Liikmete elulood

Add

Koen Lenaerts, kes sündis 1954. aastal Mortselis (Belgia), omandas 1977. aastal õigusteaduse eriala diplomi Katholieke Universiteit Leuvenis (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia) ja jätkas seejärel õpinguid Harvard Universitys (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid). Ta omandas seal diplomi Master of Laws 1978. aastal ja Master in Public Administration 1979. aastal. Katholieke Universiteit Leuvenisse tagasi pöördununa sai ta 1982. aastal õigusteaduse doktoriks.

Samas ülikoolis alustas ta töökäiku 1979. aastal assistendi ja seejärel 1983. aastal Euroopa õiguse professorina. Akadeemilise karjääri käigus töötas ta aastatel 1984–1989 ka õppejõuna Collège d’Europe’is (Euroopa Kolledž) Brugges (Belgia) ning 1989. aastal külalisprofessorina Harvard Law Schoolis (Harvardi õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid).

K. Lenaerts asus Euroopa Kohtu teenistusse kohtunik René Joliet’ õigusnõunikuna, olles sellel ametikohal aastatel 1984–1985, enne kui asus tegutsema advokaadina Brüsseli advokatuuris aastatel 1986–1989.

Ta nimetati Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kohtunikuks 25. septembril 1989 ehk päeval, mil vastloodud kohus tegevust alustas. Ta jäi sellele ametikohale rohkem kui neljateistkümneks aastaks ja seejärel nimetati ta 7. oktoobril 2003 Euroopa Kohtu kohtunikuks. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks kaheks järjestikuseks ametiajaks 9. oktoobrist 2006 kuni 8. oktoobrini 2012, seejärel 9. oktoobril 2012 Euroopa Kohtu asepresidendiks.

8. oktoobril 2015 valiti ta Euroopa Kohtu presidendiks ja selles ametis on ta tänaseni.

Thomas von Danwitz, kes sündis 1962. aastal Bedburg/Erftis (Saksamaa), õppis Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis (Bonni Friedrich-Wilhelmsi ülikool, Saksamaa), kus ta sooritas 1986. aastal esimese õigusteaduse riigieksami, ja Genfi ülikoolis (Šveits). Ta läbis doktoriõppe Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis ja talle omistati 1988. aastal õigusteaduse doktorikraad. T. von Danwitz on õppinud École nationale dʼadministrationis (Prantsusmaa) ja saanud 1990. aastal rahvusvahelise avaliku halduse diplomi. 1992. aastal lõpetas ta teise õigusteaduse riigieksamiga juriidilise ettevalmistusteenistuse Kölnis (Saksamaa) ja omandas seejärel 1996. aastal habilitatsiooni Rheinische Friedrich-Wilhelms-Universität Bonnis, kus ta töötas teadustöö assistendina.

T. von Danwitz uurib oma teadustöös peamiselt Saksa avalikku õigust ja Euroopa õigust ning ta oli aastatel 1996–2003 nimetatud valdkondade professor Ruhr-Universität Bochumis (Ruhri ülikool Bochumis, Saksamaa), kus ta oli ajavahemikus 2000–2001 ka õigusteaduskonna dekaan. Aastatel 2003–2006 oli ta Universität zu Köln (Kölni ülikool, Saksamaa) õppejõud ja 2006. aastal sai temast avaliku õiguse ja avaliku halduse instituudi direktor.

Tema akadeemiline karjäär jätkus 2000. aastal külalisprofessorina Fletcher School of Law and Diplomacy – Tufts Universityʼs (Tuftsi ülikool, Ameerika Ühendriigid), 2001–2006 Université François Rabelais de Toursʼis (François Rabelais’ ülikool Toursʼis, Prantsusmaa) ja seejärel 2005–2006 Université de Paris I Panthéon-Sorbonneʼis (Pariis I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa). Aastal 2005 osales ta University of California, Berkeley (California ülikool Berkeleyʼis, Ameerika Ühendriigid) õppe- ja teadustegevuses. 2004. aastal sai temast Saksa juristide ühenduse juhtorgani (Ständige Deputation des Deutschen Juristentags) liige, mille töös ta osales kuni 2014. aastani.

T. von Danwitz nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2006. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks ja sellel ametikohal oli ta Euroopa Kohtus 9. oktoobrist 2012 kuni 8. oktoobrini 2018. Alates 8. oktoobrist 2024 on T. von Danwitz Euroopa Kohtu asepresident.

François Biltgen, kes sündis 1958. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik), omandas 1981. aastal õigusteaduse eriala magistritaseme diplomi ja 1982. aastal ühenduse õiguses diplôme d’études approfondies (DEA) ülikooli taseme õiguse, majanduse ja sotsiaalteaduste alal Université de Paris II Panthéon-Assasʼis (Pariis II Panthéon-Assasʼi ülikool, Prantsusmaa). Samal aastal omandas ta diplomi Institut d’études politiques de Parisʼis (Pariisi politoloogiainstituut, Prantsusmaa).

