Liikmete elulood
Marc van der Woude
Marc van der Woude
president
Elulugu ja teenistuskäik

Marc van der Woude, kes sündis 1960. aastal Gorredijkis (Madalmaad), läbis esimesed õpinguaastad Rijksuniversiteit Groningenis (Groningeni ülikool, Madalmaad), kus ta omandas 1983. aastal litsentsikraadi õigusteaduses. Ta jätkas õpinguid Collège d’Europe’is (Euroopa Kolledž, Belgia) kuni 1984. aastani.

Õpingute järel oli ta väga aktiivselt seotud õppe- ja teadustööga Collège d’Europe’is, kus ta töötas assistendina kuni 1986. aastani. Seejärel oli ta aastatel 1986–1987 õppeülesande täitja Universiteit Leidenis (Leideni ülikool, Madalmaad). Ta on kogu töökäigu jooksul jäänud seotuks õppetööga ja alates 2000. aastast on ta õigusteaduse professoritooli hoidja Erasmus Universiteit Rotterdamis (Rotterdami Erasmuse ülikool, Madalmaad). Paljude publikatsioonide autorina on ta aidanud kaasa konkurentsiõiguse uurimistöödele, millest annavad tunnistust paljud selle valdkonna olulised teosed.

Samal ajal õppejõutööga tegeles M. van der Woude ka õiguse praktiseerimisega. Aastatel 1987–1989 oli ta Euroopa Ühenduste Komisjoni teenistuses konkurentsi peadirektoraadi raportöörina. Seejärel liikus ta Euroopa Ühenduste Kohtusse, kus oli aastatel 1989–1992 kohtunike Thymen Koopmansi ja Paul Joan George Kapteyni õigusnõunik. Euroopa Komisjon nimetas ta konkurentsi peadirektoraadi koordineerimisosakonna administraatori ametikohale, kuhu ta jäi aastateks 1992–1993, enne kui liitus komisjoni õigusteenistusega, töötades seal aastatel 1993–1995. Sellest ajast alates sai temast advokaat Brüsseli (Belgia) advokatuuris, kus ta keskendus eelkõige konkurentsiõiguse vastutustundlikule praktiseerimisele.

M. van der Woude nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. septembril 2010. Teised kohtunikud valisid ta 18. septembril 2013 koja presidendiks ja 20. septembril 2016 Üldkohtu asepresidendiks. 27. septembril 2019 valiti ta selle kohtu presidendiks ja sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Euroopa Õigusakadeemia (Europäische Rechtsakademie (ERA), Trier, Saksamaa) nõuandekomitee liige
  • Nõuandekomitee „Advisory board of the Toulouse School of Economics executive education program in antitrust“ (Toulouse’i majandusteaduste kool, Prantsusmaa) liige
  • Europa Instituut de Leideni kuratooriumi liige
  • Sociaal Economische Wetgevingi toimetuskolleegiumi liige
  • Väljaande „Revue Concurrences“ teaduskomitee liige
Savvas S. Papasavvas
Savvas S. Papasavvas
asepresident
Elulugu ja teenistuskäik

Savvas S. Papasavvas sündis 1969. aastal Nikosias (Küpros) ja sai 1991. aastal Ethnikó kai Kapodistriakó Panepistímio Athinónist (Ateena riiklik ja Kapodistriase ülikool) õigusteaduse magistrikraadiga võrdsustatud diplomi (ptychío). Kraadiõppe läbis ta Université de Paris IIs (Pariisi II ülikool, Prantsusmaa) ja talle omistati 1992. aastal litsentsiaadidiplom avalikus õiguses. 1995. aastal sai ta Université d’Aix-Marseille IIIst (Aix-Marseilleʼ III ülikool, Prantsusmaa) doktorikraadi õigusteaduses.

Olles 1993. aastal vastu võetud Küprose advokatuuri ja saanud Nikosia advokatuuri liikmeks, töötas S. S. Papasavvas advokaadina kuni Üldkohtu liikmeks nimetamiseni 2004. aastal.

S. S. Papasavvas oli tegev ka õppejõuna, olles aastatel 1997–2002 lektor Panepistímio Kýprous (Küprose ülikool), misjärel valiti ta aastateks 2002–2004 riigiõiguse õppejõuks.

S. S. Papasavvas nimetati Üldkohtu kohtunikuks 12. mail 2004 ja ta oli koja president kahe järjestikuse ametiaja jooksul 15. septembrist 2010 kuni 25. septembrini 2016. Kaaskohtunikud valisid ta 27. septembril 2019 Üldkohtu asepresidendiks.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Euroopa Õigusinstituudi (European Law Institute) asutajaliige
  • European Public Law Organizationi (EPLO) liige
  • Societas Iuris Publici Europaei (SIPE) liige
  • Kypriakó Somateío Dikaíou Enérgeiase asutajaliige
  • Väljaande „Dikaiómata tou Anthrópou“ teadusnõukogu liige
  • Luksemburgi Kreeka kultuuriühingu aukomitee liige
Heikki Kanninen
Heikki Kanninen
esimese koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Heikki Kanninen sündis 1952. aastal Helsingis (Soome) ja sai 1976. aastal Helsingin kauppakorkeakoulust (Helsingi kaubanduskõrgkool, Soome) litsentsiaadikraadi majandusteaduses ning 1978. aastal Helsingin yliopisto (Helsingi ülikool, Soome) õigusteaduskonnast magistrikraadi õigusteaduses. Samast ülikoolist omandas ta 1988. aastal litsentsiaadikraadi õigusteaduses.

H. Kanninen asus erialasele tööle 1978. aastal Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) õigusnõunikuna. Pärast seda oli ta aastatel 1979–1981 Soome valitsuse asutatud Hallinnon oikeusturvakomitea (Soome haldussüsteemi õiguskaitse reformi komitee) peasekretär.

1981. aastal kutsuti H. Kanninen tagasi Korkein hallinto-oikeusse, kus ta 1984. aastani töötas vanemametnikuna, seejärel nimetati ta aastateks 1984–1985 Hallintolainkäyttökomitea (Soome halduskohtumenetluse reformikomitee) peasekretäriks. Aastatel 1986–1993 töötas ta Soome justiitsministeeriumi õigusloomeosakonna nõunikuna. Lisaks oli ta aastatel 1991–1993 Turvapaikkalautakunta (Soome pagulasasjade vaidlustuskomisjon) liige. 1993. aastal töötas ta teadurina Helsingin yliopiston kansainvälisen talousoikeuden instituuttis (Helsingi ülikooli rahvusvahelise majandusõiguse instituut).

1993. aastal nimetati H. Kanninen EFTA (Euroopa Vabakaubandusleping) kohtu (Genf, Šveits) asekohtusekretäriks ning sellel ametikohal töötas ta kuni 1995. aastani. Euroopa Kohtusse siirdus H. Kanninen 1995. aastal, kus ta 1998. aastani töötas kohtunik Leif Sevóni õigusnõunikuna.

Soome naasnuna oli ta aastatel 1998–2005 Korkein hallinto-oikeuse kohtunik ning panustas samal ajal ka Soome kohtuasutuste arenduskomitee tegevusse, olles aastatel 2001–2003 selle asepresident.

H. Kanninen oli Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunik 6. oktoobrist 2005 kuni 6. oktoobrini 2009, täites koja presidendi ülesandeid 1. oktoobrist 2008 kuni 6. oktoobrini 2009. 7. oktoobril 2009 nimetati ta Üldkohtu kohtunikuks. Koja presidendi ülesandeid täitis ta 23. novembrist 2011 kuni 16. septembrini 2013. Kaaskohtunikud valisid ta ajavahemikuks 17. septembrist 2013 kuni 19. septembrini 2016 Üldkohtu asepresidendiks. Samal ajal oli ta ka Üldkohtu koja president. Kaaskohtunikud valisid ta ajavahemikuks 21. septembrist 2016 kuni 30. septembrini 2019 uuesti selle kohtu koja presidendiks.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Fédération Internationale pour le droit européeni (Euroopa õiguse rahvusvaheline föderatsioon; FIDE) 2027. aasta kongressi konsultatiivkomitee liige
  • Académie internationale de droit comparé liige
  • Société de législation comparée liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Soome Valge Roosi Rüütelkonna komandörijärgu orden (2007)
Vesna Tomljenović
Vesna Tomljenović
teise koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Vesna Tomljenović sündis 1956. aastal Rijekas (Horvaatia). Ta sai 1979. aastal Sveučilište u Rijecist (Rijeka ülikool) diplomi õigusteaduses ja seejärel Sveučilište u Zagrebust (Zagrebi ülikool, Horvaatia) 1984. aastal magistrikraadi ning 1996. aastal doktorikraadi õigusteaduses. Ta võeti Horvaatia advokatuuri liikmeks 1982. aastal.

Aastatel 2005–2013 oli V. Tomljenović Sveučilište u Rijecis Euroopa integratsiooni kraadiõppe eriprogrammi koordinaator ning rahvusvahelise õiguse ja Euroopa eraõiguse õppetooli hoidja. 2003. aastal oli ta Fulbrighti programmi raames Tulane University (Tulane’i ülikool, Ameerika Ühendriigid) õigusteaduskonna külalisprofessor. Ta on kantud Stalno arbitražno sudište Hrvatske gospodarske komore (Horvaatia kaubanduskoja alaline arbitraažikohus) vahekohtunike nimekirja.

Aastatel 2005–2013 juhtis V. Tomljenović Horvaatia Vabariigi liitumisläbirääkimiste ajal töörühma, mis tegeles ühenduse õigustiku 28. peatükiga (tarbija- ja tervisekaitse). 2006. aastast alates on ta Hrvatska udruga za poredbeno pravo (Horvaatia võrdleva õigusteaduse assotsiatsioon) president.

V. Tomljenović nimetati Üldkohtu kohtunikuks 4. juulil 2013. Kaaskohtunikud valisid ta koja presidendiks 21. septembril 2016 ja uuesti 30. septembril 2019 ning sellest tulenevaid ametiülesandeid täidab ta siiani.

Stéphane Gervasoni
Stéphane Gervasoni
neljanda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Stéphane Gervasoni, kes sündis 1967. aastal Voironis (Prantsusmaa), sai 1988. aastal Institut d’études politiques de Grenoble’i (IEP) (riigiteaduste instituut, Grenoble, Prantsusmaa) diplomi ja 1993. aastal École nationale d’administrationi (ENA) (riiklik avaliku halduse kõrgkool, Prantsusmaa) diplomi (Léon Gambetta nimeline lend).

Erialasele tööle asus ta 1993. aastal kui auditeur Conseil d’État’s (Pariis, Prantsusmaa), kus ta hiljem, alates 1996. aastast, töötas kui maître des requêtes (ametiaste kuni 2008. aastani, mil ta nimetati conseiller d’État’ks). Nendel ametiastmetel töötas ta kuni 1997. aastani ettekandja-kohtunikuna kohtuvaidluste osakonnas, olles ühtaegu sotsiaalosakonna liige (1996–1997). Samal ajal täitis ta aastatel 1994–1996 sel ajal Conseil d’État’ juures tegutsenud pensionide erikomisjonis valitsuse voliniku ülesandeid ning oli aastatel 1995–1997 Prantsuse avaliku teenistuse ministeeriumi ja Pariisi linna õigusnõunik.

Aastatel 1997–1999 töötas S. Gervasoni Yonne’i departemangu (Prantsusmaa) prefektuuri peasekretärina, täites ühtlasi Auxerre’i linnajao alamprefekti ülesandeid. Seejärel siirdus ta aastateks 1999–2001 tööle Savoie departemangu (Prantsusmaa) prefektuuri peasekretäriks, täites ühtlasi Chambéry (Prantsusmaa) kommuuni alamprefekti ülesandeid.

Conseil d’État’s ja avalikus teenistuses täidetud ametiülesanded olid lähtekohaks S. Gervasoni siirdumisele Euroopa Ühenduste Kohtusse, kus ta aastatel 2001–2005 töötas kohtunik Jean-Pierre Puissochet’ nõunikuna. Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunikuks nimetati ta 5. oktoobril 2005, mil alustas tegevust see vastloodud kohus. Neid ülesandeid täitis ta kuni 6. oktoobrini 2011, olles 6. oktoobrist 2008 kuni 6. oktobrini 2011 koja president.

Olles kutsutud tagasi Conseil d’État’sse, täitis S. Gervasoni aastatel 2011–2013 kohtuvaidluste osakonna kaheksanda koja asepresidendi ametiülesandeid.

Lisaks on S. Gervasoni tegutsenud õppejõuna, olles lektor Institut d’études politiques de Paris’s (IEP) (riigiteaduste instituut, Pariis) aastatel 1993–1995 ja Université de Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) 2016. aastast saadik. Samuti oli ta aastatel 2001–2005 NATO vaidluste lahendamise komisjoni põhiliige ja aastatel 2011–2013 Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) vaidluste lahendamise komisjoni liige.

S. Gervasoni nimetati Üldkohtu kohtunikuks 16. septembril 2013. Olles kaaskohtunike poolt kahel korral valitud koja presidendiks, tegutseb ta sellena alates 21. septembrist 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Institut d’études politiques de Grenoble’i (IEP) vilistlasühingu liige
  • École nationale d’administrationi (ENA) üliõpilaste ja vilistlaste ühingu liige
  • Conseil d’État’ liikmete ühingu liige
  • Société de Législation Comparée liige
  • Väljaande Revue universelle des droits de l’Homme teadusnõukogu liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Auleegioni ordeni rüütlijärk (omistatud Prantsuse Vabariigi presidendi dekreediga 2012. aastal)
Dean Spielmann
Dean Spielmann
viienda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Dean Spielmann sündis 1962. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik) ja sai 1988. aastal Université catholique de Louvainist (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia) litsentsiaadikraadi õigusteaduses ning jätkas õpinguid University of Cambridge, Fitzwilliam College’is (Cambridge’i ülikooli Fitzwilliami kolledž, Ühendkuningriik), mille lõpetas 1990. aastal Master of Lawsʼi kraadiga.

Aastatel 1989–2004 oli D. Spielmann Luksemburgi advokatuuri kuuluv advokaat ja töötas lisaks ülikoolis kriminaalõiguse, inimõiguste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluse õppejõuna. Aastatel 1991–1997 oli ta Université catholique de Louvainis teadustöö assistent ning aastatel 1996–2006 Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) kaaslektor. Ajavahemikus 1997–2009 oli ta ka Université Nancy II (Nancy II ülikool, Prantsusmaa) õppeülesande täitja ning aastatel 2017–2018 Institut d'études politiques de Parisʼ (Pariisi riigiteaduste instituut, Prantsusmaa) õppejõud.

Peale selle on D. Spielmann arvukate teoste ja artiklite autor ning mitme õigusalase perioodikaväljaande teadusnõukogu ja toimetuse liige.

D. Spielmann määrati 2000. aastal Luksemburgis asuva inimõiguste nõuandekomisjoni liikmeks ja sellena tegutses ta kuni 2004. aastani. Aastatel 2002–2004 oli ta samuti Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE) inimõiguste komitee ja kriminaalõiguse komitee liige ning lisaks sellele kuulus ta Euroopa Liidu põhiõiguste valdkonna sõltumatute ekspertide võrgustikku.

D. Spielmann nimetati 2004. aastal Strasbourgis (Prantsusmaa) asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks, temast sai 2011. aastal koja president, seejärel 2012. aastal selle kohtu asepresident ning lõpuks aastateks 2012–2015 president.

