Liikmete elulood

Add

Marc van der Woude, kes sündis 1960. aastal Gorredijkis (Madalmaad), läbis esimesed õpinguaastad Rijksuniversiteit Groningenis (Groningeni ülikool, Madalmaad), kus ta omandas 1983. aastal litsentsikraadi õigusteaduses. Ta jätkas õpinguid Collège d’Europe’is (Euroopa Kolledž, Belgia) kuni 1984. aastani.

Õpingute järel oli ta väga aktiivselt seotud õppe- ja teadustööga Collège d’Europe’is, kus ta töötas assistendina kuni 1986. aastani. Seejärel oli ta aastatel 1986–1987 õppeülesande täitja Universiteit Leidenis (Leideni ülikool, Madalmaad). Ta on kogu töökäigu jooksul jäänud seotuks õppetööga ja alates 2000. aastast on ta õigusteaduse professoritooli hoidja Erasmus Universiteit Rotterdamis (Rotterdami Erasmuse ülikool, Madalmaad). Paljude publikatsioonide autorina on ta aidanud kaasa konkurentsiõiguse uurimistöödele, millest annavad tunnistust paljud selle valdkonna olulised teosed.

Samal ajal õppejõutööga tegeles M. van der Woude ka õiguse praktiseerimisega. Aastatel 1987–1989 oli ta Euroopa Ühenduste Komisjoni teenistuses konkurentsi peadirektoraadi raportöörina. Seejärel liikus ta Euroopa Ühenduste Kohtusse, kus oli aastatel 1989–1992 kohtunike Thymen Koopmansi ja Paul Joan George Kapteyni õigusnõunik. Euroopa Komisjon nimetas ta konkurentsi peadirektoraadi koordineerimisosakonna administraatori ametikohale, kuhu ta jäi aastateks 1992–1993, enne kui liitus komisjoni õigusteenistusega, töötades seal aastatel 1993–1995. Sellest ajast alates sai temast advokaat Brüsseli (Belgia) advokatuuris, kus ta keskendus eelkõige konkurentsiõiguse vastutustundlikule praktiseerimisele.

M. van der Woude nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. septembril 2010. Teised kohtunikud valisid ta 18. septembril 2013 koja presidendiks ja 20. septembril 2016 Üldkohtu asepresidendiks. 27. septembril 2019 valiti ta selle kohtu presidendiks ja sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Savvas S. Papasavvas sündis 1969. aastal Nikosias (Küpros) ja sai 1991. aastal Ethnikó kai Kapodistriakó Panepistímio Athinónist (Ateena riiklik ja Kapodistriase ülikool) õigusteaduse magistrikraadiga võrdsustatud diplomi (ptychío). Kraadiõppe läbis ta Université de Paris IIs (Pariisi II ülikool, Prantsusmaa) ja talle omistati 1992. aastal litsentsiaadidiplom avalikus õiguses. 1995. aastal sai ta Université d’Aix-Marseille IIIst (Aix-Marseilleʼ III ülikool, Prantsusmaa) doktorikraadi õigusteaduses.

Olles 1993. aastal vastu võetud Küprose advokatuuri ja saanud Nikosia advokatuuri liikmeks, töötas S. S. Papasavvas advokaadina kuni Üldkohtu liikmeks nimetamiseni 2004. aastal.

S. S. Papasavvas oli tegev ka õppejõuna, olles aastatel 1997–2002 lektor Panepistímio Kýprous (Küprose ülikool), misjärel valiti ta aastateks 2002–2004 riigiõiguse õppejõuks.

S. S. Papasavvas nimetati Üldkohtu kohtunikuks 12. mail 2004 ja ta oli koja president kahe järjestikuse ametiaja jooksul 15. septembrist 2010 kuni 25. septembrini 2016. Kaaskohtunikud valisid ta 27. septembril 2019 Üldkohtu asepresidendiks.

Anna Marcoulli sündis 1974. aastal Nikosias (Küpros). Ta sai 1995. aastal University of East Angliast (East Anglia ülikool, Ühendkuningriik) diplomi õigusteaduses ning 1996. aastal University of Bristolist (Bristoli ülikool, Ühendkuningriik) magistrikraadi õigusteaduses.

A. Marcoulli võeti Küprose advokatuuri liikmeks 1997. aastal ning aastatel 1998–2008 töötas ta Küprose Vabariigi õigustalituse Euroopa Liidu õiguse osakonnas.

2005. aastal asus A. Marcoulli tööle Euroopa Ühenduste Kohtusse liikmesriigi lähetatud eksperdina analüüsi ja dokumentatsiooni direktoraadis, kus ta töötas kuni 2007. aastani. Seejärel töötas ta aastatel 2008–2016 Euroopa Komisjoni õigustalituses. 2012. aastal osales ta õigusnõunikuna Küprose Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigiks olekuga seotud töö korraldamises.

A. Marcoulli nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016. Kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks ning sellest tulenevaid ametiülesandeid täidab ta siiani.

Jesper Svenningsen sündis 1966. aastal Aalborgis (Taani) ja õppis õigusteadust Aarhus Universitetis (Aarhusi ülikool, Taani), mille lõpuks sooritas ta 1989. aastal õigusteaduse kandidaadi kraadieksami.

Pärast ülikooli lõpetamist asus J. Svenningsen Kopenhaagenis erialasele tööle advokaadikandidaadina Kammeradvokatenis (Taani valitsuse õigusnõunike büroo), misjärel sai temast aastateks 1991–1993 õigusnõunik Euroopa Kohtus kohtujurist Claus Gulmanni kabinetis. Aastatel 1993–1995 töötas ta taas Kammeradvokatenis ning temast sai Taani advokaat, kellel on õigus esindamiseks Landsretis (apellatsioonikohus, Taani). Selles ajavahemikus töötas ta samuti Københavns Universitetis (Kopenhageni ülikool, Taani) liidu õiguse lektorina.

Aastatel 1995–1999 oli ta Luksemburgis Institut Européen d’Administration Publique’i (Euroopa Avaliku Halduse Instituut, IEAP) lektor ja seejärel direktori kohusetäitja; nende ülesannete täitmise katkestas ta 1997. aastaks, et töötada Brüsselis asuvas Taani advokaadibüroos. 1999. aastal siirdus ta tööle Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) järelevalveameti (ESA) õigusteenistusse ja 2000. aastal Euroopa Liidu Kohtusse juristi-lingvistina. 2003. aastal kutsuti ta Euroopa Kohtu kohtunikuks saanud Claus Gulmanni kabinetti õigusnõunikuks. Aastatel 2006–2013 oli ta õigusnõunik Euroopa Kohtu kohtuniku Lars Bay Larseni juures.

J. Svenningsen nimetati 7. oktoobril 2013 Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunikuks ja ta täitis neid ametiülesandeid kuni selle kohtu tegevuse lõpetamiseni 1. septembril 2016. Ta nimetati Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks.

Maria José Costeira, kes sündis 1967. aastal Portos (Portugal), sai 1991. aastal Universidade de Coimbrast (Coimbra ülikool, Portugal) õigusteaduskonna diplomi õigusteaduses ja lõpetas 2001. aastal Universidade de Lisboa (Lissaboni ülikool, Portugal) õigusteaduskonna kraadiõppe intellektuaalomandi õiguse alal.

