Aasta 2020 oli Euroopa Liidu põhiõiguste harta (harta) kuulutamise 20. aastapäev. Nagu Euroopa Liidu lepingus, viidatakse ka hartas sõnaselgelt õigusriigile, mis on üks liidu liikmesriikide ühistest väärtustest, millel liit rajaneb.
Hartaga tagatakse muu hulgas kõikide inimeste, töötajate, kodanike või kohtumenetluse poolte väärikus, vabadus ja võrdsus seaduse ees. Harta 54 artiklit väljendavad üleminekut majanduslikele huvidele keskendunud Euroopa Ühendustelt inimese väärtusel rajanevale Euroopa Liidule.
Euroopa Kohus tõlgendas 2020. aastal mitmel korral hartat ja õigusriigi põhimõtet, täites tähtsat rolli põhivabaduste kaitsmisel, diskrimineerimise vastu võitlemisel ja õiglase õigusemõistmise rakendamisel.
Kohtuasjas, kus Itaalia kohus taotles eelotsust, tõlgendas Euroopa Kohus direktiivi võrdse kohtlemise kohta töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Selle direktiiviga rakendatakse kõnealuses valdkonnas üldist diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on sätestatud hartas. Euroopa Kohus leidis, et homofoobsed avaldused kujutavad endast diskrimineerimist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, kui neid teeb keegi, kelle puhul tundub, et tal on tööandja töölevõtupoliitika üle otsustav mõju. Riigisiseses õiguses võib ette näha, et ühing saab pöörduda kahjunõudega kohtusse ja seda isegi juhul, kui ühtegi kannatanut ei ole võimalik tuvastada. 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Associazione Avvocatura per i diritti LGBTI, C-507/18
Flaami piirkonna (Belgia) õigusnormidega tehti kohustuslikuks loomad enne tapmist uimastada. Kuna see puudutas ka riituslikku tapmist, soovisid juudi- ja moslemiühendused, et need õigusnormid tühistataks. Vastates Belgia kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, tõdes Euroopa Kohus, et vaidlusalused õigusnormid, mis ei keela tagasipööratavat uimastamist, mis ei põhjusta looma surma ning mis ei takista väljaspool Flaami piirkonda riituslikult tapetud loomadest pärit loomsete toodete turule laskmist, tagavad õiglase tasakaalu hartaga tagatud usuvabaduse ja ELTLis sätestatud loomade heaolu vahel (vt alajaotust „Tarbijakaitse“). 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Centraal Israëlitisch Consistorie van België jt, C-336/19
Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses leidis Euroopa Kohus, et piirangud, mille Ungari kehtestas kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamisele väljaspool seda liikmesriiki asuvate isikute poolt, ei ole liidu õigusega kooskõlas. Ennekõike on need piirangud vastuolus kohustustega, mis on liikmesriikidel tulenevalt mitte ainult kapitali vabast liikumisest, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, vaid ka harta sätetest, mis käsitlevad ühinemisvabadust ning õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele (vt alajaotust „Isikuandmete kaitse“). 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühingute läbipaistvus), C-78/18
Ühes teises Ungarit puudutavas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses analüüsis Euroopa Kohus hartast lähtudes liikmesriigi kõrgharidusseadust. Selle seaduse kohaselt oli väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) asuvate kõrgharidusasutuste poolt Ungaris diplomiga päädiva õppe korraldamise tingimuseks, et on olemas rahvusvaheline leping, mis seob Ungarit ja kolmandat riiki, kus asjaomane õppeasutus asub, ning et see õppeasutus pakub õpet oma päritoluliikmesriigis. Euroopa Kohus rõhutas, et sellised tingimused on vastuolus akadeemilise vabaduse, kõrgharidusasutuste asutamise vabaduse ja ettevõtlusvabadusega. 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kõrgharidusõpe), C-66/18
Euroopa Kohtus toimunud eelotsuse kiirmenetluses käsitleti riigi oma kodanike ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) kodanike võrdse kohtlemise põhimõtet. Euroopa Kohus märkis, et harta on kohaldatav, kui liikmesriigil (konkreetsel juhul Horvaatia) tuleb teha otsus kolmanda riigi (siinsel juhul Venemaa) esitatud väljaandmistaotluse kohta, mis puudutab muu kolmanda riigi, mis on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liige ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osaline (Island), kodanikku. Järelikult peab väljaandmistaotluse saanud liikmesriik kontrollima, et asjaomast kodanikku ei ohusta väljaandmistaotluse esitanud kolmandas riigis surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ruska Federacija, C‑897/19 PPU
Euroopa Kohus leidis kahes eelotsuse kiirmenetluses, mis puudutasid süsteemseid või üldisi puudusi seoses Poola kohtuvõimu sõltumatusega, et Poola õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib keelduda vaid juhul, kui asjaomase isiku individuaalset olukorda, süüteo laadi ja Euroopa vahistamismääruse tegemise faktilist tausta arvestades on põhjendatult alust arvata, et isiku Poola ametivõimudele üleandmise korral ähvardab teda tegelik oht, et rikutakse tema õigust hartaga tagatud õiglasele kohtulikule arutamisele. 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie, C‑354/20 PPU jt
Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetamatuks kaks eelotsusetaotlust, mis puudutasid Poola 2017. aasta õigusnorme kohtunike suhtes läbiviidavate distsiplinaarmenetluste kohta. Euroopa Kohus rõhutas siiski, et asjaolu, et liikmesriigi kohtunikud on esitanud vastuvõetamatuks osutunud eelotsuse küsimusi, ei õigusta nende suhtes distsiplinaarmenetluse algatamist. Ta meenutas, et õiguspärased ei ole sellised riigisisesed õigusnormid, milles on sätestatud, et liikmesriigi kohtuniku suhtes võidakse läbi viia distsiplinaarmenetlus asjaolu tõttu, et ta on Euroopa Kohtule esitanud eelotsusetaotluse. Sel põhjusel kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamata jätmine või talle distsiplinaarkaristuse määramata jätmine kujutab endast nimelt kohtuvõimu sõltumatusele omast tagatist. 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C-558/18 ja C-563/18
Varjupaigapoliitika
Rändevoogude suurenemisest ja rändajate vastuvõtu haldamise keerukusest tingituna on Euroopa Kohtul tulnud mõnede liikmesriikide puhul otsustada, kas nende õigusnormid, mis reguleerivad varjupaigamenetlust, on liidu õiguses ette nähtud kaitsemeetmetega kooskõlas. Harta, menetluste direktiiv, vastuvõtudirektiiv, tagasisaatmisdirektiiv ja Dublini III määrus panevad liikmesriikidele teatud hulga kohustusi, mille seas on näiteks kohustus tagada varjupaigamenetluse tegelik kättesaadavus.
Euroopa Kohtu praktikas jätkati 2020. aastal konkreetsete vastuste andmist kohaldatavate õigusnormide rakendamise tingimuste kindlaksmääramiseks, püüdes leida tasakaalu varjupaigaõiguse ning avaliku korra ja liikmesriikide õiguspäraste huvide kaitse vahel.
