Euroopa Kohtu kohtustatistika - 2024

Vt üksikasjalikku statistikat Euroopa Kohtu kohta 

Lühiülevaade möödunud aasta peamistest statistilistest suundumustest – (eba)tavaline aasta

Marc-André Gaudissart

Euroopa Kohtu asekohtusekretär

Nagu igal aastal, on mul hea meel lühidalt kommenteerida möödunud aasta kohtustatistikat ja aidata lugejal tõlgendada ja mõista andmeid, mis on seotud kohtusse saabunud või kohtu poolt lõpetatud kohtuasjadega.

Kuigi see ei ole alati lihtne ülesanne – sest erinevused aastate lõikes ei ole mõnikord väga märkimisväärsed ja seetõttu ei ole alati võimalik esile tuua olulisi arengusuundi või välja tuua korduvaid suundumusi –, on 2024. aasta sellest reeglist selge erand. Mitmes mõttes võib möödunud aasta kvalifitseerida ebatavaliseks aastaks sõna otseses tähenduses nii kohtuasjade arvu poolest, mis Euroopa Kohtule 2024. aastal esitati, kui ka kohtuasjade arvu poolest, mille Euroopa Kohus lõpetas. Mõlemad arvud tuletavad meelde 2019. aasta ajaloolist rekordit ja annavad sisulise tähenduse 1. septembril 2024 jõustunud seadusandlikule reformile, mille tulemusel jagab Euroopa Kohus oma eelotsusepädevust Euroopa Liidu Üldkohtuga, kes on nüüd ainsana pädev vastama liidu liikmesriikide kohtute küsimustele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja (edaspidi „põhikiri“) artiklis 50b osutatud konkreetsetes valdkondades[1].

1.    Saabunud kohtuasjad

2024. aastal saabus Euroopa Kohtusse 920 kohtuasja. See ei ole Euroopa Kohtu tegevusaja suurim arv – rekord oli viis aastat varem, kui 2019. aastal tuli sisse 966 uut kohtuasja –, kuid see arv on siiski 12% suurem kui aasta varem (821 uut kohtuasja 2023. aastal), kusjuures see ei hõlma ligikaudu 20 eelotsusetaotlust, mis esitati Euroopa Kohtu kantseleisse pärast 1. oktoobrit 2024 ja mis anti pärast Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 93a ette nähtud esialgset analüüsi üle Üldkohtule. Ilma eespool nimetatud reformita oleks 2024. aastal Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arv seega olnud veelgi suurem.

Ootuspäraselt moodustavad 2024. aastal Euroopa Kohtusse saabunud kohtuasjade hulgas endiselt kõige suurema osa eelotsusetaotlused, nimelt 573 uut eelotsusetaotlust (518 taotlust 2023. aastal), kuid ka apellatsioonkaebuste osakaal Euroopa Kohtu menetluses on suurenenud, sest 2024. aastal esitatud apellatsioonkaebuste, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise asjades või menetlusse astumise küsimustes esitatud apellatsioonkaebuste arv oli 277, mis on suurem kui 2023. aastal esitatud apellatsioonkaebuste arv (231), aga ka suurem kui 2019. aasta rekord (tol aastal esitati 266 uut apellatsioonkaebust). Kasv on tingitud sellest, et Üldkohus on teinud suure hulga otsuseid, millega lõpetatakse menetlus kümnete pangandusasutuste ja Ühtse Kriisilahendusnõukogu vahelistes vaidlustes. Kuna Üldkohus tühistas selle organi otsused ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta, vaidlustasid Ühtne Kriisilahendusnõukogu, Euroopa Liidu Nõukogu või pangad Üldkohtu otsused. Sellest tulenevalt esitati Euroopa Kohtule 76 apellatsioonkaebust. Kuna nende kohtuasjade ese on sisuliselt sama ja apellantide esitatud väited suures osas kattuvad, määras Euroopa Kohus hea õigusemõistmise huvides kindlaks teatavad „pilootkohtuasjad“ ning otsustas asjaomaste poolte nõusolekul peatada teiste kohtuasjade menetlemise kuni otsuse tegemiseni pilootkohtuasjades.

