtu kohtunikuks nimetatud Fredrik Schalini ja 2024. aastal Euroopa Kohtu kohtujuristiks nimetatud Rimvydas Norkuse asemele.

kohtunik

V. Di Bucci

kohtusekretär

Protokolliline järjestus alates 16. septembrist 2025

C | Kohtupraktika 2025. aastal

Fookuses

Liidu kodakondsus nn kuldsete passide kontekstis

Kohtuotsus komisjon vs. Malta (investoritele kodakondsuse andmine) (C‑181/23)

Alates 2014. aastast oli Malta kehtestanud mehhanismid, mis võimaldasid kolmandate riikide kodanikel omandada Malta kodakondsuse vastutasuna rahaliste maksete ja investeeringute eest. 2020. aastal asendati see meede uue kavaga „Naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmine otseinvesteeringu kujul osutatud eriliste teenete eest“. Käsitletav kord võimaldas välismaisel investoril ja tema teatud pereliikmetel saada Malta kodakondsuse, makstes riigile suuri summasid, omandades või rentides kinnisvara Maltal, tehes annetuse tunnustatud organisatsioonile ja täites nn seadusliku elukoha nõude, mille kestust võis täiendava makse eest lühendada.

Euroopa Komisjon leidis, et see kava oli probleemne liidu õiguse seisukohast, kuna liikmesriigi kodakondsuse omandamine annab isikule automaatselt liidu kodakondsuse. Komisjoni hinnangul põhines 2020. aastal kasutusele võetud uus Malta kava peamiselt tehinguloogikal. Selles keskmes olid finantstingimused, samas kui elukohanõue ei eeldanud tegelikku ja püsivat kohalolekut riigi territooriumil. Võimalus oluliselt lühendada riigis elamise perioodi pikkust suurema makse eest näitas, et taotleja ja liikmesriigi vaheline side ei olnud kodakondsuse andmisel määrav kriteerium. Komisjon leidis seega, et selle korraga muudeti liidu kodakondsus teatavat vormi äritehinguks, mis on vastuolus selle staatuse olemusega.

Komisjon pöördus asjaga Euroopa Kohtu poole, kes tuletas meelde, et liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike põhistaatus. Liidu kodakondsus annab õigusi ja paneb kohustusi ning põhineb riigi ja tema kodanike vahelisel erilisel solidaarsus- ja lojaalsussuhtel. See suhe on ka alus liikmesriikide vahelisele vastastikusele usaldusele, mis viis Euroopa kodakondsuse kehtestamiseni Maastrichti lepingu vastuvõtmisega, kus iga liikmesriik aktsepteeris teiste liikmesriikide kodakondsusalaste otsuste mõju.

Euroopa Kohus märkis, et selle kava raames sõltus Malta kodakondsuse andmine peamiselt ette kindlaks määratud rahaliste tingimuste täitmisest ja et nõutav elukoht — kuna selle puhul ei eeldatud teatava aja jooksul Malta territooriumil tegeliku elamise tõendamist — ei tähendanud tegelikku lõimumist Malta ühiskonda. Euroopa Kohus tõdes, et neid järeldusi ei saa kahtluse alla seada Malta viidatud julgeoleku ja maine kontrollimisega, kuna need piirduvad peamiselt teatavate avaliku huvi riskide ennetamisega.

Euroopa Kohus leidis, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise kava, mis põhineb sellisel tehingulisel menetlusel, ei vasta liidu kodakondsuse olemusele. Liikmesriik, kes annab oma kodakondsuse ja seega ka Euroopa Liidu kodakondsuse peamiselt ette kindlaks määratud maksete või investeeringute eest, nõudmata tegelikku solidaarsus- ja lojaalsussidet liikmesriigi ja naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja vahel, kahjustab vastastikust usaldust, millel liit põhineb.

Sellise investoritele kodakondsuse andmise kava kehtestamise ja rakendamisega on Malta liikmesriigina rikkunud oma kohustusi ja lojaalse koostöö põhimõtet.

Mis on Euroopa Liidu kodakondsus?

Euroopa Liidu kodakondsus on Euroopa projekti üks peamisi mõõtmeid. See kehtestati Maastrichti lepinguga ja on nüüd sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 20 ning sellega antakse igale isikule, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, ühine staatus, mis täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust. See staatus annab olulisi õigusi, nagu õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikides, õigus hääletada ning kandideerida kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel elukohariigis, samuti õigus saada kolmandas riigis teiselt liikmesriigilt diplomaatilist ja konsulaarkaitset.

Liidu kodakondsus põhineb liikmesriikide ja nende kodanike vahelisel solidaarsusel ja vastastikusel usaldusel. Liidu kodakondsuse andmine tuleneb automaatselt liikmesriigi kodaniku staatusest, mis põhineb erilisel solidaarsus- ja lojaalsussuhtel kodaniku ja riigi vahel. Nimelt selle erilise suhtega saab põhjendada nende õiguste andmist, mis on seotud liidu kodakondsusega ja mida saab kasutada kogu liidus.

Liidu kodakondsus Euroopa Kohtu praktikas

Alates liidu kodakondsuse kehtestamisest Maastrichti lepinguga (1993) on kodakondsuse täpset ulatust järk-järgult täpsustatud Euroopa Kohtu praktikas. Juba kohtuotsuses Martínez Sala (C‑85/96) tõdes Euroopa Kohus, et liidu kodaniku staatus võimaldab teatavatel juhtudel otse tugineda kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttele. Seda arengut kinnitati kohtuotsuses Grzelczyk (C‑184/99), milles Euroopa Kohus leidis, et liidu kodakondsus on liikmesriikide kodanike „põhistaatus“, mis väljendab sümboolset ja õiguslikku pöördepunkti Euroopa integratsioonis.

Seejärel täpsustas Euroopa Kohus selle staatuse ulatust ja piire. Kohtuotsuses Rottmann (C‑135/08) otsustas Euroopa Kohus, et kodakondsuse kaotamist käsitlevad riiklikud otsused peavad juhul, kui need toovad kaasa liidu kodakondsuse kaotamise, järgima proportsionaalsuse põhimõtet. Veidi hiljem kinnitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Zambrano (C‑34/09), et väikelaps, kes on liikmesriigi kodanik ja seega liidu kodanik, peab saama tegelikult kasutada põhilisi selle staatusega kaasnevaid õigusi. Seega ei saa keelduda elamisloa andmisest tema vanematele, kes on kolmanda riigi kodanikud. Elamisloa puudumisel oleks laps sunnitud lahkuma liidu territooriumilt, et olla koos oma vanematega, ja ta jääks selle tagajärjel ilma reaalsest võimalusest kasutada põhilisi õigusi, mida liidu kodakondsus annab.

Samamoodi otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Stolichna obshtina, rayon „Pancharevo“ (C‑490/20), et liikmesriik on liidu õiguse kohaldamisel kohustatud tunnustama teises liikmesriigis seaduslikult tuvastatud põlvnemissuhet kahe samasoolise isikuga, et tagada lapsele liidu kodakondsusega seotud õiguste, eelkõige liikumisvabaduse tegelik kasutamine. Seega kinnitab Euroopa Kohus oma otsuses Euroopa kodakondsuse kontseptsiooni, mis väljendub konkreetselt õiguses elada tavalist perekonnaelu.

Lõpuks kinnitas Euroopa Kohus hiljutises kohtuotsuses Udlændinge- og Integrationsministeriet (C‑689/21), et kuigi liikmesriikidele jääb pädevus kodakondsuse küsimustes, peavad nad seda pädevust kasutama viisil, mis ei kahjusta ebaproportsionaalselt liidu kodakondsusega kaasnevate õiguste olemust, ning rõhutas veel kord selle staatuse keskset ja kaitsvat laadi liidu õiguskorras.

Liidu kodanikul on õigus:

vabalt liikuda, elada, töötada või õppida teises liikmesriigis;
hääletada ja kandideerida kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel oma elukohariigis;
pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole või esitada Euroopa Komisjonile kodanikualgatus;
esitada Euroopa ombudsmanile kaebus liidu institutsiooni haldusomavoli kohta;
saada teiselt liikmesriigilt konsulaarkaitset, kui tema enda riik ei ole kolmandas riigis esindatud;
tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega;
pöörduda liidu institutsioonide poole ühes 24 ametlikust keelest oma valikul.

Fookuses

Miinimumpalga direktiiv arutlusel Euroopa Kohtus

Kohtuotsus Taani vs. parlament ja nõukogu (piisav miinimumpalk) (C‑19/23)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 2022. aasta oktoobris vastu direktiivi (EL) 2022/2041, mis käsitleb piisavat miinimumpalka ja mille eesmärk on parandada töötajate elu- ja töötingimusi liidus. Direktiiviga kehtestatakse ühine raamistik, mille eesmärk on edendada piisavaid seadusjärgseid miinimumpalkasid, kui need on kehtestatud, ja tugevdada kollektiivläbirääkimiste rolli palgakujundusel. Direktiiv võeti vastu ELTL artikli 153 lõike 1 punkti b alusel, mis käsitleb töötingimusi, ning selles täpsustatakse, et direktiiviga austatakse liikmesriikide pädevust töötasude kehtestamisel ja sotsiaalpartnerite autonoomiat.

Taani, keda toetas Rootsi, vaidlustas liidu pädevuse sellesse valdkonda sekkuda. Taani leidis, et hoolimata direktiivi näiliselt protseduurilisest laadist, viis see tegelikult selleni, et liit sekkus otseselt palkade kindlaksmääramisse. See valdkond on aga ELTL artikli 153 lõikega 5 liidu pädevusest sõnaselgelt välja jäetud. Taani väitis ka, et teatavad liikmesriikidele kehtestatud kohustused rikuvad ühinemisõigust ja Taani töösuhete mudelit, mis põhineb sotsiaalpartnerite laialdasel autonoomial.

Euroopa Kohus tuletas meelde, et liit võib tegutseda ainult talle aluslepingutega antud pädevuse piires. Ta täpsustas, et „tasustamist“ puudutava erandi eesmärk on takistada palgataseme otsest ühtlustamist liidu tasandil. Seda erandit ei saa siiski tõlgendada nii laialt, et see võtaks liidult sisuliselt pädevuse sotsiaalpoliitika valdkonnas, eelkõige töötingimuste parandamisel.

Euroopa Kohus leidis, et piisava miinimumpalga direktiiviga ei kehtestata Euroopa miinimumpalka ega ühtlustatud palgataset liidus. Sisuliselt nähakse direktiiviga ette ainult minimaalsed menetlusnõuded, jättes liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi oma miinimumpalga kindlaksmääramisel ja ajakohastamisel.

Kollektiivläbirääkimiste edendamise asjus märkis Euroopa Kohus, et direktiiviga ei kehtestata tulemuse saavutamise kohustust. Liikmesriigid, kus kollektiivlepingutega on hõlmatud vähem kui 80% töötajatest, peavad ainult looma kollektiivläbirääkimisteks soodsa raamistiku ja seega võtma vastu tegevuskava, mille eesmärk on soodustada kollektiivläbirääkimisi. Tegemist on kohustustega teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, austades samal ajal riiklike traditsioonide mitmekesisust ja sotsiaalpartnerite autonoomiat, kuna direktiiviga ei nähta liikmesriikidele kohustust saavutada vähemalt sellise hõlmatuse tase.