Vastates eelotsuse kiirmenetluses Ungari kohtule, leidis Euroopa Kohus, et kui varjupaigataotlejad või kolmandate riikide kodanikud, kelle suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus, paigutatakse Serbia-Ungari piiril asuvasse Röszke transiiditsooni, tuleb seda käsitada kinnipidamisena. Kui sellise kinnipidamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli tulemusel tuvastatakse, et isikuid on kinni peetud ilma kehtiva aluseta, peab asja lahendav kohus nad viivitamata vabastama või määrama kinnipidamisele alternatiivse meetme. 14. mai 2020. aasta kohtuotsus FMS jt, C‑924/19 PPU jt
Lisaks tõdes Euroopa Kohus, et Ungari rikkus liidu õigusest tulenevaid kohustusi seoses rahvusvahelise kaitse andmise ja riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise menetlusega. Täpsemalt kujutavad õiguse rahvusvahelise kaitse menetlusele piiramine, selle kaitse taotlejate ebaseaduslik kinnipidamine transiiditsoonides ning ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike piirialale toimetamine ilma tagasisaatmismenetlusega kaasnevaid tagatisi järgimata endast liidu õiguse rikkumist. 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑808/18
Kolmes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, mille komisjon Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariigi vastu algatas, otsustas Euroopa Kohus, et kuna need kolm liikmesriiki keeldusid rakendamast rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutist mehhanismi, siis rikkusid nad liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Need liikmesriigid ei või selle mehhanismi rakendamisest süstemaatiliselt hoidumiseks tugineda avaliku korra kaitsmisele, sisejulgeoleku säilitamisele ega ümberpaigutamismehhanismi väidetavale mittetoimimisele. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik, C‑715/17 jt
Euroopa Liidus kehtivad õigusnormid, mis loovad tugeva ja ühtse aluse isikuandmete kaitseks, olenemata sellest, kuidas või mis kontekstis andmeid kogutakse (internetiostud, pangalaenud, töökoha otsimine, ametivõimude esitatud teabepäringud). Neid õigusnorme kohaldatakse liidus või väljaspool liitu asuvatele avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele isikutele või üksustele, sealhulgas sellistele kaupu või teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele nagu Facebook või Amazon, kui nad nõuavad või taaskasutavad liidu kodanike isikuandmeid.
Euroopa Kohus tegi 2020. aastal mitu otsust kohustuste kohta, mis kaasnevad isikuandmete kogumise ja töötlemisega eelkõige liikmesriigi ametiasutuste, sealhulgas luureteenistuste poolt.
Euroopa Kohus tühistas komisjoni otsuse liidust Ameerika Ühendriikidesse edastatavate isikuandmete kaitse mehhanismi piisavuse kohta („Privacy Shield“). See otsus tehti, lähtudes 2015. aasta kohtuotsusest Schrems (C-362/14), millega Euroopa Kohus tühistas komisjoni otsuse, kus tõdeti, et Ameerika Ühendriigid tagavad asjaomaste andmete kaitse piisava taseme („Safe Harbour“). Euroopa Kohus heitis komisjonile ette eelkõige seda, et viimane ei piiranud oma uues otsuses USA avaliku võimu asutuste, sealhulgas luureteenistuste juurdepääsu nendele andmetele ja nende kasutamist rangelt vajalikuga. 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Schrems ja Facebook Ireland, C-311/18
Andmete töötlemisega seoses kinnitas Euroopa Kohus, et liidu õigusega on üldjuhul vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis panevad elektroonilise side teenuste osutajatele kuritegude või kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil kohustuse edastada riigiasutusele kasutajate liiklus- ja asukohaandmeid või selliseid andmeid üldiselt ja vahet tegemata säilitada. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et erandeid on võimalik teha, et seista silmitsi riigi julgeolekut ähvardava suure ohuga, võidelda raskete kuritegude vastu või hoida ära suurt ohtu avalikule julgeolekule. 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsused Privacy International ja La Quadrature du Net jt, C-623/17, C-511/18, C-512/18 ja C-520/18
Veel tuvastas Euroopa Kohus, et Ungari rikkus liidu õigusest tulenevaid kohustusi, kui ta kehtestas piirangud kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamisele väljaspool tema territooriumi asuvate isikute poolt. Ungari seadus kehtestab nimelt kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes saavad kindlat piirmäära ületavat välisabi registreerimis-, deklareerimis- ja avalikustamiskohustuse, mille täitmata jätmisel võidakse neile määrata karistusi. Euroopa Kohus leidis, et need piirangud on diskrimineerivad ja vastuolus mitte üksnes kapitali vaba liikumise ja ühinemisvabadusega, vaid ka eraelu puutumatuse põhimõtte (vt alajaotust „Inimese väärtusel ja õigusriigil rajanev liit“) ja isikuandmete kaitse põhimõttega. 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühingute läbipaistvus), C-78/18
Tarbijakaitse
Tarbijakaitse on liidus üks kõige enam päevakorral olevaid küsimusi. Eesmärk on kaitsta tarbijate tervist ja ohutust, tagada tarbijaid kaitsvate eeskirjade kohaldamine ja suurendada nende teadlikkust oma õigustest sõltumata sellest, kus liidu territooriumil nad elavad, reisivad või teevad oma sisseoste.
Euroopa Kohus tegi 2020. aastal mitu otsust tarbijaõiguste ulatuse kohta.
