Euroopa Kohtu kohtustatistika

Vt üksikasjalikku statistikat Euroopa Kohtu kohta PDF 

Lühiülevaade möödunud aasta peamistest statistilistest suundumustest

Marc‑André Gaudissart, Euroopa Kohtu asekohtusekretär

 

Käesoleva, varem Euroopa Liidu Kohtu aastaaruande kohtutegevust käsitlevasse põhiteksti kuulunud artikli eesmärk on anda lühike ülevaade peamistest suundumustest, mida möödunud aasta kohtustatistikast võib välja lugeda. Selles käsitletakse Euroopa Kohtusse 2022. aastal esitatud kohtuasjade eset, päritolu ja liiki ning tuuakse välja mõningad olulised aspektid kohtu poolt lõpetatud kohtuasjade andmete kohta.

Kui viimati mainitut silmas pidades on möödunud aasta lõpptulemus pigem positiivne – lõpetatud kohtuasjade arv ületas sissetulnud kohtuasjade arvu, mis eelneva aastaga võrreldes veidi vähenes –, siis samas torkab silma, et pikenes keskmine menetlusaeg eelotsuseasjades, mis tõstatavad üha keerulisemaid ja vahetevahel väga tundlikke küsimusi. Just sellesse konteksti tuleb panna Euroopa Kohtu 30. novembril 2022 esitatud seadusandlustaotlus, millega soovitakse laiendada apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise mehhanismi esemelist kohaldamisala ja anda Euroopa Kohtu eelotsusepädevus osaliselt üle Üldkohtule, et viimasel oleks võimalik lahendada ELTL artikli 267 alusel liikmesriigi kohtute esitatud küsimusi teatavates põhikirjas sätestatud valdkondades.

Sissetulnud kohtuasjad

Nagu mainitud, oli 2022. aastal Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjade arv (806 kohtuasja) veidi väiksem kui aasta varem, mil kohtukantselei registreeris 838 uut kohtuasja. See langus puudutab nii eelotsusetaotlusi kui ka Üldkohtu lahendite peale esitatud apellatsioonkaebusi, kuid ei ole väga ulatuslik ega iseäranis mõjuta oluliselt vaidluste jaotust vastavalt kohtuasja liigile, sest üksnes eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad endiselt üle 90% kõigist Euroopa Kohtusse esitatud kohtuasjadest (546 uue eelotsusetaotluse ja 209 apellatsioonkaebusega on see näitaja 2022. aastal kõikide kohtuasjade liikide lõikes lausa 93%).

Nende arvude taustal tundub hagide osakaal 2022. aastal sissetulnud kohtuasjade hulgas (4,60%) suhteliselt väike, ehkki hagide arv (37) eelmisel aastal veidi kasvas võrreldes sellele eelnenud aastaga, mil nende arv oli kõigi aegade väiksem (vaid 29 uut kohtuasja). 2022. aastal esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide hulgas tuleb eelkõige mainida esimest hagi, mis esitati kolmanda riigi – Ühendkuningriigi – vastu Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu[1] [2] artikli 87 lõike 1 alusel.

Euroopa Kohtusse 2022. aastal esitatud kohtuasjad – olenemata sellest, kas need esitati eelotsuse‑, hagi‑ või apellatsioonimenetluses – puudutasid taas väga paljusid erinevaid valdkondi. Veidi alla saja kohtuasjaga (95) oli vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kohtu tegevuses endiselt kesksel kohal, nagu ka maksustamise, tarbijakaitse ja isikuandmete kaitsega seotud vaidlused. Viimati nimetatud valdkonnas esitati Euroopa Kohtule mitu eelotsusetaotlust, et veelgi täpsustada isikuandmete kaitse üldmääruse[3] tõlgendamist käsitleva Euroopa Kohtu praktika ulatust. Seevastu intellektuaalomandi valdkonda kuuluvate kohtuasjade arv, mis on varasematel aastatel küllaltki suur olnud, vähenes möödunud aastal üsna märkimisväärselt, langedes 83 uuelt kohtuasjalt 2021. aastal kõigest 49 kohtuasjale 2022. aastal, samas kui muudes, traditsioonilisemates valdkondades näeme uute kohtuasjade arvu suurenemist. Seda saab öelda eelkõige kohtuasjade kohta, mis puudutavad nelja põhivabadust, aga ka põllumajanduse, konkurentsi ja riigihangete ning avaliku teenistuse valdkonnas esitatud kohtuasjade kohta.