Euroopa Kohus leidis siiski, et piisava miinimumpalga direktiivi mõni säte ületab seda menetluslikku raamistikku. Euroopa Kohus oli seisukohal, et kuna liikmesriike kohustati võtma seadusjärgse miinimumpalga kehtestamisel ja ajakohastamisel arvesse täpseid kriteeriume, nagu elukallidus, palkade üldine tase või tootlikkus, siis tähendas see seadusjärgse miinimumpalga komponentide osalist ühtlustamist. Kohus jõudis sarnasele järeldusele direktiivi selle sätte puhul, millega keelatakse seadusjärgse miinimumpalga vähendamine, kui seadusjärgne miinimumpalk on seotud automaatse indekseerimise süsteemidega. Need sätted kujutavad endast seega otsest sekkumist töötasude kindlaksmääramisse. Seetõttu tühistas Euroopa Kohus direktiivi need sätted, mis sisaldavad sellist liidu otsest sekkumist töötasude kindlaksmääramisse ja mis ületavad seega liidule aluslepingutega antud pädevust. Ülejäänud osas jättis Euroopa Kohus Taani hagi rahuldamata.

Seega täpsustas Euroopa Kohus, milline peab olema tasakaal ühelt poolt liidu pädevuse sotsiaalpoliitika valdkonnas ja teiselt poolt tasustamist puudutava erandi vahel, kinnitades, et liit võib reguleerida menetlusi ja edendada kollektiivläbirääkimisi, sekkumata otseselt palkade kindlaksmääramisse.

Mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklis 153?

ELTL artiklis 153 on määratletud valdkonnad, milles Euroopa Liit võib toetada ja täiendada liikmesriikide tegevust sotsiaalpoliitika valdkonnas. See võimaldab liidul võtta vastu direktiive, millega kehtestatakse miinimumnõuded sellistes valdkondades nagu töötingimused, töötajate kaitse, naiste ja meeste võrdõiguslikkus ning töötajate teavitamine ja nõustamine.

Kõnealuses artiklis on liidu tegevusele siiski sätestatud selged piirid. Artikli lõikes 5 välistatakse liidu pädevusest sõnaselgelt teatavad valdkonnad, eelkõige tasustamine, ühinemisõigus, streigiõigus ja töösuluõigus. Selle erandi eesmärk on säilitada liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite autonoomia valdkondades, mida peetakse nende sotsiaalsete ja põhiseaduslike traditsioonide seisukohast oluliseks. Euroopa Kohtu praktikas on täpsustatud, et kuigi liit võib vastu võtta eeskirju, millel on kaudne mõju palkadele, ei saa ta palgataseme kindlaksmääramisse otseselt sekkuda.

Direktiiv (EL) 2022/2041 piisava miinimumpalga kohta

Direktiivi (EL) 2022/2041 eesmärk on parandada elu- ja töötingimusi Euroopa Liidus, tugevdades piisava miinimumpalga pakutavat kaitset. Direktiiviga ei kehtestata Euroopa miinimumpalka ega ühtset palgataset. Direktiiviga luuakse ühine raamistik, millega tagatakse, et miinimumpalkadega, kui need on kehtestatud, on võimalik tagada inimväärne elatustase, austades samal ajal riiklikke traditsioone ja sotsiaalpartnerite autonoomiat.

Need eesmärgid saavutatakse direktiiviga peamiselt menetluslike sätete abil. Seega kohustatakse direktiivis liikmesriike, kelle õigusaktidega on kehtestatud seadusjärgne miinimumpalk, miinimumpalga kindlaksmääramiseks ja ajakohastamiseks kehtestama selged ja läbipaistvad menetlused.

Direktiiviga edendatakse ka kollektiivläbirääkimisi, mida peetakse piisavate palkade tagamise keskseks elemendiks, kutsudes eelkõige liikmesriike, kus kollektiivlepingute kohaldamisalasse kuuluvate töötajate osakaal on väike, võtma meetmeid tööturu osaliste dialoogi edendamiseks. Seega püütakse direktiiviga tugevdada sotsiaalset lähenemist liidus, ilma et seejuures sekkutaks liikmesriikide pädevusse palga kindlaksmääramisel.

Miinimumpalk Euroopa Kohtu praktikas

Juba enne piisava miinimumpalga direktiivi jõustumist oli Euroopa Kohtus välja arendatud märkimisväärne kohtupraktika miinimumpalga valdkonnas. Paljudes kohtuotsustes on piiritletud liikmesriikide pädevust ja liidu õiguse nõudeid.

Keskne roll on olnud töötajate lähetamisega seotud kohtuasjadel. Kohtuotsuses Laval (C‑341/05) täpsustas Euroopa Kohus nende „palga alammäärade“ ulatust, mida võib kehtestada töötajaid lähetavatele välismaistele ettevõtjatele, ning rõhutas vajadust selge õigusliku aluse ja piisava läbipaistvuse järele ettevõtjate jaoks.

Teine oluline kohtupraktika suund puudutab miinimumpalga ja riigihankenormide vahelist seost. Kohtuotsuses Bundesdruckerei (C‑549/13) analüüsis Euroopa Kohus seega seda, kas riigihankelepingus, mida osaliselt täidetakse välismaal, tohib sisalduda vastuvõtva riigi õigusaktidega kehtestatud miinimumpalga järgimise kohustus, ning rõhutas, et sellised meetmed peavad teenuste osutamise vabaduse seisukohast olema proportsionaalsed. Sellegipoolest tunnistas Euroopa Kohus kohtuotsuses RegioPost (C‑115/14), et hankija võib seada riigihankelepingu täitmise sõltuvusse seaduse või määrusega kehtestatud miinimumpalga järgimisest, kui see nõue teenib õiguspärast sotsiaalset eesmärki ja seda kohaldatakse ilma diskrimineerimiseta.

Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus töötajate lähetamise direktiivi kontekstis eelkõige kohtuasjas Sähköalojen ammattiliitto (C‑396/13) ka mõistet „töötasu alammäär“, märkides ära selle mõiste alla kuuluvad töötasu osad.

Kogu see kohtupraktika on aluseks praegu liidus piisava miinimumpalga direktiiviga seotud kohtuvaidlustele. See piiritleb liikmesriikide kaalutlusõiguse, tagades samal ajal EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste tõhususe.

Fookuses

Komisjoni presidendi ja Pfizeri tegevjuhi vahetatud tekstisõnumitega tutvumise võimaldamine

Kohtuotsus Stevi ja The New York Times vs. komisjon (T‑36/23)

Avaliku elu läbipaistvus on Euroopa Liidu oluline põhimõte. See tähendab, et igal ELi kodanikul või juriidilisel isikul on õigus tutvuda parlamendi, komisjoni või nõukogu dokumentidega. Dokumentidega tutvumist reguleerib määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele.

See õigusakt on õiguslik alus üldsuse õigusele tutvuda nende Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidega ning selle peamine eesmärk on suurendada läbipaistvust, mis on Euroopa demokraatia ja liidu tegevuse legitiimsuse oluline tingimus. Kõnealust läbipaistvuse põhimõtet kohaldatakse täielikult nende institutsioonide tegevuse suhtes, sealhulgas siis, kui see toimub kaasaegse teabevahetuse teel, näiteks tekstisõnumitega.

The New York Times’is töötav ajakirjanik M. Stevi esitas 2022. aasta mais taotluse tutvuda tekstisõnumitega, mida COVID‑19 vaktsiinide lepingute üle peetud läbirääkimiste kontekstis olid vahetanud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja ravimiettevõtte Pfizer tegevjuht.

Euroopa Komisjon jättis taotluse rahuldamata põhjendusel, et tal pole soovitud tekstisõnumeid. Komisjoni hinnangul ei olnud vahetatud tekstisõnumid institutsiooni säilitatavad dokumendid ja seetõttu ei saa neid edastada.

M. Stevi pöördus Üldkohtusse. Üldkohus meenutas kõigepealt olulist põhimõtet: dokumentidega tutvumise õiguse eesmärk on tagada liidu institutsioonide tegevuse võimalikult suur läbipaistvus. Kui institutsioon kinnitab, et tal ei ole konkreetset dokumenti, eeldatakse üldjuhul, et see kinnitus vastab tõele. Selle eelduse saab siiski ümber lükata, kui taotleja esitab kaalukad tõendid, mis kinnitavad, et dokumendid on olemas olnud.

Käsitletavas kohtuasjas leidis Üldkohus, et need tingimused olid täidetud. Üldkohus märkis, et paljud avalikud allikad, eelkõige ajakirjandusartiklid, komisjoni presidendi avaldused ja Euroopa Kontrollikoja aruanne, viitasid läbirääkimiste ajal kahe juhi vahelistele otsestele kontaktidele, sealhulgas tekstisõnumite olemasolule. Need tõendid olid piisavad tõendamaks, et sõnumid olid vähemalt teataval hetkel olemas.

Nendel asjaoludel oleks komisjon pidanud selgelt ja üksikasjalikult selgitama, miks sõnumeid ei olnud võimalik leida. Üldkohus leidis, et komisjon ei olnud aga sellist selgitust esitanud. Komisjon piirdus väitega, et otsingud olid toimunud, täpsustamata, kus, kuidas ja millistel andmekandjatel, ning märkimata, kas sõnumid olid kasutatud telefonide asendamise käigus kustutatud, arhiveeritud või üle kantud.

Üldkohus toonitas, et õigust läbipaistvusele ei tohi muuta sisutühjaks, jättes dokumendid säilitamata. Institutsioonidel on kohustus hallata oma dokumente korrektselt ja ootuspäraselt, et üldsus saaks institutsioonide tegevust mõista ja kontrollida. Oluliste otsustega seotud teabevahetust, nagu vaktsiinide ostmine kogu liidu jaoks, ei saa kõrvale jätta lihtsalt seetõttu, et see toimus lühisõnumite vormis.

Üldkohus leidis, et komisjon ei esitanud piisavaid selgitusi selle kohta, kuidas taotluses osutatud sõnumitega on ümber käidud, ja otsustas seetõttu, et juurdepääsust keeldumine oli õigusvastane. Seega tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse.

Selge menetlus

Määrusega (EÜ) nr 1049/2001 on kehtestatud selge menetlus, millega kaasneb nõue, et institutsioon peab otsust põhjendama, ja võimalus, et otsus vaadatakse institutsiooni sees uuesti läbi, millele järgneb kohtulik kontroll. Määrusega antakse kodanikule vahend institutsioonide tegevuse mõistmiseks, jälgimiseks ja vajaduse korral vaidlustamiseks.

Kuigi määruses on tundlike avalike või erahuvide kaitsmiseks sätestatud erandid, on nende kasutamine rangelt reguleeritud. Nimelt tuleb erandeid tõlgendada kitsalt, keeldumisi tuleb konkreetselt põhjendada ja dokumentidega osalise tutvumise võimalust tuleb järjepidevalt hinnata.

Liidu kohtupraktikas on seda loogikat tugevdatud seisukohaga, et läbipaistvus peab olema esmatähtis eelkõige seadusandlikus protsessis, et tagada demokraatlik kontroll.