Euroopa Kohus – Euroopa Liidu tarbijate õiguste tagamine
Vt YouTube’i videot
Euroopa Kohus tõlgendas esimest korda liidu määrust, mis tunnustab „interneti neutraalsust“, kahes Ungari kohtuasjas, kus olid kõne all kaubandustavad, mis seisnesid selles, et teatud „eelistatud“ rakenduste kasutamiseks pakuti soodustariife („nulltariifid“), samas kui muude rakenduste kasutamisele kohaldati blokeerimise või aeglustamise meetmeid. Euroopa Kohus leidis, et sellised tavad ei vasta internetikasutajate õiguste kaitset ja andmeliikluse mittediskrimineerivat käsitlemist puudutavatele nõuetele. 15. septembri 2020. aasta kohtuotsus Telenor Magyarország, C-807/18 ja C-39/19
Kohtuasjades, mis puudutasid Airbnb veebisaidil üürimiseks pakutud eluruume, otsustas Euroopa Kohus, et liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud loanõue eluruumi korduva ja lühiajalise üürileandmise suhtes ajutistele kasutajatele, kellele see ei muutu elukohaks. Nimelt leidis Euroopa Kohus, et võitlus pikaajaliseks üürimiseks mõeldud eluruumide nappuse vastu on ülekaaluka üldise huviga seotud põhjus, mis õigustab selliseid õigusnorme. 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Cali Apartments, C‑724/18 jt
Seoses ebaõiglaste tingimustega tarbijalepingutes leidis Euroopa Kohus, et hüpoteeklaenulepingu tingimus, mis näeb ette liikmesriigi hoiupankade hüpoteeklaenude baasindeksil põhineva muutuva intressimäära kohaldamise, on ebaõiglane lepingutingimus, kui see ei ole koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Kui lepingutingimus on ebaõiglane, võivad liikmesriigi kohtud selle asendada muudel seaduses ette nähtud kriteeriumidel põhineva tingimusega, et ära hoida tarbija jaoks eriti ebasoodsaid tagajärgi, nagu laenulepingu tühistamine. 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C-125/18
Samuti täpsustas Euroopa Kohus, et kuigi liikmesriigi õigusnormides võib ette näha tarbija tagasinõude aegumistähtaja, ei tohi see tähtaeg olla sarnaste hagide puhul ette nähtud tähtajast ebasoodsam ega muuta tarbijate jaoks oma õiguste kasutamist võimatuks või ülemäära raskeks. 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank, C‑698/18 jt
Kosmeetikatoote märgistamisega seoses otsustas Euroopa Kohus, et otstarvet puudutav teave, mis peab olema märgitud kosmeetikatoote ümbrisel ja pakendil, peab selle toote kasutusest ja kasutusviisist tarbijat selgelt informeerima. Nimelt ei tohi andmed, mis puudutavad erilisi ettevaatusabinõusid toote kasutamiseks, toote koostisaineid ja otstarvet, olla esitatud ettevõtja kataloogis, mille lugemisele viitab avatud raamatu taustal oleva käe sümbol, mis on kantud toote ümbrisele või pakendile 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus A.M. vs. E.M., C-667/19
Tarbija- ja keskkonnakaitse valdkonnas otsustas Euroopa Kohus, et autotootja ei või oma sõidukitele paigaldada tarkvara, mis oleks võimeline moonutama gaasiliste saasteainete heitkoguste tüübikinnituskatsete tulemusi. Tarbijad, kellele on tekitatud kahju seoses sellega, et nad on ostnud õigusvastaselt manipuleeritud sõiduki, võivad esitada hagi autotootja vastu nende liikmesriikide kohtutele, kus need sõidukid neile müüdi. Ostjale tekib nimelt kahju liikmesriigis, kus ta sõiduki selle tegelikust väärtusest kõrgema hinnaga ostis. 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus CLCV jt, C-693/18 / 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Verein für Konsumenteninformation, C-343/19
Parem tarbija- ja keskkonnakaitse tuleneb ka Üldkohtu otsusest, millega jäeti rahuldamata PlasticsEurope’i – rahvusvaheline ühendus, mis esindab ja kaitseb plasttoodete valmistamise ja impordiga tegelevate ettevõtjate huve – taotlus ja millega kinnitati Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) otsust, mille kohaselt kuulub bisfenool A autoriseerimisele ainena, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused ja mis võib avaldada tõsist mõju keskkonnale. 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus PlasticsEurope, T-207/18
Kaks 2020. aastal kuulutatud kohtuotsust puudutasid liha tarbimist. Ühes nendest kohtuotsustest leidis Euroopa Kohus, et liidu õigusega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt tuleb loomad enne tapmist uimastada (vt alajaotust „Inimese väärtusel ja õigusriigil rajanev liit“). Teises kohtuotsuses jättis Üldkohus rahuldamata kahe maailma suurima lihatootja ja -turustaja hagi, milles nad palusid tühistada määruse, mis keelas neil rahvatervisega seotud põhjustel teatavaid loomseid tooteid liitu eksportida. Selles asjas ei andnud nimelt Brasiilia asutused mõnedele selle riigi ettevõtetele rahvatervise valdkonnas liidus nõutavaid tagatisi. 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Centraal Israëlitisch Consistorie van België jt, C-336/19 / 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus BRF ja SHB Comércio e Indústria de Alimentos, T-429/18
Lennutransport
Möödunud aastal oli Euroopa Kohtul võimalus edasi arendada oma kohtupraktikat lennutranspordi valdkonnas. Läbivaks teemaks on reisijatele teatud olukordades hüvitise maksmine. Euroopa Kohtu selgitused on aidanud tarbijate õigusi selles valdkonnas tugevdada.
Euroopa Kohus leidis, et lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise korral võib lennureisija nõuda liidu õiguses ette nähtud hüvitise maksmist oma elukohariigi omavääringus. Ta leidis, et liidu õiguse kohaselt ei ole lubatud reisija esitatud nõuet jätta rahuldamata üksnes põhjusel, et see on väljendatud omavääringus. Hüvitise maksmisest keeldumine ei oleks nimelt kooskõlas nõudega tõlgendada lennureisijate õigusi laialt ning kahju kannatanud reisijate võrdse kohtlemise põhimõttega. 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Delfly, C-356/19
Lennuettevõtja TAP ja reisija vahel oli vaidlus viimasele hüvitise maksmise üle selle eest, et lend Fortalezast (Brasiilia) Lissaboni (Portugal) kaudu Oslosse (Norra) saabus ligi 24-tunnise hilinemisega. Hilinemine oli tingitud asjaolust, et Lissaboni–Oslo lendu teostav õhusõiduk oli eelmisel lennul ümber suunatud, et tõsta pardalt maha kaasreisijaid füüsiliselt rünnanud reisija. Euroopa Kohus otsustas, et lennureisija häiriv käitumine võib vabastada lennuettevõtja kohustusest maksta hüvitist asjaomase lennu või tema poolt sama lennukiga teostatud järgmise lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise eest. 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Transportes Aéreos Portugueses, C-74/19
Kasahstani reisija jäeti Larnacas (Küpros) maha Rumeenia lennuettevõtja Blue Air lennust Bukaresti (Rumeenia). Lennureisist mahajätmise põhjenduseks oli mittetäielikuks peetavate reisidokumentide esitamine. Küprose kohtule vastates leidis Euroopa Kohus, et lennuettevõtja ülesanne ei ole ise lõplikult tuvastada, kas sellised dokumendid on täielikud, ning kui reisija pöördub kohtusse, on liikmesriigi kohtu ülesanne seega hinnata, kas lennureisist mahajätmiseks oli mõistlik põhjus. Kui see nii ei ole, on reisijal õigus hüvitisele ja abile, mis on liidu õiguses ette nähtud. 30. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Blue Air, C-584/18
Itaalia konkurentsiamet heitis Ryanairile ette, et viimane avaldas oma veebisaidil lennuteenuste hinnad, mille esmakordsel esitamisel jäeti näitamata hinna peamised koostisosad. Vastuseks sellekohasele küsimusele leidis Euroopa Kohus, et lennuettevõtjad peavad alates esimesest pakkumisest näitama oma hinnapakkumiste avaldamisel internetis kodumaiste lendude käibemaksu, krediitkaardiga maksmise kulu ja lennule registreerimise kulu, kui alternatiivina ei pakuta ühtegi teist tasuta registreerimise viisi.23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Ryanair, C-28/19
Vastuseks Helsingi apellatsioonikohtule (Soome) leidis Euroopa Kohus, et lennureisijal, kes on nõustunud reisima asenduslennuga, mida teostas sama lennuettevõtja, kes pidi teostama algse lennu, kuid tühistas selle, on õigus saada hüvitist asenduslennu pikaajalise hilinemise eest.12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Finnair, C-832/18
Töötajad ja sotsiaal‑ kindlustus
Et lihtsustada töötajate ja nende perekondade vaba liikumist, on Euroopa Liit koordineerinud liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid. Liidu õigus, mis austab iga liikmesriigi pädevust oma süsteemi korraldada, püüab eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet silmas pidades lähetatud töötajate ja vastuvõtvas liikmesriigis asuvate ettevõtjate töötajate töötingimusi võimalikult suures ulatuses ühtlustada. Liidu õigusega taotletav eesmärk on tagada töötajate ohutuse ja tervise parem kaitse.