D. Spielmann nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016 ja koja presidendi ülesandeid on ta täitnud alates 30. septembrist 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Association Henri Capitant des amis de la culture juridique française’i Luksemburgi sektsiooni komitee liige
  • Fondation René Cassin – Institut international des droits de l’homme’i aukomitee liige
  • Observatoire luxembourgeois de droit européeni (OLDE) haldusnõukogu liige
  • Annales du droit luxembourgeois’ kaasasutaja ja kaasdirektor
  • Väljaande „Revue de droit pénal et de criminologie“ toimetuse liige
  • Väljaande „European Review of Private Law“ nõuandekomitee liige
  • Perioodilise väljaande „Droit des affaires – Het Ondernemingsrecht“ (DAOR) toimetuse liige
  • Väljaande „Annuaire international des droits de l’homme“ teadusnõukogu liige
  • Väljaande „Revue trimestrielle des droits de l’homme“ teadusnõukogu liige
  • Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendite saksakeelse kogumiku (N.P. Engel Verlag) nõuandekuratooriumi liige
  • Väljaande „Kritische Vierteljahresschrift für Gesetzgebung und Rechtswissenschaft“ toimetusnõukogu liige
  • Väljaande „Revista do Instituto Brasileiro de Direitos Humanos“ nõuandekomitee liige
  • Väljaande „Revue de la faculté de droit de l’Universidade Federal do Maranhão“ (UFMA) nõuandekomitee liige
  • Väljaande „Journal européen des droits de l’homme“ teadusnõukogu liige
  • University of Liverpooli väljaande „The ECHR Law Review“ nõuandekomitee liige
  • Institut Grand-Ducal, section des Sciences morales et politiques (Luxembourg) liige
  • Cambridge Society of Luxembourgi liige
  • Oxford and Cambridge Clubi (London) liige
  • Herbert Howells Society liige
  • Royal College of Organistsi liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Yerevani Petakan Hamalsarani (Jerevani riiklik ülikool) audoktor (2013)
  • University College Londoni (University of London) auprofessor (2013)
  • Gray’s Inni (London) Honorary Bencher (2013)
  • University of Cambridge, Fitzwilliam College, Honorary Fellow (2013)
  • Ordre équestre de Sainte Agathe’i (San Marino) suurrist (2014)
  • Légion d’honneuri (Auleegioni orden, Prantsusmaa) komandör (2015)
  • Ordre de Mérite’i (Luksemburg) komandör (2015)
  • Universitatea din București (Bukaresti ülikool) audoktor (2015)
  • Universitatea Babeș-Bolyai (Cluij-Napoca ülikool) audoktor (2015)
  • University College Londoni (Londoni ülikool) audoktor (Hon. LL.D.) (2016)
Anna Marcoulli
Anna Marcoulli
kuuenda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Anna Marcoulli sündis 1974. aastal Nikosias (Küpros). Ta sai 1995. aastal University of East Angliast (East Anglia ülikool, Ühendkuningriik) diplomi õigusteaduses ning 1996. aastal University of Bristolist (Bristoli ülikool, Ühendkuningriik) magistrikraadi õigusteaduses.

A. Marcoulli võeti Küprose advokatuuri liikmeks 1997. aastal ning aastatel 1998–2008 töötas ta Küprose Vabariigi õigustalituse Euroopa Liidu õiguse osakonnas.

2005. aastal asus A. Marcoulli tööle Euroopa Ühenduste Kohtusse liikmesriigi lähetatud eksperdina analüüsi ja dokumentatsiooni direktoraadis, kus ta töötas kuni 2007. aastani. Seejärel töötas ta aastatel 2008–2016 Euroopa Komisjoni õigustalituses. 2012. aastal osales ta õigusnõunikuna Küprose Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigiks olekuga seotud töö korraldamises.

A. Marcoulli nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016. Kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks ning sellest tulenevaid ametiülesandeid täidab ta siiani.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Kypriakó Somateío Dikaíou Enérgeiase asutajaliige
Ricardo da Silva Passos
Ricardo da Silva Passos
seitsmenda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Ricardo da Silva Passos, kes sündis 1953. aastal Lissabonis (Portugal), sai 1975. aastal Universidade Clássica de Lisboast (Lissaboni klassikaline ülikool, Portugal) õigusteaduse diplomi ja 1978. aastal Université de Strasbourgist (Strasbourgi ülikool, Prantsusmaa) litsentsiaadidiplomi. Õpingud viis ta lõpule Harvard University’s (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid), saades 1984. aastal Master of Lawsʼi diplomi.

Alates 1975. aastast töötas R. da Silva Passos ühe aasta Tribunal Judicial da Comarca de Cascaisis (Cascaisi piirkonnakohus, Portugal) riigiprokuröri esindajana (subdelegado) ja pärast seda aastatel 1978–1986 juristina Euroopa Inimõiguste Komisjonis (Euroopa Nõukogu, Strasbourg, Prantsusmaa). Euroopa Kohtusse asus ta tööle 1986. aastal kohtunik José Carlos de Carvalho Moitinho de Almeida nõunikuna.

Aastatel 1988–1999 oli ta Euroopa Parlamendi õigusküsimuste ja kodanikuõiguste komisjoni sekretariaadi talituse juhataja ning aastatel 1999–2010 samas õigusteenistuse osakonna juhataja. Seejärel juhtis ta aastatel 2010–2016 sama institutsiooni institutsiooniliste ja parlamentaarsete küsimuste direktoraati. Ta nimetati 2002. aastal Euroopa Tulevikukonvendi sekretariaadi liikmeks.

R. da Silva Passos nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja kaaskohtunikud valisid ta koja presidendiks 30. septembril 2019.

Jesper Svenningsen
Jesper Svenningsen
kaheksanda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Jesper Svenningsen sündis 1966. aastal Aalborgis (Taani) ja õppis õigusteadust Aarhus Universitetis (Aarhusi ülikool, Taani), mille lõpuks sooritas ta 1989. aastal õigusteaduse kandidaadi kraadieksami.

Pärast ülikooli lõpetamist asus J. Svenningsen Kopenhaagenis erialasele tööle advokaadikandidaadina Kammeradvokatenis (Taani valitsuse õigusnõunike büroo), misjärel sai temast aastateks 1991–1993 õigusnõunik Euroopa Kohtus kohtujurist Claus Gulmanni kabinetis. Aastatel 1993–1995 töötas ta taas Kammeradvokatenis ning temast sai Taani advokaat, kellel on õigus esindamiseks Landsretis (apellatsioonikohus, Taani). Selles ajavahemikus töötas ta samuti Københavns Universitetis (Kopenhageni ülikool, Taani) liidu õiguse lektorina.

Aastatel 1995–1999 oli ta Luksemburgis Institut Européen d’Administration Publique’i (Euroopa Avaliku Halduse Instituut, IEAP) lektor ja seejärel direktori kohusetäitja; nende ülesannete täitmise katkestas ta 1997. aastaks, et töötada Brüsselis asuvas Taani advokaadibüroos. 1999. aastal siirdus ta tööle Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) järelevalveameti (ESA) õigusteenistusse ja 2000. aastal Euroopa Liidu Kohtusse juristi-lingvistina. 2003. aastal kutsuti ta Euroopa Kohtu kohtunikuks saanud Claus Gulmanni kabinetti õigusnõunikuks. Aastatel 2006–2013 oli ta õigusnõunik Euroopa Kohtu kohtuniku Lars Bay Larseni juures.

J. Svenningsen nimetati 7. oktoobril 2013 Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunikuks ja ta täitis neid ametiülesandeid kuni selle kohtu tegevuse lõpetamiseni 1. septembril 2016. Ta nimetati Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Dansk Forening for Europareti liige
Maria José Costeira
Maria José Costeira
üheksanda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Maria José Costeira, kes sündis 1967. aastal Portos (Portugal), sai 1991. aastal Universidade de Coimbrast (Coimbra ülikool, Portugal) õigusteaduskonna diplomi õigusteaduses ja lõpetas 2001. aastal Universidade de Lisboa (Lissaboni ülikool, Portugal) õigusteaduskonna kraadiõppe intellektuaalomandi õiguse alal.

Pärast praktikat Coimbra (Portugal) advokatuuris aastatel 1991–1992 asus M. J. Costeira 1992. aastal ametisse Centro de Estudos Judiciáriose (kohtunike õppekeskus, Portugal) õigusnõunikuna. Ta nimetati kohtunikuks 1995. aastal ja aastatel 1995–1997 mõistis ta õigust Tribunal Judicial da Comarca de Cascaisis (Cascaisi piirkonnakohus, Portugal), Tribunal Judicial da Comarca de Ferreira do Zêzeres (Ferreira do Zêzere piirkonnakohus, Portugal) ja Tribunal da Pequena Instância Criminal de Lisboas (Lissaboni väärtegude kohus, Portugal) ning aastatel 1999–2016 Tribunal do Comércio da Comarca de Lisboas (Lissaboni piirkonna kaubanduskohus, Portugal) ja aastal 2016 Tribunal da Relação de Coimbras (Coimbra apellatsioonikohus, Portugal). Kohtuniku ametikohal ei tegelenud ta üksnes kohtuasjade läbivaatamisega, vaid osales ka kohtunikkonna esinduskogus, olles aastatel 2012–2015 Portugali kohtunike ühenduse peasekretär ja pärast seda selle ühenduse president 2016. aastani.

Alates 2003. aastast õpetab M. J. Costeira külalisprofessorina tööstusomandi-, konkurentsi- ja äriõigust Universidade de Lisboa, Universidade de Coimbra, Universidade Nova de Lisboa (Lissaboni uus ülikool, Portugal) ja Universidade Católica Portuguesa (Portugali katoliiklik ülikool, Portugal) õigusteaduskonnas ning Escola de Direito da Universidade do Minhos (Minho ülikooli õigusteaduskond, Portugal) ja Centro de Estudos Judiciárioses.

M. J. Costeira nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Universidade Nova de Lisboa õigusteaduskonna nõukogu liige
  • Väljaande Revista de Propriedade Intelectual toimetuse liige
  • Centro de Estudos Judiciáriose väljaantava uudiskirja toimetuse liige
Alexander Kornezov
Alexander Kornezov
kümnenda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Alexander Kornezov sündis 1978. aastal Jambolis (Bulgaaria). Ta sai 2002. aastal Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridskist“ (Sofia Ohridi püha Klimenti ülikool, Bulgaaria) õigusteaduse diplomi ja 2004. aastal Euroopa Kolledžist (Brugge, Belgia) Master of Lawsʼi kraadi Euroopa õiguses. Õigusteaduse doktoriõpingud sooritas ta Balgarska Akademia na naukites (Bulgaaria teaduste akadeemia), kus ta 2008. aastal kaitses väitekirja.

Aastatel 2004–2006 oli A. Kornezov Brüsseli (Belgia) advokatuuri kuuluv advokaat, töötades sellel kutsealal advokaadibüroos. 2007. aastal võeti ta teenistusse Euroopa Kohtusse, kus ta kuni 2016. aastani töötas kohtunik Alexander Arabadjievi õigusnõunikuna.

A. Kornezov on samuti töötanud õppejõuna, olles liidu menetlusõiguse teadur Universitet za natzionalno i svetovno stopanstvos (sise- ja välismajanduse ülikool, Bulgaaria) aastatel 2008–2012 ja Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridskis“ aastatel 2010–2013. Aastatel 2014–2016 oli ta Balgarska Akademia na naukites liidu õiguse ja rahvusvahelise eraõiguse kaasprofessor. Alates 2020. aastast õpetab ta Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) liidu riigihangete õigust. Oma paljude liidu õiguse teemaliste teadustööde tõttu on ta pidanud loenguid mitmes liikmesriikide ülikoolis. Ka on ta arvukate liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor.

A. Kornezov oli Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunik ajavahemikus 13. aprillist 2016 kuni 31. augustini 2016. Ta nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja alates 30. septembrist 2019 täidab ta oma ametiülesandeid koja presidendina.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Balgarska asotsiatsia za evopeysko pravo asutaja ja juhtnõukogu liige
  • Euroopa õiguse teemalise perioodilise väljaande „Evropeiski praven pregled“ peatoimetaja
Geert De Baere
Geert De Baere
kolmanda koja president
Elulugu ja teenistuskäik

Geert De Baere sündis 1979. aastal Antwerpenis (Belgia). Ta sai 2002. aastal Universiteit Antwerpenist (Antwerpeni ülikool, Belgia) diplomi õigusteaduses ning 2003. aastal University of Cambridge’i King’s College’ist (Cambridge’i ülikooli King’s College, Ühendkuningriik) Master of Lawsʼi kraadi. Oma õpingud viis ta lõpule 2007. aastal, kaitstes pärast doktoriõpinguid University of Cambridge’i King’s College’is väitekirja. Doktoriõpingute raames oli ta 2005. aastal külalisteadur Columbia University Columbia Law Schoolis (Columbia ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid).

Pärast doktorikraadi omandamist sai temast aastateks 2007–2009 Universiteit Antwerpenis järeldoktoriõppe kaasteadur.

Seejärel siirdus G. De Baere 2009. aastal külalislektoriks Katholieke Universiteit Leuvenisse (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia), kus ta õpetas liidu õigust ja rahvusvahelist õigust; neid distsipliine õpetas ta hiljem aastatel 2010–2014 dotsendina ja 2015. aastast alates vanemdotsendina.

Aastatel 2007–2009 täitis G. De Baere Euroopa Kohtus nõuniku ametiülesandeid kohtujurist Eleanor Sharpstoni kabinetis ja seejärel aastatel 2016–2017 kohtunik Alexandra (Sacha) Prechali kabinetis.

G. De Baere nimetati Üldkohtu kohtunikuks 4. oktoobril 2017 ja alates 8. oktoobrist 2021 täidab ta selles kohtus koja presidendi ametiülesandeid.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Queen Mary University of Londoni Jean Monnet Network „EU-China Legal and Judicial Cooperation“ (EUPLANT), International Advisory Boardi liige
  • Väljaande „Europe and the World: A Law Review“ toimetuse liige
  • Väljaande „Columbia Journal of European Law“ kohtupraktika kokkuvõtete toimetaja
  • Väljaande „Cambridge International Law Journal“ Academic Review Boardi liige
  • Väljaande „Oxford Reports on International Law in EU Courts“ toimetuse liige
Marc Jaeger
Marc Jaeger
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Marc Jaeger sündis 1954. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik) ja sai 1979. aastal magistrikraadi õigusteaduses Université Robert Schumanist (Robert Schumani ülikool, Strasbourg, Prantsusmaa) ning jätkas õpinguid Brügge Euroopa Kolledžis (Belgia), mille lõpetas 1980. aastal süvendatud õpingute järel diplomiga Euroopa õiguses.

M. Jaeger sai 1981. aastal Luksemburgi advokatuuri liikmeks ja töötas advokaadina aastani 1983. Seejärel määrati ta Luksemburgi peaprokuröri õigusnõunikuks ja ta töötas sellel ametikohal aasta, misjärel nimetati ta aastateks 1984–1986 Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luksemburgi piirkondlik kohus) kohtunikuks.

M. Jaeger asus Euroopa Kohtus ametisse 1986. aastal kohtujurist Jean Mischo õigusnõunikuna ja töötas sellel ametikohal 1988. aastani, misjärel siirdus aastateks 1988–1996 kohtunik G. Federico Mancini kabinetti.

Kohtus täidetavatele tööülesannetele lisaks tegutseb M. Jaeger õppejõuna, olles alates 2003. aastast lektor Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) ning alates 2015. aastast Libera Università Internazionale degli Studi Sociali Guido Carlis (Guido Carli rahvusvaheline ühiskonnaõpingute vabaülikool, Itaalia). Aastatel 2001–2018 oli ta Institut universitaire international Luxembourgi (IUIL) (Luksemburgi ülikooli rahvusvaheline instituut) ja aastatel 2011–2016 Luksemburgi ülikooli haldusnõukogu liige.

M. Jaeger nimetati Üldkohtu kohtunikuks 11. juulil 1996 ja ta oli koja president 10. septembrist 2004 kuni 31. augustini 2007. Kaaskohtunikud valisid ta Üldkohtu presidendiks ja ta oli sellel ametikohal neli järjestikust ametiaega 17. septembrist 2007 kuni 26. septembrini 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Observatoire luxembourgeois de droit européeni (OLDE) asutajaliige ja president
  • Societas Iuris Publici Europaei e.V. (SIPE) liige
  • Väljaande „Revue européenne de droit de la consommation“ (REDC) toimetuse liige
  • Väljaande „Diritto e Politiche dell’Unione Europea“ (DPUE) juhtnõukogu liige
  • Väljaande „Studi sull’Integrazione Europea“ (SIE) teadusnõukogu liige
  • Väljaande „Revue critique trimestrielle de jurisprudence et de législation“ (KritV – CritQ – RCrit) toimetuse liige
  • Väljaande „Revista Română de Drept European“ (RRDE) teadusnõukogu liige
  • Fondation Kräizbiergi (Luxembourg) haldusnõukogu liige
  • Fondation ADIPH (Luxembourg) president
  • Luxembourg School of Religion & Society (LSRS) tarkade nõukogu liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Ordre Grand-Ducal de la Couronne de Chêne’i rüütlijärgu orden (2004)
  • Ordre de Mérite du Grand-Duché de Luxembourgi ohvitserijärgu orden (2004)
  • Cavaliere di Gran Croce ordine al Merito della Repubblica italiana (2009)
  • Chevalier de la Légion d’honneur (Auleegioni rüütlijärgu orden, Prantsusmaa) (2010)
  • Università degli Studi del Sannio (Benevento, Itaalia) õigusteaduse audoktor (2013)
  • Honorary Bencher, Middle Temple (London, Ühendkuningriik) (2016)
Sten Frimodt Nielsen
Sten Frimodt Nielsen
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Sten Frimodt Nielsen, kes sündis 1963. aastal Kopenhagenis (Taani), sai Københavns Universitetist (Kopenhageni ülikool, Taani) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi 1988. aastal.