Erinevalt eelotsusetaotlustest ja apellatsioonkaebustest vähenes 2024. aastal võrreldes eelmise aastaga hagide arv (53 uut kohtuasja võrreldes 60 kohtuasjaga 2023. aastal), kuid eraldi äramärkimist väärt on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli nr 2 artikli 8 esimese lõigu alusel esitatud esimene hagi, mille Prantsusmaa valitsus edastas Prantsuse Vabariigi parlamendi nimel[2], ning kaks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille komisjon on esitanud Ühendkuningriigi vastu selle riigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu artikli 87 lõike 1 alusel. Nende hagidega, mis esitati 20. detsembril 2024 ehk vaid mõni päev enne väljaastumislepingu eespool nimetatud artiklis osutatud nelja-aastase tähtaja möödumist, paluti esiteks tuvastada, et Ühendkuningriik on rikkunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 45 ja 49 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil[3], mitmest artiklist tulenevaid kohustusi[4], ning teiseks, et Ühendkuningriik on rikkunud aluslepingute mitmest sättest, Euroopa Liidu põhiõiguste hartast ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevaid kohustusi, sest ta ei teinud Euroopa Kohtu kohtuotsusest Achmea[5] kõiki järeldusi ega lõpetanud kahepoolseid investeerimislepinguid Ühendkuningriigi ja liidu liikmesriikide vahel[6].

Lisaks mõnele tasuta õigusabi taotlusele või kohtukulude kindlaksmääramise taotlusele tuleb lõpuks märkida, et komisjon esitas 13. septembril 2024 arvamuse taotluse selle kohta, milline on liidu pädevus (ainu- või jagatud pädevus) sõlmida ühelt poolt Omaani Sultaniriigi ning teiselt poolt liidu ja selle liikmesriikide vahel leping lennutranspordi valdkonnas. See taotlus, mis esitati Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 11 alusel, tekitas väga suurt huvi, sest kõik liidu liikmesriigid peale ühe ning Euroopa Parlament ja nõukogu esitasid komisjoni esitatud küsimuse kohta kirjalikud seisukohad.

Kui vaadelda lähemalt eelmisel aastal Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade eset, siis tuleb märkida, et see vastab üldjoontes eelmiste aastate omale. Nagu varemgi, esitati ka 2024. aastal Euroopa Kohtule palju kohtuasju, mis on seotud konkurentsi ja riigiabiga, tarbija- ja keskkonnakaitsega või ka sotsiaal- ja transpordipoliitikaga, kuid lugeja tähelepanu köidab kahtlemata nende kohtuasjade suur arv, mis käsitlevad majandus- ja rahapoliitikat ning Ukraina sõja kontekstis võetud piiravaid meetmeid, ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga seotud kohtuasjade arv. Euroopa Kohtule esitati viimati nimetatud valdkonnas 2024. aastal 123 kohtuasja, sealhulgas 117 eelotsusetaotlust, st 40 kohtuasja rohkem kui aasta varem. Paljud neist on Itaaliast.