Igal aastal palutakse korduvalt Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õigust selles valdkonnas. Aasta 2020 ei olnud erand.
Euroopa Kohus, kelle poole pöörduti küsimusega Luksemburgi Suurhertsogiriigi makstavate peretoetuste kohta, otsustas, et liikmesriik, kes annab peretoetusi kõigile tema territooriumil elavatele lastele, ei või toetuse saajate hulgast välja jätta piiriülese töötaja abikaasa lapsi, kes sellest töötajast ei põlvne, kuid kes on tema ülalpidamisel. Sellise toetuse suhtes, mis kujutab endast sotsiaalset soodustust ja sotsiaalkindlustushüvitist, kehtib võrdse kohtlemise põhimõte, mida kohaldatakse piiriüleste töötajate ja kaudselt nende pereliikmete suhtes. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants, C-802/18
Kohtuvaidluses, kus olid vastamisi Prantsusmaal elav Saksamaa õpilane ja Rheinland-Pfalzi liidumaa, kus ta õpib keskharidusasutuses, leidis Euroopa Kohus, et kui koolitranspordikulude hüvitamise eelduseks on asjaomasel liidumaal elamine, kujutab see endast piirialatöötajate ja nende perekondade kaudset diskrimineerimist, mis on liidu õigusega üldjuhul keelatud. Rheinland-Pfalzi liidumaa koolitranspordi puhul ei saa niisugust elukoha tingimust põhjendada ülekaaluka üldise huviga, mis seisneb haridussüsteemi korraldamises. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Landkreis Südliche Weinstraße vs. PF jt, C-830/18
Euroopa Kohus jättis rahuldamata tühistamishagid, mille Ungari ja Poola esitasid direktiivi peale, millega tugevdatakse lähetatud töötajate õigusi. Euroopa Kohus märkis, et võttes eelkõige arvesse siseturu arengut pärast liidu järjestikuseid laienemisi, võis liidu seadusandja ümber hinnata teenuste osutamise vabadust omavate ettevõtjate ja vastuvõtvasse liikmesriiki lähetatud töötajate huvid, et tagada teenuste osutamise vabadus õiglastes konkurentsitingimustes, mis on neile ettevõtjatele ja vastuvõtvas liikmesriigis asuvatele ettevõtjatele ühesugused. 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsused Ungari ja Poola vs. parlament ja nõukogu, C-620/18 ja C-626/18
Kohtuasjas, mis puudutas ühte Madalmaade veoettevõtjat, kes kasutab Saksamaalt ja Ungarist pärit sõidukijuhte, otsustas Euroopa Kohus, et töötajate lähetamise direktiiv on autovedudele, eelkõige rahvusvahelistele autovedudele üldjuhul kohaldatav. Seetõttu on vastuvõtva liikmesriigi kollektiivlepingud kohaldatavad sinna lähetatud töötajate suhtes. Siiski asjaolu, et rahvusvaheline sõidukijuht, kes on vahendatud ettevõtjale vastuvõtvas liikmesriigis, kus ta saab oma ülesannetega seotud juhised ja alustab või lõpetab need ülesanded, ei ole iseenesest piisav järeldamaks, et see sõidukijuht on vastuvõtvasse liikmesriiki lähetatud.1. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakbeweging, C-815/18
Hispaania lennuettevõtja Vueling mõisteti Prantsusmaal kriminaalkorras süüdi sotsiaalkindlustuspettuses pärast seda, kui ta oli oma lennupersonali, kes oli lähetatud Roissy-Charles de Gaulle’i lennujaama Pariisis, kindlustanud Hispaania sotsiaalkindlustusskeemis, mitte Prantsuse sotsiaalkindlustusskeemis. Euroopa Kohus asus seisukohale, et selline pettuse lõplik tuvastamine ei saa siiski olla siduv Prantsuse tsiviilkohtutele, kes vaatavad läbi kahju hüvitamise nõudeid, kui liidu õigust eirates ei peetud enne pettuse tuvastamist Hispaania asutusega dialoogi, et viimasel oleks võimalus toimik uuesti läbi vaadata ja vajadusel tühistada või tagasi võtta tõendid, mis kinnitavad, et töötajate suhtes kohaldatakse Hispaania õigusnorme. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines, C‑370/17 jt
Euroopa Kohus täpsustas, et töötajal, kes on töölt õigusvastaselt vabastatud ja hiljem endisele tööle ennistatud, on õigus tasustatud põhipuhkusele kahe nimetatud sündmuse vahelisel ajavahemikul isegi siis, kui ta sel ajal tegelikult ei töötanud. Kui aga töötaja asus kõnesoleval ajavahemikul uuele töökohale, siis võib ta nõuda rahalist hüvitist sellel töökohal töötatud ajavahemikule vastava kasutamata põhipuhkuse eest üksnes uuelt tööandjalt. 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Varhoven kasatsionen sad na Republika Bulgaria ja Iccrea Banca, C‑762/18 jt
Riigiabi
Riigiabiga seotud probleemid tõstatavad strateegilisi ja keerukaid küsimusi liidu õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise seisukohast.
2020. aastal tuli Euroopa Kohtul ja Üldkohtul langetada otsuseid riigiabi valdkonnas, mis on seotud liikmesriikide majanduse põhisektoritega. Need kohtuasjad kajastavad raskusi riigiabi eeskirjade kohaldamisel sellistes valdkondades nagu maksustamine, energiapoliitika, keskkonnakaitse või kohustuslik ravikindlustus.