Pärast praktikat Coimbra (Portugal) advokatuuris aastatel 1991–1992 asus M. J. Costeira 1992. aastal ametisse Centro de Estudos Judiciáriose (kohtunike õppekeskus, Portugal) õigusnõunikuna. Ta nimetati kohtunikuks 1995. aastal ja aastatel 1995–1997 mõistis ta õigust Tribunal Judicial da Comarca de Cascaisis (Cascaisi piirkonnakohus, Portugal), Tribunal Judicial da Comarca de Ferreira do Zêzeres (Ferreira do Zêzere piirkonnakohus, Portugal) ja Tribunal da Pequena Instância Criminal de Lisboas (Lissaboni väärtegude kohus, Portugal) ning aastatel 1999–2016 Tribunal do Comércio da Comarca de Lisboas (Lissaboni piirkonna kaubanduskohus, Portugal) ja aastal 2016 Tribunal da Relação de Coimbras (Coimbra apellatsioonikohus, Portugal). Kohtuniku ametikohal ei tegelenud ta üksnes kohtuasjade läbivaatamisega, vaid osales ka kohtunikkonna esinduskogus, olles aastatel 2012–2015 Portugali kohtunike ühenduse peasekretär ja pärast seda selle ühenduse president 2016. aastani.

Alates 2003. aastast õpetab M. J. Costeira külalisprofessorina tööstusomandi-, konkurentsi- ja äriõigust Universidade de Lisboa, Universidade de Coimbra, Universidade Nova de Lisboa (Lissaboni uus ülikool, Portugal) ja Universidade Católica Portuguesa (Portugali katoliiklik ülikool, Portugal) õigusteaduskonnas ning Escola de Direito da Universidade do Minhos (Minho ülikooli õigusteaduskond, Portugal) ja Centro de Estudos Judiciárioses.

M. J. Costeira nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja kaaskohtunikud valisid ta 30. septembril 2019 koja presidendiks.

Krystyna Kowalik-Bańczyk sündis 1976. aastal Gdańskis (Poola) ja sai 1999. aastal Uniwersytet Gdańskist (Gdański ülikool, Poola) diplomi õigusteaduses ning 2000. aastal süvendatud õppe diplomi Toulouse’i Université des sciences sociales’ist (sotsiaalteaduste ülikool, Toulouse, Prantsusmaa). Ta jätkas õpinguid Brügges Euroopa Kolledžis (Belgia) ja sai 2002. aastal Master of Lawsʼi kraadi Euroopa õiguses. 2004. aastal kaitses ta väitekirja Poola Teaduste Akadeemias ja talle omistati doktorikraad õigusteaduses.

Aastatel 2002–2010 töötas K. Kowalik-Bańczyk õppejõuna Poolas Uniwersytet Warszawski (Varssavi ülikool) Euroopa keskuses ning Wyższa Szkoła Prawa i Administracjis (õiguse ja riigiteaduste kõrgkool). Aastatel 2006–2014 tegeles ta ka teadustööga, olles Poola Teaduste Akadeemia õigusuuringute instituudis lektor (2006) ja kaasprofessor (2014). Aastatel 2010–2016 oli ta rahvusvahelise õiguse ja liidu õiguse lektor Politechnika Gdańskas (Gdański tehnikaülikool, Poola) ning külalisprofessor Université Panthéon-Assas’s (Pariisi II ülikool, Prantsusmaa), Université Sophia-Nice-Antipolises (Sophia-Niceʼi-Antipolise ülikool, Nice, Prantsusmaa) ja Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool).

K. Kowalik-Bańczyk on arvukate Euroopa õigust käsitlevate publikatsioonide autor ning mitme juriidilise väljaande toimetuse liige.

K. Kowalik-Bańczyk nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja seejärel 19. septembril 2022 koja presidendiks ning sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Alexander Kornezov sündis 1978. aastal Jambolis (Bulgaaria). Ta sai 2002. aastal Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridskist“ (Sofia Ohridi püha Klimenti ülikool, Bulgaaria) õigusteaduse diplomi ja 2004. aastal Euroopa Kolledžist (Brugge, Belgia) Master of Lawsʼi kraadi Euroopa õiguses. Õigusteaduse doktoriõpingud sooritas ta Balgarska Akademia na naukites (Bulgaaria teaduste akadeemia), kus ta 2008. aastal kaitses väitekirja.

Aastatel 2004–2006 oli A. Kornezov Brüsseli (Belgia) advokatuuri kuuluv advokaat, töötades sellel kutsealal advokaadibüroos. 2007. aastal võeti ta teenistusse Euroopa Kohtusse, kus ta kuni 2016. aastani töötas kohtunik Alexander Arabadjievi õigusnõunikuna.

A. Kornezov on samuti töötanud õppejõuna, olles liidu menetlusõiguse teadur Universitet za natzionalno i svetovno stopanstvos (sise- ja välismajanduse ülikool, Bulgaaria) aastatel 2008–2012 ja Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridskis“ aastatel 2010–2013. Aastatel 2014–2016 oli ta Balgarska Akademia na naukites liidu õiguse ja rahvusvahelise eraõiguse kaasprofessor. Alates 2020. aastast õpetab ta Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) liidu riigihangete õigust. Oma paljude liidu õiguse teemaliste teadustööde tõttu on ta pidanud loenguid mitmes liikmesriikide ülikoolis. Ka on ta arvukate liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor.

A. Kornezov oli Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunik ajavahemikus 13. aprillist 2016 kuni 31. augustini 2016. Ta nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016 ja alates 30. septembrist 2019 täidab ta oma ametiülesandeid koja presidendina.

Laurent Truchot sündis 1962. aastal Pariisis (Prantsusmaa) ja sai 1984. aastal diplomi Institut d’études politiques’ist (IEP) (riigiteaduste instituut, Pariis, Prantsusmaa). Seejärel õppis ta aastatel 1986–1988 École nationale de la magistrature’is (riiklik kohtunikuõppe instituut, Bordeaux, Prantsusmaa).

Erialasele tööle asus L. Truchot esmalt Tribunal de grande instance de Marseille’s (Marseille’ apellatsioonikohus, Prantsusmaa), töötades aastatel 1988–1990 kohtunikuna. Seejärel siirdus ta aastateks 1990–1992 kohtunikuks Prantsusmaa justiitsministeeriumi  tsiviil- ja haldusvaidluste direktoraati. Aastatel 1992–1994 täitis ta Prantsusmaa majandus-, rahandus- ja tööstusministeeriumi konkurentsi-, tarbijakaitse ja pettuste tõkestamise direktoraadis algul büroo asejuhataja ning seejärel büroo juhataja ametikohustusi. Aastatel 1994–1995 töötas ta Prantsusmaa justiitsministeeriumis tehnilise nõunikuna, misjärel nimetati ta aastateks 1995–1996 Tribunal de grande instance de Nîmes’i (Nîmes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) kohtunikuks.

Aastatel 1996–2001 töötas L. Truchot Euroopa Kohtus kohtujurist Philippe Léger’ kabinetis õigusnõunikuna. Aastateks 2001–2007 siirdus ta tööle Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) õigusnõunikuks.

Aastatel 2007–2013 oli L. Truchot Üldkohtu kohtunik ja aastatel 2010–2013 ka koja president.

Prantsusmaale naasnuna nimetati L. Truchot 2013. aastal Cour de cassationi nõunikuks, kellena ta töötas 2019. aastani.

L. Truchot nimetati teist korda Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019 ja seejärel 19. septembril 2022 koja presidendiks ning sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Ornella Porchia sündis 1966. aastal Chivassos (Itaalia). Ta sai 1991. aastal Università degli Studi di Torinost (Torino ülikool, Itaalia) diplomi õigusteaduses ning 1996. aastal Università Commerciale Luigi Bocconist (Luigi Bocconi kaubandusülikool, Milano, Itaalia) õigusuuringute doktori kraadi.

