Seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimine

2015. aastal leidis Euroopa Kohus, et homoseksuaalsete ja biseksuaalsete meeste suhtes kehtiv alatine vereloovutuskeeld võib kujutada endast diskrimineerimist, välja arvatud juhul, kui on teaduslikult tõendatud, et neil isikutel on suur oht nakatuda rasketesse nakkushaigustesse nagu eelkõige HIV, ning kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Seega ei saa liikmesriik neid isikuid püsivalt kõrvale jätta, ilma et ta oleks kontrollinud, kas on olemas muid vähem piiravaid, kuid sama tõhusaid meetodeid, mis võimaldavad tuvastada HIV-viiruse esinemise veres vaatamata sellele, et esineb ajavahemik, mis järgneb viirusega nakatumisele ja mille jooksul jäävad loovutatud vere uurimisel kasutatavad biomarkerid hoolimata doonori nakatumisest negatiivseks (nn peiteaeg). Lisaks on küsimustiku ja doonoriga peetava personaalse vestluse abil teatud juhtudel võimalik ohtlik seksuaalkäitumine täpsemalt välja selgitada (29. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Léger, C-528/13).

Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et töötajal, kes on sõlminud oma samasoolise elukaaslasega tsiviilpartnerluslepingu, on õigus samadele eelistele, nagu antakse heteroseksuaalsetele töötajatele nende abiellumise puhul, nt lisapuhkusepäevadele ja toetusele, kui samasoolistel isikutel ei ole lubatud abielluda ja tsiviilpartnerlusleping on nende lisapuhkuste osas abieluga õiguslikult võrdsustatud (12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Hay, C-267/12).