Euroopa Kohus pani sellele lähenemisviisile aluse juba apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuses Rootsi ja Turco vs. nõukogu (C‑39/05 P), nõudes, et taotlusi nõukogu õiguslike arvamustega tutvumiseks tuleb kontrollida konkreetselt ja individuaalselt, ning lükates tagasi seadusandlike dokumentide automaatse salastamise põhimõtte, kinnitades seega põhimõtet, et läbipaistvus on reegel ja salastatus erand. Seda suundumust tugevdati kohtuotsuses De Capitani vs. parlament (T‑540/15), milles Üldkohus välistas kolmepoolsete läbirääkimiste (st seadusandlikus protsessis osaleva kolme institutsiooni kolmepoolsed koosolekud ja teabevahetus) dokumentide süstemaatilise konfidentsiaalsuse, täpsustades, et otsustamisprotsessi kaitsvat erandit ei saa kasutada liidu seadusandja tavapärase toimimise varjamiseks. Hiljutises kohtuotsuses Kaili vs. parlament (T‑1031/23, mis on apellatsiooni korras edasi kaevatud Euroopa Kohtus, C‑632/25 P) tühistas Üldkohus parlamendi otsuse, millega keelduti võimaldamast parlamendi endisel asepresidendil tutvuda teatavate dokumentidega. Seega kinnitas Üldkohus nõuet, et dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist tuleb kontrollida rangelt ja individuaalselt, sealhulgas tundlikus institutsioonilises kontekstis, ning samuti tuleb selgitada seda, millises ulatuses kehtib õigus läbipaistvusele.

Fookuses

Infoühiskond: digiteenuste määrus ja väga suured digiplatvormid

Euroopa Liidul on oluline roll infoühiskonna arengus, et luua innovatsiooni ja konkurentsivõimet soodustav keskkond, kaitstes samal ajal tarbijate õigusi ja tagades õiguskindluse. Need põhimõtted on kajastatud digiturgude määruses (EL) 2022/1925 (Digital Markets Act, DMA) ja digiteenuste määruses (EL) 2022/2065 (Digital Services Act, DSA). Käsitletavad määrused moodustavad olulise õigusaktide kogumi, mille eesmärk on struktureerida Euroopa digiruum kahte eesmärki arvestades: esiteks tagada kasutajate ja tarbijate põhiõiguste tõhus kaitse digikeskkonnas; teiseks luua ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused, eelkõige arvestades teatavate suurte digiplatvormide kasvavat võimu. Need kaks määrust koos tähistavad otsustavat sammu Euroopa digivaldkonna reguleerimise raamistiku loomisel.

2025. aastal tegi Üldkohus esimesed kohtuotsused seoses hagidega, mis esitati digiteenuste määruse alusel tehtud komisjoni otsuste peale.

Esimesed digiteenuste määrust käsitlevad kohtuotsused

Kohtuotsus Zalando vs. komisjon (T‑348/23)

Euroopa Komisjon otsustas 2023. aasta aprillis, et Zalando veebipood on digiteenuste määruse tähenduses „väga suur digiplatvorm“. Nimelt kasutab selle teenuseid igal kuul üle 83 miljoni inimese, ületades seega oluliselt määruses sätestatud 45 miljoni künnist. Zalando vaidlustas siiski selle otsuse, väites, et komisjon on teinud arvutusvigu.

Üldkohus jättis tema hagi rahuldamata. Üldkohus kinnitas, et Zalando on tõepoolest digiplatvorm, kuna ta majutab kolmandast isikust müüjaid oma „Partner Programmi“ kaudu, isegi kui tema enda otsemüügitegevus („Zalando Retail“) sellesse kategooriasse ei kuulu. Komisjon võis asuda seisukohale, et kõik kasutajad puutusid kokku kolmandast isikust müüjate teabega. Üldkohus lükkas tagasi ka argumendid, mis tuginesid õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, tuletades meelde, et selliste platvormide suhtes tuleb kohaldada rangemaid kohustusi, et piirata ohtlike või ebaseaduslike toodete levitamise ohtu.

Kohtuotsused Meta Platforms Ireland vs. komisjon ja Tiktok Technology vs. komisjon (T‑55/24 ja T‑58/24)

Üldkohus tühistas otsused, millega Euroopa Komisjon määras 2023. aastaks kindlaks Facebooki, Instagrami ja TikToki kui digiteenuste määruse tähenduses „väga suurte digiplatvormide“ järelevalvetasu suuruse. Üldkohus leidis, et tasu arvutamise meetod, mis põhineb igakuiste kasutajate keskmisel arvul, oleks tulnud vastu võtta delegeeritud õigusaktiga, mitte lihtsalt rakendusotsustega, kuna see meetod on arvutuse oluline osa. Kuna aga ükski viga ei mõjuta nende platvormide tasu maksmise kohustust, jättis Üldkohus tühistatud otsuste tagajärjed ajutiselt kehtima seni, kuni komisjon võtab vastu nõuetekohase metoodika ja uued otsused. See üleminekuperiood ei tohi siiski ületada 12 kuud alates kohtuotsuste jõustumisest.

Kohtuotsus Amazon EU vs. komisjon (T‑367/23)

Üldkohus jättis rahuldamata Amazoni hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni otsus, millega Amazon Store’i platvorm määrati „väga suureks digiplatvormiks“ digiteenuste määruse alusel, millega kehtestati rangemad kohustused teenustele, millel on liidus üle 45 miljoni kasutaja. Amazon väitis, et rikutud on mitut Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigust, sealhulgas ettevõtlusvabadust, õigust omandile, võrdsust seaduse ees, sõnavabadust ning õigust eraelu puutumatusele ja konfidentsiaalsete andmete kaitsele. Üldkohus leidis siiski, et kuigi digiteenuste määrusega kehtestatud kohustused võivad kaasa tuua kulusid ja mõjutada platvormi korraldust, on need seadusega ette nähtud, proportsionaalsed ja põhjendatud üldist huvi pakkuva eesmärgiga ennetada väga suurte platvormidega seotud süsteemseid riske, sealhulgas ebaseadusliku sisu levitamist, ja kaitsta tarbijaid. Üldkohus jõudis järeldusele, et vaidlustatud meetmed, nagu profiilianalüüsita soovituste võimaluse pakkumine, avaliku reklaamiandmehoidla pidamine või teadlastel andmetega tutvumise võimaldamine, ei kahjusta viidatud õiguste olemust, millele tuginetakse, ning nendega kaasnevad ranged konfidentsiaalsuse ja turvalisuse tagatised.

Digiteenuste määrus (DSA)

Digiteenuste määrus, mida kohaldatakse alates 17. veebruarist 2024, täiendab digiturgude määrust digisisu ja -teenuste reguleerimise valdkonnas. Digiteenuste määruse eesmärk on luua Euroopa kasutajatele turvalisem, läbipaistvam ja prognoositavam digikeskkond. Määrusega ajakohastatakse vahendusteenuste osutajate vastutuse korda ning kehtestatakse väga suurtele digiplatvormidele ja väga suurtele otsingumootoritele rangemad kohustused. Need kohustused hõlmavad eelkõige tõhusate mehhanismide kehtestamist ebaseadusliku sisu käsitlemiseks, süsteemsete riskide — nagu desinformatsioon, põhiõiguste rikkumine või alaealiste kaitse ohustamine — hindamist ja vähendamist ning algoritmiliste süsteemide ja soovitamismehhanismide suuremat läbipaistvust.

Digiturgude määrus ja digiteenuste määrus ei ole seega suunatud täpselt samadele osalejate kategooriatele. Digiturgude määruses keskendutakse platvormidele, mis omavad struktuurilist mõju siseturul ja moodustavad vältimatu juurdepääsutee, mis võimaldab ärikasutajatel jõuda lõppkasutajateni. Digiteenuste määrus hõlmab aga laiemat ettevõtjate ringi, kes osutavad Euroopa kasutajatele vahendusteenuseid, ning selle määrusega kehtestatakse eriti ranged kohustused väga suurtele platvormidele ja otsingumootoritele, kuna neil on süsteemne mõju teabe- ja majandusruumile.

Seoses digiteenuste määrusega määras komisjon 2025. aasta detsembris ajakohastatud otsuses kindlaks rühma väga suuri digiplatvorme ja otsingumootoreid, mille suhtes kehtivad määruses sätestatud rangemad kohustused ning mille hulka kuuluvad eelkõige Amazon, Apple, Booking.com, Google, LinkedIn, Meta, Microsoft, Pinterest, Snap, TikTok, X (endine Twitter), Wikimedia Foundation ja Zalando, samuti paljud teised Euroopa turul tegutsevad ettevõtjad.

Nende määruste rakendamine on juba kaasa toonud märkimisväärsed karistused. Esimene digiteenuste määruse alusel määratud trahv summas 120 miljonit eurot määrati 5. detsembril 2025 platvormile X määruses ette nähtud mitme kohustuse täitmata jätmise eest.

Digiteenuste määruse põhimõisted

Digital Services Act (digiteenuste määrus) on Euroopa määrus digiteenuste reguleerimiseks, et tagada turvalisem, läbipaistvam ja õiglasem digikeskkond. Mõned lühidalt selgitatud põhimõisted:

Digiplatvorm: digiteenus, mis võimaldab kasutajatel avaldada ja jagada sisu või tutvuda sisuga (sotsiaalvõrgustikud, kauplemiskohad, videoplatvormid jne).
Väga suur digiplatvorm (very large online platform, VLOP): platvorm, millel on Euroopa Liidus üle 45 miljoni aktiivse kasutaja. Oma suure ühiskondliku mõju tõttu kehtivad sellistele platvormidele rangemad kohustused.
Ebaseaduslik sisu: igasugune teave, mis on vastuolus kohaldatava liidu õiguse või kohaldatava riigisisese õigusega (nt vaenukõne, ebaseaduslikud tooted, autoriõiguste rikkumine).
Sisu modereerimine: kõik meetmed, mida platvormid võtavad probleemse sisu avastamiseks, hindamiseks ja vajaduse korral eemaldamiseks või sellele juurdepääsu piiramiseks.
Algoritmiline läbipaistvus: teatavate platvormide kohustus arusaadavalt selgitada, kuidas nende sisu soovitamise süsteemid toimivad.

Nende mõistete abil püütakse digiteenuste määrusega paremini kaitsta kasutajaid, suurendada suurte platvormide vastutust ja tugevdada usaldust Euroopa digiruumi vastu.

Tagasivaade aasta olulisematele kohtuotsustele

Vaba liikumine

Euroopa Liit tagab oma kodanikele võimaluse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Selleks et see vabadus oleks tagatud, peavad liikmesriigid tunnustama teises liikmesriigis seaduslikult omandatud isiklikku ja perekondlikku staatust, mida tuleb vaadelda liidu kaitstavatest põhiõigustest, eelkõige õigusest era- ja perekonnaelule ning diskrimineerimiskeelu põhimõttest lähtudes.