1994. aastal asus O. Porchia erialasele tööle Torino advokatuuri kuuluva advokaadina, aastatel 1997–2002 oli ta Università degli Studi di Torino kaasprofessor. Aastatel 2002–2007 oli ta samas ülikoolis rahvusvahelise õiguse kaasprofessor ning 2007. aastal sai temast liidu õiguse korraline professor.

Aastatel 2010–2014 oli O. Porchia ametikoht Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) uuringute talituses. Aastatel 2014–2019 oli ta õigusnõunik Itaalia alalises esinduses Euroopa Liidu juures. Ta on liidu õiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas avaldanud hulgaliselt publikatsioone.

O. Porchia nimetati Üldkohtu kohtunikuks 26. septembril 2019 ja seejärel 19. septembril 2022 koja presidendiks ning sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Roberto Mastroianni, kes sündis 1964. aastal Cosenzas (Itaalia), sai 1987. aastal Università degli Studi di Firenzest (Firenze ülikool, Itaalia) õigusteaduse diplomi ja 1990. aastal Penn State University Dickinson School of Law’st (Pennsylvania osariigi ülikooli Dickinsoni õigusinstituut, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. Doktoriõpingud õigusteaduses läbis ta Università di Bolognas (Bologna ülikool, Itaalia), kus ta kaitses doktoriväitekirja 1992. aastal. Järeldoktoriõpingute raames omandas ta aastatel 1992–1993 teadmisi Université de Genève’is (Genfi ülikool, Šveits) ning aastatel 1993–1994 Universiteit van Amsterdamis (Amsterdami ülikool, Madalmaad) ja New York Law Schoolis (New Yorgi õigusinstituut, Ameerika Ühendriigid).

R. Mastroianni asus 1992. aastal erialasele tööle Università degli Studi di Firenze rahvusvahelise õiguse teadurina, misjärel ta siirdus 1997. aastal tööle Euroopa Kohtusse, kus oli kuni 2000. aastani kohtujurist Giuseppe Tesauro ja hiljem kohtujurist Antonio Saggio nõunik.

Aastatel 2000–2019 töötas R. Mastroianni õppejõuna, olles Università degli Studi di Napoli Federico II (Napoli Federico II ülikool, Itaalia) liidu õiguse professor; selles ajavahemikus avaldas ta ka arvukalt teadustöid. Samuti oli ta aastatel 2011–2013 külalisprofessorina Université Paris II Panthéon-Assasi (Pariisi II ülikool Panthéon-Assas, Prantsusmaa) Euroopa Liidu õiguse ja Euroopa Liidu menetlusõiguse õppejõud. Lisaks õpetas ta aastatel 2013–2017 liidu õigust Libera Università Internazionale degli Studi Sociali Guido Carlis (Guido Carli rahvusvaheline ühiskonnateaduste vabaülikool, Itaalia). 2015. aastal nimetati ta University of Denveri Sturm College of Lawʼ (Denveri ülikooli Sturmi õiguskolledž, Ameerika Ühendriigid) võrdleva õiguse ja konkurentsiõiguse professoriks, kellena ta töötas kuni 2019. aastani.

Aastatel 1993–2019 oli R. Mastroianni Itaalia kõrgema astme kohtutes esindamise õigusega advokaat. Lisaks kuulus ta aastatel 2013–2015 Società Italiana di Diritto Internazionale (SIDI) (Itaalia rahvusvahelise õiguse ühing) ja aastatel 2018–2021 Associazione Italiana Studiosi di Diritto dell'Unione Europea (AISDUE) (Itaalia Euroopa Liidu õiguse uuringute ühing) juhtnõukogusse. Aastatel 2015–2018 oli ta Itaalia valitsuse Euroopa asjade osakonna õigusloome nõunik.

R. Mastroianni nimetati Üldkohtu kohtunikuks 4. oktoobril 2017 ja alates 8. oktoobrist 2021 täidab ta selles kohtus koja presidendi ametiülesandeid.

Petra Škvařilová-Pelzl sündis 1975. aastal Prahas (Tšehhoslovakkia), õppis õigusteadust Tšehhi Vabariigis ja Saksamaal ning sai 1999. aastal Univerzita Karlovast (Praha Karli ülikool, Tšehhi Vabariik) magistrikraadi (summa cum laude). Doktoriõpingud läbis ta Universität Hamburgis (Hamburgi ülikool, Saksamaa), kus ta 2004. aastal kaitses väitekirja (summa cum laude). 1995. aastal sai ta ka Státní jazyková školast (Praha riiklik keelekool, Tšehhi Vabariik) saksa keele suulise tõlke diplomi.

Olles asunud 1999. aastal erialasele tööle Universität Hamburgi kaubandus-, merendus- ja majandusõiguse õppetooli teaduslikuks kaastöötajaks, läbis P. Škvařilová-Pelzl edukalt Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) konkursi Tšehhi juristide Euroopa institutsioonidesse tööle värbamiseks. Selle tulemusel töötas ta Euroopa Liidu Kohtu bibliograafia, uurimise ja dokumenteerimise peadirektoraadis jurist-administraatorina aastatel 2004–2019. Aastatel 2010–2016 täitis ta neid ametiülesandeid peadirektori juurde lähetatud ametnikuna. Ajavahemikus 2017–2018 töötas ta Euroopa Kohtus kohtunik Maria Bergeri kabinetis õigusnõunikuna.

Škvařilová-Pelzl, kes on eeskätt liidu õiguse ja võrdleva õiguse valdkonna publikatsioonide autor, tegutseb ka õppejõuna Univerzita Karlovas, kus ta muu hulgas on Euroopa Liidu õiguse doktoriõppe eksamikomisjoni liige, ja Verwaltungsakademie des Bundes’is (Viini avaliku halduse föderaalakadeemia, Austria). Peale selle on P. Škvařilová-Pelzl osalenud paljudel seminaridel ja konverentsidel, sealhulgas Tšehhi-Saksa õigusbiennaali raames.

Škvařilová-Pelzl nimetati 26. septembril 2019 Üldkohtu kohtunikuks.

Marc Jaeger sündis 1954. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik) ja sai 1979. aastal magistrikraadi õigusteaduses Université Robert Schumanist (Robert Schumani ülikool, Strasbourg, Prantsusmaa) ning jätkas õpinguid Brügge Euroopa Kolledžis (Belgia), mille lõpetas 1980. aastal süvendatud õpingute järel diplomiga Euroopa õiguses.

M. Jaeger sai 1981. aastal Luksemburgi advokatuuri liikmeks ja töötas advokaadina aastani 1983. Seejärel määrati ta Luksemburgi peaprokuröri õigusnõunikuks ja ta töötas sellel ametikohal aasta, misjärel nimetati ta aastateks 1984–1986 Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luksemburgi piirkondlik kohus) kohtunikuks.

M. Jaeger asus Euroopa Kohtus ametisse 1986. aastal kohtujurist Jean Mischo õigusnõunikuna ja töötas sellel ametikohal 1988. aastani, misjärel siirdus aastateks 1988–1996 kohtunik G. Federico Mancini kabinetti.

Kohtus täidetavatele tööülesannetele lisaks tegutseb M. Jaeger õppejõuna, olles alates 2003. aastast lektor Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) ning alates 2015. aastast Libera Università Internazionale degli Studi Sociali Guido Carlis (Guido Carli rahvusvaheline ühiskonnaõpingute vabaülikool, Itaalia). Aastatel 2001–2018 oli ta Institut universitaire international Luxembourgi (IUIL) (Luksemburgi ülikooli rahvusvaheline instituut) ja aastatel 2011–2016 Luksemburgi ülikooli haldusnõukogu liige.