Euroopa Kohus vastas jaatavalt Austria esitatud küsimusele, kas komisjon võis heaks kiita Hinkley Point C tuumaelektrijaama ehitamiseks Ühendkuningriigis antud riigiabi põhjendusel, et see soodustab teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengut. Lisaks märkis Euroopa Kohus, et Ühendkuningriik võis vabalt kindlaks määrata oma energiaallikate kogumi koosseisu, kuid tingimusel, et järgitakse liidu keskkonnaõigusnorme. 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon, C‑594/18 P
Veel paluti Euroopa Kohtul hinnata, kas riigi ressursside kättesaadavaks tegemine kahele kohustuslikus ravikindlustusskeemis Slovaki ametiasutuste järelevalve all tegutsevale tervisekindlustusasutusele oli seaduslik. Euroopa Kohus tõdes, et vaatamata sellele, et kõnealuse skeemi nii era- kui avalikku sektorisse kuuluvate osalejate vahel valitseb teatav konkurents, on sellel skeemil sotsiaalne eesmärk ja see rakendab solidaarsuse põhimõtet. Euroopa Kohus jättis seetõttu komisjoni otsuse muutmata ja otsustas, et kahe kõnesoleva asutuse juhtum ei kuulu riigiabi käsitlevate liidu õigusnormide kohaldamisalasse. 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja Slovaki Vabariik vs. Dôvera zdravotná poistʼovňa, C‑262/18 P jt
Samuti hindas Euroopa Kohus nende toetuste laadi, mida Prantsusmaa andis töötajate sissemaksete vähendamise kujul kaluritele ja vesiviljelusettevõtjatele, kes olid laeva Erika uppumise ja 1999. aasta erakordselt tugevate tormide tõttu kahju kannatanud. Euroopa Kohus tõdes, et need maksuvähendused ei puudutanud mitte ettevõtjate, vaid nende töötajate kantavaid kulusid. Järelikult ei andnud need maksuvähendused asjaomastele ettevõtjatele mingit eelist, mistõttu ei olnud riigiabi käsitlevad liidu õigusnormid, mis puudutavad üksnes ettevõtjaid, selles olukorras kohaldatavad. Euroopa Kohus tühistas seega osaliselt komisjoni otsuse, millega kohustati Prantsusmaad kõnealused toetused tagasi nõudma. 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Ministre de l’Agriculture et de l’Alimentation vs. Compagnie des pêches de Saint-Malo, C-212/19
Seevastu kohustas Euroopa Kohus Itaaliat tasuma 7,5 miljoni euro suuruse põhisumma ja karistusmakse 80 000 eurot päevas, kuna ta ei olnud tagasi nõudnud ligikaudu 13,7 miljoni euro suurust abi, mis anti ebaseaduslikult Sardiinia majutussektoris. Kuigi komisjon nõudis 2008. aastal Itaalialt selle abi tagasinõudmist ja Euroopa Kohus tuvastas 2012. aastal, et Itaalia on sellega seoses liikmesriigi kohustusi rikkunud, ei olnud asjaomane liikmesriik tagasinõudmise kohustust ikka veel täitnud. Komisjon esitas seejärel teise liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, et määrata Itaaliale rahalised karistused, ja selle hagi Euroopa Kohus rahuldas. 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C-576/18
Üldkohus omalt poolt tühistas komisjoni otsuse, millega kvalifitseeriti ebaseaduslikuks riigiabiks maksustamisalased eelotsused, mis Iirimaa Apple’i kasuks tegi. Komisjoni sõnul andis Iirimaa Apple’ile ligikaudu 13 miljardi euro ulatuses ebaseaduslikke maksusoodustusi, mille liikmesriik pidi seega soodustuste saajalt tagasi nõudma. Üldkohus aga tõdes, et komisjon ei suutnud piisaval määral tõendada, et asjaomased maksustamisalased eelotsused andsid Apple’ile valikulise majandusliku eelise ja kujutasid endast riigiabi Apple’i kasuks. 15. juuli 2020. aasta kohtuotsus Iirimaa vs. komisjon ja Apple Sales International, T-778/16 ja T-892/16
Samuti tühistas Üldkohus komisjoni otsuse, millega tunnistati ebaseaduslikuks abi, mida Valencia autonoomne piirkond (Hispaania) andis Hispaania jalgpalliklubidele Valencia CF ja Elche C. Komisjoni sõnul anti seda abi nimetatud klubidega seotud organisatsioonidele garantiidena pangalaenudele, mis viimased olid võtnud osalemiseks selle klubi kapitali suurendamisel, millega nad olid vastavalt seotud. Üldkohus leidis siiski, et komisjoni otsuses tehti mitu viga, eelkõige seoses võrreldavate garantiide olemasoluga turul. 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsused Valencia Club de Fútbol ja Elche Club de Fútbol, T-732/16 ja T-901/16
Seevastu jättis Üldkohus rahuldamata hagid komisjoni otsuse peale, millega tunnistati ebaseaduslikuks abi, mida Sardiinia autonoomne piirkond andis mitmele Sardiiniat teenindavale lennuettevõtjale. See abi, mille eesmärk oli parendada saare lennuteenust ja tagada saare reklaamimine turismisihtkohana, anti kasusaajate käsutusse Sardiinia peamiste lennujaamade käitajate vahendusel. Üldkohus kinnitas, et abi ei antud mitte nendele käitajatele, vaid asjaomastele lennuettevõtjatele, kes peavad niisiis selle tagasi maksma. 13. mai 2020. aasta kohtuotsused Volotea, Germanwings ja easyJet, T-607/17, T-716/17 ja T-8/18
Üldkohus jättis ka ka muutmata komisjoni otsuse, mille kohaselt kujutas Hispaania maksustamiskord, mida kohaldatakse teatavatele kapitalirendilepingutele, mis laevatehased on majandushuviühingutega sõlminud, endast maksusoodustusi võimaldava investeerimisvahendina abikava, millest said kasu asjaomaste majandushuviühingute liikmed. Komisjon leidis, et selline kava, mille raames mereveoettevõtja ostis laeva mitte otse laevatehaselt, vaid majandushuviühingu vahendusel, on siseturuga osaliselt kokkusobimatu, kuna see võimaldas ka mereveoettevõtjatel saada 20–30% hinnaalandust Hispaania laevatehaste ehitatud laevade ostuhinnalt. 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, T‑515/13 RENV jt
Üldkohus jättis muutmata otsuse, milles komisjon tuvastas, et piiramatu riigigarantii, mille Prantsusmaa andis IFP Énergies nouvelles’ile (IFPEN), s.o Prantsuse avalik-õiguslik asutus, mis tegeleb muu hulgas energiaalase teadus- ja arendustegevusega, on meede, mis on osaliselt riigiabi. Üldkohus leidis, et IFPEN ja Prantsusmaa ei suutnud ümber lükata eeldust, et niisuguse garantii andmisega sai selle saaja majandusliku eelise oma konkurentide ees. 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon jt, T‑479/11 RENV jt
Konkurents
Vaba konkurents aitab parandada liidu kodanike heaolu, pakkudes neile suurema valiku parima kvaliteedi ja konkurentsivõimelisemate hindadega kaupu ja teenuseid. Selle saavutamiseks on liidu õigusnormide eesmärk vältida siseturul konkurentsipiiranguid ja -moonutusi. Kõige olulisemad normid konkurentsi valdkonnas on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus. Nendes normides keelatakse nii vaba konkurentsi kahjustavad kokkulepped kui ka turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.
Euroopa Kohus ja Üldkohus tõlgendasid 2020. aastal neid eeskirju mitmes erinevaid majandussektoreid puudutavas kohtuasjas.
