REISI- JA MAJUTUSKULUDE HÜVITAMINE

Kui patsient läheb ravi saamiseks teise liikmesriiki, kaasnevad sellega tema jaoks tingimata reisikulud või ka majutuskulud. Seega tekkis küsimus, kas patsiendi haigekassa peab hüvitama ka need kulud.

Patsient, kellele tema haigekassa on 1971. aasta määruse (või 2004. ja 2009. aasta määruse) kohaselt andnud loa minna ravi saamiseks teise liikmesriiki, ei või nõuda reisikulude ega ambulatoorse ravi korral ka majutuskulude hüvitamist. Plaanilise haiglaravi korral aga hüvitatakse majutus- ja toitlustuskulud. Hüvitamiskohustus hõlmab nimelt ainult raviteenuse osutamise liikmesriigis patsiendi saadud raviga seotud kulusid (15. juuni 2006, Herrera, C-466/04).
Sama kehtib juhul, kui luba on antud teenuste osutamise vabaduse alusel (2011. aasta direktiiv). Siiski juhul, kui patsiendi haigekassa kannab reisi- ja majutuskulud patsiendi riigi territooriumil saadava ravi korral, tuleb need kulud hüvitada ka siis, kui patsient saab ravi teises liikmesriigis (16. mai 2006, Watts, C-372/04).

Igal juhul (olgu määruste või direktiivi alusel) on liikmesriikidel vabadus reisi- ja majutuskulusid hüvitada, kui nad seda soovivad.