Erialast tööd alustas S. Frimodt Nielsen ametnikuna Taani välisministeeriumis aastatel 1988–1991; aastateks 1991–1994 nimetati ta saatkonnasekretäriks Taani alalisse esindusse ÜRO juures New Yorgis (Ameerika Ühendriigid). Taani naasnuna töötas ta nõunikuna ja hiljem vanemnõunikuna kõigepealt aastatel 1994–1995 Taani välisministeeriumi õigusteenistuses ja seejärel aastatel 1995–1998 Taani peaministri büroos.

Aastatel 1998–2001 oli S. Frimodt Nielsen minister-nõunik Taani alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Naasnud Taani peaministri büroosse, töötas ta aastatel 2001–2002 õigusküsimuste erinõunikuna, aastatel 2002–2004 osakonnajuhataja ja õigusnõunikuna ning aastatel 2004–2007 aseriigisekretäri ja õigusnõunikuna.

S. Frimodt Nielsen on tegutsenud ka õppejõuna: ta oli aastatel 1988–1991 Københavns Universiteti rahvusvahelise õiguse ja Euroopa õiguse õppeülesande täitja ning on siiani samas kaasprofessor.

S. Frimodt Nielsen nimetati Üldkohtu kohtunikuks 17. septembril 2007. Kaaskohtunikud valisid ta koja presidendiks kaheks järjestikuseks ametiajaks ajavahemikuks 18. septembrist 2013 kuni 31. augustini 2019.

Tiitlid ja aunimetused
  • Dannebrogi ordu 1. järgu rüütel
Juraj Schwarcz
Juraj Schwarcz
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Juraj Schwarcz, kes sündis 1952. aastal Košices (Slovakkia), sai Univerzita Komenského v Bratislavest (Comeniuse ülikool Bratislavas, Slovakkia) magistrikraadi õigusteaduses 1975. aastal ja doktorikraadi õigusteaduses 1979. aastal.

Erialasele tööle asus J. Schwarcz 1975. aastal ettevõtte õigusnõustajana, kellena töötas kuni 1990. aastani. Seejärel siirdus ta 1991. aastal tööle Slovakkia kohtusüsteemi, kus temast sai Mestský súd v Košiciachis (Košice munitsipaalkohus, Slovakkia) peetava äriregistri sekretär. Järgmisel aastal nimetati ta selle kohtu kohtunikuks. Ajavahemikus 1992–2009 oli ta ka Krajský súd v Košiciachi (Košice maakonnakohus, Slovakkia) kohtunik, täites aastatel 1994–2009 koja presidendi ülesandeid. Aastatel 2005–2009 oli ta määratud kommertsvaidluste kolleegiumi presidendiks. 2004. aastal oli ta ühe aasta vältel Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kommertsvaidluste kolleegiumi lähetatud kohtunik.

J. Schwarcz oli aastatel 1997–2009 Univerzita Pavla Jozefa Šafárika v Košiciachi (Pavel Jozef Šafáriku ülikool Košices, Slovakkia) äri- ja majandusõiguse õppetooli külalisõppejõud ning aastatel 2005–2009 Justičná akadémia Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi õigusakadeemia) õppejõud.

J. Schwarcz nimetati Üldkohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2009.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Societas Iuris Publici Europaei e. V. (SIPE) liige
Mariyana Kancheva
Mariyana Kancheva
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Mariyana Kancheva sündis 1958. aastal Tryavnas (Bulgaaria). Tal on magistrikraad õigusteaduses, mille talle 1984. aastal omistas Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridski“ (Sofia Ohridi püha Klimenti ülikool, Bulgaaria), ja lisaks magistrikraad Euroopa õiguses, mille ta sai 2009. aastal Université libre de Bruxelles’ist (Brüsseli vabaülikool, Belgia).

M. Kancheva esimene erialane ametikoht oli Sofiyski Okrazhen Sad (Sofia regionaalne kohus, Bulgaaria), kus ta aastatel 1985–1986 töötas kohtunikukandidaadina. Aastatel 1986–1988 oli ta õigusnõunik ning seejärel sai temast Sofia advokatuuri kuuluv advokaat, kellena ta tegutses 2011. aastani, sealhulgas aastatel 2007–2011 Brüsselis. Aastatel 1992–1994 oli M. Kancheva Bulgaaria välisministeeriumis diplomaatilise korpuse tugibüroo juht. Oma teenistuskäigu jooksul on M. Kancheva tegelenud mitme õigusvaldkonnaga, eeskätt intellektuaalomandi õiguse (ta on kantud Patentno Vedomstvo na Republika Bulgaria (Bulgaaria Vabariigi patendiamet) patendivolinike nimekirja) ja majandusõigusega (ta on kantud Bulgaaria justiitsministeeriumi pankrotihaldurite nimekirja).

Lisaks on ta Bulgaaria kommertsvaidluste arbiiter. Bulgaaria parlamendi õigusnõunikuna on ta osalenud paljude seadusandlike aktide väljatöötamisel. Lisaks on ta arvukate Euroopa Liidu õiguse alaste publikatsioonide autor. Samuti on M. Kancheva osalenud paljudel päritoluliikmesriigi ja rahvusvahelistel seminaridel, foorumitel ja konverentsidel.

M. Kancheva nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2011 ja sellest tulenevaid ametiülesandeid täidab ta siiani.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Euroopa Naisjuristide Ühenduse (EWLA) liige
  • Euroopa Naisteühenduse liige
  • Asoziaziya na zhenite advokati auliige
  • Euroopa Õigusakadeemia (ERA) liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Bulgaaria Vabariigi advokatuuride kõrgeima tunnustusena Sofia advokatuuri nõukogu omistatud hõbemedal (2014)
  • Riiklik õigusauhind „Thémis“ tunnustusena kategoorias „Piiriülene õigus“ (2017)
  • Fondatsia „Tsentar za obuchenie na advokati Krastyu Tsontchev“ (sihtasutus „Krastyu Tsontchevi nimeline advokaadiõppe keskus“) 15. juubeliaasta medal tunnustusena silmapaistva panuse eest Bulgaaria advokaatide kutseoskuste parandamisse (2020)
  • Riiklik õigusauhind „Thémis“ tunnustusena kategoorias „Eurointegratsioon ja koostöö“ (2020)
Eugène Buttigieg
Eugène Buttigieg
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Eugène Buttigieg, kes sündis 1961. aastal Sliemas (Malta), õppis õigusteadust Università ta' Maltas (Malta ülikool) ja sai sealt 1989. aastal õigusteaduse doktori (LL.D) kraadi. Magistrikraadi Euroopa õiguses sai ta 1991. aastal University of Exeterist (Exeteri ülikool, Ühendkuningriik) ja õigusteaduse doktori kraadi 2004. aastal University of Londonist (Londoni ülikool, Ühendkuningriik).

E. Buttigieg sai Maltal advokaadiks 1987. aastal ja asus erialasele tööle Malta justiitsministeeriumis juristina aastateks 1987–1990. Seejärel töötas ta aastatel 1990–1994 vanemjuristina Malta välisministeeriumis.

Alates 1994. aastast töötas E. Buttigieg peamiselt õppejõuna: aastatel 1994–2001 oli ta Università ta' Maltas õppeülesande täitja ja aastatel 2001–2006 lektor ning alates 2007. aastast kaasprofessor. Tema juhtida anti 2009. aastal Jean Monnet’ nimeline Euroopa õiguse õppetool ja 2019. aastal promveeriti ta professoriks. Ta on ka konkurentsiõiguse külalisprofessor Queen Mary University of Londonis (Londoni Queen Mary ülikool, Ühendkuningriik), kus ta alates 2016. aastast õpetab konkurentsiõigust. E. Buttigieg on paljude liidu õiguse ja konkurentsiõiguse teemaliste publikatsioonide autor.

Aastatel 1994–2005 oli E. Buttigieg Copyright Boardi (autoriõiguse komisjon, Malta) liige ja tegutses aastatel 1994–2012 erasektoris õigusnõustajana liidu õiguse, konkurentsiõiguse, intellektuaalomandi õiguse ja tarbijakaitse õiguse valdkonnas. Samade valdkondade õigusnõustajana töötas ta aastatel 2000–2012 Malta majandusministeeriumis ja Malta Competition and Consumer Affairs Authority’s (Malta konkurentsi- ja tarbijakaitseamet). Lisaks oli ta aastatel 2001–2009 Malta Resources Authority (Malta ressursihaldusamet) liige.

E. Buttigieg nimetati Üldkohtu kohtunikuks 8. oktoobril 2012.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Maltese Association for European Lawʼ (Malta Euroopa õiguse ühing) asutaja ja asepresident
Viktor Kreuschitz
Viktor Kreuschitz
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Viktor Kreuschitz, kes sündis 1952. aastal Budapestis (Ungari), sai Universität Wienist (Viini ülikool, Austria) õigusteaduse diplomi 1980. aastal ja doktorikraadi õigusteaduses 1981. aastal.

Erialasele tööle asus V. Kreuschitz 1980. aastal teadusassistendina Universität Wieni Institut für Staats- und Verwaltungsrechti (Viini ülikooli riigi- ja haldusõiguse instituut) ning seejärel aastatel 1981–1997 oli ta ametnik Austria föderaalkantselei konstitutsiooniliste küsimuste teenistuses. Lisaks oli ta aastatel 1987–1997 Datenschutzkommissioni (andmekaitsekomisjon, Austria) liige.

Järgmiseks siirdus V. Kreuschitz tööle Euroopa Komisjoni õigusteenistusse õigusnõunikuks ning esindas seda institutsiooni aastatel 1997–2013 väga paljudes kohtuasjades liidu kohtutes ja Euroopa Vabakaubanduslepingu (EFTA) kohtus.

V. Kreuschitz nimetati Üldkohtu kohtunikuks 16. septembril 2013.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Österreichische Gesellschaft für Europarechti (Austria Euroopa õiguse selts) liige
  • European Law Institute’i (ELI) liige
Lauri Madise
Lauri Madise
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Lauri Madise, kes sündis 1974. aastal Tartus (Eesti), sai õigusteaduse diplomi 1995. aastal Université de Poitiers’st (Prantsusmaa) ja õigusteaduse diplomi 1998. aastal Tartu Ülikoolist.

Erialasele tööle asus L. Madise Eesti justiitsministeeriumis, töötades seal nõunikuna aastatel 1995–1999, misjärel oli ta aastateks 1999–2002 nimetatud Riigikogu põhiseaduskomisjoni sekretariaadi juhatajaks.

2002. aastal asus L. Madise Eesti kohtusüsteemis tööle Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikuna. 2005. aastal nimetati ta ka kohtunikueksami komisjoni liikmeks ning ta osales konstitutsiooniõiguse ja haldusõiguse seadusloomes.

L. Madise nimetati Üldkohtu kohtunikuks 23. oktoobril 2013.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Eesti Kohtunike Ühingu liige
Constantinos Iliopoulos
Constantinos Iliopoulos
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Constantinos Iliopoulos sündis 1948. aastal Ateenas (Kreeka). 1971. aastal sai ta Panepistimio Athinonist (Ateena ülikool, Kreeka) diplomi õigusteaduses ja 1974. aastal Oikonomiko Panepistimio Athinonist (Ateena majandusülikool, Kreeka) diplomi majandusteaduses. Doktoriõpingud läbis ta Universität Hamburgis (Hamburgi ülikool, Saksamaa), kus ta 1984. aastal kaitses väitekirja konkurentsiõiguse teemal.

1973. aastal võeti C. Iliopoulos Ateena advokatuuri liikmeks ja ta töötas advokaadina 2016. aastani. Aastatel 1992–2006 kuulus ta Elliniki Epitropi Antagonismousse (Kreeka konkurentsikomisjon). Aastatel 2002–2003 oli ta seoses Küprose Euroopa Liiduga liitumisega Küprose valitsuse õigusnõunik äriühinguõiguse ja intellektuaalomandi õiguse alal. Aastatel 2007–2009 oli ta õigusnõunik Kreeka majandusarengu ja energiaministeeriumis.

Samal ajal pühendus C. Iliopoulos ka õppejõutööle Universität Hamburgi õigusteaduskonnas, kus ta oli aastatel 1980–1984 assistent Euroopa õiguse õppetooli juures ja aastatel 1992–2006 Euroopa õiguse, Euroopa tarbijakaitseõiguse, Euroopa äriühinguõiguse ja Euroopa intellektuaalomandi õiguse lektor ning 2015. aastal külalisprofessor. Dimokriteio Panepistimio Thrakises (Traakia demokraatlik ülikool, Kreeka) oli ta aastatel 2007–2015 rahvusvahelise ja Euroopa majandusõiguse professor ning aastatel 2015–2016 professor rahvusvahelise õiguse ja Euroopa energiaõiguse magistriõppe programmi raames. Alates 2016. aastast on C. Iliopoulos auprofessor ning õpetab magistriprogrammi raames rahvusvahelist õigust ja Euroopa energiaõigust.

C. Iliopoulus on mitme publikatsiooni autor ning on pühendunud õigusalase uurimistöö korraldamisele Kreekas Elliniki Enosi Eyropaikou Dikaiou (Kreeka Euroopa õiguse ühing) kaudu, mille laekur ta oli aastatel 1987–2002 ja peasekretär aastatel 2002–2019 ning mille haldusnõukogu liige ta on 2019. aastast saadik. Ta oli 2012. aastal Elliniki Enosi Dikaiou Energeiase (Kreeka energiaõiguse ühing) asutajaliige ja kuni 2016. aastani peasekretär ning alates 2017. aastast president.

Olles Hamburgis läbitud doktoriõpingute tõttu seotud Saksa õiguskultuuriga, on C. Iliopoulus alates 1987. aastast Saksa-Kreeka juristide ühingu asepresident ja 1990. aastast Kreeka-Saksa juristide liidu (Ateena) peasekretär. Aastatel 2005–2011 oli ta ka Κentro Diethnous kai Eiropaikou Oikonomikou Dikaiou sti Thessaloniki (rahvusvahelise ja Euroopa majandusõiguse keskus, Thessaloníki, Kreeka) haldusnõukogu liige.

C. Iliopoulus nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • European Federation of Energy Law Associationsi asutajaliige ja aupresident
  • European University Cypruse õigusteaduskonna juures asuva Interdisciplinary Research Center for Energy teadusnõukogu liige
Virgilijus Valančius
Virgilijus Valančius
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Virgilijus Valančius sündis 1963. aastal Plungės (Leedu) ja sai 1986. aastal Vilniaus universitetasest (Vilniuse ülikool, Leedu) diplomi õigusteaduses ning 2000. aastal Mykolo Romerio universitetasest (Mykolas Romerise ülikool, Leedu) doktorikraadi õigusteaduses. Ta esitas 2008. aastal sellele ülikoolile oma teaduskraadi võrdsustamise taotluse, mis rahuldati samal aastal.

Erialasele tööle asus V. Valančius 1986. aastal prokurörina ning töötas sellel ametikohal kuni 1990. aastani. Seejärel siirdus ta tööle Leedu kohtusüsteemi, olles aastatel 1991–1994 kohtunik ja aastatel 1993–1994 ka Vilniaus miesto apylinkės teismase (Vilniuse ringkonnakohus, Leedu) asepresident. Aastateks 1995–2002 oli ta nimetatud Lietuvos apeliacinis teismase (Leedu apellatsioonikohus) kohtunikuks, olles ühtlasi selle kohtu tsiviilkolleegiumi eesistuja. Aastatel 2002–2013 oli ta Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) kohtunik ja aastatel 2002–2008 president.

Alates 1997. aastast tegutses V. Valančius ka lektorina Vilniaus universitetases. Samuti oli ta Mykolo Romerio universitetases lektor aastatel 1998–2000 ja kaasprofessor aastatel 2000–2008. Aastateks 2002–2006 nimetati ta tsiviilmenetluse õppetooli juhatajaks ja alates 2008. aastast professoriks.

V. Valančius oli aastatel 2006–2008 Euroopa Kohtunike Ühingu president ning aastatel 2006–2014 Rahvusvahelise Kohtunike Ühingu asepresident. Lisaks oli ta aastatel 2000–2014 Euroopa Kohtunike Konsultatiivnõukogu president ning Euroopa Liidu Riiginõukogude ja Kõrgeimate Halduskohtute Assotsiatsiooni (ACA-Europe) haldusnõukogu eesistuja aastatel 2010–2013. Aastatel 2008–2011 oli ta Euroopa Õigusakadeemia nõuandekomitee liige.