Üldkohus – tagab, et liidu institutsioonid järgivad Euroopa Liidu õigust
Vt YouTube’i videot
Üldkohus tühistas osaliselt komisjoni kontrolliotsused, mis tehti kahtluse tõttu, et mitu turustussektoris tegutsevat Prantsuse ettevõtjat on osalenud konkurentsivastases tegevuses. Üldkohus oli seisukohal, et komisjon ei tõendanud, et tal oli piisavalt veenvaid kaudseid tõendeid, mis võimaldasid kahtlustada ettevõtjate tulevasi äristrateegiaid puudutava teabe vahetamist. 5. oktoobri 2020. aasta kohtuotsused Casino jt, T-249/17, T-254/17 ja T-255/17
Üldkohus kinnitas komisjoni tõendatud keelatud kokkuleppe olemasolu kiipkaardi kiipide turul mitme ettevõtja vahel, kes kooskõlastasid oma hinnapoliitikat. Üldkohus vähendas siiski trahvi, mille komisjon oli määranud muu hulgas äriühingule Infineon, võttes arvesse asjaolu, et viimasel oli oma konkurentidega vähe konkurentsivastaseid kontakte ning et üks komisjoni nimetatud kontaktidest ei leidnud piisavalt tõendamist. 8. juuli 2020. aasta kohtuotsus Infineon Technologies, T‑758/14 RENV
Üldkohtul tuli esimest korda otsustada rahvusvahelise spordialaliidu eeskirjade õiguspärasuse üle. Üldkohus leidis, et International Skating Unioni (Rahvusvaheline Uisuliit) eeskirjad, mis nägid ette karistused sportlastele, kes osalevad kiiruisutamisvõitlustel, millele uisuliit ei ole luba andnud, takistavad vaba konkurentsi. Üldkohus leidis, et nende eeskirjadega ette nähtud eelneva loa süsteemist tulenevaid piiranguid ei saa õigustada spordi usaldusväärsuse kaitse eesmärgiga. 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus International Skating Union, T-93/18
Üldkohus jättis muutmata komisjoni otsuse, milles tuvastati Leedu riikliku raudtee-ettevõtja Lietuvos geležinkeliai AB (LG) turgu valitseva seisundi kuritarvitamine Leedu raudteekaubaveo turul. LG sõlmis äriühinguga Orlen raudtee-kaubaveolepingu naftatoodete veoks Lääne-Euroopasse. LG-ga tekkinud vaidluse järel soovis Orlen usaldada kaubaveo Läti riiklikule raudtee-ettevõtjale. Kuna LG likvideeris raudteeliini, mis ühendas Leedus asuvat kauba lähtekohta Lätiga, takistas ta Läti konkureerival ettevõtjal Orleniga lepingu sõlmimist. Selline tegevus loeti turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseks. 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Lietuvos geležinkeliai, T‑814/17
Seoses kohtuasjaga, kus vaidlesid Saksamaal hotelli pidav äriühing ja Madalmaade õiguse alusel asutatud äriühing Booking.com BV, kes käitab majutuse broneerimise platvormi, otsustas Euroopa Kohus, kelle poole pöördus Saksamaa kohus, et hotell, kes kasutab platvormi Booking.com, võib kaevata Booking.com‑i selle liikmesriigi kohtusse, kus hotell asub, selleks et nõuda turgu valitseva seisundi võimaliku kuritarvitamise lõpetamist. Booking.com väitis omalt poolt, et tema vastu tuleb hagi esitada selle liikmesriigi kohtule, kus on tema asukoht. Euroopa Kohus selle väitega ei nõustunud. 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Wikingerhof GmbH & Co. KG vs. Booking.com BV, C-59/19
Turgu valitsev seisund elektroonilise side turul ja meediaturul võib seada ohtu teabe mitmekesisuse. See kaalutlus andis tõuke Itaalia õigusnormidele, mis keelasid ettevõtjatel, kellel on elektroonilise side turul märkimisväärne turujõud, saavutada olulise majandusliku ulatuse meediaturul. Kontekstis, kus Prantsuse äriühing Vivendi tegi agressiivset kampaaniat Itaalia äriühingu Mediaset aktsiate omandamiseks ja sellele järgnesid vaidlused, leidis Euroopa Kohus siiski, et kui sellised õigusnormid ei kaitse teabe mitmekesisust, on nende puhul tegemist keelatud piiranguga asutamisvabadusele. 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vivendi SA, C-719/18
Ettevõtjate koondumise vallas tühistas Üldkohus otsuse, millega komisjon keeldus heaks kiitmast Telefónica UK kavandatavat ülevõtmist Hutchison 3G UK poolt. Üldkohus otsustas, et komisjon ei tõendanud, et selline ülevõtmine takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi Ühendkuningriigi mobiilsideteenuste turul. Ta märkis ka, et komisjon ei tõendanud, et selline tehing tooks kaasa teenuste hinnatõusu ja kvaliteedi languse. 28. mai 2020. aasta kohtuotsus CK Telecoms UK Investments, T-399/16
Pangandussektor ja maksustamine
Liidu siseturgu (ühtne turg) käsitlevad eeskirjad võimaldavad kaupu ja teenuseid liidus vabalt turustada. Selleks, et muu hulgas vältida ettevõtjatevahelist konkurentsi moonutamist, on liikmesriigid kokku leppinud kaupade ja teenuste maksustamist käsitlevate eeskirjade ühtlustamises. Ühtlasi on liidu tasandil võetud meetmeid, et kooskõlastada teatud määral majanduspoliitikat ning äriühingute ja tulu maksustamise eeskirju, et need oleksid õiglased, tõhusad ja majanduskasvu soodustavad. Üksikisikute tasutav maksusumma ja viis, kuidas maksudena kogutud summasid kasutatakse, on siiski liikmesriikide pädevuses.
Kohtuasjas, mis puudutas äriühingut Google Ireland, otsustas Euroopa Kohus, et Ungari õigusnormid, millega on kehtestatud muus liikmesriigis asuvale reklaamiteenuste osutajale registreerimiskohustus, selleks et tal tekiks kohustus tasuda Ungari reklaamimaksu, on liidu õigusega, täpsemalt teenuste osutamise vabaduse põhimõttega kooskõlas. Seevastu leidis Euroopa Kohus, et sama põhimõttega ja proportsionaalsuse põhimõttega on vastuolus Ungari õigusnormid, millega määratakse registreerimiskohustust mittetäitvale teenuseosutajale trahvid, mille summa võib mõne päeva möödudes olla mitu miljonit eurot. 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Google Ireland, C-482/18
Ühes teises Ungari kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et erimaks, mida Ungaris kogutakse telekommunikatsiooniettevõtjate ja jaemüügisektori ettevõtjate käibelt, on liidu õigusega kooskõlas. Nimetatud ettevõtjatel, kelle kapitalis kuulub enamusosalus teiste liikmesriikide füüsilistele või juriidilistele isikutele, on asjaomastel Ungari turgudel kõige suurem käive, ja seega tasuvad peamiselt nemad seda erimaksu. Euroopa Kohus otsustas siiski, et see asjaolu peegeldab nende turgude majanduslikku tegelikkust ega kujuta endast seega nende ettevõtjate diskrimineerimist. 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsused Vodafone Magyarország ja Tesco-Global Áruházak, C-75/18 ja C-323/18
Üldkohus tegi 2020. aastal neli esimest kohtuotsust, mis käsitlevad Euroopa Keskpanga (EKP) otsuseid määrata krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames rahalisi sanktsioone. Üldkohus tühistas osaliselt kolm otsust, kuna need olid ebapiisavalt põhjendatud. Nimelt puudusid igasugused täpsustused meetodi kohta, mida EKP määratud sanktsiooni suuruse kindlaksmääramisel kasutas. 8. juuli 2020. aasta kohtuotsused VQ vs. EKP, T-203/18, T-576/18, T-577/18 ja T-578/18
Intellektuaalomand
Euroopa Kohus ja Üldkohus tõlgendavad ja kohaldavad õigusnorme, mille liit on intellektuaalomandi (autoriõigus, kaubamärgiõigus, tööstusdisainilahenduste kaitse, patendiõigus) kaitseks ja tagamiseks vastu võtnud, et suurendada ettevõtjate konkurentsivõimet.
Mõlemad liidu kohtud käsitlesid 2020. aastal seda valdkonda korduvalt ning täpsustasid nii intellektuaalomandiõiguste rikkumise eest kohaldatava vastutuse piire kui ka intellektuaalomandi kaitsmise tingimusi, pöörates kaubamärgi valdkonnas erilist tähelepanu mõistetele „eristusvõime“ ja „segiajamise tõenäosus“.