Aastal 1987 võeti ta vastu Luksemburgi Suurhertsogiriigi advokatuuri ja ta töötas advokaadina 1987–1999. Samaaegselt oli ta tegev poliitikas, aastatel 1983–1994 kristlik-sotsiaalse erakonna Luksemburgi parlamendigrupi sekretär, 1987–1999 Esch-sur-Alzetteʼi (Luksemburg) linnavolikogu liige ja 1997–1999 linnavalitsuse liige, viimasest positsioonist tulenevalt nimetati ta 1994–1999 Luksemburgi delegatsiooni asendusliikmeks Euroopa Liidu regioonide komitee juures. 1994. aastal valiti ta viieaastase mandaadiga Luksemburgi parlamendi liikmeks ja ta osales aktiivselt seadusloomes, eelkõige mitme Euroopa Liidu õigust puudutava seaduseelnõu ettekandjana.

Pärast 1999. aasta parlamendivalimisi kutsuti ta osalema Luksemburgi valitsuse töös ja ta oli mitme ministeeriumi minister sellises järjekorras: töö- ja tööhõiveminister, usuasjade minister, parlamendiga suhtlemise minister, kommunikatsiooni eest vastutav minister (1999–2004); töö- ja tööhõiveminister, usuasjade minister ja kultuuriminister, kõrghariduse ja teadusminister (2004–2009); justiitsminister, avaliku teenistuse ja haldusreformi minister, kõrghariduse ja teadusminister, kommunikatsiooni- ja meediaminister, usuasjade minister (2009–2013).

Ministritöö raames võttis ta endale kohustusi ka rahvusvahelises plaanis. 2005. aastal oli ta Euroopa Liidu Nõukogu erinevate koosseisude eesistuja. Lisaks oli F. Biltgen 2005. ja 2009. aasta Bologna protsessi ministrite konverentsi kaasesimees ja 2012–2013 Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ministrite konverentsi kaasesimees.

F. Biltgen nimetati 7. oktoobril 2013 Euroopa Kohtu kohtunikuks ja alates 8. oktoobrist 2024 täidab ta koja presidendi ülesandeid.

Küllike Jürimäe, kes sündis 1962. aastal Haapsalus (Eesti), omandas 1986. aastal diplomi (võrdustatud magistrikraadiga) õigusteaduses Tartu ülikoolis (Eesti). Ta jätkas kõrgkooliõpinguid Eesti Diplomaatide Koolis, mille lõpetas diplomiga 1992. aastal. 2003. aastal omandas ta Università degli Studi di Padovas (Padua ülikool, Itaalia) ja University of Nottinghamis (Nottinghami ülikool, Ühendkuningriik) läbitud õpingute tulemusel kraadi European Master inimõiguste ja demokratiseerimise valdkonnas.

Alates 1986. aastast töötas ta viie aasta jooksul Tallinnas (Eesti) prokurörina. Aastatel 1991–1993 oli ta juriidiline nõunik ja aastatel 1992–1993 peanõunik Eesti Kaubandus-Tööstuskojas. Ajavahemikul 1993–2004 töötas ta kohtunikuna Tallinna Ringkonnakohtus (Tallinna apellatsioonikohus, Eesti).

12. mail 2004 nimetati K. Jürimäe Euroopa Liidu Üldkohtu kohtunikuks. Alates 23. oktoobrist 2013 on ta Euroopa Kohtu kohtunik ja alates 8. oktoobrist 2021 selle kohtu koja president.

Constantinos Lycourgos, kes sündis 1964. aastal Nikosias (Küpros), omandas aastal 1985 õigusteaduse diplomi, seejärel aastal 1987 ühenduse õiguse täiendõppe diplomi (DEA) Panthéon-Assas Paris II ülikoolis (Prantsusmaa), kus ta aastal 1991 kaitses ka oma doktoriväitekirja õigusteaduses.

Olles aastal 1993 Küprose advokatuuri vastu võetud, töötas ta advokaadina Nikosia advokatuuris kuni aastani 1996, mil ta nimetati Küprose välisministri erinõunikuks Euroopa küsimustes. Sellel ametikohal töötas ta aastani 1999, misjärel oli ta Küprose Vabariigi õigusteenistuse nõunik ühenduse õiguse küsimustes aastatel 1999–2002. Aastatel 1998–2003 kuulus ta Küprose Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimiste meeskonda, olles samas aastatel 2002–2014 Küprose kreeka delegatsioonide liige läbirääkimistel Küprose probleemi terviklikuks lahendamiseks.