Teine tegur, mis pakub väärtuslikku teavet, on Euroopa Kohtule 2024. aastal esitatud eelotsusetaotluste geograafilise päritolu analüüs. Kui 2023. aastal Itaalia kohtute esitatud eelotsusetaotluste arv järsult vähenes, siis 2024. aastal kasvas nende arv sõna otseses mõttes plahvatuslikult: 2024. aastal esitasid Itaalia kohtud Euroopa Kohtule peaaegu sadakond eelotsusetaotlust (98 võrreldes ainult 43 eelotsusetaotlusega 2023. aastal), mis on suurim arv sellest riigist esitatud eelotsusetaotlusi alates 1952. aastast. Saksamaa kohtute esitatud eelotsusetaotluste arv seevastu liikus vastupidises suunas: 66 taotlust, mille selle riigi kohtud esitasid, oli viimase 15 aasta madalaim – 2023. aastal oli see veel 94 ja kolm aastat varem (2020) 140 –, samas kui Poola kohtute esitatud taotluste arv püsis stabiilsena: 2024. aastal esitasid need kohtud Euroopa Kohtule 47 taotlust (võrreldes 48 taotlusega aasta varem). Neile järgnesid Austria, Bulgaaria ja Belgia kohtud, kes esitasid vastavalt 39, 38 ja 36 eelotsusetaotlust. Sellega seoses on lisaks huvitav märkida, et Belgia kohtute 36 taotlusest on viis taotlust esitanud selle riigi konstitutsioonikohus. Tema küsimused puudutavad nii erinevaid valdkondi nagu isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse elektroonilise side sektoris, autoriõiguse ja sellega seotud õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas ning Euroopa Liidu Nõukogu poolt kõrgete energiahindadega seotud meetmete kehtivus väga ebakindlas geopoliitilises kontekstis.

Mis puudutab lõpuks kiireloomulisi kohtuasju, siis tuleb märkida, et kiirendatud menetluse või kiirmenetluse kohaldamise taotluste arv on suurenenud. Kui kahel eelneval aastal selliste taotluste arv oluliselt vähenes (52 taotlust 2022. aastal ja 43 taotlust 2023. aastal), siis 2024. aastal tõusis see taas, hõlmates igat liiki kohtuasjade lõikes enam kui 75 taotlust. Kiirmenetlust kasutati möödunud aasta jooksul kuuel korral, nagu ka kiirendatud menetlust, mida kasutati samuti kuues kohtuasjas; need puudutasid vastavalt seda, kuidas tõlgendada ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu alusel kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks isiku loovutamise korda käsitlevaid sätteid[7], sätteid miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral[8] ning mõistet „turvaline päritoluriik“, nagu see on toodud eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artiklites 36, 37 ja 38 ning I lisas[9].

2.    Lõpetatud kohtuasjad

Kui Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arvu poolest meenutab möödunud aasta paljuski 2019. aastat, siis peab see veelgi enam paika Euroopa Kohtu poolt lõpetatud kohtuasjade puhul. 2024. aastal lõpetas Euroopa Kohus 863 kohtuasja, mis on peaaegu identne viis aastat varem lõpetatud kohtuasjade rekordarvuga (865 kohtuasja). See tulemus, mis kujutab endast 10% kasvu võrreldes eelmise aastaga, mil lõpetati 783 kohtuasja, kajastab kohtu jätkuvaid jõupingutusi tulemaks toime oma pidevalt suureneva töökoormusega, seda pealegi olukorras, kus üks kohtu liige lahkus 2024. aasta veebruaris ametist ja teine ametisolev kohtu liige suri neli kuud hiljem. Käesoleva artikli kirjutamise ajal ei olnud neid kahte kohtu liiget veel asendatud, mistõttu 27 kohtunikust koosnev kohus on sunnitud tegutsema vaid 25 kohtunikuga.

Kuna eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad lõviosa Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest, ei ole üllatav, et need moodustavad ka kõige suurema osa kohtu poolt lõpetatud kohtuasjadest. Möödunud aastal lõpetatud kohtuasjade lõpetamise viisi lähemal vaatlusel ilmneb, et Euroopa Kohus lõpetas kõige rohkem kohtuasju kohtuotsusega. Kohtuotsusega lõpetati 595 kohtuasja, samas kui aasta varem oli see arv 535. Seevastu kohtumäärusega lahendatud kohtuasjade arv vähenes veidi nii eelotsuseasjades kui ka apellatsioonimenetlustes. Nii moodustasid kohtumäärusega lahendatud apellatsioonkaebused vaid 40% kõigist 2024. aastal lõpetatud apellatsioonkaebustest, samas kui aasta varem oli see näitaja veel üle 50% ja 2022. aastal 60%! See asjaolu mõjutab paratamatult menetluste keskmist kestust.