Kaks Poola meeskodanikku, kes abiellusid Saksamaal, palusid teha oma abielutõendi alusel kande Poola perekonnaseisuregistrisse, et nende abielu tunnustataks Poolas. Pädevad asutused keeldusid kannet tegemast põhjusel, et Poola õiguses ei ole samasooliste isikute abielu lubatud. Vastates liikmesriigi kohtu küsimusele, leidis Euroopa Kohus, et olukord, kus keeldutakse tunnustamast kahe liidu kodaniku abielu, mis on seaduslikult sõlmitud teises liikmesriigis, kus nad on kasutanud liikumis- ja elamisvabadust, on liidu õigusega vastuolus, sest see kahjustab nii seda vabadust kui ka õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Liikmesriigid on seega kohustatud liidu õigusega antud õiguste kasutamiseks tunnustama teises liikmesriigis seaduslikult omandatud abielustaatust. Euroopa Kohus rõhutas siiski, et see kohustus ei tähenda, et riigisiseses õiguses tuleb ette näha samasooliste isikute abielu. Lisaks on liikmesriikidel niisuguse abielu tunnustamise korra puhul kaalutlusruum. Kui aga liikmesriik otsustab näha ette ühtse korra teises liikmesriigis sõlmitud abielude tunnustamiseks, nagu abielutõendi alusel kande tegemine perekonnaseisuregistrisse, peab liikmesriik seda korda ilma diskrimineerimiseta kohaldama nii samasooliste isikute kui ka eri soost isikute vahel sõlmitud abielude suhtes.

25. novembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Wojewoda Mazowiecki (C‑713/23)

Võrdne kohtlemine ja diskrimineerimiskeeld

Euroopa Liit on kehtestanud ühise õigusraamistiku, mille eesmärk on tagada võrdne kohtlemine ja võidelda diskrimineerimise vastu. Selle alustaladeks on direktiivid 2000/43/EÜ ja 2000/78/EÜ: esimene keelab diskrimineerimise rassi või etnilise päritolu alusel, teine käsitleb võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Need õigusaktid keelavad igasuguse otsese või kaudse diskrimineerimise, välja arvatud teatud juhtudel, kus seda on võimalik põhjendada, ning kohustavad liikmesriike tagama tõhusa ja ühtse kaitse kogu liidus.

Üks jaamaoperaator palus korduvalt, et tema tööandja määraks ta kindla graafikuga töökohale. Ta põhjendas oma taotlust vajadusega hoolitseda oma poja eest, kes on raske puudega ja täielikult töövõimetu. Tööandja võimaldas talle ajutiselt teatavaid kohandusi, keeldudes aga neid alaliseks muutmast. Operaator vaidlustas keeldumise ja kohtuvaidlus jõudis Itaalia kassatsioonikohtusse. Nimetatud kohus pöördus Euroopa Kohtu poole, kuna tal oli kahtlusi seoses küsimusega, kuidas tõlgendada liidu õigust sellise töötaja kaitsmisel kaudse diskrimineerimise eest, kes hoolitseb oma raske puudega alaealise lapse eest, kuid kes ise ei ole puudega. Euroopa Kohus vastas, et puude alusel kaudse diskrimineerimise keeld vastavalt raamdirektiivile võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel laieneb ka töötajale, kellele selline diskrimineerimine osaks saab, kuna ta hoolitseb oma puudega lapse eest.

11. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Bervidi (C‑38/24)
Taani munitsipaaleluaseme seaduse eesmärk on vähendada „ümberkujundatavates piirkondades“ peredele mõeldud munitsipaaleluasemete osakaalu. Neid piirkondi iseloomustab muu hulgas asjaolu, et „mujalt kui lääneriikidest pärit sisserändajad ja nende järeltulijad“ on viimase viie aasta jooksul moodustanud üle 50% elanikest. Selle seaduse alusel on osa Slagelse ja Kopenhaageni omavalitsuste kahes elamupiirkonnas peredele mõeldud munitsipaaleluasemete üürilepingutest üles öeldud või kavatsetakse need lähiajal üles öelda. Neid ülesütlemisi puudutavaid vaidlusi menetleval Taani kohtul tekkis küsimus, kas kõnealune õigusakt kujutab endast otsest või kaudset diskrimineerimist etnilise päritolu alusel. Oma otsuses täpsustas Euroopa Kohus olukordi, mis võivad kujutada endast diskrimineerimist etnilise päritolu alusel. Euroopa Kohus rõhutas, et etniline päritolu põhineb mitmel teguril. Kodakondsust ja sünniriiki puudutavad kriteeriumid eraldi võetuna ei ole piisavad, et tuvastada kuuluvus etnilisse rühma. Võimaliku otsese diskrimineerimise analüüsimiseks peab liikmesriigi kohus kontrollima, kas sisserändajate ja nende järglaste osakaaluga seotud kriteerium põhineb tõepoolest „ümberkujundatavate piirkondade“ enamiku elanike etnilisel päritolul ja kas neid koheldakse seetõttu halvemini, mis väljendub näiteks üürilepingute enne tähtaega ülesütlemise suuremas riskis. Kui liikmesriigi kohus tuvastab võimaliku kaudse diskrimineerimise, peab ta kontrollima, kas see on siiski põhjendatud. Ta peab sellega seoses muu hulgas veenduma, et kõnealuse seadusega taotletakse proportsionaalselt üldist huvi teenivat eesmärki ja austatakse eelkõige põhiõigust kodu austamisele.

18. detsembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvaenge (C‑417/23)

Õigusriik

Sarnaselt Euroopa Liidu lepinguga viidatakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sõnaselgelt õigusriigile, mis ELL artikli 2 kohaselt on üks liikmesriikide ühistest väärtustest, millel liit rajaneb. Kohtute sõltumatus ja erapooletus on õigusriigi põhimõtte põhielemendid.

Kahes kohtuotsuses tunnistas Poola konstitutsioonikohus aluslepingute teatavad sätted, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, riigi põhiseadusega vastuolus olevaks ning luges sõnaselgelt Euroopa Kohtu praktika osas, mis käsitleb õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, Euroopa Kohtule antud pädevust ületavaks (ultra vires). Leides, et need kohtuotsused rikuvad mitut liidu õiguse aluspõhimõtet, sealhulgas liidu õiguse esimust, esitas komisjon Euroopa Kohtule Poola vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Euroopa Kohus rahuldas hagi ja leidis, et kuna Poola konstitutsioonikohus on rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ning eiranud liidu õiguse esimust, autonoomiat, tõhusust, ühetaolist kohaldamist ja Euroopa Kohtu lahendite siduvat mõju, on Poola rikkunud oma kohustusi. Euroopa Kohus rahuldas komisjoni hagi ka osas, mis puudutab Poola konstitutsioonikohtu kolme kohtuniku ja presidendi ametisse nimetamisel esinenud tõsiseid õigusnormide rikkumisi, mis seavad kahtluse alla konstitutsioonikohtu kui liidu õiguse tähenduses sõltumatu ja erapooletu, seaduse alusel moodustatud kohtu staatuse.

18. detsembri 2025. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Poola (Euroopa Kohtu praktika ultra vires-kontroll — liidu õiguse esimus) (C‑448/23)
Üldkohus kinnitas, et Poola peab maksma kokku ligikaudu 320,2 miljonit eurot päevamääraga karistusmaksena, mille Euroopa Kohus määras talle pärast seda, kui Poola keeldus peatamast teatavaid 2019. aasta kohtureforme, mis olid vastuolus liidu õigusega. Euroopa Kohus määras Poolale alates 2021. aasta novembrist trahvi suurusega 1 miljonit eurot päevas, mida vähendati 2023. aasta aprillis 500 000 eurole päevas pärast seda, kui Poola võttis vastu Euroopa Kohtu otsusele osaliselt vastava seaduse. Kuna Poola ei olnud võlgnetavaid summasid tasunud, nõudis komisjon karistusmaksed sisse tasaarvestuse teel Euroopa Liidu vahenditega, mis oleks põhimõtteliselt tulnud Poolale eraldada. Poola vaidlustas kuus tasaarvestusotsust, mis hõlmasid ajavahemikku 15. juulist 2022 kuni 4. juunini 2023, väites, et seadusemuudatustega oleks pidanud kaasnema karistusmakse summa kiirem vähendamine. Üldkohus lükkas need argumendid täielikult tagasi, leides, et ei Poola konstitutsioonikohtu praktika ega 2022. aasta juuni seadus ei kustutanud karistusmakse summat, ning tuletas meelde, et 2023. aasta aprillis tehtud Euroopa Kohtu otsusel vähendamise kohta on mõju üksnes tuleviku suhtes. Seni kuni Poola ei ole oma kohustusi täielikult täitnud ja 1 miljoni euro suurune karistusmakse on jõus, on komisjon kohustatud selle täielikult sisse nõudma.

5. veebruari 2025. aasta otsus kohtuasjas Poola vs. komisjon (T‑830/22 ja T‑156/23, T‑1033/23)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika

Piiravaid meetmeid ehk sanktsioone, mis on Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) oluline vahend, kasutatakse osana integreeritud ja terviklikust lähenemisviisist, mis hõlmab ka poliitilist dialoogi. Liit kasutab neid eelkõige selleks, et kaitsta liidu väärtusi, põhihuvisid ja julgeolekut, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut. Sanktsioonide eesmärk on nimelt veenda teatud isikuid või üksusi muutma oma poliitikat või tegevust, et edendada ÜVJP eesmärke.

Pärast Venemaa sõjalist agressiooni Ukraina vastu 2022. aastal võttis Euroopa Liit vastu hulga piiravaid meetmeid. 2023. aastal laiendas Euroopa Liidu Nõukogu kriteeriume, mille alusel saab neid meetmeid isikute või üksuste suhtes kohaldada. Uue kriteeriumi kohaselt on võimalik külmutada selliste Venemaa IT-sektoris tegutsevate üksuste rahalised vahendid ja majandusressursid, kellel on Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) riigisaladuste litsentsimise, sertifitseerimise ja kaitse keskuse hallatav litsents või „relvade ja sõjalise varustuse” litsents, mida haldab Venemaa tööstus- ja kaubandusministeerium. Venemaa küberjulgeoleku valdkonnas tegutseval ettevõtjal Positive Group PAO on selline litsents oma tütarettevõtja kaudu ja ta kanti nende üksuste loetellu, kelle suhtes sanktsioone kohaldatakse. Ta palus see kanne tühistada, kuid Üldkohus jättis tema hagi rahuldamata. Üldkohus leidis, et kasutatud kriteerium on selge, õiguslikult ettenähtav ja proportsionaalne taotletavate eesmärkidega avaldada survet Moskvale ja piirata selle võimet sõjategevust läbi viia, sealhulgas infovaldkonnas. Nõukogu võis viga tegemata asuda seisukohale, et äriühing tuleb loetellu kanda tema sõltuvuse tõttu FSB litsentsist, isegi kui litsents on tema tütarettevõtjal.

10. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Positive Group vs. nõukogu (T‑573/23)
Euroopa Liidu Üldkohus jättis muutmata sanktsioonid, mis kehtestati Venemaa ühe suurima mobiilsideoperaatori MegaFon suhtes. Nõukogu kandis selle äriühingu 2023. aastal nende üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, leides, et ta toetab otseselt Venemaa sõjategevust, pakkudes teenuseid, mida sõjavägi võib kasutada, seda eelkõige telekommunikatsiooni valdkonnas. MegaFon palus need otsused tühistada, kuna puuduvad põhjendused, rikutud on tema kaitseõigusi ja tema ettevõtlusvabadust on riivatud ebaproportsionaalselt. Üldkohus lükkas need argumendid tagasi, leides, et nõukogu oli piisavalt täpselt selgitanud sanktsioonide põhjuseid ja tal ei olnud kohustust ettevõtjat eelnevalt ära kuulata, et säilitada sanktsioonide tõhususe tagamiseks vajalik üllatusmoment. Üldkohus leidis veel, et kuigi meetmed mõjutavad MegaFoni tegevust ja mainet, on need siiski proportsionaalsed ja vajalikud, et saavutada üldise huvi eesmärk piirata Venemaa sõjalist võimsust Ukraina sõjas.

15. jaanuari 2025. aasta otsus kohtuasjas MegaFon vs. nõukogu (T‑193/23)

Ränne ja varjupaik

Euroopa Liit on võtnud vastu eeskirjad, et kehtestada tõhus, humanitaarne ja turvaline Euroopa rändepoliitika. Euroopa ühises varjupaigasüsteemis on määratletud miinimumnõuded, mis kehtivad igal pool liidus kõigi varjupaigataotlejate ja nende taotluste menetlemise suhtes.

Kolmanda riigi kodaniku rahvusvahelise kaitse taotlus võidakse kiirendatud menetluses piiril tagasi lükata, kui liikmesriik on tema päritoluriigi tunnistanud turvaliseks. Euroopa Kohus täpsustas, et seda võib teha seadusandliku aktiga, tingimusel et selle üle saab teostada tõhusat kohtulikku kontrolli. Turvaliseks tunnistamise aluseks olevad teabeallikad peavad olema taotlejale ja liikmesriigi kohtule kättesaadavad. Liikmesriik ei või siiski lisada riiki turvaliste päritoluriikide nimekirja, kui see riik ei paku piisavat kaitset kogu oma elanikkonnale.

1. augusti 2025. aasta otsus liidetud kohtuasjades Alace ja Canpelli (C‑758/24 ja C‑759/24)
Kaks varjupaigataotlejat olid Iirimaal sunnitud elama ebainimlikes tingimustes, kui riik oli keeldunud neile majutust pakkumast, viidates oma keskuste ülekoormatusele. Euroopa Kohus leidis, et selline keeldumine kujutab endast isegi rahvusvahelise kaitse taotlejate massilise ja ettenägematu sissevoolu kontekstis tõsist liidu õiguse rikkumist ja võib kaasa tuua riigi vastutuse. Euroopa Kohus tuletas meelde, et vastuvõtudirektiivi kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama rahvusvahelise kaitse taotlejatele vastuvõtutingimused, mis kindlustavad inimväärseks eluks piisava elatustaseme kas majutuse, rahalise toetuse, kupongide või nende toetusevormide kombinatsioonina.

1. augusti 2025. aasta otsus kohtuasjas The Minister for Children, Equality, Disability, Integration and Youth jt (C‑97/24)
Iraagist pärit mees taotles Kreekas varjupaika reaalse ohu tõttu elule. Tema taotlus lükati tagasi ja tema kaebus tunnistati „ilmselgelt põhjendamatuks” ainult seetõttu, et ta ei ilmunud pädeva komisjoni ette isiklikult. Kreeka õigusnormid nägid nimelt ette automaatse eelduse, et niisugusel juhul on tegemist kuritarvitusliku kaebusega. Euroopa Kohus leidis, et see õigusnorm rikub liidu õigust: nõue, et kaebuse läbivaatamiseks peab isik ilmuma isiklikult kohale, on ebaproportsionaalne, kuna selle eesmärk on üksnes kontrollida asjaomase isiku kohalviibimist, mitte teda tegelikult ära kuulata. Kreeka oleks pidanud selleks, et tagada tegelik juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile, pakkuma muid, vähem piiravaid lahendusi, nagu esindamine advokaadi poolt, ilmumine kohalikku ametiasutusse või lihtsalt kohaloleku tõendamine.

3. juuli 2025. aasta otsus kohtuasjas Al Nasiria (C‑610/23)

Tarbijad

Euroopa Liidu Kohus tagab Euroopa Liidu tarbijate õigused

Euroopa tarbijakaitsepoliitika eesmärk on kaitsta tarbijate tervist, ohutust ning majanduslikke ja õiguslikke huve olenemata sellest, kus nad Euroopa Liidus elavad, reisivad või ostlevad.

Saksa äriühing müüs safrani- ja melonimahlapõhist toidulisandit, väites, et see tõstab tuju ning vähendab stressi ja väsimust. Üks ühing vaidlustas selle reklaamitegevuse kohtus, leides, et tegemist on tervisealaste väidetega, mis on vastuolus liidu õigusega. Euroopa Kohus otsustas, et seni, kuni komisjon ei ole lõpetanud taimsete ainete kohta käivate tervisealaste väidete teaduslikku hindamist ega kandnud neid ametlikesse nimekirjadesse, ei tohi neid väiteid reklaamis kasutada, välja arvatud juhul, kui nende suhtes kohaldatakse üleminekukorda, mida käsitletaval juhul ei toimunud.

30. aprilli 2025. aasta otsus kohtuasjas Novel Nutriology (C‑386/23)
Alkoholivaba jooki ei tohi turustada nimetuse „alkoholivaba džinn“ all. Saksa ebaausa konkurentsi vastu võitlev ühendus kaebas ettevõtja PB Vi Goods Saksamaa kohtusse, et keelata tal müüa alkoholivaba jooki nimetusega „Virgin Gin Alkoholfrei” (alkoholivaba Virgin Gin). Euroopa Kohus tuletas meelde, et liidu õiguse kohaselt võivad seaduslikku nimetust „džinn“ kanda üksnes piiritusjoogid, mis on saadud põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi maitsestamisel kadakamarjadega ja mille alkoholisisaldus on vähemalt 37,5%. Ta nentis, et märke „alkoholivaba“ lisamine seda määratlust ei muutnud ega võimaldanud keeldu vältida. Euroopa Kohus leidis ka, et see piirang ei riiva hartaga tagatud ettevõtlusvabadust, kuna see ei takista toote kui sellise turustamist, vaid ainult reserveeritud nimetuse kasutamist. Keeld on proportsionaalne, kuna selle eesmärk on kaitsta tarbijaid igasuguse segiajamise ohu eest ja kaitsta liidu õigustele vastavaid džinnitootjaid ebaausa konkurentsi eest.

13. novembri 2025. aasta otsus kohtuasjas PB Vi Goods (C‑563/24)
Prantsuse tarbija, kellel oli Veracashis kullakonto, märkas, et tema kontolt oli tehtud igapäevaseid väljamakseid kaardiga, mida ta ei ole enda väitel kunagi kätte saanud. Ta teatas nendest tehingutest Veracashile ligikaudu kaks kuud pärast esimest väljamakset, mis jäi siiski seadusega ettenähtud 13-kuulise tähtaja sisse. Euroopa Kohus otsustas, et kaardi kasutaja võib kaotada õiguse tagasimaksmisele, kui ta ei teata autoriseerimata tehingust „liigse viivituseta“. Ent kaardi puhul, mis on kaotatud, varastatud või mida on väärkasutatud, kaotab ta selle õiguse ainult juhul, kui ta on tegutsenud ettekavatsetult või raske hooletuse tõttu, ja ainult nende tehingute puhul, millest teatamisega on ta viivitanud.

1. augusti 2025. aasta otsus kohtuasjas Veracash (C‑665/23)
Kaks Poola reisijat broneerisid Albaanias asuvas viietärnihotellis pakettmajutuse, kuid alates saabumisele järgnevast päevast häirisid nende puhkust oluliselt kohalike ametiasutuste korraldusel tehtud ulatuslikud lammutustööd. Mitme päeva jooksul äratas neid pidev ehitusmüra ning samuti lammutati basseinid ja mereäärne promenaad ning kaotati juurdepääs rannale. Ka toitlustustingimused halvenesid — tekkisid järjekorrad, toitu pakuti piiratud koguses ja mõne teenuse osutamine lõpetati — ning hotellis viibimise lõpus algasid uued ehitustööd. Leides, et nad on kandnud varalist ja mittevaralist kahju, pöördusid puhkajad Poola kohtusse, et neile makstaks tagasi kogu tasutud summa ja makstaks hüvitist. Euroopa Kohus, kellele esitati selle kohta küsimus, leidis, et reisijal on õigus täielikule tagasimaksele mitte ainult siis, kui teenuseid ei osutata või neid osutati ebaõigesti, vaid ka siis, kui vaatamata teenuste osalisele osutamisele oli teenuste mittenõuetekohane osutamine sedavõrd tõsine, et pakett ei täitnud enam oma eesmärki ega polnud reisija jaoks objektiivselt enam huvi pakkuv. Ta täpsustas, et seda peab hindama liikmesriigi kohus ning et direktiivi eesmärk on taastada lepinguline tasakaal, võimaldamata karistuslikke sanktsioone. Euroopa Kohus tuletas siiski meelde, et korraldaja ei saa vastutusest vabaneda, kui tööd, mille on küll otsustanud ametiasutus, ei olnud tema jaoks ettearvamatud või vältimatud.

23. oktoobri 2025. aasta otsus kohtuasjas Tuleka (C‑469/24)
Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ettevõtjad, kes toodavad või kasutavad melamiini, vaidlustasid Üldkohtus Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) otsuse liigitada see aine „väga ohtlikuks“ tõsise ohu tõttu tervisele ja keskkonnale. Nad väitsid, et see liigitus põhines ebaõigel teaduslikul analüüsil ja et neid ei kuulatud menetluse käigus piisavalt ära. Üldkohus lükkas nende argumendid tagasi ja jättis ECHA otsuse muutmata. Ta täpsustas, et aine võib määratleda ohtliku ainena isegi siis, kui selle omadused ei avalda tõsist mõju üksi, vaid ainult koos teiste ainetega. Samuti leidis ta, et liidu REACH-määruses ette nähtud menetlus (mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist ja keskkonda keemiliste ainetega seotud riskide eest) ei taga ühtki spetsiifilist õigust peale märkuste esitamise võimaluse.

9. juuli 2025. aasta otsus kohtuasjades Fritz Egger jt vs. ECHA (melamiin) ja LAT Nitrogen Piesteritz ja Cornerstone vs. ECHA (T‑163/23, T‑167/23)

Intellektuaalomand

Intellektuaalomandi õigused ja Euroopa Liidu Üldkohus

Euroopa Liidu vastu võetud õigusnormid intellektuaalomandi (autoriõigus) ja tööstusomandi (kaubamärgid, disainilahendused) kaitsmiseks tõstavad ettevõtjate konkurentsivõimet, luues loomingulisust ja innovatsiooni soodustava keskkonna.

Itaalia äriühing Nero Lifestyle esitas 2019. aastal Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) sõnamärgi NERO CHAMPAGNE registreerimise taotluse. Comité interprofessionnel du vin de Champagne ja Institut national de l’origine et de la qualité esitasid sellele vastulause. Nad väitsid, et kaubamärgiga võidakse ebaausalt kasutada ära päritolunimetusega Champagne toodete mainet, mille kaitse tagab kvaliteedi tänu nende geograafilisele päritolule. EUIPO lükkas vastulause osaliselt tagasi ja kutseorganisatsioonid pöördusid Üldkohtusse. Üldkohus tühistas oma otsuses EUIPO otsuse ja rahuldas vastulause. Seega lükati kaubamärgi NERO CHAMPAGNE registreerimistaotlus tagasi.