M. Jaeger nimetati Üldkohtu kohtunikuks 11. juulil 1996 ja ta oli koja president 10. septembrist 2004 kuni 31. augustini 2007. Kaaskohtunikud valisid ta Üldkohtu presidendiks ja ta oli sellel ametikohal neli järjestikust ametiaega 17. septembrist 2007 kuni 26. septembrini 2019.

Heikki Kanninen sündis 1952. aastal Helsingis (Soome) ja sai 1976. aastal Helsingin kauppakorkeakoulust (Helsingi kaubanduskõrgkool, Soome) litsentsiaadikraadi majandusteaduses ning 1978. aastal Helsingin yliopisto (Helsingi ülikool, Soome) õigusteaduskonnast magistrikraadi õigusteaduses. Samast ülikoolist omandas ta 1988. aastal litsentsiaadikraadi õigusteaduses.

H. Kanninen asus erialasele tööle 1978. aastal Korkein hallinto-oikeuse (Soome kõrgeim halduskohus) õigusnõunikuna. Pärast seda oli ta aastatel 1979–1981 Soome valitsuse asutatud Hallinnon oikeusturvakomitea (Soome haldussüsteemi õiguskaitse reformi komitee) peasekretär.

1981. aastal kutsuti H. Kanninen tagasi Korkein hallinto-oikeusse, kus ta 1984. aastani töötas vanemametnikuna, seejärel nimetati ta aastateks 1984–1985 Hallintolainkäyttökomitea (Soome halduskohtumenetluse reformikomitee) peasekretäriks. Aastatel 1986–1993 töötas ta Soome justiitsministeeriumi õigusloomeosakonna nõunikuna. Lisaks oli ta aastatel 1991–1993 Turvapaikkalautakunta (Soome pagulasasjade vaidlustuskomisjon) liige. 1993. aastal töötas ta teadurina Helsingin yliopiston kansainvälisen talousoikeuden instituuttis (Helsingi ülikooli rahvusvahelise majandusõiguse instituut).

1993. aastal nimetati H. Kanninen EFTA (Euroopa Vabakaubandusleping) kohtu (Genf, Šveits) asekohtusekretäriks ning sellel ametikohal töötas ta kuni 1995. aastani. Euroopa Kohtusse siirdus H. Kanninen 1995. aastal, kus ta 1998. aastani töötas kohtunik Leif Sevóni õigusnõunikuna.

Soome naasnuna oli ta aastatel 1998–2005 Korkein hallinto-oikeuse kohtunik ning panustas samal ajal ka Soome kohtuasutuste arenduskomitee tegevusse, olles aastatel 2001–2003 selle asepresident.

H. Kanninen oli Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunik 6. oktoobrist 2005 kuni 6. oktoobrini 2009, täites koja presidendi ülesandeid 1. oktoobrist 2008 kuni 6. oktoobrini 2009. 7. oktoobril 2009 nimetati ta Üldkohtu kohtunikuks. Koja presidendi ülesandeid täitis ta 23. novembrist 2011 kuni 16. septembrini 2013. Kaaskohtunikud valisid ta ajavahemikuks 17. septembrist 2013 kuni 19. septembrini 2016 Üldkohtu asepresidendiks. Samal ajal oli ta ka Üldkohtu koja president. Kaaskohtunikud valisid ta uuesti selle kohtu koja presidendiks 21. septembril 2016 ja seejärel 30. septembril 2019 ning sellel ametikohal oli ta kuni 19. septembrini 2022.

Mariyana Kancheva sündis 1958. aastal Tryavnas (Bulgaaria). Tal on magistrikraad õigusteaduses, mille talle 1984. aastal omistas Sofiyski universitet „Sveti Kliment Ohridski“ (Sofia Ohridi püha Klimenti ülikool, Bulgaaria), ja lisaks magistrikraad Euroopa õiguses, mille ta sai 2009. aastal Université libre de Bruxelles’ist (Brüsseli vabaülikool, Belgia).

M. Kancheva esimene erialane ametikoht oli Sofiyski Okrazhen Sad (Sofia regionaalne kohus, Bulgaaria), kus ta aastatel 1985–1986 töötas kohtunikukandidaadina. Aastatel 1986–1988 oli ta õigusnõunik ning seejärel sai temast Sofia advokatuuri kuuluv advokaat, kellena ta tegutses 2011. aastani, sealhulgas aastatel 2007–2011 Brüsselis. Aastatel 1992–1994 oli M. Kancheva Bulgaaria välisministeeriumis diplomaatilise korpuse tugibüroo juht. Oma teenistuskäigu jooksul on M. Kancheva tegelenud mitme õigusvaldkonnaga, eeskätt intellektuaalomandi õiguse (ta on kantud Patentno Vedomstvo na Republika Bulgaria (Bulgaaria Vabariigi patendiamet) patendivolinike nimekirja) ja majandusõigusega (ta on kantud Bulgaaria Vabariigi justiitsministeeriumi pankrotihaldurite nimekirja).

Lisaks on ta Bulgaaria kommertsvaidluste arbiiter. Bulgaaria parlamendi õigusnõunikuna on ta osalenud paljude seadusandlike aktide väljatöötamisel. Lisaks on ta arvukate Euroopa Liidu õiguse alaste publikatsioonide ja raamatute autor. Samuti on M. Kancheva osalenud paljudel päritoluliikmesriigi ja rahvusvahelistel seminaridel, foorumitel ja konverentsidel.

M. Kancheva nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2011 ja sellest tulenevaid ametiülesandeid täidab ta siiani.

Vesna Tomljenović sündis 1956. aastal Rijekas (Horvaatia). Ta sai 1979. aastal Sveučilište u Rijecist (Rijeka ülikool) diplomi õigusteaduses ja seejärel Sveučilište u Zagrebust (Zagrebi ülikool, Horvaatia) 1984. aastal magistrikraadi ning 1996. aastal doktorikraadi õigusteaduses. Ta võeti Horvaatia advokatuuri liikmeks 1982. aastal.

Aastatel 2005–2013 oli V. Tomljenović Sveučilište u Rijecis Euroopa integratsiooni kraadiõppe eriprogrammi koordinaator ning rahvusvahelise õiguse ja Euroopa eraõiguse õppetooli hoidja. 2003. aastal oli ta Fulbrighti programmi raames Tulane University (Tulane’i ülikool, Ameerika Ühendriigid) õigusteaduskonna külalisprofessor. Ta on kantud Stalno arbitražno sudište Hrvatske gospodarske komore (Horvaatia kaubanduskoja alaline arbitraažikohus) vahekohtunike nimekirja.

Aastatel 2005–2013 juhtis V. Tomljenović Horvaatia Vabariigi liitumisläbirääkimiste ajal töörühma, mis tegeles ühenduse õigustiku 28. peatükiga (tarbija- ja tervisekaitse). 2006. aastast alates on ta Hrvatska udruga za poredbeno pravo (Horvaatia võrdleva õigusteaduse assotsiatsioon) president.

V. Tomljenović nimetati Üldkohtu kohtunikuks 4. juulil 2013. Kaaskohtunikud valisid ta koja presidendiks 21. septembril 2016 ja uuesti 30. septembril 2019 ning sellel ametikohal oli ta kuni 19. septembrini 2022.