Euroopa Kohtule möödunud aastal esitatud eelotsusetaotluste geograafiline päritolu püsis eelneva aastaga võrreldes suhteliselt muutumatuna. Nagu ka 2021. aastal, olid eelotsusetaotluste „geograafilise“ edetabeli tipus jätkuvalt Saksamaa, Itaalia ja Bulgaaria (kes esitasid 2022. aastal Euroopa Kohtule vastavalt 98, 63 ja 43 eelotsusetaotlust), ent neist jäid väga vähe maha Hispaania ja Poola, kelle kohtud pöördusid samal aastal Euroopa Kohtu poole vastavalt 41 ja 39 korral. Austria kohtute esitatud eelotsusetaotluste arv jäi 34 kohtuasjaga üsna lähedale sellele eelnenud aasta tasemele (37 taotlust 2021. aastal), samas kui Hollandi, Rumeenia ja Belgia kohtud, kes esitasid vastavalt 28, 29 ja 30 taotlust, on endiselt regulaarsed Euroopa Kohtu poole pöördujad. Veel võib tähele panna, et oluliselt on suurenenud eelotsusetaotluste arv Portugali kohtutest, kes pöördusid 2022. aastal Euroopa Kohtu poole 28 korral (võrreldes 20 eelotsusetaotlusega 2021. aastal).

Mis puudutab lõpuks kiireloomulisi menetlusi, siis võib täheldada, et märkimisväärselt on vähenenud kiirendatud menetluse või kiirmenetluse kohaldamise taotluste arv. Kui 2021. aastal püstitati selle arvuga rekord (koguni 90 taotlust), siis möödunud aastal vähenes see 54 taotluseni. Ükski kiirendatud menetluse kohaldamise taotlus ei viinud 2022. aastal selle menetluse tegeliku kohaldamiseni, samas kui eelotsuse kiirmenetlust kohaldati seitsmel korral kohtuasjades, mis käsitlesid nii rahvusvahelise kaitse andmise või äravõtmise eeskirjade tõlgendamist kui ka tsiviil‑ või kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonda kuuluvaid eeskirju, mis puudutavad muu hulgas õigust suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses või Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte rakendamist.

Lõpetatud kohtuasjad

Kui 2022. aastal esitatud kohtuasjade arv veidi vähenes, siis samal aastal Euroopa Kohtu poolt lõpetatud kohtuasjade arv arenes vastupidises suunas: Euroopa Kohtu poolt lõpetatud kohtuasjade arv, mis oli 2021. aastal 772 kohtuasja, tõusis 2022. aastal 808 kohtuasjani. See on kindlasti suurepärane tulemus, sest kui 2019. aasta välja arvata – mil Euroopa Kohus lahendas lausa 865 kohtuasja –, ei olnud ühe aasta jooksul lõpetatud kohtuasjade arv kunagi ületanud 800 piiri.

Kuna eelotsusetaotlused ja apellatsioonkaebused moodustavad lõviosa Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjadest, ei ole üllatav, et need moodustavad ka kõige suurema osa kohtu poolt lõpetatud kohtuasjadest: Euroopa Kohus lahendas 2022. aastal koguni 564 eelotsusetaotlust ja 196 apellatsioonkaebust. Möödunud aastal tuli Euroopa Kohtul siiski lahendada ka mitu olulist liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi või tühistamishagi, nende hulgas näiteks Ungari ja Poola Vabariigi esitatud hagid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) 2020/2092 (mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve kaitsmiseks)[4] tühistamiseks. Euroopa Kohtu täiskogu lükkas nende kahe riigi nimetatud määruse vastu esitatud väited tagasi ja kinnitas seega seost, mis määrus näeb ette õigusriigi austamise ja liidu eelarve tõhusa täitmise vahel kooskõlas usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetega[5].