V. Valančius nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) kaks korda kuus ilmuva väljaande „Zeszyty Naukowe Sądownictwa Administracyjnego“ toimetuse nõuandekomitee liige
  • Association européenne des magistrats’ aupresident
Nina Półtorak
Nina Półtorak
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Nina Półtorak sündis 1971. aastal Poolas. Ta sai 1995. aastal Uniwersytet Jagiellońskist (Krakówi Jagellooni ülikool, Poola) diplomi õigusteaduses ning kaitses 2001. aastal selles ülikoolis doktoriväitekirja õigusteaduses. 2011. aastal omistati talle habiliteeritud doktorikraad õigusteaduses.

N. Półtorak võeti Poola advokatuuri liikmeks 2000. aastal ja aastatel 2000–2012 osutas ta õigusteenust mitmes advokaadibüroos, kasutades enda teadmisi Poola ja Euroopa õiguse alal, et esindada kliente kõige kõrgemates kohtuinstantsides. 2012. aastal siirdus ta tööle Poola kohtusüsteemi, Wojewódzki Sąd Administracyjny w Krakowiesse (vojevoodkonna halduskohus Krakówis), kohtuniku ametikohale. 2014. aastal lähetati ta Naczelny Sąd Administracyjnysse (Poola kõrgeim halduskohus). Aastateks 2013–2016 nimetati ta Naczelny Sąd Administracyjny Euroopa õiguse osakonna juhatajaks.

N. Półtorak on samuti pühendunud õppejõutööle: aastatel 1995–2003 oli ta õppeülesande täitja, misjärel sai temast aastateks 2003–2013 kaasprofessor Uniwersytet Jagielloński liidu õiguse õppetooli juures. Seal tegeles ta akadeemilise teadustööga, õpetas muu hulgas liidu konstitutsiooni- ja haldusõigust ning juhendas magistritööde ja doktoriväitekirjade koostamist. Lisaks juhtis ta aastatel 2006–2016 Uniwersytet Jagiellońskis liigu õiguse magistriõppe programme. Samuti keskendus ta õigusalasele teadustööle 1998. aastal Oxford Universitys (Oxfordi ülikool, Ühendkuningriik) kui Visiting Scholar ja 2005. aastal European University Instituteʼis (Euroopa Ülikool-Instituut, Firenze, Itaalia). Ta on arvukate Euroopa õigust käsitlevate publikatsioonide autor ning alates 2013. aastast Uniwersytet Jagiellońskis liidu õiguse õppetooli professor.

N. Półtorak nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Polskie Stowarzyszenie Prawa Europejskiego liige
  • Research Network on EU Administrative Law „ReNEUALi“ liige
  • Õigusalase perioodilise väljaande „Europejski Przegląd Sądowy“ toimetuse liige
  • Õigusalase perioodilise väljaande „Państwo i Prawo“ toimetuse liige
  • Õigusalase perioodilise väljaande „The Polish Review of International and European Law“ programminõukogu liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Poola peaministri auhind silmapaistva doktoriväitekirja eest (2002)
  • Õigusalase perioodilise väljaande „Państwo i Prawo“ üleriigilise konkursi tunnustus parima doktoriväitekirja eest (2002)
  • Fundacja Promocji Prawa Europejskiego auhind teose „Odpowiedzialność odszkodowawcza państwa w prawie Wspólnot Europejskich“ eest (2003)
  • Õigusajakirja „Dziennik Gazeta Prawna“ konkursi auhind parimale esindajale maksuvaidlustes (2009)
  • Uniwersytet Jagielloński kantsleri auhind väljapaistva akadeemilise töö eest (2011)
  • Poola teadus- ja haridusministeeriumi auhind (2012)
  • Õigusalase perioodilise väljaande „Państwo i Prawo“ üleriigilise konkursi auhind parima doktorikraadi habiliteerimisväitekirja eest (2013)
Fredrik Schalin
Fredrik Schalin
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Fredrik Schalin sündis 1964. aastal Stockholmis (Rootsi). Ta sai Stockholms universitetist (Stockholmi ülikool, Rootsi) 1991. aastal diplomi õigusteaduses ning Université de Paris I Panthéon-Sorbonne’ist (Pariisi I Panthéoni-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa) 1990. aastal diplomi õigusteaduses ja 1994. aastal süvendatud õpingute järel diplomi ühenduse ja liidu õiguses.

F. Schalini esimene erialane ametikoht oli Södertälje tingsrätt (Södertälje esimese astme kohus, Rootsi), kus ta aastatel 1991–1993 töötas nõunikuna, seejärel töötas ta aastatel 1994–1995 nõunikuna Svea hovrättis (Svea apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi). Aastatel 1995–1996 oli ta Gotlands tingsrätti (Gotlandi esimese astme kohus, Rootsi) ja Norrtälje tingsrätti (Norrtälje esimese astme kohus, Rootsi) kohtunik ning seejärel aastatel 1996–1997 Svea hovrätti kohtunik.

1997. aastal asus F. Schalin tööle Rootsi rahandusministeeriumi parlamendikomisjoni aseesimehena ning 1999. aastal nimetati ta Rootsi välisministeeriumi Euroopa asjade õigusnõunikuks.

1998. aastal asus F. Schalin Euroopa Kohtu teenistusse kohtunik Hans Ragnemalmi õigusnõunikuna ning aastatel 1999–2006 oli ta kohtunik Stig von Bahri õigusnõunik.

Pärast Rootsi naasmist töötas F. Schalin aastatel 2006–2008 juristina. 2008. aastal võeti ta Stockholmi advokatuuri liikmeks, misjärel ta töötas advokaadina. Kohtusüsteemi asus ta uuesti tööle 2009. aastal, mil temast sai Södertörns tingsrätti (Södertörni esimese astme kohus, Rootsi) kohtunik ja hiljem koja president; sellel ametikohal töötas ta kuni 2016. aastani.

F. Schalin on samuti tegutsenud õppejõuna, olles aastatel 2006–2008 Stockholms universiteti lektor; alates 2011. aastast on ta õppejõud Domstolsakademinis (Rootsi kohtunike akadeemia).

F. Schalin nimetati Üldkohtu kohtunikuks 8. juunil 2016.

Inga Reine
Inga Reine
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Inga Reine sündis 1975. aastal Riias (Läti). Ta sai 1996. aastal Latvijas Universitātēst (Läti ülikool, Riia) diplomi õigusteaduses ning 1998. aastal European Inter-University Centre for Human Rights and Democratisationist (EIUC) (Euroopa ülikoolidevahelise inimõiguste ja demokratiseerimise edendamise keskus, Veneetsia, Itaalia) magistriõpingute diplomi.

I. Reine esimene erialane töökoht oli Läti inimõiguste büroos, kus ta töötas aastatel 1995–1999 juristina. Seejärel siirdus ta Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) teenistusse, olles aastatel 1999–2002 Kosovo missiooni nõunik ja aastatel 2002–2003 Montenegro missiooni nõunik.

Aastatel 2003–2012 töötas I. Reine juristina Läti välisministeeriumis ning esindas Läti valitsust inimõiguste valdkonna rahvusvahelistes organisatsioonides. Selles ajavahemikus määrati ta samuti Euroopa Nõukogu inimõiguste juhtkomitee (CDDH) liikmeks.

2012. aastal nimetati I. Reine osakonnajuhatajaks Läti alalises esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis (Belgia) ja vastavaid ametiülesandeid täitis ta 2015. aastani. Selles esinduses oli ta aastatel 2012–2016 ka õigusnõunik.

I. Reine nimetati Üldkohtu kohtunikuks 8. juunil 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • OSCE lepitus- ja vahekohtu lepitaja
Tiitlid ja aunimetused
  • Teenetemärk „Atzinības krusts“ (IV järk) (2011)
René Barents
René Barents
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

René Barents, kes sündis 1951. aastal Rotterdamis (Madalmaad), sai 1973. aastal Erasmus Universiteitist (Erasmuse ülikool, Madalmaad) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi ja litsentsiaadi erikraadi majanduses. Akadeemilised õpingud lõpetas ta Universiteit Utrechtis (Utrechti ülikool, Madalmaad) doktorikraadiga pärast selles ülikoolis 1981. aastal väitekirja kaitsmist.

Erialasele tööle asus R. Barents kõigepealt Universiteit Utrechti Euroopa instituuti, kus ta töötas Euroopa õiguse ja majandusõiguse teadurina aastatel 1973–1974 ning seejärel lektorina aastatel 1974–1979. Samuti oli ta aastatel 1979–1981 lektor Universiteit Leidenis (Leideni ülikool, Madalmaad). Kui ta nimetati Universiteit Maastrichti (Maastrichti ülikool, Madalmaad) korraliseks professoriks, õpetas ta seal aastatel 1988–2003 Euroopa õigust ning alates 2003. aastast on ta selles ülikoolis Euroopa õiguse auprofessor. Liidu õiguse valdkonnas palju publikatsioone avaldanuna asus ta Euroopa Ühenduste Kohtusse tööle 1981. aastal, olles esmalt kohtujurist Pieter VerLoren van Themaati nõunik (aastatel 1981–1986) ja seejärel kohtujurist Jean Mischo nõunik (1986. aastal). Pärast seda töötas ta aastatel 1986–1987 Euroopa Kohtu personaliosakonnas, olles ametikohaga seonduvate rahaliste õiguste talituse juhataja.

Aastatel 1987–1991 töötas R. Barents Euroopa Ühenduste Komisjoni õigustalituses ning aastatel 1991–2000 oli ta uuesti Euroopa Kohtu teenistuses kohtunik Paul Joan George Kapteyni nõunikuna. Aastatel 2000–2009 oli ta teabeotsingu ja dokumentatsiooni direktoraadis talituse juhataja ning hiljem sai temast aastateks 2009–2011 selle direktor.

Ajavahemikus 1993–2011 oli R. Barents ka nõunikuks Gerechtshof 's-Hertogenboschis (Hertogenboschi apellatsioonikohus, Madalmaad).

R. Barents nimetati 6. oktoobril 2011 Avaliku Teenistuse Kohtu liikmeks ja ta oli sellel ametikohal kuni 31. augustini 2016.

R. Barents nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja on sellest saadik mainitud ametikohal.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Koninklijke Nederlandse Akademie van Wetenschappeni (Madalmaade Kuninglik Teaduste Akadeemia) liige
Paul Nihoul
Paul Nihoul
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Paul Nihoul sündis 1963. aastal Brüsselis (Belgia). Ta sai 1988. aastal Université catholique de Louvainist (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia) diplomi õigusteaduses ning 1989. aastal omistati talle Harvard University (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid) Master of lawsʼi kraad. Õigusteaduse doktoriõppe läbis ta Université catholique de Louvainis, kus ta 1998. aastal kaitses doktoriväitekirja. Samast ülikoolist sai ta 1984. aastal ka filoloogia- ja filosoofiadiplomi.

1990. aastal sai P. Nihoulist New Yorgi (Ameerika Ühendriigid) advokatuuri liige ning ta täitis advokaadi ametiülesandeid kui Attorney and Counselor at Law. Pärast Euroopasse naasmist asus ta aastateks 1991–1995 Euroopa Ühenduste Kohtu teenistusse, töötades kõigepealt kohtunik René Joliet’ ja hiljem kohtunik John Murray õigusnõunikuna.

P. Nihoul pühendus seejärel õppejõutööle, olles aastatel 1995–1999 Université catholique de Louvaini teadustöötaja, aastatel 1999–2010 Rijksuniversiteit Groningeni (Groningeni riigiülikool, Madalmaad) lektor ja hiljem professor ning alates 2001. aastast Université catholique de Louvaini professor. Viimati nimetatud ülikoolis juhtis ta aastatel 2001–2016 tarbijakaitseõiguse keskust. Aastateks 2004–2006 valiti ta selle ülikooli õppejõudkonna esimeheks ja aastateks 2012–2015 selle ülikooli õigusuuringute instituudi juhatajaks. Aastateks 1999–2009 nimetas Euroopa Teadusnõukogu P. Nihouli ad personam Jean Monnet’ õppetooli hoidjaks. Aastatel 2013–2016 oli ta Université Paris-Dauphine’i (Pariisi Dauphine’i ülikool, Prantsusmaa) külalisprofessor. Aastatel 2010–2011 oli ta American University (Ameerika ülikool, Washington DC, Ameerika Ühendriigid) Fulbrighti stipendiaat. Aastatel 2013–2016 oli ta Academic Society for Competition Lawʼ (akadeemiline konkurentsiõiguse ühing, ASCOLA) president.

P. Nihoul nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Academia Europeae liige
  • Academic Society for Competition Lawʼ (ASCOLA) juhtnõukogu liige
  • Õiguse valdkonna perioodiliste väljaannete „Journal of European Competition Law and Practice“, „Journal de droit européen“ ja „European Journal of Consumer Law“ peatoimetaja, pärast Üldkohtu kohtunikuks nimetamist nende väljaannete toimetuse liige
  • Õiguse valdkonna perioodiliste väljaannete „Les Cahiers du juriste“ ja „Market and Competition Law Review“ toimetuse liige
  • Kirjastuse Larcier kogumikväljaande „Europe“ direktor
Tiitlid ja aunimetused
  • Wallonie-Bruxelles Internationali (WBI) auhind „Prix d’excellence“ (2010–2011)
  • Communauté française Bruxelles’i auhind parima filoloogia valdkonna diplomitöö eest (1984)
Ulf Öberg
Ulf Öberg
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Ulf Öberg sündis 1966. aastal Stockholmis (Rootsi). Ta sai 1991. aastal Stockholms universitetist (Stockholmi ülikool, Rootsi) diplomi õigusteaduses. Ta jätkas õpinguid Université de Paris I Panthéon-Sorbonne’is (Pariisi I Panthéoni-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa), saades 1992. aastal diplomi ühisturu õiguse kraadiõpingutes. 1993. aastal sai ta Institut d’études politiques (IEP) de Paris’st (Pariisi riigiteaduste instituut) rahvusvaheliste suhete õppesuuna diplomi.

U. Öbergi esimeseks erialaseks töökohaks oli Rootsi riigikaitse uuringute amet, kus ta 1992. ja 1994. aastal oli teaduslik töötaja ning osales aastatel 1993–1994 Rootsi avalike teenistujate koolitusprogrammis.

Aastatel 1994–1995 oli U. Öberg Rootsi välisministeeriumis Euroopa asjade õigusnõunik. Seejärel siirdus ta aastateks 1995–2000 Euroopa Kohtusse, töötades kohtunik Hans Ragnemalmi nõunikuna.

Pärast Rootsi naasmist pühendus U. Öberg akadeemilisele tööle ja temast sai Stockholms universiteti teaduslik töötaja ning lektor. 2006. aastal asutas ta oma advokaadibüroo ja töötas Sveriges advokatsamfundi (Rootsi advokatuur) kuuluva advokaadina 2016. aastani.

U. Öberg nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Kutsesobivuseksamikomisjoni liige ning konstitutsiooniõiguse lektor Sveriges advokatsamfundi poolt advokaadi kutsenimetuse all tegutsemiseks ettevalmistava väljaõppe raames
  • Centre d’étude et de prospective stratégique’i (CEPS) (Pariis, Prantsusmaa) liige
  • Forum for EU/US Legal-Economic Affairsi (Boston, Ameerika Ühendriigid) Mentor Groupi liige
Krystyna Kowalik-Bańczyk
Krystyna Kowalik-Bańczyk
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Krystyna Kowalik-Bańczyk sündis 1976. aastal Gdańskis (Poola) ja sai 1999. aastal Uniwersytet Gdańskist (Gdański ülikool, Poola) diplomi õigusteaduses ning 2000. aastal süvendatud õppe diplomi Toulouse’i Université des sciences sociales’ist (sotsiaalteaduste ülikool, Toulouse, Prantsusmaa). Ta jätkas õpinguid Brügges Euroopa Kolledžis (Belgia) ja sai 2002. aastal Master of Lawsʼi kraadi Euroopa õiguses. 2004. aastal kaitses ta väitekirja Poola Teaduste Akadeemias ja talle omistati doktorikraad õigusteaduses.

Aastatel 2002–2010 töötas K. Kowalik-Bańczyk õppejõuna Poolas Uniwersytet Warszawski (Varssavi ülikool) Euroopa keskuses ning Wyższa Szkoła Prawa i Administracjis (õiguse ja riigiteaduste kõrgkool). Aastatel 2006–2014 tegeles ta ka teadustööga, olles Poola Teaduste Akadeemia õigusuuringute instituudis lektor (2006) ja kaasprofessor (2014). Aastatel 2010–2016 oli ta rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse lektor Politechnika Gdańskas (Gdański tehnikaülikool, Poola) ning külalisprofessor Université Panthéon-Assas’s (Pariisi II ülikool, Prantsusmaa), Université Sophia-Nice-Antipolises (Sophia-Niceʼi-Antipolise ülikool, Nice, Prantsusmaa) ja Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool).