Füüsiliste isikute ja äriühingute vastutuse kohta liidu kaubamärgiga antavate õiguste rikkumise eest otsustas Euroopa Kohus, et asjaolu, et Amazon pelgalt ladustab veebimüügiplatvormil (Amazon-Marketplace) kaubamärgist tulenevat õigust rikkuvat kaupa, ei tähenda, et by Amazon on seda õigust rikkunud. Ettevõtja, kes ladustab kolmandast isikust müüja nimel võltsitud kaupa, ilma et ta oleks teadlik kaubamärgiõiguse rikkumisest, ei kasuta nimelt ise seda kaubamärki õigusvastaselt, kui tema eesmärk ei ole müüjana neid tooteid müügiks pakkuda või turule viia. 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Coty Germany, C-567/18
Kaubamärgi kehtivuseks vältimatult vajaliku eristusvõimega seoses tuletas Üldkohus meelde, et kujul, mida tahetakse registreerida ruumilise kaubamärgina, puudub eristusvõime, kui see ei erine märkimisväärselt asjaomase sektori normist või tavast. Kingapaelu käsitlevas kohtuasjas märkis Üldkohus, et nende kuju uudsus ja ilus disainilahendus ei ole iseenesest piisavad järeldamaks, et kaubamärgil on eristusvõime. Kaubamärgi ülesanne on nimelt tähistada toote kaubanduslikku päritolu ja võimaldada seega tarbijatel seostada konkreetseid kaupu konkreetse ettevõtjaga. 5. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Hickies, T-573/18
Samamoodi märkis Üldkohus kohtuasja puhul, mis puudutas küll kujutismärki, et ketiga ümbritsetud lõvi pea motiiv on nööpide ja juveeltoodete levinud ja tüüpiline kujutamise viis ja seega puudub sellel asjaomase kauba osas eristusvõime. Ühes teises kohtuasjas heitis Üldkohus EUIPO-le seevastu ette, et ta ei võtnud arvesse teatud tõendeid, et hinnata kottide ja kohvrite puhul malelaua mustrist koosneva kaubamärgi kasutamise käigus omandatud eristusvõimet. 5. veebruari 2020. aasta kohtuotsused Pierre Balmain, T-331/19 ja T-332/19 / 10. juuni 2020. aasta kohtuotsus Louis Vuitton Malletier, T-105/19
Samuti puudub sõnamärgil eristusvõime, kui see üksnes kirjeldab selle kauba omadust, mille jaoks registreerimist taotleti. Üldkohus leidis, et sõnamärgil WAVE akvaariumilampide jaoks võib olla eristusvõime, kuna sõna „wave“ ei kirjelda nende lampide omadust. 23. septembri 2020. aasta kohtuotsus Tetra GmbH, T-869/19
Just sellest aspektist, et eristusvõime kahe tähise vahel, mis kujutavad pasunat postiteenuste tähistamiseks, on nõrk, välistas Üldkohus nende tähiste segiajamise tõenäosuse. Riiklikud postiettevõtjad kasutavad traditsiooniliselt liidus postipasuna kujutist, mis on tihtipeale kollase taustal. Avalikkus ei seosta seega postipasunat või kollast värvi konkreetse äriühinguga, vaid laiemalt määratlemata hulga riiklike postiettevõtjatega. 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus Deutsche Post, T-25/20
Samuti seoses segiajamise tõenäosusega kahe kaubamärgi vahel, kuid mille registreerimist taotleti seekord sporditarvete ja -rõivaste jaoks, otsustas Euroopa Kohus, et jalgpalluri Lionel Messi maine on selline, mis teeb olematuks igasuguse tõenäosuse tema kaubamärgi MESSI ja Hispaania äriühingule kuuluva varasema kaubamärgi MASSI segiajamiseks. 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Messi, C‑449/18 P jt
Ühes teises kohtuasjas, kus hinnati segiajamise tõenäosust, rõhutas Üldkohus veel, et sama sõna olemasolust kahes kaubamärgis (konkreetsel juhul sõna „Teruel“ kaubamärkides AIRESANO BLACK El IBERICO DE TERUEL ja JAMON DE TERUEL CONSEJO REGULADOR DE LA DENOMINACION DE ORIGEN) ei piisa segiajamise tõenäosuse tekitamiseks. 28. mai 2020. aasta kohtuotsus Consejo Regulador, T-696/18
Kahe kaubamärgi sarnasuse kriteeriumiga seoses leidis Üldkohus, et sõnamärk LOTTOLAND, mille registreerimist taotleti tööstuslike teenuste jaoks, on väga sarnane varasemate kujutismärkidega LOTTO, mille registreerimist taotleti hasartmängude jaoks. Üldkohus siiski märkis, et nende kaubamärkide vahel puudub igasugune seos, arvestades eelkõige seda, et asjaomased teenused ja vastavad sihtrühmad on olemuselt erinevad. Kuna selline seos puudub, ei tähenda kaubamärgi LOTTOLAND kasutamine varasemate kaubamärkide eristusvõime või maine ärakasutamist ega nende kahjustamist. 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus Lottoland, T-820/19
Alati ei ole eristavaid tähiseid käsitleva vaidluse pooleks üksikisikud või ettevõtjad, vaid hoopis liikmesriigid, nagu see oli vaidluses, mis puudutas sõna „Teran“ kasutamist Sloveenias ja Horvaatias kultiveeritavate veiniviinamarjasortide jaoks. Pärast Sloveenia ühinemist liiduga 2004. aastal tunnustati seda nimetust kaitstud päritolunimetusena. 2017. aastal sätestati määruses, et alates Horvaatia ühinemisest liiduga 2013. aastal võib sõna „Teran“ kasutada ka teatavate Horvaatia veinide puhul. Üldkohus jättis rahuldamata Sloveenia nõude tühistada nimetatud määrus, mis võimaldab kaitstud päritolunimetustel rahumeelselt koos eksisteerida, ilma et kahjustataks õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, T-626/17
Euroopa institutsioonide toimimine
Liidu mõlema kohtu ülesanne on kontrollida, kas liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktid (või teatud aktide vastu võtmata jätmine) on kooskõlas liidu õigusega. Euroopa Kohus ja Üldkohus on seega õigussubjektide õiguste kohtuliku kaitse tagajad, kui liidu tasandil langetatud otsused neid otseselt ja isiklikult puudutavad. Seevastu liikmesriigi asutuste aktide õiguspärasuse kontrollimine riigisisese õiguse alusel on üksnes liikmesriigi kohtute pädevuses.