Geert De Baere sündis 1979. aastal Antwerpenis (Belgia). Ta sai 2002. aastal Universiteit Antwerpenist (Antwerpeni ülikool, Belgia) diplomi õigusteaduses ning 2003. aastal University of Cambridge’i King’s College’ist (Cambridge’i ülikooli King’s College, Ühendkuningriik) Master of Lawsʼi kraadi. Oma õpingud viis ta lõpule 2007. aastal, kaitstes pärast doktoriõpinguid University of Cambridge’i King’s College’is väitekirja. Doktoriõpingute raames oli ta 2005. aastal külalisteadur Columbia University Columbia Law Schoolis (Columbia ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid).

Pärast doktorikraadi omandamist sai temast aastateks 2007–2009 Universiteit Antwerpenis järeldoktoriõppe kaasteadur.

Seejärel siirdus G. De Baere 2009. aastal külalislektoriks Katholieke Universiteit Leuvenisse (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia), kus ta õpetas liidu õigust ja rahvusvahelist õigust; neid distsipliine õpetas ta hiljem aastatel 2010–2014 dotsendina ja 2015. aastast alates vanemdotsendina.

Aastatel 2007–2009 täitis G. De Baere Euroopa Kohtus nõuniku ametiülesandeid kohtujurist Eleanor Sharpstoni kabinetis ja seejärel aastatel 2016–2017 kohtunik Alexandra (Sacha) Prechali kabinetis.

G. De Baere nimetati Üldkohtu kohtunikuks 4. oktoobril 2017 ja alates 8. oktoobrist 2021 kuni 19. septembrini 2022 täidab ta selles kohtus koja presidendi ametiülesandeid.

Maja Brkan sündis 1979. aastal Mariboris (Sloveenia). Ta sai 2003. aastal Univerza v Ljubljanist (Ljubljana ülikool, Sloveenia) diplomi õigusteaduses ning 2004. aastal New York Universityst (New Yorgi ülikool, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. 2004. aastal sai ta samuti European University Instituteʼi (Euroopa Ülikool-Instituut, Firenze, Itaalia) Euroopa õiguse akadeemia diplomi. Seejärel pühendus ta õigusteaduse kraadiõpingutele Univerza v Ljubljanis, mis päädisid Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitleva doktoriväitekirja kaitsmisega 2007. aastal.

M. Brkan asus omandatud erialal tööle 2004. aastal Euroopa Liidu Kohtus juristi-lingvistina. Pärast seda oli ta 2005. aastast alates kõigepealt praktikant kohtunik Aindrias Ó Caoimhi kabinetis ja seejärel aastatel 2005–2006 Višje sodišče v Ljubljanis (Ljubljana kõrgem kohus, Sloveenia).

2007. aastal pöördus M. Brkan tagasi Euroopa Liidu Kohtuse, kus töötas kohtujurist Verica Trstenjaki kabinetis esialgu juristi-assistendina aastatel 2007–2008 ja hiljem nõunikuna aastatel 2008–2011. Aastatel 2011–2013 oli ta nõunik kohtunik Marko Ilešiči kabinetis.

Seejärel pühendus M. Brkan õppejõutööle Universiteit Maastrichtis (Maastrichti ülikool, Madalmaad), kus ta aastatel 2013–2018 oli liidu õiguse dotsent ja aastatel 2018–2021 liidu õiguse kaasprofessor. Aastatel 2014–2017 õpetas ta liidu õigust Universiteit Hasseltis (Hasselti ülikool, Belgia). 2011. aastal oli ta külalislektor Univerza na Primorskemis (Primorska ülikool, Sloveenia) ning 2014. aastal Univerza v Ljubljanis ja Běijīng Shīfàn Dàxués (Pekingi normaalülikool, Hiina). Lisaks sellele tegi ta aastatel 2016–2018 teadustööd European University Instituteʼis, 2019. aastal University of California, Berkeleys (California ülikool Berkeleys, Ameerika Ühendriigid), 2019. aastal Universitat Autònoma de Barcelonas (Barcelona autonoomne ülikool, Hispaania) ja 2020. aastal Univerza v Ljubljanis.

2017. aastal nimetati M. Brkan Maastricht Centre for European Lawʼ (Universiteit Maastrichti Euroopa õiguse keskus) kaasdirektoriks, kellena ta töötas kolm aastat. Seejärel nimetati ta 2021. aastal European Centre on Privacy and Cybersecurity (eraelu kaitse ja küberturvalisuse keskus, Universiteit Maastricht) programmi „Advanced Master in Privacy, Cybersecurity and Data Management“ („Eraelu kaitse, küberturvalisuse ja andmehalduse õiguse magistriõpe edasijõudnutele“) koordinaatoriks. Aastatel 2018–2020 oli ta eelnimetatud ülikoolis eksamikomisjoni liige.

Aastatel 2013–2019 kuulus M. Brkan Euroopa Õigusinstituudi (ELI) nõukogusse. Aastatel 2015–2021 oli ta väljaande „European Data Protection Law Review“ kaastoimetaja ja alates 2021. aastast toimetuse liige. Alates 2020. aastast on ta ka teabeplatvormi „EU Law Live“ toimetuse liige.

M. Brkan on paljude Euroopa Liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor. Teda kutsutakse regulaarselt loenguid pidama Euroopa ja Ameerika Ühendriikide ülikoolidesse.

M. Brkan nimetati Üldkohtu kohtunikuks 6. juulil 2021.

Pēteris Zilgalvis sündis 1964. aastal Inglewoodis (Ameerika Ühendriigid). Ta õppis University of California, Los Angeles – UCLAs (California ülikool, Los Angeles, Ameerika Ühendriigid), kust sai 1986. aastal diplomi riigiteadustes. Ta jätkas õpinguid University of Southern Californias (Lõuna-California ülikool, Ameerika Ühendriigid), saades 1990. aastal doktorikraadi õigusteaduses.

Samal aastal asus P. Zilgalvis erialasele tööle Latvijas Republikas Vides aizsardzības komiteja, Augstākā padome (Läti Ülemnõukogu keskkonnakaitse komitee) õigustalituse peanõunikuna ning täitis oma ametiülesandeid 1992. aastani. Seejärel siirdus ta tööle Läti välisministeeriumisse, kus ta vastutas suhtluse eest Euroopa Parlamendi, ÜRO, ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) ning ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooniga (UNESCO). Ka on ta 1991. aastast saadik advokaat Californias (Ameerika Ühendriigid).

Alates 1993. aastast töötas P. Zilgalvis Balti regiooni keskkonnaspetsialisti ametikohal Maailmapangas ja 1996. aastal määrati ta Venemaa Föderatsiooni keskkonnahaldusprojekti raames keskkonnaõiguse peanõunikuks.

1997. aastal nimetati P. Zilgalvis Euroopa Nõukogu bioeetika talituse asejuhatajaks, kellena ta töötas 2005. aastani. Seejärel siirdus ta tööle Euroopa Komisjoni, kus temast sai juhtimise ja eetika üksuse juhataja ning 2010. aastal nakkushaiguste ja rahvatervise üksuse juhataja. Aastatel 2010–2016 töötas ta Euroopa Komisjonis tervise ja heaolu üksuse juhatajana. 2016. aastal nimetati ta digitaalse innovatsiooni ja plokiahela üksuse juhatajaks ning sellel ametikohal töötas ta 2021. aastani. Ta on õigusteaduslikes perioodilistes väljaannetes avaldanud publikatsioone eeskätt bioeetika, digitaaltehnoloogia, inimõiguste ja keskkonnaõiguse teemal.