K. Kowalik-Bańczyk on arvukate Euroopa õigust käsitlevate publikatsioonide autor ning mitme juriidilise väljaande toimetuse liige.

K. Kowalik-Bańczyk nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Juriidiliste perioodikaväljaannete „Europejski Przegląd Sądowy“, „Yearbook of Antitrust and Regulatory Studies“, „Media Laws“ ja „iKAR“ toimetuse või teadusliku nõukogu liige
  • „Balkan Yearbook of International and European Lawʼ“ toimetatud väljaande nõuandekomitee liige
  • Université du Luxembourgi Master in European Lawʼ õppeprogrammi (esimene aasta) juhtkomitee liige
  • Fédération Internationale pour le Droit Européeni (FIDE), Association Internationale du droit de la concurrenceʼi (ASCOLA) ja International Law Associationi (ILA) Poola osakonna liige
Colm Mac Eochaidh
Colm Mac Eochaidh
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Colm Mac Eochaidh sündis 1963. aastal Dublinis (Iirimaa). Ta sai 1984. aastal National University of Irelandi University College Dublinist (Iirimaa rahvusülikooli Dublini ülikooli kolledž) diplomi õigusteaduses.

Pärast seda, kui C. Mac Eochaidh oli 1987. aastal saanud Honorable Society of King’s Inns Dublinist Iirimaal advokaadina tegutsemise õiguse, asus ta aastateks 1988–1990 erialasele tööle Euroopa asjade juristina Law Society of England and Walesis (Inglismaa ja Walesi advokaatide kolleegium). Muu hulgas esindas ta aastatel 1990–1993 seda kolleegiumi ja Law Society of Scotlandi (Šotimaa advokaatide kolleegium) Euroopa ühenduste institutsioonides Brüsselis (Belgia).

Aastatel 1993–2009 töötas C. Mac Eochaidh Iirimaa advokatuuri kuuluva barristerʼina (advokaat). 2009. aastal sai temast Senior Counsel (vanemadvokaat).

C. Mac Eochaidh on pühendunud ka õppejõutööle: ta oli aastatel 1993–1999 Honorable Society of King’s Inns Dublinis konkurentsiõiguse lektor, misjärel sai temast Zhōngguó Zhèngfǎ Dàxué China-EU School of Lawʼ (Hiina riigiteaduste ja õiguse ülikooli Hiina-ELi õigusinstituut, Hiina) lektor.

2012. aastal nimetati C. Mac Eochaidh High Court of Irelandi (Iirimaa kõrgeim kohus) kohtunikuks ning ajavahemikus 2014–2017 oli ta sisserände- ja varjupaigavaidluste kolleegiumi president.

C. Mac Eochaidh nimetati Üldkohtu kohtunikuks 8. juunil 2017.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Irish Centre for European Law’ asepresident
  • Honourable Society of King’s Innsi Bencher
Ramona Frendo
Ramona Frendo
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Ramona Frendo, kes sündis 1971. aastal Maltal ja on pärit Żejtunist (Malta), sai Università ta' Maltast (Malta ülikool) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi 1993. aastal ning doktorikraadi 1995. aastal. Õpinguid jätkas ta University of Cambridge’is (Cambridge’i ülikool, Ühendkuningriik), saades 1996. aastal magistrikraadi kriminoloogias. Akadeemilised õpingud lõpetas ta 2018. aastal King’s College Londonist (Ühendkuningriik) saadud Euroopa õiguse kolmanda tsükli diplomiga.

R. Frendo töötas Malta advokatuuris advokaadina aastatel 1996–2019. Tänu teadmistele eri valdkondades oli ta aastatel 1997–1998 ka Malta sotsiaalkaitseministeeriumi õigusnõunik ning õigusekspert Valletta (Malta) kohtutes aastatel 1997–2019 ja mitmes kindlustusseltsis aastatel 2006–2019.

Aastatel 2006–2019 kuulus R. Frendo Malta riiklike vahekohtunike nimekirja ning oli aastatel 2009–2019 Malta tööhõivekomisjoni liige. Aastateks 2012–2013 nimetati ta Malta riikliku perekonnakomisjoni ja Malta üldise kohtureformi komisjoni liikmeks ning seejärel aastatel 2014–2016 Malta õigusreformi komisjoni liikmeks. Malta valitsus nimetas ta 2016. aastal Euroopa Liidu Nõukogu viisatöörühma erinõunikuks ning ta oli selle töörühma esinaine 2017. aasta esimese poolel, kui Malta oli nõukogu eesistujariik.

R. Frendo nimetati Üldkohtu liikmeks 20. märtsil 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Chamber of Advocates of Malta (Malta advokatuur) liige
  • Euroopa Õigusakadeemia (ERA) sõprade ühingu liige
Tuula Riitta Pynnä
Tuula Riitta Pynnä
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Tuula Riitta Pynnä sündis 1958. aastal Turus (Soome) ja sai magistrikraadi õigusteaduses Turun yliopistost (Turu ülikool) 1981. aastal ning Universität Trierist (Trieri ülikool, Saksamaa) 1993. aastal. Euroopa Avaliku Halduse Instituut koostöös Université Nancy 2 (Nancy 2. ülikool, Prantsusmaa) ja Aristotélio Panepistímio Thessaloníkisega (Thessaloníki Aristotelese ülikool, Kreeka) omistasid talle 1994. aastal magistrikraadi Euroopa õiguses.

1981. aastal asus T. R. Pynnä erialasele tööle Turu ülikooli lektorina ja töötas seal kuni 1982. aastani. Seejärel sai temast aastateks 1982–1983 Soomes ajutine kohtunik Porin raastuvanoikeuses (Pori esimese astme kohus, Soome). Kaheks aastaks nimetati ta Pori politseiasutuse elanikeregistri büroo juhatajaks, misjärel kutsuti ta uuesti täitma kohtuniku ülesandeid. 1984. aastal oli ta ühe aasta Ulvilan Kihlakunnanoikeuse (Ulvila esimese astme kohus, Soome) nõunik ja ajutine kohtunik. Aastatel 1985–1995 oli ta esmalt ajutine kohtunik ja seejärel kohtunik Tamperen raastuvanoikeuses (Tampere esimese astme linnakohus, Soome) ning Pirkanmaan käräjäoikeuses (Pirkanmaa esimese astme kohus, Soome).

Aastatel 1996–2005 töötas T. R. Pynnä Soome välisministeeriumi Euroopa Liidu kohtuvaidluste osakonna juhataja ja õigusnõunikuna ning esindas Soomet Euroopa Ühenduste Kohtu menetletud kohtuasjades. Euroopa Ühenduste Nõukogu kohtu töörühma Soome delegatsiooni juhina osales ta ka eesistujana Nice’i lepinguga ühenduse kohtusüsteemi reformimiseks moodustatud eesistujariigi sõprade rühmas.

T. R. Pynnä on kahel korral nimetatud kahe Soome kõrgeima kohtu liikmeks. 2005. aastal nimetati ta Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) ajutiseks kohtunikuks ja 2006. aastal kohtunikuks. Seejärel nimetati ta aastateks 2012–2019 Korkein oikeuse (Soome kõrgeim kohus) kohtunikuks. Lisaks oli ta aastatel 2015–2019 Helsingi (Soome) börsi Nasdaq OMX distsiplinaarkomitee liige ning aastatel 2011–2019 Suomen Asianajajaliitto (Soome advokatuur) eksamikomisjoni liige ja aastatel 2013–2019 eesistuja.

T. R. Pynnä nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Turun yliopisto õigusteaduskonna nõuandekomitee liige
  • Helsingis 2026. aastal toimuva Fédération Internationale pour le Droit Européeni (Euroopa õiguse rahvusvaheline föderatsioon; FIDE) kongressi nõuandekomitee liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Teenetemärk „30 aastat riigiteenistuses“ (2015)
  • Soome Valge Roosi ordu komandöririst (2019)
Laurent Truchot
Laurent Truchot
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Laurent Truchot sündis 1962. aastal Pariisis (Prantsusmaa) ja sai 1984. aastal diplomi Institut d’études politiques’ist (IEP) (riigiteaduste instituut, Pariis, Prantsusmaa). Seejärel õppis ta aastatel 1986–1988 École nationale de la magistrature’is (riiklik kohtunikuõppe instituut, Bordeaux, Prantsusmaa).

Erialasele tööle asus L. Truchot esmalt Tribunal de grande instance de Marseille’s (Marseille’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa), töötades aastatel 1988–1990 kohtunikuna. Seejärel siirdus ta aastateks 1990–1992 kohtunikuks Prantsusmaa justiitsministeeriumi  tsiviil- ja haldusvaidluste direktoraati. Aastatel 1992–1994 täitis ta Prantsusmaa majandus-, rahandus- ja tööstusministeeriumi konkurentsi-, tarbijakaitse ja pettuste tõkestamise direktoraadis algul büroo asejuhataja ning seejärel büroo juhataja ametikohustusi. Aastatel 1994–1995 töötas ta Prantsusmaa justiitsministeeriumis tehnilise nõunikuna, misjärel nimetati ta aastateks 1995–1996 Tribunal de grande instance de Nîmes’i (Nîmes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) kohtunikuks.

Aastatel 1996–2001 töötas L. Truchot Euroopa Kohtus kohtujurist Philippe Léger’ kabinetis õigusnõunikuna. Aastateks 2001–2007 siirdus ta tööle Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) õigusnõunikuks.

Aastatel 2007–2013 oli L. Truchot Üldkohtu kohtunik ja aastatel 2010–2013 ka koja president.

Prantsusmaale naasnuna nimetati L. Truchot 2013. aastal Cour de cassationi nõunikuks, kellena ta töötas 2019. aastani.

L. Truchot nimetati teist korda Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Johannes Christoph Laitenberger
Johannes Christoph Laitenberger
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Johannes Christoph Laitenberger, kes sündis 1964. aastal Hamburgis (Saksamaa), õppis õigusteadust Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis (Bonni ülikool, Saksamaa). 1990. aastal sooritas ta edukalt Saksamaa 1. riigieksami õigusteaduses.

Seejärel töötas J. C. Laitenberger 1991. aastal Bundestagi (Saksamaa parlament) kantseleis juristina.

Aastatel 1991–1994 oli ta jurist-praktikant Oberlandesgericht Kölnis (liidumaa kõrgeim üldkohus Kölnis, Saksamaa). 1994. aastal sooritas ta edukalt Saksamaa 2. riigieksami õigusteaduses.

Aastatel 1991–1995 oli ta osalise tööajaga Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonni lektor ja tegeles seal uurimistööga.

Samuti töötas ta 1995. aastal osalise tööajaga ühes advokaadibüroos.

Pärast Saksamaa advokaadieksami sooritamist tegutses ta 1996. aastal ühe ettevõtjate liidu õigusnõustajana, misjärel asus Euroopa Liidu institutsioonide teenistusse.

Aastatel 1996–1999 kuulus J. C. Laitenberger Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadi halduse ja protokollidirektoraadi nõunike hulka ning seejärel nimetati ta Euroopa Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi raportööriks.

Hiljem töötas J. C. Laitenberger komisjonis mitmel ametikohal, tehes koostööd komisjoni volinikega. Volinik Viviane Reding määras ta aastateks 1999–2003 oma kabineti liikmeks, mida ta aastatel 2003–2004 ka juhtis. Aastateks 2004–2005 siirdus ta komisjoni presidendi José Manuel Barroso kabineti liikmeks. Aastatel 2005–2009 töötas ta komisjoni pressiesindajana ja komisjoni pressitalituse juhatajana. Aastateks 2009–2014 siirdus ta uuesti tööle komisjoni presidendi juurde kabineti juhatajaks.

J. C. Laitenberger nimetati 2014. aastal komisjoni õigustalituse asepeadirektoriks ning aastatel 2015–2019 oli ta komisjoni konkurentsi peadirektoraadi peadirektor.

J. C. Laitenberger andis Üldkohtu kohtuniku ametivande 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Väljaande Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht toimetuse liige
  • Väljaande Revue Concurrences teadusnõukogu liige
  • Väljaande Neue Zeitschrift für Kartellrecht (NZK) toimetuse liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Grande-Oficial da Ordem do Infante D. Henrique (Prints Dom Henrique ordu suurohvitser, tiitli omistas Portugali Vabariigi President (2014))
Roberto Mastroianni
Roberto Mastroianni
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Roberto Mastroianni, kes sündis 1964. aastal Cosenzas (Itaalia), sai 1987. aastal Università degli Studi di Firenzest (Firenze ülikool, Itaalia) õigusteaduse diplomi ja 1990. aastal Penn State University Dickinson School of Law’st (Pennsylvania osariigi ülikooli Dickinsoni õigusinstituut, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. Doktoriõpingud õigusteaduses läbis ta Università di Bolognas (Bologna ülikool, Itaalia), kus ta kaitses doktoriväitekirja 1992. aastal. Järeldoktoriõpingute raames omandas ta aastatel 1992–1993 teadmisi Université de Genève’is (Genfi ülikool, Šveits) ning aastatel 1993–1994 Universiteit van Amsterdamis (Amsterdami ülikool, Madalmaad) ja New York Law Schoolis (New Yorgi õigusinstituut, Ameerika Ühendriigid).

R. Mastroianni asus 1992. aastal erialasele tööle Università degli Studi di Firenze rahvusvahelise õiguse teadurina, misjärel ta siirdus 1997. aastal tööle Euroopa Kohtusse, kus oli kuni 2000. aastani kohtujurist Giuseppe Tesauro ja hiljem kohtujurist Antonio Saggio nõunik.

Aastatel 2000–2019 töötas R. Mastroianni õppejõuna, olles Università degli Studi di Napoli Federico II (Napoli Federico II ülikool, Itaalia) liidu õiguse professor; selles ajavahemikus avaldas ta ka arvukalt teadustöid. Samuti oli ta aastatel 2011–2013 külalisprofessorina Université Paris II Panthéon-Assasi (Pariisi II ülikool Panthéon-Assas, Prantsusmaa) Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Liidu menetlusõiguse õppejõud. Lisaks õpetas ta aastatel 2013–2017 liidu õigust Libera Università Internazionale degli Studi Sociali Guido Carlis (Guido Carli rahvusvaheline ühiskonnateaduste vabaülikool, Itaalia). 2015. aastal nimetati ta University of Denveri Sturm College of Lawʼ (Denveri ülikooli Sturmi õiguskolledž, Ameerika Ühendriigid) võrdleva õiguse ja konkurentsiõiguse professoriks, kellena ta töötas kuni 2019. aastani.

Aastatel 1993–2019 oli R. Mastroianni Itaalia kõrgema astme kohtutes esindamise õigusega advokaat. Lisaks kuulus ta aastatel 2013–2015 Società Italiana di Diritto Internazionale (SIDI) (Itaalia rahvusvahelise õiguse ühing) ja aastatel 2018–2021 Associazione Italiana Studiosi di Diritto dell'Unione Europea (AISDUE) (Itaalia Euroopa Liidu õiguse uuringute ühing) juhtnõukogusse. Aastatel 2015–2018 oli ta Itaalia valitsuse Euroopa asjade osakonna õigusloome nõunik.

R. Mastroianni nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Associazione Italiana Studiosi di Diritto dell'Unione Europea (AISDUE) liige
  • Società Italiana di Diritto Internazionale (SIDI) liige
  • European Law Institute’i (ELI) liige
  • Õigusalaste perioodiliste väljaannete Il Diritto dell'Unione Europea, Rivista italiana di diritto pubblico comunitario, Studi dell’integrazione europea, Diritto, mercato e tecnologia, Federalismi, The Journal of Media Law ja Media Laws – Rivista di Diritto dei Media toimetuse või teadusnõukogu liige
  • Itaalia ülikoolide Euroopa Liidu õiguse professorikandidaatide hindamiskomisjoni liige (2019–2021)
José Martín y Pérez de Nanclares
José Martín y Pérez de Nanclares
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

José Martín y Pérez de Nanclares sündis 1965. aastal Vitoria-Gasteizis (Hispaania). Ta sai 1988. aastal Universidad de Salamancast (Salamanca ülikool, Hispaania) diplomi õigusteaduses. Aastatel 1988–1989 õppis ta Universität zu Kölnis (Kölni ülikool, Saksamaa) konstitutsiooniõigust ja sai 1991. aastal Universität Saarbrückenist (Saarbrückeni ülikool, Saksamaa) magistrikraadi Euroopa õiguses. 1994. aastal kaitses ta Universität Saarbrückenis ja Universidad de Salamancas doktoriväitekirja.