Liidu kohtutesse pöördus korduvalt Gobierno autonómico de Cataluña (Kataloonia autonoomne valitsus, Hispaania) asepresident O. Junqueras i Vies seoses tema valimisega Euroopa Parlamenti 2019. aastal. Üldkohtu asepresident ning hiljem Euroopa Kohtu asepresident apellatsioonimenetluses jätsid rahuldamata tema ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kaitsta tema kui parlamendiliikme puutumatust. Lisaks tunnistas Üldkohus vastuvõetamatuks tema nõude tühistada Euroopa Parlamendi otsus, milles teatati tema ametikoha vabaksjäämisest. Nimelt ei saanud Euroopa Parlament seada kahtluse alla Hispaania ametiasutuste otsuseid, millega määrati riigisisese õiguse alusel O. Junqueras i Viesi volituste äravõtmine ja tema Euroopa Parlamendi liikme koha vabaksjäämine. 3. märtsi 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies, T‑24/20 R / 8. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies, C‑201/20 P(R) / 15. detsembri 2020. aasta kohtumäärus Junqueras i Vies, T-24/20
Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles paluti tuvastada, et Euroopa Ülemkogu keeldus õigusvastaselt välistamast Tšehhi peaministri osalemist tema väidetava huvide konflikti tõttu selle institutsiooni kohtumistel, mis puudutasid liidu mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 vastuvõtmist. Üldkohus leidis, et üksnes liikmesriikide pädevuses on määrata, kas neid esindab Euroopa Ülemkogu kohtumistel riigipea või valitsusjuht, ning määrata kindlaks põhjused, mis võivad viia selleni, et ühel neist isikutest on võimatu liikmesriiki Euroopa Ülemkogu kohtumistel esindada. 17. juuli 2020. aasta kohtumäärus Wagenknecht, T-715/19
J. Shindler ja teised Ühendkuningriigi kodanikud elavad juba pikka aega Itaalias ja Prantsusmaal. Sellest tulenevalt ei lubatud neil osaleda Brexiti üle toimunud referendumil ega 2017. aasta parlamendivalimistel, ehkki need hääletused olid nende liidu kodaniku staatuse säilimiseks määrava tähtsusega. Niisiis esitasid nad Üldkohtule hagi, milles palusid „tuvastada [komisjoni] tegevusetuse“ seetõttu, et ta „ebaseaduslikult hoidu[s] Euroopa kodakondsuse kaitsmisest“. Üldkohus jättis hagi rahuldamata, leides, et komisjonil ei ole pädevust võtta vastu siduvat akti, mille eesmärk on pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitada teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus. 14. juuli 2020. aasta kohtumäärus Shindler, T-627/19
B | KOHTUTEGEVUSE VÕTMENÄITAJAD
Euroopa Kohus
Euroopa Kohtule esitatakse peamiselt
eelotsusetaotlusi, kui liikmesriigi kohtul on kahtlusi liidu vastuvõetud õigusakti tõlgendamise või kehtivuse suhtes. Liikmesriigi kohus peatab selleks oma menetluse ja pöördub Euroopa Kohtu poole, kes teeb otsuse tõlgenduse kohta, mis tuleb kõnealustele sätetele anda, või nende kehtivuse kohta. Olles saanud Euroopa Kohtu otsuse, võib liikmesriigi kohus seejärel oma menetluses oleva vaidluse lahendada. Kohtuasjade jaoks, milles on vastus vaja anda väga lühikese aja jooksul (näiteks varjupaiga, piirikontrolli, lapseröövi vms valdkonnas), on ette nähtud eelotsuse kiirmenetlus;
apellatsioonkaebusi Üldkohtu lahendite peale, mille Euroopa Kohus võib apellatsioonimenetluses tühistada;
hagisid, milles palutakse peamiselt:
tühistada liidu õigusakt (tühistamishagi) või
tuvastada, et liikmesriik on rikkunud liidu õigust (liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi). Kui liikmesriik ei täida rikkumise tuvastanud kohtuotsust, võib Euroopa Kohus teise hagi alusel, mida nimetatakse teistkordseks kohustuste rikkumise hagiks, mõista talle rahalise sanktsiooni;
arvamuse taotlusi küsimuses, kas leping, mille liit kavatseb kolmanda riigi või rahvusvahelise organisatsiooniga sõlmida, on aluslepingutega kooskõlas. Sellise taotluse võib esitada liikmesriik või liidu institutsioon (parlament, nõukogu või komisjon).
735 saabunud kohtuasja
Eelotsusemenetlus 556 sh 9 eelotsuse kiirmenetlust
Enim eelotsusetaotlusi esitanud liikmesriigid Saksamaa 139 Austria 50 Itaalia 44 Poola 41 Belgia 36
37 hagi sh 18 liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ja 2 teistkordset kohustuste rikkumise hagi
131 apellatsioonkaebust Üldkohtu lahendite peale
1 arvamuse taotlus
8 tasuta õigusabi taotlust
Kohtuasja pool, kes ei suuda kohtukulusid tasuda, võib taotleda tasuta õigusabi.
792 lahendatud kohtuasja
534 eelotsusemenetlust
sh 9 eelotsuse kiirmenetlust
37 hagi
neist 26 juhul tuvastati liikmesriigi kohustuste rikkumine 14 liikmesriigi poolt sh
3 teistkordse kohustuste rikkumise kohtuotsust
204 apellatsioonkaebust Üldkohtu lahendite peale
neist 40 alusel Üldkohtu lahend tühistati
Keskmine menetlusaeg 15,4 kuud
Eelotsuse kiirmenetlused 3,9 kuud
1045 pooleliolevat kohtuasja 31. detsembri 2020. aasta eisuga
Peamised valdkonnad
Intellektuaal- ja tööstusomand 27
Keskkond 48
Liikumis- ja asutamisvabadus ning siseturg 96
Maksustamine 95
Põllumajandus 26
Riigiabi ja konkurents 104
Sotsiaalõigus 56
Tarbijakaitse 56
Tolliliit 24
Transport 86
Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala 119
Üldkohus
Üldkohus lahendab esimeses kohtuastmes füüsiliste või juriidiliste isikute (äriühingud, ühendused jne) ja liikmesriikide esitatud hagisid Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste aktide peale ning hagisid, millega nõutakse institutsioonide või nende teenistujate tekitatud kahju hüvitamist. Suur osa Üldkohtu lahendatavatest vaidlustest on majanduslikku laadi: intellektuaalomand (Euroopa Liidu kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), konkurents, riigiabi ning pangandus‑ ja finantsjärelevalve.
Üldkohus on samuti pädev lahendama avaliku teenistuse valdkonna vaidlusi Euroopa Liidu ja tema teenistujate vahel.
Üldkohtu lahendite peale võib Euroopa Kohtule esitada apellatsioonkaebuse, mis piirdub õigusküsimustega. Kohtuasjades, mis on juba kaks korda läbi vaadatud (esmalt sõltumatu apellatsioonikoja ja seejärel Üldkohtu poolt), võtab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse ainult juhul, kui selles on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline küsimus.
847 saabunud kohtuasja
729 hagi,
neist 69 riigiabi ja konkurents (sealhulgas 2 liikmesriikide esitatud hagi)
282 intellektuaal- ja tööstusomand
118 Euroopa Liidu avalik teenistus
260 muud hagi (sealhulgas 10 liikmesriikide esitatud hagi)
Tasuta õigusabi taotlusi 75
Kohtuasja pool, kes ei suuda kohtukulusid tasuda, võib taotleda tasuta õigusabi.
748 lahendatud kohtuasja
631 hagi,
neist 41 riigiabi ja konkurents
237 intellektuaal- ja tööstusomand
79 Euroopa Liidu avalik teenistus
274 muud hagi
Keskmine menetlusaeg 15,4 kuud
Nende Üldkohtu lahendite osakaal, mille peale esitati apellatsioonkaebus Euroopa Kohtule 23%
Pooleliolevad kohtuasjad (31. detsembri 2020. aasta seisuga) 1497