Teisalt tuleb mainida ka Euroopa Kohtu tehtud otsust Belgia Kuningriigi esitatud arvamusetaotluse kohta, mis käsitleb ajakohastatud energiaharta lepingu eelnõu kooskõla aluslepingutega ning eelkõige ELL artikliga 19 ja ELTL artikliga 344. Euroopa Kohus (neljas koda) tunnistas oma 16. juunil 2022 antud arvamuses selle taotluse vastuvõetamatuks, kuna see on ennatlik, sest Euroopa Kohtul ei ole piisavalt teavet kavandatava lepingu sisu kohta – täpsemalt selle artikli 26 kohta, mis käsitleb investori ja lepinguosalise vaheliste vaidluste lahendamist, kohaldamisala –, et otsustada selle lepingu kooskõla üle aluslepingutega[6].

Kuigi Euroopa Kohtu poolt möödunud aastal tehtud kohtuotsuste, arvamuste ja kohtumääruste koguarv (732) oli veidi suurem kui sellele eelneval aastal (708), köidab lugeja tähelepanu hoopis õigustmõistva sisuga kohtumääruste veelgi suurem osakaal, eriti apellatsiooniasjades. Kui nende kohtumääruste osakaal oli 2020. aastal 37% ja 2021. aastal 47% lõpuni menetletud apellatsioonkaebustest, siis 2022. aastal tõusis see peaaegu 57 protsendini, mis on palju suurem kui kohtuotsusega lahendatud apellatsioonkaebuste protsent. Selline kasv on tingitud mitmest tegurist. Ühelt poolt on selle põhjuseks apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustava koja intensiivne töö, kes taas kord otsustas suure hulga apellatsioonkaebuste üle Üldkohtu lahendite peale, mis käsitlevad Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti apellatsioonikoja otsuseid[7], ning teiselt poolt asjaolu, et kasutati rohkem kodukorra artiklites 181 ja 182 ette nähtud võimalusi. Kuigi artiklit 182 on varem kasutatud vaid ühel korral, 2019. aastal, siis 2022. aastal lõpetati selle artikli alusel koguni kuus kohtuasja[8].

Kohtumääruste ulatuslikumat kasutamist eelotsuseasjade ja apellatsioonkaebuste lahendamisel seletab veel üks möödunud aastale iseloomulik asjaolu, nimelt kolmest kohtunikust koosnevate kodade poolt lõpetatud kohtuasjade suur arv. 2022. aastal moodustasid need kohtuasjad rohkem kui 50% kõigist Euroopa Kohtu poolt lõpetatud kohtuasjadest (samas kui viiest kohtunikust koosnevad kojad lõpetasid 36% kohtuasjadest). Võrdluseks, et eelneval aastal oli see näitaja kolmest kohtunikust koosnevate kodade puhul 45% ja viiest kohtunikust koosnevate kodade puhul 40%.

Sarnast arengut võib täheldada ka Euroopa Kohtu asepresidendi lahendatud kohtuasjade puhul. Kuna 2022. aastal esitati palju apellatsioonkaebusi Üldkohtu lahendite peale, millega jäeti menetlusse astumise avaldus rahuldamata või mille Üldkohus tegi ELTL artiklite 278 või 279 alusel, tuli asepresidendil, kelle ülesanne on kõnealused apellatsioonkaebused läbi vaadata, teha 2022. aastal suur hulk otsuseid. Asepresidendi kohtumääruste arv oli seega kaks korda suurem kui sellele eelnenud aastal.