P. Zilgalvis nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. septembril 2021.

Ion Gâlea sündis 1978. aastal Iaşis (Rumeenia). Ta sai 2000. aastal Universitatea din Bucureștist (Bukaresti ülikool, Rumeenia) litsentsiaadikraadi õigusteaduses ning Collège juridique franco-roumain d’études européennes’i (Prantsuse-Rumeenia Euroopa õpingute õiguskolledž, Bukarest, Rumeenia) poolt koostöös Universitatea din Bucureștiga korraldatud programmi raames Université Paris 1 Panthéon-Sorbonne’ist (Pariisi 1. Panthéoni-Sorbonneʼi ülikool, Prantsusmaa) magistrikraadi Euroopa õiguses. 2002. aastal sai ta Școala Națională de Studii Politice și Administrativest (riiklik riigiteaduste- ja haldusõpingute kool, Rumeenia) rahvusvaheliste suhete magistri diplomi. Ta jätkas õpinguid Karl-Franzens-Universität Grazis (Karli-Franzi Grazi ülikool, Austria), saades 2006. aastal magistrikraadi Euroopa õpingute alal. Rumeeniasse tagasi pöördudes alustas ta Universitatea din Bucureștis õpinguid doktorikraadi omandamiseks õigusteaduses ja kaitses 2008. aastal väitekirja.

I. Gâlea esimene erialane ametikoht oli Rumeenia välisministeeriumis, kus temast sai aastateks 2000–2002 diplomaatiline atašee rahvusvahelise õiguse ja välislepingute direktoraadis. Seejärel oli ta aastatel 2002–2007 ühenduse õiguse talituse juhataja. Aastatel 2007–2009 osutas ta notarina avalikku teenust.

Kui I. Gâlea välisministeeriumisse tagasi pöördus, nimetati ta eksperdiks liidu õiguse direktoraati ja temast sai aastateks 2009–2010 selle direktoraadi juht. Seejärel määrati ta aastateks 2010–2016 peadirektoriks õigusküsimuste alal.

Aastatel 2016–2020 oli I. Gâlea Rumeenia suursaadik Bulgaarias ning seejärel sai temast 2021. aastal välisministeeriumis Euroopa riikidega kahepoolsete suhete ja piirkondliku koostöö osakonna peadirektor.

I. Gâlea on samuti olnud tegev õigusteaduse õppejõuna Universitatea din Bucureștis: aastatel 2002–2012 töötas ta assistendina, aastatel 2012–2016 lektorina ja aastatel 2016–2021 teadurina. 2021. aastal nimetati ta selle ülikooli professoriks.

Külalisprofessorina õpetas ta 2010. aastal Hayastani divanagitakan dprotsis (Armeenia diplomaatide akadeemia), aastatel 2009–2015 Institutul Diplomatic Românis (Rumeenia diplomaatide instituut) ning 2015. aastal Universidade da Coruñas (A Coruña ülikool, Hispaania).

Ta on arvukate õigusteemaliste publikatsioonide autor.

I. Gâlea nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. oktoobril 2021.

Ioannis Dimitrakopoulos sündis 1971. aastal Ateenas (Kreeka) ning sai 1992. aastal Ethniko kai Kapodistriako Panepistimio Athinonist (Ateena riiklik ülikool, Kreeka) õigusteaduse diplomi ja oma õpingud viis ta lõpule Université Paris II Panthéon-Assas’s (Prantsusmaa), kust ta sai 1994. aastal magistrikraadi õigusteaduses.

I. Dimitrakopoulos võeti 1995. aastal Ateena advokatuuri liikmeks ja ta tegutses advokaadina kuni 1997. aastani.

I. Dimitrakopoulos asus 1998. aastal Symvoulio tis Epikrateiasesse (riiginõukogu, Kreeka) tööle audiitorina ja oli seal aastatel 2005–2022 ametis nõunik-kohtunikuna ning tegeles eelkõige maksu-, konkurentsi-, kaubamärgi- ja riigihankeõigust puudutavate kohtuasjadega. 2022. aastal nimetati ta riiginõunikuks. Paralleelselt nende ülesannetega oli ta aastatel 2009–2010 Symvoulio tis Epikrateiase plaani- ja korralduskomitee liige. 2005. aastal läks ta kolmeks aastaks tööle Euroopa Ombudsmani büroosse (Strasbourg, Prantsusmaa) ja täitis seal peaõigusnõunikuna ning pöördus 2008. aastal Symvoulio tis Epikrateiasesse tagasi.

I. Dimitrakopoulos täitis aastatel 2010–2020 ka Euroopa Kemikaaliameti (Helsinki, Soome) apellatsioonikoja asepresidendi ülesandeid.

Aastatel 2014–2015 oli ta nimetatud Anotato Eidiko Dikastirio (Kreeka kõrgeim erikohus) ja Eidiko Dikastirio tou arthrou 88 par. 2 tou Syntagmatos (Kreeka põhiseaduse artikli 88 lõike 2 alusel asutatud erikohus) lisakohtunikuks. Lisaks täitis ta aastatel 2014–2016 Symvoulio tis Epikrateiase kohtunike ühingu asepresidendi ülesandeid.

I. Dimitrakopoulos on ka tegelenud teadus- ja õppetööga: aastatel 2003–2004 oli ta University of California, Berkeley (California ülikool Berkeleys, Ameerika Ühendriigid) Senior Visiting Fellow ning õpetas seal Euroopa keskkonnaõigust ja võrdlevat õigusteadust. Alates 2010. aastast on ta ka Ethniki Scholi Dikastikon Leitourgoni (riiklik kohtunikuõppe instituut, Kreeka) professor. Ta on arvukate maksuõigust, Euroopa õigust ja põhiõigusi käsitlevate publikatsioonide autor.

I. Dimitrakopoulos nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. jaanuaril 2022.

Damjan Kukovec sündis 1977. aastal Ljubljanas (Sloveenia) ning sai 2001. aastal Univerza v Ljubljani(Ljubljana ülikool, Sloveenia) õigusteaduskonnast õigusteaduse litsentsiaadi kraadi ja 2002. aastal Harvard Law Schoolist (Harvardi ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid) magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel läbis ta viimati nimetatud ülikoolis doktoriõppe ja kaitses oma väitekirja 2015. aastal.

2002. aastal asus ta erialasele tööle stažöörina Višje sodišče v Ljubljanis(Ljubljana apellatsioonikohus, Sloveenia) ja töötas sellel ametikohal kuni 2004. aastani. 2004. aastal asus ta tööle Sierra Leone erikohtus (Freetown, Sierra Leone) ja Ustavno sodiščes (Sloveenia konstitutsioonikohus).

D. Kukovec asus 2005. aastal Euroopa Liidu Kohtu teenistusse juristina ning seejärel siirdus Euroopa Komisjoni õigustalitusse, kus töötas aastatel 2006–2018. Lisaks sai ta 2006. aastal Sloveenia advokatuuri liikmeks.