Kuna Euroopa Kohus lahendas möödunud aastal suure arvu apellatsioonkaebusi eelkõige konkurentsi ja riigiabi valdkonnas sellise menetluse tulemusel, mis hõlmas nii kohtuistungi pidamist kui ka kohtujuristi ettepaneku esitamist, pikenes nende kohtuasjade keskmine menetlusaeg 13,9 kuult 2023. aastal 18,4 kuuni 2024. aastal.

Samuti võib täheldada eelotsusetaotluste ja hagide menetlemise keskmise kestuse pikenemist, kuid vähemal määral kui apellatsioonkaebuste puhul. Eelotsusetaotluste menetlemise keskmine kestus pikenes nimelt 16,8 kuult 2023. aastal 17,2 kuuni 2024. aastal, samas kui hagide menetlemise kestus pikenes samal ajavahemikul 20,8 kuult 21,5 kuuni, mis jääb mõistlikkuse piiridesse, võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Kohus lõpetas suure arvu kohtuasju, mis on olnud menetluses juba mitu aastat,  sealhulgas mitme liikmesriigi poolt 2020. aasta oktoobris esitatud hagid eeskirjade peale, mille liidu seadusandja võttis vastu seoses asukoha ja kabotaaži, maksimaalse sõiduaja ja sõidukijuhtide lähetamisega autovedude sektoris. Euroopa Kohtu 4. oktoobri 2024. aasta otsuses tehti lahend korraga 15 hagi kohta ja see kohtuotsus sisaldab peaaegu 1500 punkti[10].

Nende tegurite koostoimel pikenes loogiliselt Euroopa Kohtu menetluste keskmine kestus, mis kõikide kohtuasjaliikide lõikes on 2024. aastal 17,7 kuud võrreldes 16,1 kuuga aasta varem. Kiirmenetluses lahendatud kohtuasjade, mis nõuavad endiselt suuremat valvsust, arvestades nendega hõlmatud valdkondade tundlikkust, keskmine menetlusaeg seevastu vähenes 4,3 kuult 2023. aastal 3,3 kuuni 2024. aastal, mis on väga lähedane sellele, mis seati eesmärgiks selle menetluse kehtestamisel 2008. aasta märtsis[11].

Kohtulahendite jagunemise kohta kohtukoosseisude vahel tuleb eelkõige märkida, et Euroopa Kohtu suurkoja otsuste arv on järsult suurenenud. 2024. aastal lõpetas see kohtukoosseis 75 kohtuasja, aasta varem oli see arv 36. Nagu nägime, on see arv seletatav sellega, et lahendati 15 seotud kohtuasja, mis käsitlesid liidu transpordivaldkonna õigusakte, aga ka Euroopa Kohtu koosseisu osalise uuendamisega 2024. aasta oktoobris. Kuna paljude kohtunike ametiaeg lõppes 2024. aasta oktoobris, oli vaja kvoorumiprobleemide vältimiseks teha enne nende lahkumist lahend kohtuasjades, mille kohtukoosseisu nad kuulusid. Suur osa neist kohtuasjadest oli aga määratud suurkojale.

Kuigi kolmeliikmeliste kodade osakaal 2024. aastal Euroopa Kohtu lõpetatud kohtuasjades on endiselt kõrge, moodustades vähemalt 46% kohtuotsuse või -määrusega lõpetatud kohtuasjadest, kasvas viieliikmeliste kodade osakaal peaaegu 42%-ni. Kohtuasjade koguarv, mille need kohtukoosseisud 2024. aastal lõpetasid, oli vastavalt 359 kohtuasja kolmest kohtunikust koosnevate kodade puhul – sealhulgas apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda – ja 324 kohtuasja viiest kohtunikust koosnevate kodade puhul. Aasta varem oli see arv vastavalt 381 kohtuasja (kolmeliikmelised kojad) ja 298 kohtuasja (viieliikmelised kojad).