J. Martín y Pérez de Nanclares pühendus rahvusvahelise õiguse õpetamisele ja tema esimene erialane ametikoht oli Universidad de La Riojas (La Rioja ülikool, Hispaania), kus ta oli aastatel 1993–1996 lektor ja seejärel aastatel 1996–2001 professor. 1996. aastal määrati ta Universidad de La Rioja peasekretäriks ja seejärel sai temast aastateks 1996–2000 teadusprorektor ning aastateks 2004–2008 rahvusvaheliste suhete prorektor. Aastatel 2001–2009 oli ta rahvusvahelise avaliku õiguse õppetooli ning ühtlasi liidu õiguse Jean Monnet’ õppetooli hoidja. Universidad de Salamanca nimetas ta rahvusvahelise avaliku õiguse õppetooli hoidjaks aastateks 2009–2012 ja uuesti 2018. aastal.

Aastatel 2012–2018 töötas J. Martín y Pérez de Nanclares Hispaania välis- ja koostööministeeriumi rahvusvaheliste õigusküsimuste büroo direktori ametikohal. 2018. aastal töötas ta aasta Consejo de Estado (Hispaania riiginõukogu) esimehe büroo direktorina.

J. Martín y Pérez de Nanclares nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Alalise Vahekohtu (Den Haag, Madalmaad) liige
  • Max-Planck-Institut für ausländisches öffentliches Recht und Völkerrechti konsultatiivnõukogu liige
  • Rahvusvahelise Euroopa Õiguse Föderatsiooni (FIDE) Hispaania sektsiooni täitevnõukogu liige
  • Väljaande „Revista de Derecho comunitario europeo“ teadusnõukogu liige
  • Institut Barcelona d’estudis internacionalsi konsultatiivnõukogu liige
  • Perioodilise väljaande „Cuadernos Europeos de Deusto“ toimetuse liige
  • Väljaande „Anuario de la facultad de derecho de la Universidad Autónoma de Madrid“ konsultatiivnõukogu liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Universidad de Piura (Piura ülikool, Peruu) audoktor (2009)
  • Orden de la Cruz de San Raimundo de Peñafort (2016)
Ornella Porchia
Ornella Porchia
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Ornella Porchia sündis 1966. aastal Chivassos (Itaalia). Ta sai 1991. aastal Università degli Studi di Torinost (Torino ülikool, Itaalia) diplomi õigusteaduses ning 1996. aastal Università Commerciale Luigi Bocconist (Luigi Bocconi kaubandusülikool, Milano, Itaalia) õigusuuringute doktori kraadi.

1994. aastal asus O. Porchia erialasele tööle Torino advokatuuri kuuluva advokaadina, aastatel 1997–2002 oli ta Università degli Studi di Torino kaasprofessor. Aastatel 2002–2007 oli ta samas ülikoolis rahvusvahelise õiguse kaasprofessor ning 2007. aastal sai temast liidu õiguse korraline professor.

Aastatel 2010–2014 oli O. Porchia ametikoht Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) uuringute talituses. Aastatel 2014–2019 oli ta õigusnõunik Itaalia alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Ta on liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas avaldanud hulgaliselt publikatsioone.

O. Porchia nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Perioodiliste väljaannete „Il diritto dell’economia“ ja „Studi sull’integrazione europea“ teadusnõukogu liige
  • Euroopa Õigusinstituudi liige (projekti „Common Constitutional Traditions in Europe“ nõuandekomitee liige)
  • Associazione Italiana degli Studiosi di diritto dell’Unione europea (AISDUE) liige
  • Società italiana di diritto internazionale (SIDI) liige
  • Accademia delle Scienze di Torino korrespondentliige
Gerhard Hesse
Gerhard Hesse
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Gerhard Hesse sündis 1970. aastal Viinis (Austria). Ta sai 1993. aastal diplomi õigusteaduses Universität Wienist (Viini Ülikool, Austria), kus ta 2002. aastal kaitses ka doktoriväitekirja õigusteaduses.

G. Hesse alustas erialast tööd 1994. aastal referendina Austria liidukantsleriameti Euroopa asjade osakonnas. Seejärel siirdus ta aastateks 1995–2000 tööle liidukantsleriameti õigustalitusse, olles algul referent ja hiljem osakonna juhataja. Aastatel 2000–2002 oli ta Arbeiterkammeri (tööõiguse kolleegium, Austria) õigusnõunik, misjärel kutsuti ta aastateks 2002–2007 tagasi liidukantsleriametisse õigustalituse referendiks ja hiljem osakonna juhatajaks. Aastateks 2007–2010 nimetati ta Austria liidukantsleri büroo õigusnõunikuks ja aastatel 2010–2017 töötas ta liidukantsleriameti õigustalituse peadirektorina. Aastatel 2017–2019 oli ta Austria põhiseadus-, reformi- ja regulatsioonide vähendamise ning justiitsministeeriumi õigustalituse peadirektor.

2010. aastal nimetati G. Hesse ka Austria valitsuse moodustatud isikuandmete kaitse nõukogu liikmeks ning sellest tulenevaid ülesandeid täitis ta kuni 2019. aastani. Ühtlasi oli ta aastatel 2017–2019 Austria rahvusraamatukogu järelevalvenõukogu esimees. Austria avaliku halduse valdkonnas omandatud kogemuse põhjalt on ta avaldanud hulga õigusalaseid publikatsioone ja uurimusi.

G. Hesse nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Österreichische Juristenkommissioni liige
  • Österreichischer Juristentagi haldusnõukogu liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Silbernes Ehrenzeichen für Verdienste um die Republik Österreich (Austria Vabariigi hõbedane teenetemärk)
  • Großes Silbernes Ehrenzeichen mit Stern für Verdienste um die Republik Österreich (Austria Vabariigi suur hõbedane teenetemärk koos tähega)
Miguel Sampol Pucurull
Miguel Sampol Pucurull
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Miguel Sampol Pucurull sündis 1974. aastal Barcelonas (Hispaania) ja sai 1997. aastal Universidad Pontificia Comillas – ICADEst (Comillase paavstlik ülikool, Hispaania) diplomi õigusteaduses ja 1998. aastal diplomi ettevõtte juhtimises.

Erialasele tööle asus ta abogado del Estadoʼna: kõigepealt esindas ta aastatel 2002–2005 riiki Hispaania kohtutes, misjärel siirdus aastateks 2005–2006 tööle Hispaania kultuuriministeeriumi õigusteenistusse. Aastatel 2006–2007 töötas ta Hispaania välisministeeriumis, vastutades õigusteenistuses Euroopa Liidu Kohut puudutavate küsimuste eest.

Aastatel 2007–2014 oli M. Sampol Pucurull abogado del Estado-õigusnõunik Hispaania alalises esinduses Euroopa Liidu juures. 2014. aastal asus ta tööle Hispaania justiitsministeeriumi Abogacía General del Estado (riigi õigusteenistus) Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse peadirektori asetäitjana. Hispaania välis- ja koostööministeeriumis oli ta kuni 2019. aastani riigi õigusteenistuse abogado del Estado-Jefe, tegeledes Euroopa Liidu Kohtu menetluses olevate asjadega. Selles ajavahemikus oli ta samuti mitme riigile kuuluva ettevõtte haldusnõukogu liige ja tema kogemus õiguspraktikas leidis väljenduse arvukate õiguspublikatsioonide vormis.

M. Sampol Pucurull nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Asociación Española para el Estudio del Derecho Europeo liige
  • Asociación de Abogados del Estado liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Cruz Distinguida de Primera Clase de San Raimundo de Peñafort del Ministerio de Justicia (2016)
  • Encomienda de la Orden del Mérito Civil del Ministerio de Asuntos Exteriores y Cooperación (2019)
Mirela Stancu
Mirela Stancu
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Mirela Stancu, kes sündis 1974. aastal Călărașis (Rumeenia), sai Universitatea din Bucureștist (Bukaresti ülikool, Rumeenia) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi 1998. aastal ja doktorikraadi 2009. aastal.

Aastatel 1999–2002 töötas M. Stancu advokaadina, kuuludes Bukaresti (Rumeenia) advokatuuri. Seejärel sai temast menetlusõiguse õppejõud Universitatea din Bucureștis, kus ta oli aastatel 2002–2018 lektor ja alates 2018. aastast teadur; õppejõuna töötades avaldas ta rohkelt õigusalaseid publikatsioone.

Aastatel 2004–2009 oli M. Stancu Judecătoria Sectorului 3 Bucureşti (Bukaresti 3. piirkonna esimese astme kohus, Rumeenia) kohtunik ja pärast seda aastatel 2009–2019 Tribunalul București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) kohtunik. 2005. aastal nimetati ta Rumeenia välisministeeriumi juurde lähetatud kohtunikuks ja aastatel 2007–2018 oli ta Institutul Național al Magistraturii (riiklik kohtunikuõppe instituut, Rumeenia) õppejõud.

Aastatel 2011–2014 töötas ta Euroopa Kohtus kohtunik Camelia Toaderi kabinetis jurist-administraatorina.

Pärast 2015. aastal Rumeeniasse naasmist nimetati M. Stancu Consiliul Superior al Magistraturii (kõrgeim kohtunike nõukogu, Rumeenia) Euroopa asjade, rahvusvaheliste suhete ja tegevuskavade direktoriks ning sellel ametikohal töötas ta kuni 2018. aastani.

M. Stancu nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Petra Škvařilová-Pelzl
Petra Škvařilová-Pelzl
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Petra Škvařilová-Pelzl sündis 1975. aastal Prahas (Tšehhi Vabariik), õppis õigusteadust Tšehhi Vabariigis ja Saksamaal ning sai Univerzita Karlovast (Praha Karli ülikool, Tšehhi Vabariik) magistrikraadi (summa cum laude). Doktoriõpingud läbis ta Universität Hamburgis (Hamburgi ülikool, Saksamaa), kus ta 2004. aastal kaitses väitekirja (summa cum laude). 1995. aastal sai ta ka Státní jazyková školast (Praha riiklik keelekool, Tšehhi Vabariik) saksa keele suulise tõlke diplomi.

Olles asunud 1999. aastal erialasele tööle Universität Hamburgi kaubandus-, merendus- ja majandusõiguse õppetooli teaduslikuks kaastöötajaks, läbis P. Škvařilová-Pelzl edukalt Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) konkursi Tšehhi juristide Euroopa institutsioonidesse tööle värbamiseks. Selle tulemusel töötas ta Euroopa Liidu Kohtu bibliograafia, uurimise ja dokumenteerimise peadirektoraadis jurist-administraatorina aastatel 2004–2019. Aastatel 2010–2016 täitis ta neid ametiülesandeid peadirektori juurde lähetatud ametnikuna. Ajavahemikus 2017–2018 töötas ta Euroopa Kohtus kohtunik Maria Bergeri kabinetis õigusnõunikuna.

P. Škvařilová-Pelzl, kes on mitme eeskätt liidu õiguse ja võrdleva õiguse valdkonna publikatsiooni autor, tegutseb ka õppejõuna, olles 2009. aastast saadik Verwaltungsakademie des Bundes in Wieni (Viini avaliku halduse föderaalakadeemia, Austria) liidu õiguse lektor. Peale selle on P. Škvařilová-Pelzl osalenud paljudel seminaridel ja konverentsidel, sealhulgas Tšehhi-Saksa õigusbiennaali raames.

P. Škvařilová-Pelzl nimetati 26. septembril 2019 Üldkohtu kohtunikuks.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Societas Iuris Publici Europaei e.V. (SIPE) liige
  • Universität Hamburgi Kopernikuse stipendiumi ja Bundestagi (Saksamaa parlament) stipendiumi laureaat rahvusvahelises parlamentaarses praktikumis osalemise eest (Berliin, 2004), nende organite endiste stipendiaatide kogu liige
Iko Nõmm
Iko Nõmm
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Iko Nõmm sündis 1977. aastal Tallinnas. Ta sai Tartu Ülikoolist diplomi õigusteaduses 2001. aastal ning magistrikraadi õigusteaduses 2007. aastal. Tartu Ülikoolis läbis ta ka doktoriõpingud õigusteaduses, mille lõppedes kaitses 2013. aastal väitekirja.

I. Nõmme esimeseks erialaseks ametikohaks oli aastatel 2001–2002 töö Tallinna Ringkonnakohtu konsultandina, seejärel oli ta Harju Maakohtus kohtunikukandidaat ning aastatel 2002–2007 kohtunik. Aastatel 2007–2019 oli ta Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, aastatel 2015–2016 kohtunik-stažöör Riigikohtus ja aastatel 2017–2018 Euroopa Liidu Kohtusse lähetatud liikmesriigi kohtunik.

I. Nõmm on olnud tegev ka õppejõu ja koolitajana. Aastatel 2014–2019 oli ta õppejõud Tartu Ülikoolis ja aastatel 2015–2019 koolitaja Riigikohtu koolitusosakonnas. Peale selle tegutses ta aastatel 2015–2019 koolitajana Eesti Advokatuuris ning oli aastatel 2018–2019 Eesti kohtunikueksamikomisjoni liige. Aastatel 2015–2019 oli ta Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni liige.

I. Nõmm nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Eesti Kohtunike Ühingu liige
Gabriele Steinfatt
Gabriele Steinfatt
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Gabriele Steinfatt sündis 1977. aastal Bad Harzburgis (Saksamaa). Ta õppis õigusteadust Universität des Saarlandesis (Saarimaa ülikool) Saarbrückenis (Saksamaa) ning Strasbourgis (Prantsusmaa). Ta omandas 2000. aastal Université Robert Schumanist (Robert Schumani ülikool, Strasbourg, Prantsusmaa) magistrikraadi eraõiguses ja Euroopa õiguse tunnistuse. 2002. aastal sooritas ta Saarbrückenis õigusteaduse esimese riigieksami. Aastatel 2002–2003 läbis ta kraadiõppe Europa-Institut der Universität des Saarlandesis (Saarimaa ülikooli Euroopa õpingute instituut). 2005. aastal lõpetas ta ettevalmistava juristipraktika Saarbrückenis (Saksamaa), sooritades õigusteaduse teise riigieksami. Doktoriõpingud läbis ta Universität des Saarlandesis ja omandas 2012. aastal doktorikraadi õigusteaduses.

G. Steinfatt nimetati 2005. aastal Verwaltungsgericht der Freien Hansestadt Bremeni (Bremeni liidumaa halduskohus, Saksamaa) kohtunikuks, kellena ta töötas 2017. aastani, siirdudes seejärel aastateks 2017–2019 Oberverwaltungsgericht der Freien Hansestadt Bremenisse (Bremeni liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa). Selles ajavahemikus nimetati ta ka Dienstgerichtshof für Richteri (kohtunike distsiplinaarkohus) liikmeks ja Berufsgerichtshofs für Ingenieure (inseneride distsiplinaarkohus) asendusliikmeks.

G. Steinfatt on eeskätt Euroopa õigust käsitlevate arvukate publikatsioonide autor ning ka Universität des Saarlandesi ja Universität Bremeni (Bremeni ülikool, Saksamaa) lektor. Ta on osalenud noorte juristide koolitamisel nende ettevalmistava juristipraktika raames ja on õigusteaduse esimese riigieksami eksamineerija.

G. Steinfatt nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Vereinigung der Bremischen Verwaltungsrichterinnen und Verwaltungsrichteri liige
Rimvydas Norkus
Rimvydas Norkus
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Rimvydas Norkus sündis 1979. aastal Klaipėdas (Leedu). Ta sai 2001. aastal Vilniaus universitetasest (Vilniuse ülikool, Leedu) magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel läbis ta doktoriõpingud õigusteaduses Mykolo Romerio universitetases (Mykolas Romerise ülikool, Leedu), kaitstes väitekirja 2005. aastal.

R. Norkuse esimene erialane töökoht oli Lietuvos apeliacinis teismases (Leedu apellatsioonikohus), kus ta töötas aastatel 1999–2000 kohtuametnikuna. Aastatel 2000–2003 oli ta samas kohtu esimehe nõunik. Aastateks 2003–2009 nimetati ta Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) kohtupraktika osakonna direktoriks.

Aastatel 2009–2010 töötas R. Norkus Euroopa Parlamendis juristi-lingvistina. Seejärel pöördus ta tagasi Leetu, kus töötas aastatel 2010–2012 Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) õigusuuringute osakonna direktori ametikohal. Aastatel 2012–2013 oli ta ühe aasta Lietuvos Aukščiausiasis Teismase kohtunik, misjärel sai temast aastateks 2014–2019 selle kohtu esimees. Aastatel 2016–2018 oli ta Lietuvos Teisėjų taryba (Leedu kohtute nõukogu) esimees.

Aastatel 2007–2008 oli R. Norkus ühtlasi tegev õppejõuna, olles kaasprofessor Mykolo Romerio universitetases. Aastatel 2012–2019 oli ta selle ülikooli eraõiguse instituudi professor. Ka on ta arvukate õigusalaste publikatsioonide autor.