Paralleelselt pühendas D. Kukovec ennast akadeemilisele karjäärile, eelkõige Euroopa õiguse valdkonnas. Aastatel 2011–2013 õpetas ta Harvard Law Schoolis ja selle Institute for Global Law and Policy’s (üldise õiguse ja poliitika instituut) üldist õigust. Pärast seda oli ta õppejõud mitmes õigusteadust õpetavas ülikoolis üle maailma, sealhulgas FGV Direito Rio, Rio de Janeiro (Rio de Janeiro ülikooli õigusteaduskond, Brasiilia) 2014. aastal, University of Kent’s Brussels School of International Studies (Kenti ülikooli Brussels School of International Studies, Belgia) 2016. aastal, Institut universitaire européen de Florence (EUI, Itaalia) 2016. ja 2017. aastal ning Univerza v Ljubljani aastatel 2018–2020. Alates 2018. aastast oli D. Kukovec ka Londonis Middlesex Universitys (Middlesexi ülikool, Ühendkuningriik) õigusteaduse õppejõud ja doktoriõppe programmi asedirektor.

D. Kukovec on arvukate Euroopa Liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor. Teda kutsutakse regulaarselt loenguid pidama ülikoolidesse üle kogu maailma.

D. Kukovec nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. jaanuaril 2022.

William Valasidis sündis 1971. aastal Thessalonikis (Kreeka) ja sai 1993. aastal Aristoteleio Panepistimio Thessaloniki (Thessaloniki Aristotelese ülikool, Kreeka) diplomi õigusteaduses ning viis oma õpingud lõpule, saades Harvard Law Schoolist (Harvardi ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid) 1996. aastal magistrikraadi õigusteaduses.

Aastatel 1993–1995 töötas W. Valasidis advokaadieksami sooritamise raames advokaat-praktikandina. Pärast seda, kui ta sai 1996. aastal Thessaloniki advokatuuri liikmeks, töötas ta Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide advokaadibüroodes.

W. Valasidis asus esimest korda Euroopa Liidu Kohtu teenistusse 1998. aastal kohtunik Krateros Ioannou kabineti nõunikuna. Seejärel töötas samal ametikohal kohtunik Vassilios Skourise juures, kellest sai 2003. aastal Euroopa Kohtu president ja kellega ta töötas koos 15 aastat ajavahemikus 1999–2014.

2014. aastal nimetati W. Valasidis Euroopa Kohtu protokolli- ja teabedirektoraadi direktoriks ning seejärel kommunikatsioonidirektoraadi direktoriks, kellena ta töötas 2022. aastani.

W. Valasidis on õigusalaste publikatsioonide autor ja toimetaja ning peab väga tähtsaks Euroopa Liidu õiguspraktika õpetamist, osaledes European Law Moot Court Competitioni korraldamisel ja läbiviimisel žürii liikmena aastatel 2004–2005 ning seejärel aastatel 2006–2022 European Law Moot Court Society liikme ja asepresidendina. Ka võtab ta regulaarselt osa riigi- ja rahvusvahelise tasandi konverentsidest.

W. Valasidis nimetati Üldkohtu kohtunikuks 15. septembril 2022.

Steven Verschuur sündis 1977. aastal Arnhemis (Madalmaad). Ta õppis õigusteadust Universiteit Utrechtis (Utrechti ülikool, Madalmaad) ja sai sealt 2001. aastal magistrikraadi õigusteaduses. Ta jätkas ülikooliõpinguid Université de Liège’is (Liège’i ülikool, Belgia), kus omandas 2002. aastal Euroopa õiguse süvendatud õppe diplomi. 2010. aastal kaitses ta Utrechti ülikoolis oma doktoriväitekirja õigusteaduses.

Alates 2002. aastast töötas S. Verschuur advokaadina mitmes Madalmaade ja Belgia advokaadibüroos, keskendudes Euroopa Liidu õiguse eri valdkondadele nagu konkurents, riigiabi, majanduspoliitika, riigihanked ning samuti liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames võetud piiravad meetmed.

Samuti on ta toimetanud suure hulga nimetatud valdkondi käsitlevaid õigusalaste perioodiliste väljaannete ja teoste artikleid.

Ühtlasi oli ta aastatel 2021–2022 Rechtbank Zeeland-West-Brabanti (Zeeland-West-Brabanti esimese astme kohus, Madalmaad) tsiviilkolleegiumi asenduskohtunik.

S. Verschuur nimetati Üldkohtu kohtunikuks 15. septembril 2022.

Saulius Lukas Kalėda, kes sündis 1976. aastal Krakówis (Poola), sai 1999. aastal Vilniaus universitetasest (Vilniuse Ülikool, Leedu) õigusteaduse diplomi ja seejärel 2000. aastal Universität Bonni (Bonni Ülikool, Saksamaa) Zentrum für Europäische Integrationsforschungist magistrikraadi õigusteaduses ning 2002. aastal Uniwersytet Jagiellońskist (Krakówi Jagellooni ülikool, Poola) doktorikraadi õigusteaduses.

S. L. Kalėda erialane töökäik algas 1998. aastal, mil ta asus juristina tööle Leedu Vabariigi valitsuse juures asuvas kindlustussektori järelevalveametis. Aastatel 2002–2003 töötas ta Euroopa Liiduga peetavate ühinemisläbirääkimiste ajal Leedu Vabariigi valitsuse juures asuva Euroopa õiguse osakonna vanemeksperdina. Pärast seda töötas ta aastatel 2003–2004 juristina Euroopa Komisjoni siseturu peadirektoraadis.

Aastatel 2004–2013 töötas S. L. Kalėda Euroopa Liidu Üldkohtus õigusnõunikuna kõigepealt kohtunik Vilenas Vadapalase kabinetis ja seejärel kohtunik Egidijus Bieliūnase kabinetis. Euroopa Kohtusse siirdus ta 2013. aastal õigusnõunikuks kohtujurist Maciej Szpunari kabinetti. Aastatel 2017–2023 töötas ta Euroopa Komisjoni õigustalituses. Ta oli komisjoni esindaja, osaledes Euroopa kohtutes väga paljudes kohtuasjades.

S. L. Kalėda tegutseb ka ülikooli õppejõuna. Aastatel 2002–2003 ning 2011. aastal oli ta Vilniaus universitetase lektor. Alates 2013. aastast annab ta kursusi Uniwersytet Jagiellońskis. Ta on arvukate liidu institutsioonide õigust ja liidu menetlusõigust käsitlevate publikatsioonide autor.

S. L. Kalėda nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. septembril 2023.

Louise Spangsberg Grønfeldt, kes sündis 1980. aastal Ishøjʼs (Taani), sai 2004. aastal Københavns Universitetist (Kopenhaageni ülikool, Taani) litsentsiaadikraadi õigusteaduses ja seejärel 2007. aastal samast ülikoolist magistrikraadi õigusteaduses. Samuti on tal 2007. aastal omandatud Euroopa Kolledži (Belgia) magistrikraad. Temast sai 2012. aastal Taanis advokaat.

L. Spangsberg Grønfeldt asus 2007. aastal erialasele tööle advokaadi-praktikandina, kellena töötas 2009. aastani. Samal ajal õpetas ta ühtlasi Københavns Universitetis liidu õigust esialgu lektori ja seejärel dotsendina.

Aastatel 2009–2013 töötas L. Spangsberg Grønfeldt Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaadis juristi-lingvistina.

Aastatel 2013–2016 oli L. Spangsberg Grønfeldti ametikoht Euroopa Komisjoni õigustalituse eelarverühmas. Seejärel töötas ta kuni 2018. aastani Euroopa Liidu Üldkohtus kohtunik Jesper Svenningseni õigusnõunikuna. Nimetatud aasta lõpus siirdus ta tagasi Euroopa Komisjoni õigustalituse (riigiabi rühm) teenistusse, misjärel nimetati ta 2019. aastal Euroopa Komisjoni juhtiva asepresidendi Margrethe Vestageri kabineti liikmeks. 2020. aasta lõpust kuni 2023. aastani töötas ta Euroopa Komisjoni õigustalituse justiits- ja siseküsimuste rühmas.