25. juuni 2025. aasta otsus kohtuasjas Comité interprofessionnel du vin de Champagne ja INAO vs. EUIPO Nero Lifestyle (NERO CHAMPAGNE) (T‑239/23)
Rubiku kuubikut ei saa liidu kaubamärgina kaitsta: Üldkohus jättis selle tuntud ruumilise pusle jaoks registreeritud kaubamärkide kehtetuks tunnistamise otsuse jõusse. EUIPO leidis, et kuubiku kuju, ruudustikstruktuur ja tahkude üksteisest eristumine vastavad selle otstarbeks vajalikele tehnilistele elementidele, mistõttu ei ole nende kaitse kaubamärgiõiguse alusel võimalik. Kõnealuste kaubamärkide omanik Spin Master väitis, et teatavad elemendid, sh värvid, ei ole tehnilised. Üldkohus lükkas need argumendid tagasi, selgitades, et värvid on vaid teisejärguline detail, mis aitab külgi eristada, ning et kuju põhiosad — ruudud, ruudustikstruktuur ja tahkude üksteisest eristumine — vastavad tehnilisele vajadusele võimaldada pusle osade pöörlemist ja identifitseerimist. Kuna kuubiku kõik põhiomadused on seotud selle otstarbega, ei saa neid kaitsta kaubamärgina, mistõttu jäeti EUIPO otsused muutmata.

9. juuli 2025. aasta otsus kohtuasjades Spin Master Toys UK vs. EUIPO — Verdes Innovations (ruudustikstruktuuriga kuubiku kuju) (T‑1170/23—T‑1173/23)
Üldkohus tühistas EUIPO otsused, millega tühistati Ferrari õigused sõnamärgile TESTAROSSA mootorsõidukite, varuosade, tarvikute ja vähendatud mõõtkavas mudelite osas pärast seda, kui amet leidis, et kaubamärki ei ole aastatel 2010—2015 tegelikult kasutatud. Üldkohus tuvastas, et kuigi Testarossa mudelit alates 1996. aastast enam ei toodeta, müüsid volitatud edasimüüjad ja turustajad asjaomasel ajavahemikul kasutatud autosid ning et selline kasutus koos Ferrari osutatud sertifitseerimisteenusega kujutas endast kaubamärgi tegelikku kasutamist tootja vaikival nõusolekul. Samamoodi otsustas ta ka varuosade ja tarvikute puhul, mille päritolu oli sertifitseerimisteenuse raames kontrollitud. Vähendatud mõõtkavas mudelite puhul leidis ta, et kolmandad isikud kasutasid kaubamärki märkega „toodetud Ferrari ametliku litsentsi alusel“, mis tagas mänguasjade kaubandusliku päritolu ja tõendas tegelikku kasutamist Ferrari vaikival nõusolekul. Seetõttu järeldas Üldkohus, et Ferrari on jätkanud kaubamärgi TESTAROSSA kasutamist kõigi asjaomaste kaupade puhul.

2. juuli 2025. aasta otsus kohtuasjades Ferrari vs. EUIPO — Hesse (TESTAROSSA) (T‑1103/23 ja T‑1104/23)

Konkurents

Euroopa Liit tagab vaba konkurentsi kaitsvate eeskirjade järgimise. Tegevus, mille eesmärk või tagajärg on takistada, piirata või moonutada konkurentsi siseturul, on keelatud ja selle eest võib määrata trahvi. Igaühe õigus nõuda konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist tugevdab liidu konkurentsieeskirjade toimivust ja aitab pärssida vaba konkurentsi kahjustavat tegevust.

Apple arvestab App Store’is müüdud kolmandate isikute loodud rakenduste müügihinnalt komisjonitasu. Kaks Madalmaade sihtasutust, kes kaitsevad Apple’i seadmete paljude tuvastamata, kuid tuvastatavate kasutajate kollektiivseid huve, on seisukohal, et need komisjonitasud on ülemäära suured ja kasutajatele tekitatakse kahju. Nad kritiseerisid Apple’i konkurentsivastast tegevust ja pöördusid Madalmaade kohtusse. Apple vaidleb siiski vastu kohtuasja alluvusele Madalmaade kohtutele, kuna väidetav kahju tekitanud juhtum ei toimunud Madalmaades ega eelkõige Amsterdamis. Euroopa Kohus märkis vastuseks talle esitatud küsimustele, et kõnealune App Store oli loodud spetsiaalselt Madalmaade turu jaoks. Selles virtuaalses ruumis tehtud ostude käigus tekkinud kahju võib seega avalduda sellel territooriumil, sõltumata kohast, kus asjaomased kasutajad ostu tegemise hetkel asusid. Madalmaade kohtutel on seega rahvusvaheline ja riigisisene kohtualluvus.

2. detsembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting App Stores Claims (C‑34/24)
Itaalia kontsern Enel andis 2018. aastal välja rakenduse JuicePass, mis võimaldab juhtidel oma elektrisõidukite jaoks laadimispunkte otsida ja broneerida. Soovides hõlbustada selle kasutamist otse sõidukite info- ja meelelahutussüsteemi ekraanil, palus Enel Google’il teha see rakendus toimivaks tema ühendatud juhtimissüsteemi Android Auto jaoks. Google keeldus siiski oma platvormi koostalitluse tagamiseks rakendust kohandamast, mistõttu Itaalia konkurentsiasutus määras talle turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest üle 100 miljoni euro suuruse trahvi. Google vaidlustas selle karistuse ja pöördus Itaalia Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) poole, kes otsustas esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. Euroopa Kohus otsustas, et kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja takistab juurdepääsu tema välja töötatud digiplatvormile, keeldudes tagamast selle koostalitlust kolmandast isikust ettevõtja välja töötatud rakendusega, võib see kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, isegi kui see platvorm ei ole rakenduse äriliseks kasutamiseks hädavajalik. Nimelt võib sellise kuritarvituse tuvastada, kui platvorm on välja töötatud selleks, et võimaldada kolmandatel ettevõtjatel seda kasutada, ja kui see võib muuta rakenduse tarbijatele atraktiivsemaks. Keeldumine võib siiski olla põhjendatud, kui koostalitluse võimaldamine ohustaks platvormi ohutust või terviklikkust või kui sellise koostalitluse tagamine oleks muudel tehnilistel põhjustel võimatu. Muudel juhtudel peab turgu valitsevas seisundis ettevõtja arendama koostalitluse tagava malli selleks vajaliku mõistliku aja jooksul ja olenevalt olukorrast kohase rahalise tasu eest.

25. veebruari 2025. aasta otsus kohtuasjas Alphabet jt (C‑233/23)
Belgia jalgpalliklubi RFC Seraing sõlmis 2015. aastal Malta äriühinguga Doyen Sports lepingud, mis võimaldasid tal rahastada oma mängijaid, loovutades vastutasuks osa nende majanduslikest õigustest. Kuna FIFA leidis, et need kokkulepped on vastuolus tema reeglitega, mis keelavad kolmandatel isikutel majanduslike õiguste omamise, määras ta klubile karistused, mille spordivahekohus (CAS) ja seejärel Šveitsi Konföderatsiooni kõrgeim kohus muutmata jätsid. RFC Seraing vaidlustas need reeglid seejärel Belgia kohtutes. Euroopa Kohus, kellele eelotsuse küsimus esitati, leidis, et olukord, kus liikmesriigi kohtutel takistatakse kontrollida vahekohtuotsust, mis on tehtud rahvusvahelise spordialaliidu kohustuslikuks tehtud vahekohtumenetluses, rikub liidu õigust. Ta kinnitas, et CASi otsuseid peab olema võimalik tõhusalt kohtulikult kontrollida. Eeskätt peab olema võimalik kontrollida nende kooskõla liidu avaliku korraga — mille hulka kuuluvad muu hulgas liidu konkurentsiõiguse normid ja siseturu põhivabadused —, taotleda esialgset õiguskaitset ja vajaduse korral taotleda eelotsust. Liikmesriigi kohus peab seega jätma kõik sellist kontrolli takistavad riigisisesed või spordialaliidu reeglid kohaldamata, et tagada sportlaste ja klubide kaitse, kui otsus rikub liidu õigust, eelkõige konkurentsi või vaba liikumise valdkonnas.

1. augusti 2025. aasta otsus kohtuasjas Royal Football Club Seraing (C‑600/23)
Üldkohus jättis sisuliselt muutmata komisjoni otsuse, milles ta tuvastas, et seitse suurt investeerimispanka olid aastatel 2007—2011 osalenud Euroopa riigivõlakirjade sektoris kartellis tundliku teabe vahetamise ja tegevuse kaudu, mille eesmärk oli saada põhjendamatuid eeliseid esmas- ja järelturul. Komisjon määras Nomurale, UBS-ile ja UniCreditile trahvid kogusummas 371 miljonit eurot, samas kui Bank of Americale, Natixisile ja NatWestile karistusi aegumise või leebema kohtlemise tõttu ei määratud. Portigoni trahviks määrati tema negatiivse netokäibe tõttu null eurot. Üldkohus, kelle poole kuus nendest pankadest pöördus, kinnitas ühe ja vältava rikkumise olemasolu ning finantsinstitutsioonide vastutust oma kauplejate tegude eest, ning vähendas Nomurale määratud trahvi komisjoni arvutusvea tõttu ja UniCreditile määratud trahvi, kuna tema konkurentsivastase tegevuse puhul arvesse võetud ajavahemikku oli üle hinnatud. Lõpuks kinnitas Üldkohus, et komisjonil oli õigustatud huvi tuvastada rikkumine ka Bank of America ja Natixise suhtes, isegi kui ta neile trahvi ei määranud, sest nende identifitseerimine aitas selgitada kokkumängu ulatust.

26. märtsi 2025. aasta otsus kohtuasjades UBS Group ja UBS vs. komisjon, Natixis vs. komisjon, UniCredit ja UniCredit Bank vs. komisjon, Nomura International ja Nomura Holdings vs. komisjon, Bank of America ja Bank of America Corporation vs. komisjon ja Portigon vs. komisjon (Euroopa riigivõlakirjad) (T‑441/21, T‑449/21, T‑453/21, T‑455/21, T‑456/21, T‑462/21)

Õigusalane koostöö

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala hõlmab meetmeid liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö edendamiseks. Kõnealune koostöö põhineb kohtuotsuste ja kohtulahendite vastastikusel tunnustamisel ning selle eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigust, et võidelda piiriülese kuritegevuse vastu, tagades ohvrite, kahtlustatavate ja kinnipeetavate õiguste kaitse liidus.