Seevastu suurkoja lõpetatud kohtuasjade arv püsis möödunud aastal väga stabiilsena. See kohtukoosseis lõpetas 2022. aastal 77 kohtuasjaga, millega Euroopa Kohtus säilitas viimase nelja aasta keskmise taseme, kuivõrd suurkoja poolt kohtuotsuse või ‑määrusega lõpetatud kohtuasjade arv jääb 70 ja 83 kohtuasja vahele.

Kohtuasjade keskmise menetlusaja lühenemine on teine loogiline tagajärg kohtumääruste laialdasemale kasutamisele, kuna kohtumäärus võimaldab Euroopa Kohtul lahendada talle esitatud kohtuasja ilma menetluse suulise osata või isegi ilma kirjaliku osata. 2022. aastal oli kohtuasjade keskmine menetlusaeg kõikide kohtuasjade liikide lõikes 16,4 kuud, mis võrreldes varasema aastaga oli veidi lühem (16,6 kuud 2021. aastal).

Statistiliste andmete detailsem analüüs aga näitab vastuolulisemat pilti, sest apellatsioonkaebuste keskmine menetlusaeg küll vähenes järsult, langedes 15,1 kuult 2021. aastal 11,9 kuuni 2022. aastal, aga hagide ja eelkõige eelotsuste puhul see jätkuvalt pikenes. Kui 2016. aastal oli eelotsusetaotluste keskmine menetlusaeg 15 kuud ja 2019. aastal 15,5 kuud, siis on see järk‑järgult pikenenud, ulatudes 2020. aastal 15,9 kuuni, 2021. aastal 16,7 kuuni ja 2022. aastal 17,3 kuuni. See pikenemine on tingitud asjaolust, et Euroopa Kohtule esitatakse üha keerukamaid kohtuasju, mis nõuavad eelotsusetaotluse esitanud kohtute esitatud küsimuste üha põhjalikumat analüüsimist, samas on see kohtu jaoks murettekitav, kuna aeg, mis kulub kohtuasjade menetlemiseks Euroopa Kohtus, pikendab riigisisest menetlust. Seega mõjutab kohtuasjade menetlusaja igasugune pikenemine Euroopa Kohtus otseselt menetluse kogukestust eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja viimase võimalust lahendada tema menetluses olev kohtuasi. See on üks alljärgnevalt käsitletud seadusandlustaotluse aluseks olevatest teguritest.

Menetluses olevad kohtuasjad

31. detsembril 2022 oli Euroopa Kohtu menetluses 1111 kohtuasja, mis erineb ainult kahe numbri võrra eelmise aasta 31. detsembril menetluses olnud kohtuasjade arvust (1113 kohtuasja). Suurem osa nendest kohtuasjadest on eelotsusetaotlused (774 kohtuasja) ja apellatsioonkaebused (259 kohtuasja).

Selleks, et neid kohtuasju saaks jätkuvalt rahuldaval viisil ja mõistliku aja jooksul menetleda, esitas Euroopa Kohus 30. novembril 2022 liidu seadusandjale taotluse muuta protokolli (nr 3) Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta. Sellel taotlusel, mis on kättesaadav kõikides ametlikes keeltes Euroopa Kohtu veebisaidil[9], on kaks eesmärki.

Esiteks on selle eesmärk laiendada põhikirja artiklis 58a osutatud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise mehhanismi apellatsioonkaebustele selliste Üldkohtu lahendite peale, mis käsitlevad nende kuue liidu organi või asutuse sõltumatu apellatsioonikoja otsuseid, kes olid kõnealuse mehhanismi jõustumise ajal 1. mail 2019 olemas, kuid keda ei ole veel mainitud põhikirja artiklis 58a[10], ning laiendada seda mehhanismi apellatsioonkaebustele Üldkohtu lahendite peale, mis on tehtud ELTL artikli 272 alusel.