L. Spangsberg Grønfeldt nimetati Üldkohtu kohtunikuks 27. septembril 2023.

Hervé Cassagnabère sündis 1976. aastal Bayonne’is (Prantsusmaa). Ta sai 1997. aastal Bordeaux’ Institut d’études politique’i (IEP) (Prantsusmaa) diplomi, 1999. aastal École des Hautes Études Commerciales’i (HEC Paris) (Prantsusmaa) diplomi ja 2004. aastal ja École Nationale d’Administrationi (ENA, Pariis ja Strasbourg) (Prantsusmaa) diplomi.

H. Cassagnabère on Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) liige, kus ta 2004. aastal asus teenistusse ettekandja-kohtunikuna kohtuvaidluste osakonna neljandas kojas, mille tegevusvaldkonda kuulub eeskätt avalik teenistus.

Aastateks 2008–2010 lähetas Conseil d’État H. Cassagnabère’i Prantsusmaa peaministri kabinetti kultuurivaldkonna nõunikuks. Kultuuriministri otsusega nimetati ta 2010. aastal avalik-õigusliku haldusasutuse „Musée national Picasso – Paris“ (Pariisi Picasso muuseum) peadirektoriks.

Conseil d’État’s ettekandja-kohtunikuna töötamise ajal lähetati H. Cassagnabère 2012. aasta lõpus Euroopa Kohtusse nõunikuks, kellena ta töötas kaheksa aastat.

H. Cassagnabère naasis 2020. aastal Conseil d’État’sse (maksu- ja riigivara-alaste kohtuvaidlustega tegelevasse kaheksandasse kotta), kus ta abikohtunikuna vastutas ettekandja-kohtunike töö järelevalve eest. Alates 2021. aastast oli ta samuti Conseil d’État’ siseosakonna liige ning tema ülesanne oli koostada õiguslikke hinnanguid seadus- ja määruseelnõude kohta, mille olid ette valmistanud siseministeerium, justiitsministeerium ja kultuuriministeerium.

Samuti on H. Cassagnabère tegutsenud ettekandjana Commission d’accès aux documents administratifsis (CADA) (haldusdokumentidega tutvumise õiguse järelevalvekomisjon, Prantsusmaa) ja Prantsusmaa kultuuriministeeriumi juures tegutsevas Conseil supérieur de la propriété littéraire et artistique’is (kirjandus- ja kunstiõiguste järelevalve kõrgeim nõukogu) ning on olnud Biarritzi (Prantsusmaa) linnavolikogu liige.

Samal ajal õigusemõistmis- ja haldusalase tööga oli H. Cassagnabère avaliku õiguse vanemlektor nii Bordeaux’ kui ka Pariisi Institut d’études politiques’is (Prantsusmaa) ning õppeülesande täitja École de formation du Barreau de Paris’s (Pariisi advokatuuri õppeasutus; Prantsusmaa); ta tegutseb samuti lektorina Euroopa Õigusakadeemias (Trier, Saksamaa) ja Institut de formation et de recherche des avocats aux conseils (kõrgeimas kohtuastmes esindavate advokaatide õppe- ja uurimisasutus, Prantsusmaa). Samuti õpetab ta liidu õigust Conseil d’État’ liikmetele.

H. Cassagnabère on ta paljude liidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor.

H. Cassagnabère nimetati 7. oktoobril 2024 Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks.

Raphaël Meyer sündis 1979. aastal Zürichis (Šveits). Tal on Université Panthéon-Assas’i (Panthéon-Assas’i ülikool, Prantsusmaa) Inglise õiguse eriala diplom ja 2001. aastal sai ta University of Oxfordi (Oxfordi ülikool, Ühendkuningriik) õigusteaduse diplomi ning 2002. aastal Université Panthéon-Assas’i magistrikraadi Euroopa Liidu õiguse alal. Ta jätkas õpinguid Euroopa Kolledžis (Belgia), omandades 2003. aastal magistrikraadi Euroopa õiguses. R. Meyer sai 2004. aastal École de formation du barreau de Paris’st(Pariisi advokaadikoolituse õppeasutus, Prantsusmaa) advokaadikutse sertifikaadi ja Institut de droit public des affaires de l’université Paris-Sud 11-ist (Paris-Sud 11 ülikooli avaliku äriõiguse instituut, Prantsusmaa) diplomi.

R. Meyer asus erialasele tööle Pariisi advokatuuri advokaadina, kellena ta töötas aastatel 2005–2007. Aastatel 2008–2012 oli ta Brüsselis (Belgia) Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) järelevalveameti ametnik.

R. Meyer siirdus 2012. aastal tööle Euroopa Liidu Kohtusse, kus temast sai teabeotsingu ja dokumentatsiooni peadirektoraadi ametnik. 2014. aastal sai ta nõunikuks Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi Marc Jaegeri kabinetis.

Aastatel 2016–2024 oli R. Meyer õigusnõustaja Euroopa Liidu Nõukogu õigustalituses, töötades kõigepealt institutsiooniliste küsimuste, personalieeskirjade ja kohtuvaidluste direktoraadis (2016–2020), seejärel justiits- ja siseküsimuste direktoraadis (2020–2024) ning viimasena 2024. aastal vanemõigusnõustajana tööhõive, sotsiaalküsimuste, hariduse, põllumajanduse ja kalanduse direktoraadis.

Euroopa Liidu Nõukogus töötamise ajal oli R. Meyer ka lektor Université de Lorraine’is (Lorraine’i ülikool, Prantsusmaa).

R. Meyer nimetati Üldkohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2024.

V. Di Bucci sündis1963. aastal Astis (Itaalia) ning õppis õigusteadust Università degli Studi di Torinos (Torino ülikool, Itaalia), kus ta omandas 1984. aastal õigusteaduse magistrikraadi. Ta jätkas õpinguid Université de Nancy II-s (Nancy II ülikool, Prantsusmaa) ja sai 1988. aastal selle ülikooli litsentsiaadidiplomi ühenduste õiguses.

V. Di Bucci asus Euroopa Kohtu teenistusse 1987. aastal itaalia keele tõlkeosakonna jurist-lingvistina. Kohtunik G. Federico Mancini kutsus ta 1988. aastal enda kabineti õigusnõunikuks, kellena ta töötas 1991. aastani. Teist korda oli ta kohtunik Mancini õigusnõunik aastatel 1994–2000.

Ajavahemikus 1991–1994 kuulus V. Di Bucci transporti, keskkonda ja tarbijaid puudutavate küsimuste töörühma Euroopa Komisjoni õigustalituses ning nimetatud institutsiooni teenistusse pöördus ta tagasi 2000. aastal, asudes õigustalituses tööle riigiabi ja dumpinguvastaseid meetmeid puudutavate küsimuste töörühmas. Ajavahemikus 2007–2010 kuulus ta konkurentsiküsimuste töörühma kõigepealt selle liikmena ja hiljem õigusnõunikuna. Riigiabi ja dumpinguvastaseid meetmeid puudutavate küsimuste töörühma peaõigusnõunikuks määrati ta 2010. aastal ning ajavahemikus 2014–2023 töötas ta samal ametikohal äriõiguse töörühmas.

V. Di Bucci valiti 5. juunil 2023 Üldkohtu kohtusekretäriks.

Ta on liidu õigust, eeskätt liidu kohtutes toimuvat menetlust, riigiabi ja pangandusliidu õigust käsitlevate publikatsioonide autor.