Lõpetuseks tuleb märkida, et 2024. aastal tegi Euroopa Kohus oma kõige esinduslikumas koosseisus (täiskogu) ühe kohtuotsuse: 30. aprilli 2024. aasta otsus teises kohtuasjas Quadrature du Net. Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) pöördus uuesti Euroopa Kohtu poole, kes pidi tegema mitu olulist täpsustust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ, tõlgendamise kohta põhiõiguste harta seisukohast[12].

3.    Menetluses olevad kohtuasjad

Kuigi Euroopa Kohtu poolt 2024. aastal lõpetatud kohtuasjade arv oli erakordselt suur, oli see siiski väiksem kui samal aastal sissetulnud kohtuasjade arv, mille tagajärjel loogiliselt on kohtu menetluses olevate kohtuasjade arv suurenenud: 31. detsembri 2024. aasta seisuga oli menetluses 1206 kohtuasja. See on suurim arv kohtuasju, mis on kunagi Euroopa Kohtu tegevusaja jooksul registreeritud. See annab vaieldamatult tunnistust usaldusest, mis liidu liikmesriikide kodanikel ja kohtutel on Euroopa Kohtu vastu nende liidu õiguse tõlgendamise küsimuste lahendamisel, millega nad kokku puutuvad, kuid see rõhutab ka 2024. aasta septembris jõustunud seadusandliku reformi tähtsust, kuna selle eesmärk on tasakaalustada töökoormust Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahel, andes osa Euroopa Kohtu eelotsusepädevusest üle Üldkohtule.

Praegu on ilmselgelt ennatlik teha reformi kohta kokkuvõtet, kuid me jälgime tähelepanelikult seda, kuidas muutub Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arv, sh nendes konkreetsetes valdkondades, mida pädevuse üleandmine puudutab, et hinnata selle reformi mõju nii asjaomaste kohtuasjade läbivaatamisele Üldkohtus kui ka Euroopa Kohtu töökoormusele ja kohtuasjade menetlemise kestusele, mis oli üks põhikirja muutmise taotluse aluseks olnud teguritest.

*****

[1]     Meenutagem, et tegemist on järgmise kuue valdkonnaga: 1) ühine käibemaksusüsteem, 2) aktsiisid, 3) tolliseadustik, 4) kaupade tariifne klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, 5) reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral ning 6) kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.

[2]     Kohtuasi C-553/24, Assemblée nationale de la République française vs. Euroopa Parlament ja nõukogu. Selle hagiga palutakse tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024. aasta määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013 (ELT L, 22.5.2024).

[3]     ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.

[4]     Kohtuasi C‑892/24, komisjon vs. Ühendkuningriik.

[5]     6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea, C‑284/16, (EU:C:2018:158).

[6]     Kohtuasi C‑894/24, komisjon vs. Ühendkuningriik.

[7]     Kohtuasjad C‑202/24, Alchaster (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus, EU:C:2024:649) ja C‑743/24, Alchaster II.

[8]     Liidetud kohtuasjad C‑244/24 ja C‑290/24, Kaduna (19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus, EU:C:2024:1038).

[9]     Liidetud kohtuasjad C‑758/24 ja C‑759/24, Alace ja Canpelli.

[10]   Liidetud kohtuasjad C‑541/20–C‑555/20: Leedu jt vs. parlament ja nõukogu (liikuvuspakett), EU:C:2024:818.

[11]   Vt selle kohta nõukogu 20. detsembri 2007. aasta avaldus, mis võeti vastu seoses Euroopa Kohtu põhikirja käsitleva protokolli muutmise otsuse vastuvõtmisega ja mille kohaselt „eelotsuse kiirmenetlus tuleks viia lõpule kolme kuu jooksul“ (ELT L 24, 29.1.2008, lk 44).

[12]   Kohtuasi C‑470/21, Quadrature du Net jt (isikuandmed ja võltsimisvastane võitlus), EU:C:2024:370.

Vaata ka

Varasemate aastate kohtustatistikaga saab tutvuda samuti Curia koduleheküljel, rubriigis „Ajalugu".