ETA endist juhti, kellele on Prantsusmaal juba mõistetud 20-aastane vangistus terrorismikuritegude eest, süüdistatakse Hispaanias samas 1997. aastal toime pandud rünnakus, mistõttu võib tema karistus kokku olla vähemalt 50 aastat, ilma et oleks olemas seaduslik ülempiir. Euroopa Kohus, kelle poole Hispaania kohus pöördus ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise küsimuses, tuletas meelde, et isikut ei saa sama teo eest liidus kaks korda vastutusele võtta, isegi kui selle õiguslik kvalifikatsioon on riigiti erinev. Hispaania kohtu ülesanne on kontrollida, kas Prantsusmaal tuvastatud faktilised asjaolud on sisuliselt identsed nendega, milles isikut Hispaanias süüdistatakse.

11. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas MSIG (C‑802/23)

Eraelu

Euroopa Liit on kehtestanud üksikasjalikud isikuandmete kaitse normid. Isikuandmete töötlemine ja säilitamine peab vastama nendes normides sätestatud tingimustele, piirduma tingimata vajalikuga ega tohi ebaproportsionaalselt riivata õigust eraelu puutumatusele.

Üks naine avastas, et Rumeenia veebisaidil www.publi24.ro avaldatud eksitava kuulutuse kohaselt pakub ta seksuaalteenuseid ning kuulutus sisaldas ka fotosid ja tema telefoninumbrit, mida kasutati ilma tema nõusolekuta. Veebisaidi haldaja Russmedia Digital eemaldas kuulutuse ühe tunni jooksul, kuid kuulutus oli juba kopeeritud teistele veebisaitidele. Pärast seda, kui ta oli saanud esimeses kohtuastmes hüvitise ja äriühing vabastati apellatsiooniastmes vastutusest põhjusel, et ta on üksnes veebimajutusteenuse osutaja, esitas naine kohtuasja Cluji apellatsioonikohtule, kes esitas Euroopa Kohtule küsimuse veebituru kohustuste kohta isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) seisukohast. Euroopa Kohus otsustas, et veebituru haldaja on vastutav tema platvormil avaldatud kuulutustes sisalduvate isikuandmete töötlemise eest ning peab enne mis tahes avaldamist tuvastama tundlikke andmeid sisaldavad kuulutused, kontrollima andmesubjekti isikut või tema sõnaselget nõusolekut ning nõusoleku puudumise korral avaldamisest keelduma. Ta täpsustas ka, et haldaja peab rakendama tehnilisi meetmeid, et takistada tundlike kuulutuste ebaseaduslikku kopeerimist muudele veebisaitidele, ning et ta ei saa tugineda elektroonilise kaubanduse direktiivis ette nähtud vastutusest vabastamisele, et vabaneda IKÜMist tulenevatest kohustustest.

2. detsembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Russmedia Digital ja Inform Media Press (C‑492/23)
Üks ühendus vaidlustas Prantsuse andmekaitseasutuses SNCF Connecti klientidele pandud kohustuse teha internetipõhise ostu sooritamisel märge „härra“ või „proua“, leides, et selline sooidentiteediteabe kogumine ei ole isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) kohaselt vajalik. Euroopa Kohus tuletas meelde, et koguda võib ainult tingimata vajalikke andmeid ja et töötlemine on seaduslik üksnes juhul, kui see on lepingu täitmiseks vältimatu või põhjendatud selgelt välja toodud õigustatud huviga. Lõpuks täpsustas Euroopa Kohus, et töötlemist ei saa põhjendada õigustatud huviga, kui sellest ei ole teatatud, kui see läheb kaugemale tingimata vajalikust või kui see võib rikkuda põhiõigusi, eelkõige seoses soolise diskrimineerimisega. Klientide soopõhist pöördumisvormelit puudutavate andmete kogumine ei ole objektiivselt vältimatu, eriti kui selle eesmärk on kaubandussuhtluse isikustamine.

9. jaanuari 2025. aasta otsus kohtuasjas Mousse (C‑394/23)
Ühe Austria kliendiga keelduti sõlmimast 10-eurose kuumaksega telefoniteenuse osutamise lepingut, kuna eraettevõtte täielikult automatiseeritud hinnangu kohaselt ei olnud ta maksevõimeline. Austria kohus leidis, et äriühing ei järginud isikuandmete kaitse üldmäärust (IKÜM), sest ta ei selgitanud, kuidas tema otsus tehti. Euroopa Kohus leidis, et asjaomasel isikul on õigus saada arusaadav selgitus, kui tema isikuandmeid töödeldakse: tuleb ära märkida, milliseid andmeid kasutati ja kuidas need mõjutasid tulemust, näidates võimaluse korral, mis oleks muutunud, kui teatavad andmed oleksid olnud teistsugused. Ettevõtja ei saa end välja vabandada ärisaladusega, et keelduda sellise teabe avaldamisest. Kui tuginetakse ärisaladusele, otsustab kohus või järelevalveasutus, millises ulatuses võib lubada teabega tutvuda.

27. veebruari 2025. aasta otsus kohtuasjas Dun & Bradstreet Austria (C‑203/22)
Prantsuse kodanik Philippe Latombe palus tühistada Euroopa Komisjoni otsuse, millega anti luba isikuandmete edastamiseks Euroopa Liidust Ameerika Ühendriikidesse. Tema arvates ei pakkunud Ameerika Ühendriikide süsteem piisavat kaitset, eelkõige seetõttu, et Data Protection Review Court (DPRC) ei olnud piisavalt sõltumatu ja Ameerika Ühendriikide luureteenistused kogusid massiliselt andmeid. Üldkohus jättis hagi rahuldamata. Ta leidis, et Ameerika Ühendriigid on pärast presidendi uue 2022. aasta korralduse vastuvõtmist tugevdanud oma andmekaitse õigusraamistikku ning et DPRC-l on piisavad sõltumatuse tagatised. Nimelt võib kohtunikke ametist vabastada üksnes mõjuval põhjusel ja luureasutused ei saa nende tööd mõjutada. Samuti leidis Üldkohus, et andmete masskogumine ei ole liidu õigusega vastuolus, kuna DPRC tagab kohtuliku järelkontrolli. Lisaks on Euroopa Komisjon endiselt kohustatud jälgima pidevalt selle raamistiku järgimist ja võib otsuse peatada, kui Ameerika Ühendriikide süsteemi pakutav kaitse väheneb.

3. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Latombe vs. komisjon (T‑553/23)
Üldkohus mõistis Euroopa Komisjonilt välja 400 euro suuruse hüvitise Saksa kodanikule, kelle isikuandmed edastati Ameerika Ühendriikidesse, kui ta registreerus Euroopa tuleviku konverentsi veebisaidil üritusele. Kasutades EU Loginis valikut „sisselogimine Facebookiga”, edastati asjaomase isiku IP-aadress Meta Platformsile ilma, et oleks olemas nõuetekohased tagatised ja tollal kehtinud kaitse piisavuse otsus. Üldkohus leidis, et edastamise eest vastutab komisjon, kes ei olnud täitnud ühtegi tingimust, mis on liidu õiguses ette nähtud andmete saatmiseks kolmandasse riiki. Ta tõdes, et esineb isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine ja mittevaraline kahju, mis on seotud ebakindlusega andmete töötlemise suhtes, ning et see toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.

8. jaanuari 2025. aasta otsus kohtuasjas Bindl vs. komisjon (T‑354/22)

Keskkond

Euroopa Kohus ja keskkond

Euroopa Liit on pühendunud keskkonna kvaliteedi säilitamisele ja parandamisele ning inimeste tervise kaitsmisele. Kui Euroopa Kohus tuvastab liidu õiguse rikkumise, peab asjaomane liikmesriik täitma kohtuotsuse võimalikult kiiresti. Kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole kohtuotsust täitnud, võib ta esitada uue hagi rahaliste karistuste määramiseks.

Kreeka mõisteti süüdi selles, et ta ei täitnud 2014. aasta kohtuotsust, millega kohustati teda lõpetama prügila kasutamine Zakynthose mererahvuspargis, mis on merikilpkonna Caretta-Caretta kaitsealune elupaik. Vaatamata komisjoniga ajavahemikus 2014—2023 peetud kirjavahetusele ei suletud prügilat ega kohandatud seda vastavalt Euroopa jäätmedirektiividele ning sinna veeti jäätmeid kuni 2017. aasta lõpuni. Euroopa Kohus tuvastas selle jätkuva kohustuste rikkumise ning määras Kreekale karistusmakse summas 12 500 eurot iga hilinetud päeva eest kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni ja põhisumma 5,5 miljonit eurot, võttes arvesse rikkumise raskust ja kestust, tervise- ja keskkonnariske ning Kreeka korduvaid jäätmekäitlusega seotud rikkumisi.

9. oktoobri 2025. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (Zakynthose prügilat käsitleva kohtuotsuse täitmine) (C‑368/24)
Asulareovee puuduliku haldamise tõttu Itaalias oli see riik taas Euroopa Kohtu ees. Enam kui 20 aastat pärast kohaldatavas Euroopa direktiivis sätestatud tähtaegade möödumist ja peaaegu 10 aastat pärast 2014. aastal tehtud esimest kohtuotsust jätkasid mitu Itaalia linnastut reovee ärajuhtimist ilma nõuetekohase kogumise ja puhastamiseta. Tollal oli Euroopa Kohus juba tuvastanud rikkumisi 41 linnastu puhul. Vaatamata olukorra paranemisele ei olnud neist viis linnastut (muu hulgas Sitsiilias ja Valle d’Aostas) ikka veel nõuetega vastavusse viidud ning 2024. aasta novembris toimunud kohtuistungi ajal jätkusid rikkumised neist neljas. Seetõttu pöördus Euroopa Komisjon rahaliste karistuste määramiseks Euroopa Kohtusse. Euroopa Kohus tõdes, et Itaalia ei olnud täitnud 2014. aasta kohtuotsust ettenähtud tähtaja jooksul, ning leidis, et see pikaajaline kohustuste rikkumine põhjustab keskkonnale suurt kahju eelkõige põhjusel, et asjaomased heited juhitakse tundlikele aladele. Seetõttu mõistis ta Itaalialt välja 10 miljoni euro suuruse põhisumma ja üle 13 miljoni euro suuruse karistusmakse iga hilinetud kuue kuu eest kuni nõuete täieliku täitmiseni, võttes arvesse rikkumise raskust, selle erakordselt pikka kestust ja liikmesriigi maksevõimet.

27. märtsi 2025. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia (asulareovee puhastamine) (C‑515/23)
Sloveenias Teharje omavalitsusüksuses asuva Bukovžlaki-nimelise prügila haldamine tõi kaasa uue kohtuvaidluse Euroopa Kohtus. Juba aastaid on sinna ladustatud kaevamistööde jäätmeid, ilma et liikmesriigi ametiasutused oleksid kontrollinud muude jäätmete olemasolu või võtnud vajalikke meetmeid loaga hõlmamata jäätmete kõrvaldamiseks, tekitades seega ebaseadusliku prügila. Euroopa Kohus tuvastas 2015. aasta kohtuotsuses, et selline olukord kujutab endast jäätmekäitlust käsitleva liidu õiguse rikkumist. Ala saneerimiseks vajalikke meetmeid ei rakendatud aga õigel ajal. Jätkuva tegevusetuse tõttu pöördus Euroopa Komisjon uuesti Euroopa Kohtusse, et kohus määraks rahalise karistuse. Euroopa Kohus otsustas, et Sloveenia ei täitnud 2015. aasta kohtuotsust hoolimata talle antud ajast, ning leidis, et viivitamist ei saa põhjendada muu hulgas COVID-19 pandeemiaga. Ta märkis, et see pikaajaline kohustuste rikkumine tõi kaasa tõsise ohu keskkonnale ja inimeste tervisele rohkem kui üheksa aasta jooksul. Seetõttu mõistis ta Sloveenialt välja põhisumma 1,2 miljonit eurot, võttes arvesse rikkumise raskust ja kestust ning liikmesriigi maksevõimet.