R. Norkus nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Euroopa Õigusakadeemia (ERA) nõuandekomitee liige (2020–2023)
  • Ajakirja „ERA Forum“ konsultatiivnõukogu liige
  • Ühingu „The Conference on European Restructuring and Insolvency Law“ liige
  • INSOL Europe Associationi liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Suurvürst Gediminase ordeni ohvitseririst silmapaistva panuse eest Leedu kohtusüsteemi täiustamisse ja õigusteaduse arendamisse (2018)
  • Mykolo Romerio universitetase õigusteaduskonna auliige (2019)
Tamara Perišin
Tamara Perišin
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Tamara Perišin sündis 1979. aastal Zagrebis (Horvaatia). Ta sai 2002. aastal Sveučilište u Zagrebust (Zagrebi ülikool, Horvaatia) diplomi cum laude õigusteaduses ning 2003. aastal University of Oxfordist (Oxfordi ülikool, Ühendkuningriik) Cheveningi stipendiaadina magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel sooritas ta doktoriõpingud Sveučilište u Zagrebus, kus kaitses 2007. aastal väitekirja. 2009. aastal sooritas T. Perišin edukalt Horvaatia advokaadieksami.

Teadurina on T. Perišin tegutsenud 2004. aastal T.M.C. Asser Instituutis (T. M. C. Asseri instituut, Madalmaad), aastatel 2005–2006 Fulbrighti stipendiaadina Georgetown Universitys (Georgetowni ülikool, Ameerika Ühendriigid) ja University of Michiganis (Michigani ülikool, Ameerika Ühendriigid) ning aastatel 2007–2008 järeldoktoriõpingute stipendiaadina Max-Planck-Institutis (Max Plancki instituut, Heidelberg, Saksamaa). Lisaks sellele läbis ta aastatel 2007–2008 koolitus- ja õppemetodoloogia kursuse Central European Universitys (Kesk-Euroopa Ülikool, Ungari). 2014. aastal kutsuti ta järeldoktoriõpinguteks Harvard University Harvard Law Schooli (Harvardi ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid).

2002. aastast saadik on T. Perišin olnud seotud Sveučilište u Zagrebuga, mille professor ja rahvusvahelise koostöö prodekaan ta oli aastatel 2009–2011. 2015. aastast alates oli ta selles ülikoolis Jean Monnet’ õppetooli hoidja ning alates 2018. aastast Jean Monnet’ tippkeskuse koordinaator. Ta juhendab eeskätt kursusi, mis käsitlevad Euroopa avalikku õigust, siseturuõigust, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õigust, Euroopa õiguse üleilmset mõju, konkurentsiõigust, Euroopa äriühinguõigust, Euroopa õiguse metodoloogiat ning õiguse üldpõhimõtteid Euroopa Liidu Kohtu praktikas.

Aastatel 2015–2016 oli T. Perišin külalisprofessor ning „John Harvey Gregory Lecturer on World Organization“ Harvard Universitys, kus juhendas Euroopa õiguse üleilmset mõju käsitlevat kursust.

T. Perišin on arvukate õiguspublikatsioonide autor, ta on olnud liidu õiguse teemalise Horvaatia perioodilise väljaande („Croatian Yearbook of European Law and Policy“) peatoimetaja ning praegu selle toimetuse liige.

Aastatel 2005–2011 kuulus T. Perišin Horvaatia Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimiste töörühma. 2011. aastal koolitas ta Državna škola za javnu upravus (Horvaatia riiklik avaliku halduse kõrgkool) ning Horvaatia välis- ja Euroopa asjade ministeeriumi diplomaatide akadeemias Euroopa õiguse alal ametnikke ja diplomaate. Aastatel 2012–2013 vastutas ta kohtunikkonnale mõeldud liidu õiguse koolituse eest Pravosudna akademijas (Horvaatia kohtunike akadeemia) ja Općinski sud u Zagrebus (Zagrebi esimese astme kohus, Horvaatia). 2015. aastal tegeles ta sama valdkonna õpetamisega Hrvatska odvjetnička komoras (Horvaatia advokatuur). Aastatel 2017–2019 oli ta Horvaatia teadus- ja haridusministeeriumi erinõunik. Lisaks on ta Horvaatia kohtutes pooleliolevate menetluste raames koostanud Horvaatia ministeeriumidele ja advokaatidele õiguslikke hinnanguid Euroopa õiguse õige kohaldamise kohta.

T. Perišin nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Väljaande „Croatian Yearbook of European Law and Policy“ toimetuse liige
  • Hrvatske udruge za studij Europske unije liige
  • Hrvatske udruge za europsko pravo (CROSEL) liige
  • Chevening Alumni Associationi liige
  • Oxford University Society (OUS) liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Jean Monnet Chair (2015)
David Petrlík
David Petrlík
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

David Petrlík sündis 1978. aastal Plzeňis (Tšehhi Vabariik) ja lõpetas 2002. aastal Západočeská univerzita v Plzni (Lääne-Böömimaa ülikool Plzeňis, Tšehhi Vabariik) magistrikraadiga õigusteaduses, olles ühtlasi õppinud aastatel 1999–2000 Universität Passaus (Passau ülikool, Saksamaa). 2003. aastal sai ta Université Paris I Panthéon-Sorbonne’ist (Pariisi I ülikool Panthéon-Sorbonne, Prantsusmaa) magistrikraadi õigusteaduses. Doktorikraadi õigusteaduses sai ta 2016. aastal Univerzita Karlovast (Praha Karli ülikool, Tšehhi Vabariik).

Erialasele tööle asus D. Petrlík Tšehhi Vabariigi välisministeeriumi 2004. aastal õigusnõunikuna. Pärast Tšehhi Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga asus ta Euroopa Kohtu teenistusse, kus töötas kohtunik Jiří Malenovský nõunikuna kuni 2015. aastani.

2015. aastal siirdus D. Petrlík Euroopa GNSSi Agentuuri (praegu Euroopa Liidu Kosmoseprogrammi Amet), kus ta töötas alguses õigusnõunikuna ning hiljem juriidilise ja avalike hangete osakonna asejuhatajana. Aastatel 2018–2021 oli ta selles osakonnas talituse juhataja.

Alates 2011. aastast tegutseb D. Petrlík samuti õppejõuna Univerzita Karlovas, kus ta on liidu õiguse ja intellektuaalomandi õiguse lektor. Neis valdkondades on ta avaldanud arvukalt teadustöid.

D. Petrlík nimetati Üldkohtu kohtunikuks 1. märtsil 2021.

Maja Brkan
Maja Brkan
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Maja Brkan sündis 1979. aastal Mariboris (Sloveenia). Ta sai 2003. aastal Univerza v Ljubljanist (Ljubljana ülikool, Sloveenia) diplomi õigusteaduses ning 2004. aastal New York Universityst (New Yorgi ülikool, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. 2004. aastal sai ta samuti European University Instituteʼi (Euroopa Ülikool-Instituut, Firenze, Itaalia) Euroopa õiguse akadeemia diplomi. Seejärel pühendus ta õigusteaduse kraadiõpingutele Univerza v Ljubljanis, mis päädisid Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitleva doktoriväitekirja kaitsmisega 2007. aastal.

M. Brkan asus omandatud erialal tööle 2004. aastal Euroopa Liidu Kohtus juristi-lingvistina. Pärast seda oli ta 2005. aastast alates kõigepealt praktikant kohtunik Aindrias Ó Caoimhi kabinetis ja seejärel aastatel 2005–2006 Višje sodišče v Ljubljanis (Ljubljana kõrgem kohus, Sloveenia).

2007. aastal pöördus M. Brkan tagasi Euroopa Liidu Kohtuse, kus töötas kohtujurist Verica Trstenjaki kabinetis esialgu juristi-assistendina aastatel 2007–2008 ja hiljem nõunikuna aastatel 2008–2011. Aastatel 2011–2013 oli ta nõunik kohtunik Marko Ilešiči kabinetis.

Seejärel pühendus M. Brkan õppejõutööle Universiteit Maastrichtis (Maastrichti ülikool, Madalmaad), kus ta aastatel 2013–2018 oli liidu õiguse dotsent ja aastatel 2018–2021 liidu õiguse kaasprofessor. Aastatel 2014–2017 õpetas ta liidu õigust Universiteit Hasseltis (Hasselti ülikool, Belgia). 2011. aastal oli ta külalislektor Univerza na Primorskemis (Primorska ülikool, Sloveenia) ning 2014. aastal Univerza v Ljubljanis ja Běijīng Shīfàn Dàxués (Pekingi normaalülikool, Hiina). Lisaks sellele tegi ta aastatel 2016–2018 teadustööd European University Instituteʼis, 2019. aastal University of California, Berkeleys (California ülikool Berkeleys, Ameerika Ühendriigid), 2019. aastal Universitat Autònoma de Barcelonas (Barcelona autonoomne ülikool, Hispaania) ja 2020. aastal Univerza v Ljubljanis.

2017. aastal nimetati M. Brkan Maastricht Centre for European Lawʼ (Universiteit Maastrichti Euroopa õiguse keskus) kaasdirektoriks, kellena ta töötas kolm aastat. Seejärel nimetati ta 2021. aastal European Centre on Privacy and Cybersecurity (eraelu kaitse ja küberturvalisuse keskus, Universiteit Maastricht) programmi „Advanced Master in Privacy, Cybersecurity and Data Management“ („Eraelu kaitse, küberturvalisuse ja andmehalduse õiguse magistriõpe edasijõudnutele“) koordinaatoriks. Aastatel 2018–2020 oli ta eelnimetatud ülikoolis eksamikomisjoni liige.

Aastatel 2013–2019 kuulus M. Brkan Euroopa Õigusinstituudi (ELI) nõukogusse. Aastatel 2015–2021 oli ta väljaande „European Data Protection Law Review“ kaastoimetaja ja alates 2021. aastast toimetuse liige. Alates 2020. aastast on ta ka teabeplatvormi „EU Law Live“ toimetuse liige.

M. Brkan on paljude Euroopa Liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor. Teda kutsutakse regulaarselt loenguid pidama Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse.

M. Brkan nimetati Üldkohtu kohtunikuks 6. juulil 2021.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Maastricht Centre for European Lawʼ Distinguished Fellow
  • Teabeplatvormi „EU Law Live“ toimetuse liige
  • Väljaande „European Data Protection Law Review“ toimetuse liige
  • Pravniško društvo v Mariboru liige
  • Maastricht Law and Tech Labi liige
  • Euroopa Õigusinstituudi liige
  • European Centre on Privacy and Cybersecurity liige
  • „Friends of the Hamburg Max Planck Institute for Comparative and International Private Lawʼ“ liige
  • Slovensko društvo za evropsko pravo liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Auhind „2007. aasta noor jurist“, Zveza društev pravnikov Slovenije (2007)
  • J. H. H. Weileri auhind parima uuringupõhise artikli eest liidu õiguse valdkonnas, Pravna fakulteta Univerze v Ljubljani (2003)
  • Tunnustus õigusõpingute väljapaistavate tulemustega sooritamise eest, Univerza v Ljubljani õigusteaduskond (2003)
Pēteris Zilgalvis
Pēteris Zilgalvis
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Pēteris Zilgalvis sündis 1964. aastal Inglewoodis (Ameerika Ühendriigid). Ta õppis University of California, Los Angeles – UCLAs (California ülikool, Los Angeles, Ameerika Ühendriigid), kust sai 1986. aastal diplomi riigiteadustes. Ta jätkas õpinguid University of Southern Californias (Lõuna-California ülikool, Ameerika Ühendriigid), saades 1990. aastal doktorikraadi õigusteaduses.

Samal aastal asus P. Zilgalvis erialasele tööle Latvijas Republikas Vides aizsardzības komiteja, Augstākā padome (Läti Ülemnõukogu keskkonnakaitse komitee) õigustalituse peanõunikuna ning täitis oma ametiülesandeid 1992. aastani. Seejärel siirdus ta tööle Läti välisministeeriumisse, kus ta vastutas suhtluse eest Euroopa Parlamendi, ÜRO, ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ning ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooniga (UNESCO). Ka on ta 1991. aastast saadik advokaat Californias (Ameerika Ühendriigid).

Alates 1993. aastast töötas P. Zilgalvis Balti regiooni keskkonnaspetsialisti ametikohal Maailmapangas ja 1996. aastal määrati ta Venemaa Föderatsiooni keskkonnahaldusprojekti raames keskkonnaõiguse peanõunikuks.

1997. aastal nimetati P. Zilgalvis Euroopa Nõukogu bioeetika talituse asejuhatajaks, kellena ta töötas 2005. aastani. Seejärel siirdus ta tööle Euroopa Komisjoni, kus temast sai juhtimise ja eetika üksuse juhataja ning 2010. aastal nakkushaiguste ja rahvatervise üksuse juhataja. Aastatel 2010–2016 töötas ta Euroopa Komisjonis tervise ja heaolu üksuse juhatajana. 2016. aastal nimetati ta digitaalse innovatsiooni ja plokiahela üksuse juhatajaks ning sellel ametikohal töötas ta 2021. aastani. Ta on õigusteaduslikes perioodilistes väljaannetes avaldanud publikatsioone eeskätt bioeetika, digitaaltehnoloogia, inimõiguste ja keskkonnaõiguse teemal.

P. Zilgalvis nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. septembril 2021.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Väljaande „Baltic Yearbook of International Law“ toimetuse liige
  • Maailma Majandusfoorumi Digital Currency Governance Consortiumi liige
  • Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) Blockchain Expert Policy Advisory Boardi liige
Krisztián Kecsmár
Krisztián Kecsmár
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Krisztián Kecsmár sündis 1975. aastal Budapestis (Ungari). Ta õppis õigusteadust Université Paris-Sudi (Pariisi XI ülikool, Prantsusmaa) Jean Monnet’ teaduskonnas, saades sealt 1998. aastal diplomi õigusteaduses, 1999. aastal magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja Euroopa õiguses ning 2000. aastal magistrikraadi ettevõtluses ja Euroopa Liidu õiguses.

K. Kecsmári esimene erialane töökoht oli aastatel 2001–2005 ühes Ungari advokaadibüroos.

2005. aastal asus K. Kecsmár Euroopa Komisjoni infoühiskonna ja meedia peadirektoraadis tööle juhtumite menetlemisega tegeleva ametnikuna. Aastatel 2009–2015, 2016 ja 2018–2021 täitis ta sama ametiülesannet konkurentsi peadirektoraadis.

Ajavahemikuks 2015. aasta maist kuni 2016. aasta aprillini lähetas Euroopa Komisjon K. Kecsmári Ungari välisministeeriumisse, kus ta töötas ministeeriumi Euroopa asjade büroos.

Aastateks 2016–2018 oli K. Kecsmár nimetatud Ungari justiitsministeeriumi riigisekretäriks rahvusvahelise ja Euroopa õiguse alase koostöö alal.

K. Kecsmár nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. oktoobril 2021.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Õigusalase perioodilise väljaande „Európai Tükör“ peatoimetaja
Tiitlid ja aunimetused
  • Vladár Gábori auhind (2018)
Ion Gâlea
Ion Gâlea
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Ion Gâlea sündis 1978. aastal Iaşis (Rumeenia). Ta sai 2000. aastal Universitatea din Bucureștist (Bukaresti ülikool, Rumeenia) litsentsiaadikraadi õigusteaduses ning Collège juridique franco-roumain d’études européennes’i (Prantsuse-Rumeenia Euroopa õpingute õiguskolledž, Bukarest, Rumeenia) poolt koostöös Universitatea din Bucureștiga korraldatud programmi raames Université Paris 1 Panthéon-Sorbonne’ist (Pariisi 1. Panthéoni-Sorbonneʼi ülikool, Prantsusmaa) magistrikraadi Euroopa õiguses. 2002. aastal sai ta Școala Națională de Studii Politice și Administrativest (riiklik riigiteaduste- ja haldusõpingute kool, Rumeenia) rahvusvaheliste suhete magistri diplomi. Ta jätkas õpinguid Karl-Franzens-Universität Grazis (Karli-Franzi Grazi ülikool, Austria), saades 2006. aastal magistrikraadi Euroopa õpingute alal. Rumeeniasse tagasi pöördudes alustas ta Universitatea din Bucureștis õpinguid doktorikraadi omandamiseks õigusteaduses ja kaitses 2008. aastal väitekirja.

I. Gâlea esimene erialane ametikoht oli Rumeenia välisministeeriumis, kus temast sai aastateks 2000–2002 diplomaatiline atašee rahvusvahelise õiguse ja välislepingute direktoraadis. Seejärel oli ta aastatel 2002–2007 ühenduse õiguse talituse juhataja. Aastatel 2007–2009 osutas ta notarina avalikku teenust.