Teiseks on selle eesmärk kasutada ELTL artikli 256 lõikes 3 pakutud võimalust ja anda Üldkohtule osaliselt üle Euroopa Kohtu eelotsusepädevus kuues kindlaks määratud konkreetses valdkonnas: ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik ja kaupade klassifitseerimine kombineeritud nomenklatuuris, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.

Mõistagi ei mõjuta selline pädevuse üleandmine Üldkohtu õigust suunata kohtuasi tagasi Euroopa Kohtule, kui ta leiab, et kohtuasjas nõutav põhimõtteline otsus tõenäoliselt mõjutab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, nagu on sõnaselgelt sätestatud ELTL artikli 256 lõike 3 teises lõigus, ent see peaks siiski võimaldama Euroopa Kohtu töökoormust märkimisväärselt vähendada (ja lubama tal keskenduda oma muudele kohtuasjadele), arvestades, et eespool nimetatud valdkondades Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjad moodustavad praegu umbes 20% kõigist eelotsuseasjadest.


[1]     ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

[2]     Kohtuasi C‑516/22, komisjon vs. Ühendkuningriik, milles komisjon heidab Ühendkuningriigile sisuliselt ette seda, et viimane ei ole täitnud aluslepingutest ja väljaastumislepingust tulenevaid kohustusi, kuna selle riigi kõrgeim kohus tegi otsuse, millega kohustas täitma vahekohtuotsust, mille komisjon ja seejärel Euroopa Kohus on tunnistanud liidu õigusega vastuolus olevaks. Hageja hinnangul oleks Ühendkuningriigi kõrgeim kohus pidanud vahekohtuotsuse täitmise kuni liidu kohtutes pooliolevas menetluses otsuse tegemiseni peatama või esitama Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel koostoimes väljaastumislepingu artikli 127 lõikega 1 kehtivuse küsimuse.

[3]     Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

[4]     ELT L 433, 22.12.2020, lk 1; parandus ELT L 373, 21.10.2021, lk 94.

[5]     16. veebruari 2022. aasta kohtuotsused Ungari vs. parlament ja nõukogu (C‑156/21, EU:C:2022:97) ning Poola vs. parlament ja nõukogu (C‑157/21, EU:C:2022:98).

[6]     16. juuni 2022. aasta arvamus 1/20 (ajakohastatud energiaharta leping) (EU:C:2022:485).

[7]     Apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda tegi 2022. aastal 41 kohtumäärust. Kahes kohtuasjas (C‑801/21 P, EUIPO vs. Indo European Foods, ja C‑337/22 P, EUIPO vs. Nowhere) võeti apellatsioonkaebus menetlusse ja menetlus jätkus seega vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra V jaotise asjakohastele sätetele.

[8]     Need on kohtuasjad C‑663/20 P, SRB vs. Hypo Vorarlberg Bank, ja C‑664/20 P, SRB vs. Portigon ja komisjon, mis lõpetati 3. märtsi 2022. aasta kohtumäärustega (EU:C:2022:162 ja EU:C:2022:161); liidetud kohtuasjad C‑313/21 P ja C‑314/21 P, nõukogu vs. FI ja komisjon vs. FI, mis lõpetati 22. detsembri 2022. aasta kohtumäärusega (EU:C:2022:1045), ning liidetud kohtuasjad C‑341/21 P ja C‑357/21 P, komisjon vs. KM ja nõukogu vs. KM, mis samuti lõpetati 22. detsembri 2022. aasta kohtumäärusega (EU:C:2022:1042).

[9]     https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2022-12/demande_transfert_ddp_tribunal_et.pdf

[10]   Need on vastavalt Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostöö Amet, Ühtne Kriisilahendusnõukogu, Euroopa Pangandusjärelevalve, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve ning Euroopa Liidu Raudteeamet.


Varasemate aastate kohtustatistikaga saab tutvuda samuti Curia koduleheküljel, rubriigis „Ajalugu".