8. mai 2025. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Sloveenia (Bukovžlaki prügila) (C‑318/23)
Austria palus tühistada 2022. aasta delegeeritud määruse, millega Euroopa Komisjon liigitas rangetel tingimustel teatavad tuumaenergia ja fossiilgaasiga seotud tegevused kestlike investeeringute taksonoomiasse. Üldkohus jättis hagi rahuldamata ja kinnitas, et komisjon ei ületanud talle liidu seadusandja poolt antud pädevust. Ta leidis, et tuumaenergia tootmisel ei teki peaaegu üldse kasvuhoonegaaside heidet ja et taastuvatest energiaallikatest üksi ei ole veel võimalik kogu vajalikku elektrienergiat kindlalt tarnida. Üldkohus leidis ka, et komisjon võttis piisavalt arvesse tuumaenergiaga seotud riske, ilma et ta peaks nõudma kehtivatest standarditest kõrgemat kaitsetaset. Fossiilgaasi liigitamist peeti liidu õigusega kooskõlas olevaks, kuna see põhineb järkjärgulisel heitkoguste vähendamisel, tagades samal ajal energiaga varustamise kindluse.

10. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Austria vs. komisjon (T‑625/22)
Hispaania ning mitu Galicia ja Astuuria kaluriorganisatsiooni vaidlustasid Euroopa Komisjoni määruse, millega määratakse kindlaks olemasolevad süvamerepüügipiirkonnad, kus teadaolevalt või tõenäoliselt esinevad ohualtid mereökosüsteemid ning kus on keelatud kalapüük põhjapüügivahenditega. Üldkohus jättis nende hagid rahuldamata ja tuvastas, et need piirkonnad on kindlaks määratud usaldusväärsete teaduslike kriteeriumide alusel, mis põhinevad kaitsealuste liikide kindlakstehtud või tõenäolisel esinemisel ja ökosüsteemide omadustel. Komisjon ei olnud kohustatud hindama iga püügivahendi mõju ega nende meetmete majanduslikke tagajärgi. Üldkohus leidis veel, et kasutatud meetodid, mis põhinevad Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu nõuannetel, ei ületa komisjoni kaalutlusruumi. Lõpuks lükkas ta tagasi argumendid ühise kalanduspoliitika eeskirjade või proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumise kohta, märkides, et keeld ei hõlma kõiki põhjapüügi liike ja et ei ole tõendatud, et teatud passiivpüünised ei avaldaks nendele hapratele ökosüsteemidele kahjulikku mõju.

11. juuni 2025. aasta otsus kohtuasjades Hispaania vs. komisjon ja Madre Querida jt vs. komisjon (T‑781/22, T‑681/22)

Infoühiskond

Euroopa Kohus digimaailmas

Euroopa Liidul on oluline roll infoühiskonna arengus, et luua innovatsiooni ja konkurentsivõimet soodustav keskkond, kaitstes samal ajal tarbijate õigusi ja tagades õiguskindluse. Liit tagab õiglased ja avatud digiturud ning kõrvaldab siseturul piiriüleste internetipõhiste teenustega seotud takistused, et tagada nende vaba liikumine.

Euroopa Komisjon otsustas 2023. aasta aprillis, et Zalando veebipood on digiteenuste määruse tähenduses „väga suur digiplatvorm“, kuna selle teenuseid kasutab igal kuul rohkem kui 83 miljonit inimest, kelle arv ületab oluliselt määruses sätestatud 45 miljoni suuruse künnise. Zalando vaidlustas selle otsuse, kuid Üldkohus jättis tema hagi rahuldamata. Ta kinnitas, et Zalando on tõepoolest digiplatvorm, kuna ta majutab kolmandast isikust müüjaid oma „Partner Programmi“ kaudu, isegi kui tema enda otsemüügitegevus („Zalando Retail“) sellesse kategooriasse ei kuulu. Komisjon võis asuda seisukohale, et kõik kasutajad puutusid kokku kolmandast isikust müüjate teabega. Üldkohus lükkas tagasi ka argumendid õiguskindluse, võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumise kohta, tuletades meelde, et selliste platvormide suhtes tuleb kohaldada rangemaid kohustusi, et piirata ohtlike või ebaseaduslike toodete levitamise ohtu.

3. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Zalando vs. komisjon (T‑348/23)
Üldkohus tühistas otsused, millega Euroopa Komisjon määras 2023. aastaks kindlaks Facebooki, Instagrami ja TikToki kui digiteenuste määruse tähenduses „väga suurte digiplatvormide“ järelevalvetasu suuruse. Üldkohus leidis, et tasu arvutamise meetod, mis põhineb igakuiste kasutajate keskmisel arvul, oleks tulnud vastu võtta delegeeritud õigusaktiga, mitte lihtsalt rakendusotsustega, kuna see on arvutuse oluline osa. Kuna aga ükski viga ei mõjuta nende platvormide tasu maksmise kohustust, jättis Üldkohus tühistatud otsuste tagajärjed ajutiselt kehtima seni, kuni komisjon võtab vastu nõuetekohase metoodika ja uued otsused. See üleminekuperiood ei tohi siiski ületada 12 kuud alates kohtuotsuste jõustumisest.

10. septembri 2025. aasta otsus kohtuasjades Meta Platforms Ireland vs. komisjon ja Tiktok Technology vs. komisjon (T‑55/24, T‑58/24)
Üldkohus jättis rahuldamata Amazoni hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni otsus, millega määrati Amazon Store’i platvorm „väga suureks digiplatvormiks“ digiteenuste määruse alusel, millega kehtestati rangemad kohustused teenustele, millel on liidus üle 45 miljoni kasutaja. Amazon väitis, et rikutud on mitut Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigust, sealhulgas ettevõtlusvabadust, õigust omandile, võrdsust seaduse ees, sõnavabadust ning õigust eraelu puutumatusele ja konfidentsiaalsete andmete kaitsele. Üldkohus leidis siiski, et kuigi digiteenuste määrusega kehtestatud kohustused võivad kaasa tuua kulusid ja mõjutada platvormi korraldust, on need seadusega ette nähtud, proportsionaalsed ja põhjendatud üldist huvi pakkuva eesmärgiga ennetada väga suurte platvormidega seotud süsteemseid riske, sealhulgas ebaseadusliku sisu levitamist, ja kaitsta tarbijaid. Ta järeldas sellest, et vaidlustatud meetmed, nagu profiilianalüüsita soovituste võimaluse pakkumine, avaliku reklaamiandmehoidla pidamine või teadlastel andmetega tutvumise võimaldamine, ei kahjusta nende õiguste olemust, millele tuginetakse, ning nendega kaasnevad ranged konfidentsiaalsuse ja turvalisuse tagatised.

19. novembri 2025. aasta otsus kohtuasjas Amazon EU vs. komisjon (T‑367/23)

Õigus tutvuda dokumentidega

Avaliku elu läbipaistvus on Euroopa Liidu aluspõhimõte. Seega võib iga liidu kodanik või juriidiline isik üldjuhul tutvuda Euroopa institutsioonide dokumentidega.

The New York Timesi ajakirjanik esitas Euroopa Komisjonile taotluse president Ursula von der Leyeni ja Pfizeri tegevjuhi vahel vahetatud sõnumitega tutvumiseks, kuna ta arvas, et neid sõnumeid kasutati COVID-19 vaktsiinide ostmise üle peetud läbirääkimistel. Komisjon jättis taotluse rahuldamata, väites, et tal ei ole neid sõnumeid. Üldkohus leidis siiski, et antud selgitused olid ebamäärased ja muutuvad ning et komisjon ei ole selgelt märkinud, kust ja kuidas ta neid dokumente otsis, ega seda, kas sõnumid olid kustutatud või kadunud. Pealegi oli ajakirjanik esitanud usutavaid tõendeid sellise teabevahetuse väga tõenäolise toimumise kohta. Üldkohus leidis, et Euroopa Liidu institutsioon ei saa piirduda dokumentide omamise eitamisega, esitamata kaalukaid tõendeid, eriti niivõrd oluliste avalike otsuste puhul. Seetõttu tühistas ta komisjoni otsuse keelduda võimaldamast dokumentidega tutvuda.

14. mai 2025. aasta otsus kohtuasjas Stevi ja The New York Times vs. komisjon (T‑36/23)

Analüüsi ja dokumentatsiooni direktoraat koostab õigusvaldkonna spetsialistidele oma kokkuvõtete kogumiku raames Euroopa Kohtu ja Üldkohtu lahendite põhjal väljaandeid „Valik olulisi kohtuotsuseid“ ja „Kohtupraktika kuukiri“.

Kohtutegevus

A | Euroopa Kohus 2025. aastal B | Üldkohus 2025. aastal C | Kohtupraktika 2025. aastal

A | Euroopa Kohus 2025. aastal

Euroopa Kohtu tegevus ja areng

Koen Lenaerts

Euroopa Kohtu president

Euroopa Kohtu liikmed

K. Lenaerts

T. von Danwitz

F. Biltgen

K. Jürimäe

C. Lycourgos

I. Jarukaitis

M. L. Arastey Sahún

M. Szpunar

I. Ziemele

J. Passer

O. Spineanu-Matei

M. Condinanzi

F. Schalin

J. Kokott

S. Rodin

M. Campos Sánchez-Bordona

E. Regan

N. J. Cardoso da Silva Piçarra

A. Kumin

N. Jääskinen

J. Richard de la Tour

A. Rantos

D. Gratsias

M. Gavalec

N. Emiliou

Z. Csehi

T. Ćapeta

L. Medina

B. Smulders

D. Spielmann

A. Biondi

S. Gervasoni

N. Fenger

R. Frendo

R. Norkus

M. Bošnjak

A. Kornezov

A. Calot Escobar

B | Üldkohus 2025. aastal

Üldkohtu tegevus ja areng

Marc van der Woude

Üldkohtu president

Oluline kohtuvaidlusi puudutav areng

Savvas Papasavvas

Üldkohtu asepresident

Üldkohtu liikmed

M. van der Woude

S. Papasavvas

E. Buttigieg

N. Półtorak

K. Kowalik-Bańczyk

G. De Baere

M. Sampol Pucurull

P. Škvařilová-Pelzl

K. Kecsmár

I. Gâlea

S. Kingston

S. L. Kalėda

M. Jaeger

H. Kanninen

J. Schwarcz

M. Kancheva

L. Madise

A. Marcoulli

I. Reine

R. da Silva Passos

P. Nihoul

J. Svenningsen

U. Öberg

M. J. Costeira

C. Mac Eochaidh

T. Pynnä

L. Truchot

A | Euroopa Kohus 2025. aastal
B | Üldkohus 2025. aastal
C | Kohtupraktika 2025. aastal