Kui I. Gâlea välisministeeriumisse tagasi pöördus, nimetati ta eksperdiks liidu õiguse direktoraati ja temast sai aastateks 2009–2010 selle direktoraadi juht. Seejärel määrati ta aastateks 2010–2016 peadirektoriks õigusküsimuste alal.

Aastatel 2016–2020 oli I. Gâlea Rumeenia suursaadik Bulgaarias ning seejärel sai temast 2021. aastal välisministeeriumis Euroopa riikidega kahepoolsete suhete ja piirkondliku koostöö osakonna peadirektor.

I. Gâlea on samuti olnud tegev õigusteaduse õppejõuna Universitatea din Bucureștis: aastatel 2002–2012 töötas ta assistendina, aastatel 2012–2016 lektorina ja aastatel 2016–2021 teadurina. 2021. aastal nimetati ta selle ülikooli professoriks.

Külalisprofessorina õpetas ta 2010. aastal Hayastani divanagitakan dprotsis (Armeenia diplomaatide akadeemia), aastatel 2009–2015 Institutul Diplomatic Românis (Rumeenia diplomaatide instituut) ning 2015. aastal Universidade da Coruñas (A Coruña ülikool, Hispaania).

Ta on arvukate õigusteemaliste publikatsioonide autor.

I. Gâlea nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. oktoobril 2021.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Väljaande „Revista română de drept internațional“ toimetuse liige
  • Rahvusvahelise Õiguse Assotsiatsiooni Rumeenia osakonna liige
  • Societatea Română de Drept Europeani liige
  • Réseau francophone de droit internationali liige
  • Universitatea din București rahvusvahelise ja piiriülese õiguse uuringute keskuse asedirektor
Tiitlid ja aunimetused
  • Diplomaatiliste teenete medali I järk (Rumeenia, 2007)
  • Riiklik orden „Pentru Merit“ (Rumeenia, 2009)
  • Riiklik orden „Serviciul Credincios” (Rumeenia, 2013)
  • Ordeni „Madarski Konnik“ I klass (Bulgaaria, 2021)
Ioannis Dimitrakopoulos
Ioannis Dimitrakopoulos
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Ioannis Dimitrakopoulos sündis 1971. aastal Ateenas (Kreeka) ning sai 1992. aastal Ethniko kai Kapodistriako Panepistimio Athinonist (Ateena riiklik ülikool, Kreeka) õigusteaduse diplomi ja oma õpingud viis ta lõpule Université Paris II Panthéon-Assas’s (Prantsusmaa), kust ta sai 1994. aastal magistrikraadi õigusteaduses.

I. Dimitrakopoulos võeti 1995. aastal Ateena advokatuuri liikmeks ja ta tegutses advokaadina kuni 1997. aastani.

I. Dimitrakopoulos asus 1998. aastal Symvoulio tis Epikrateiasesse (riiginõukogu, Kreeka) tööle audiitorina ja oli seal aastatel 2005–2022 ametis nõunik-kohtunikuna. Paralleelselt selle ametikohaga oli ta aastatel 2009–2010 Symvoulio tis Epikrateiase plaani- ja korralduskomitee liige. 2005. aastal läks ta kolmeks aastaks tööle Euroopa Ombudsmani büroosse (Strasbourg, Prantsusmaa) ja täitis seal peaõigusnõunikuna ning pöördus 2008. aastal Symvoulio tis Epikrateiasesse tagasi.

I. Dimitrakopoulos täitis aastatel 2010–2020 ka Euroopa Kemikaaliameti (Helsinki, Soome) apellatsioonikoja asepresidendi ülesandeid.

Aastatel 2014–2015 oli ta nimetatud Anotato Eidiko Dikastirio (Kreeka kõrgeim erikohus) ja Eidiko Dikastirio tou arthrou 88 par. 2 tou Syntagmatos (Kreeka põhiseaduse artikli 88 lõike 2 alusel asutatud erikohus) lisakohtunikuks. Lisaks täitis ta aastatel 2014–2016 Symvoulio tis Epikrateiase kohtunike ühingu asepresidendi ülesandeid.

I. Dimitrakopoulos on ka tegelenud teadus- ja õppetööga: aastatel 2003–2004 oli ta University of California, Berkeley (California ülikool Berkeleys, Ameerika Ühendriigid) Senior Visiting Fellow ning õpetas seal Euroopa keskkonnaõigust ja võrdlevat õigusteadust. Alates 2010. aastast on ta ka Ethniki Scholi Dikastikon Leitourgoni (riiklik kohtunikuõppe instituut, Kreeka) professor. Ta on arvukate Euroopa õigust ja põhiõigusi käsitlevate publikatsioonide autor.

I. Dimitrakopoulos nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. jaanuaril 2022.

Damjan Kukovec
Damjan Kukovec
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Damjan Kukovec sündis 1977. aastal Ljubljanas (Sloveenia) ning sai 2001. aastal Univerza v Ljubljani(Ljubljana ülikool, Sloveenia) õigusteaduskonnast õigusteaduse litsentsiaadi kraadi ja 2002. aastal Harvard Law Schoolist (Harvardi ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel läbis ta viimati nimetatud ülikoolis doktoriõppe ja kaitses oma väitekirja 2015. aastal.

2002. aastal asus ta erialasele tööle stažöörina Višje sodišče v Ljubljanis(Ljubljana apellatsioonikohus, Sloveenia) ja töötas sellel ametikohal kuni 2004. aastani. 2004. aastal asus ta tööle Sierra Leone erikohtus (Freetown, Sierra Leone) ja Ustavno sodiščes (Sloveenia konstitutsioonikohus).

D. Kukovec asus 2005. aastal Euroopa Liidu Kohtu teenistusse juristina ning seejärel siirdus Euroopa Komisjoni õigustalitusse, kus töötas aastatel 2006–2018. Lisaks sai ta 2006. aastal Sloveenia advokatuuri liikmeks.

Paralleelselt pühendas D. Kukovec ennast akadeemilisele karjäärile, eelkõige Euroopa õiguse valdkonnas. Aastatel 2011–2013 õpetas ta Harvard Law Schoolis ja selle Institute for Global Law and Policy’s (üldise õiguse ja poliitika instituut) üldist õigust. Pärast seda oli ta õppejõud mitmes õigusteadust õpetavas ülikoolis üle maailma, sealhulgas FGV Direito Rio, Rio de Janeiro (Rio de Janeiro ülikooli õigusteaduskond, Brasiilia) 2014. aastal, University of Kent’s Brussels School of International Studies (Kenti ülikooli Brussels School of International Studies, Belgia) 2016. aastal, Institut universitaire européen de Florence (EUI, Itaalia) 2016. ja 2017. aastal ning Univerza v Ljubljani aastatel 2018–2020. Alates 2018. aastast oli D. Kukovec ka Londonis Middlesex Universitys (Middlesexi ülikool, Ühendkuningriik) õigusteaduse õppejõud ja doktoriõppe programmi asedirektor.

D. Kukovec on arvukate Euroopa Liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor. Teda kutsutakse regulaarselt loenguid pidama ülikoolidesse üle kogu maailma.

D. Kukovec nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. jaanuaril 2022.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Rühma RECONNECT liige
  • British International Studies Associationi liige
  • Society of Legal Scholarsi liige
  • Slovensko sodniško društvo liige
  • Pravniško društvo Ljubljana liige
  • European Society of International Law liige
  • Klub alumnov Pravne fakultete Univerze v Ljubljani liige
  • Slovensko društvo za evropsko pravo liige
  • European Union Studies Association liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Sloveenia Vabariigi valitsuse auhind parima liidu õigust käsitleva väitekirja eest (2001)
  • Univerza v Ljubljani antud kuldmedal edukate ülikooliõpingute eest (2001)
  • Harvard Law Schooli antud Landon Gammoni auhind (2001)
  • Rotary Club Ljubljana auhind (2008)
  • Harvard Law Schooli antud akadeemilised auhinnad (2009–2012)
  • Senior Fellow of the Higher Education Academy (Ühendkuningriik) (2020)
Suzanne Kingston
Suzanne Kingston
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Suzanne Kingston sündis 1977. aastal Dublinis (Iirimaa) ning sai 1998. aastal University of Oxfordist (Oxfordi ülikool, Ühendkuningriik) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi ja 2000. aastal Universiteit Leidenist (Leideni ülikool, Madalmaad) magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel läbis ta viimati nimetatud ülikoolis õigusteaduse doktoriõppe ja kaitses oma väitekirja 2009. aastal.

S. Kingston sai 1998. aastal õiguse tegutseda barristerina Honourable Society of Gray’s Inn, Londoni (Ühendkuningriik) juures. 2002. aastal asus ta advokaadina tööle ühe rahvusvahelise advokaadibüroo Brüsseli kontoris ja tegutses seal kuni 2004. aastani.

Seejärel asus S. Kingston Euroopa Liidu Kohtu teenistusse kohtujurist Leendert Geelhoedi õigusnõunikuna ja töötas sellel ametikohal aastatel 2004–2006.

S. Kingston sai 2007. aastal õiguse tegutseda barristerina Honourable Society of King’s Inns, Dublini (Iirimaa) juures. Ta tegutses alates 2007. aastast Iirimaa advokatuuri kuuluva advokaadina kui barrister ja seejärel kui senior counsel.

Lisaks õpetas S. Kingston University College Dublinis (Dublini ülikooli kolledž, Iirimaa) õigusteadust aastatel 2007–2015 õppejõuna ja seejärel alates 2015. aastast professorina. Akadeemilise karjääri raames õpetas ta ka teistes ülikoolides, nimelt Columbia Universitys (Columbia ülikool, Ameerika Ühendriigid), Cambridge Universitys (Cambridge’i ülikool, Ühendkuningriik), Universiteit Leidenis, ning Osgoode Hall Law School of York University in Torontos (Yorki ülikooli Osgoode Hall Law School Torontos, Kanada). Ta on arvukate Euroopa õigust käsitlevate publikatsioonide autor.

S. Kingston nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. jaanuaril 2022.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Irish Centre for European Law’ asepresident
  • Ajakirja Irish Jurist toimetuse liige
Tiitlid ja aunimetused
  • Euroopa teadusnõukogu auhinna laureaat (2015)
  • Iiri teadusnõukogu antava Euroopa uuringute edendajate auhinna laureaat (2017)
Tihamér Tóth
Tihamér Tóth
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Tihamér Tóth, kes on sündinud 1971. aastal Zalaegerszegis (Ungari), õppis õigusteadust Szegedi Tudományegyetemis (Szegedi Ülikool, Ungari), mille diplomi õigusteaduses omandas ta 1994. aastal. Samas ülikoolis sooritas ta doktoriõpingud ja kaitses 2001. aastal doktoriväitekirja õigusteaduses.

Erialsele tööle asus ta 1994. aastal juristina Euroopa-asjade büroos, mis algul kuulus rahvusvaheliste majandussuhete ministeeriumi, seejärel tööstus- ja ettevõtlusministeeriumi ja lõpuks välisministeeriumi haldusalasse.

Ajavahemikus 1997–2001 töötas ta Ungari konkurentsiameti rahvusvahelises büroos menetleva ametnikuna. Aastatel 2001–2003 oli ta Ungari konkurentsikomitee liige ja seejärel aastatel 2003–2009 selle komitee president. Selles ajavahemikus täitis ta ka Ungari konkurentsiameti asepresidendi ülesandeid.

Ajavahemikus 2009–2022 töötas ta Ungaris advokaadina eeskätt konkurentsiõiguse valdkonnas.

Alates 1999. aastast tegutses T. Tóth samuti õppejõuna Pázmány Péter Katolikus Egyetemis (Péter Pázmány Katoliiklik Ülikool, Ungari). Aastatel 1999–2010 oli ta seal lektor ning hiljem, aastatel 2010–2013 uuringute ja rahvusvaheliste suhete prodekaan, aastatel 2013–2014 üliõpilaskonna prodekaan ja alates 2015. aastast rahvusvaheliste suhete prodekaan. 2018. aastal sai T. Tóthist selle ülikooli professor. Aastatel 2019–2022 oli ta Jean Monnet’ nimelise konkurntsiõiguse õppetooli hoidja.

Ta on paljude konkurentsiõiguse alaste teoste ja publikatsioonide autor.

T. Tóth nimetati Üldkohtu kohtunikuks 6. juulil 2022.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Väljaande Versenytükör (Ungari konkurentsiameti ametlik väljaanne) toimetuskolleegiumi liige
  • Ligue internationale du droit de la concurrence’i (LIDC) ja selle teadusnõukogu liige
  • Magyar Versenyjogi Egyesület’i juhtnõukogu liige
  • Loyola School of Law’ (Chicago, Ameerika Ühendriigid) juures asuva Institute for Consumer Antitrust Studies’i rahvusvahelise nõuandekogu liige
  • American Chamber of Commerce in Hungary regulatiivnõukogu liige
  • Önszabályozó Reklám Testület’i otsustuskomitee nõunik
Tiitlid ja aunimetused
  • Teenetemärk A Magyar Érdemrend Lovagkeresztje (polgári tagozat) (2017)
Beatrix Ricziová
Beatrix Ricziová
kohtunik
Elulugu ja teenistuskäik

Beatrix Ricziová, kes on sündinud 1981. aastal Bratislavas (Slovakkia), sai 2005. aastal Univerzita Komenského v Bratislave (Comeniuse ülikool Bratislavas, Slovakkia) magistrikraadi õigusteaduses, misjärel omandas ta 2012. aastal doktorikraadi õigusteaduses.

Tema esimene erialane ametikoht aastatel 2002–2004 oli Slovakkias asuvas advokaadibüroos, kus ta töötas juristina. 2003. aastast alates tegeles ta mitme aasta jooksul suulise tõlgi ja tõlkijana Stupava (Slovakkia) kohaliku omavalitsuse organiseeritud üritustel.

Aastatel 2005–2006 töötas B. Ricziová Slovakkia riigikantselei juures asuva õiguse ühtlustamise instituudi juristina ning seejärel aastatel 2007–2008 oli ta Slovakkia justiitsministeeriumi koosseisu kuuluva Slovakkia Euroopa Liidu Kohtus esindaja büroo jurist. Aastatel 2009–2022 oli ta Slovakkia esindaja liidu kohtutes.

B. Ricziová oli ajavahemikus 2007–2010 Slovakkia valitsuse seadusandliku nõukogu tsiviil- ja äriõiguse alalise komitee liige ning ajavahemikus 2012–2015 Slovakkia tsiviilkohtumenetlusõiguse kodifitseerimiskomitee liige.

B. Ricziová nimetati Üldkohtu kohtunikuks 6. juulil 2022.

Emmanuel Coulon
Emmanuel Coulon
kohtusekretär
Elulugu ja teenistuskäik

Emmanuel Coulon sündis 1968. aastal Versailles’s (Prantsusmaa), õppis õigusteadust Université Panthéon-Assas’s (Pariisi II ülikool, Prantsusmaa) ja ärijuhtimist Université Paris Dauphine’is (Pariisi Dauphine’i ülikool, Prantsusmaa) ning lõpetas õpingud magistrikraadiga õigusteaduses 1990. aastal ja ärijuhtimises 1991. aastal. Seejärel astus ta Brügge Euroopa Kolledžisse (Belgia), kus omandas 1992. aastal Master of Lawsʼi kraadi (LLM) Euroopa õiguses.

E. Coulon sooritas 1993. aastal edukalt Pariisi advokaadiõppe piirkondliku keskuse sisseastumiseksami. Ta sai 1995. aastal Brüsseli advokatuuri (Belgia) kutsetunnistuse ja töötas sellesse advokatuuri kuuludes advokaadina rahvusvahelise tähtsusega advokaadibüroos. 1998. aastal läbis ta edukalt Euroopa Ühenduste Komisjoni korraldatud avaliku konkursi.

Üldkohtu president Antonio Saggio kutsus ta 1996. aastal tööle konkurentsiküsimuste töörühma nõunikuks. 1998. aastal siirdus ta president Bo Vesterdorfi kabinetti, kus töötas nõunikuna 2002. aasta lõpuni. 2003. aastal nimetati ta Üldkohtus vastloodud ametikohale presidendi kabineti juhatajaks.

6. oktoobril 2005 nimetati E. Coulon Üldkohtu kohtusekretäriks. Sellesse ametisse nimetati ta tagasi 2011. ja 2017. aastal ning oma kolmandal ametiajal täidab ta kohaldatavatest õigusaktidest tulenevaid ülesandeid.

Ta on arvukate liidu õigust, eeskätt menetlusõigust ning õigusemõistmist käsitlevate publikatsioonide autor.

Kuulumine õigus-, kultuuri-, kunsti-, sotsiaal-, spordi- või heategevusvaldkonna sihtasutustesse, organisatsioonidesse või asutustesse
  • Perioodilise väljaande „Cahiers de droit européen“ toimetuse liige