Tänu oma kogemusele töötas ta aastatel 2002–2007 Küprose Vabariigi peajuristina ja seejärel aastatel 2007–2014 riigi advokaadina. Aastatel 2003–2014 nimetati ta Küprose Vabariigi õigusteenistuse Euroopa õiguse osakonna juhatajaks, olles samas aastatel 2004–2014 kutsutud ka Küprose valitsuse esindajaks Euroopa Liidu kohtutes.

C. Lycourgos nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 8. oktoobril 2014 ja alates 8. oktoobrist 2021 on ta selle kohtu koja president.

Irmantas Jarukaitis, kes sündis 1973. aastal Prienais (Leedu), omandas õigusteaduse diplomi 1997. aastal ja doktorikaadi 2008. aastal Vilniaus universitetases (Vilniuse ülikool, Leedu). Tema tegevus õppejõuna toimus samuti selles ülikoolis, kus ta õpetas aastatel 1999–2018 algul assistendi ja seejärel dotsendina. Ta täitis õigusteadusliku uurimistöö huvides ka muid ülesandeid, millest annavad tunnistust tema arvukad publikatsioonid Euroopa õiguse ja riigiõiguse valdkonnas. Samal ajal õppejõu tööga osales ta aktiivselt Leedu Euroopa õiguse assotsiatsiooni loomisel, mille kaasasutaja ta on.

1997. aastal sai temast Leedu riigiteenistuja: ta asus tööle Leedu justiitsministeeriumi Euroopa õiguse osakonda, olles kõigepealt juhtivspetsialist, seejärel aastatel 2002–2003 osakonnajuhataja ja aastatel 2004–2010 peadirektori asetäitja. Ajavahemikul 2010–2018 täitis ta kohtulikke ülesandeid, olles kõigepealt Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) kohtunik ja seejärel aastatel 2012–2017 sama kohtu asepresident. Aastatel 2015–2017 oli ta selle kohtu presidendi kohusetäitja, kusjuures samal ajal oli ta ka Teisėjų taryba (kohtute nõukoda, Leedu) liige.

I. Jarukaitisest sai Euroopa Kohtu kohtunik 8. oktoobril 2018 ning alates 8. oktoobrist 2024 on ta selles kohtus koja president.

Maria Lourdes Arastey Sahún, kes sündis 1959. aastal Tarragonas (Hispaania), õppis Universitat de Barcelonas (Barcelona ülikool, Hispaania) ja omandas seal 1983. aastal õigusteaduse diplomi ning jätkas seejärel aastatel 1984-1985 kohtunikuõppega Escuela Judicialis (riiklik kohtunike kool, Hispaania).

Ta oli aastatel 1985-1989 esimese astme kohtunik Juzgado de Distrito de Sant Feliu de Llobregatis (Sant Feliu de Llobregati piirkonnakohus, Hispaania) ja Juzgado de Distrito de Barcelonas (Barcelona piirkonnakohus, Hispaania). 1989. aastal töötas ta ühe aasta Juzgado de lo Social nº 7 de Barcelona (Barcelona töökohus nr 7, Hispaania) kohtunikuna ja seejärel oli ta Tribunal Superior de Justicia de Cataluña (Kataloonia autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) sotsiaalkolleegiumi liige kuni 2009. aastani. Ta nimetati 2009. aastal Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtunikuks. Aastatel 2013-2021 oli ta samuti kohtunik Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) halduskohtus (Brüssel, Belgia).

Paralleelselt kohunikukarjääriga tegeles Arastey Sahún ka õppejõutööga. Aastatel 1998-2008 oli ta Universitat de Barcelona töö- ja sotsiaalkindlustusõiguse dotsent. Samuti vastutas ta kursuste eest riiklikes kohtunikuõppe keskustes Hispaanias (alaliselt), Bulgaarias (2008) ja Rumeenias (2008) ning Kesk-Ameerika ja Karaiibi piirkonna Juan Carlos I koolis (2006). Arastey Sahún on esinenud konverentsidel ja seminaridel mitmes ülikoolis. Ta on osalenud mitmete oluliste organite töös, mille tegevus hõlmab eelkõige liidu õiguse valdkondi, kohtunike koolitust ja oskuste hindamist ning vaidluste lahendamise alternatiivseid viise.

Lourdes Arastey Sahún nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2021 ja alates 8. oktoobrist 2024 on ta selle kohtu koja president.

Maciej Szpunar, kes on sündinud 1971. aastal Cracovies (Poola), omandas Uniwersytet Śląski’s (Sileesia ülikool, Poola) õigusteaduse magistrikraadi 1995. aastal ja Collège d'Europe de Bruges’is (Brugge Euroopa Kolledž, Belgia) 1996. aastal. Õigusteaduste doktori väitekirja kaitses ta 2000. aastal ,saades hiljem 2009. aastal Uniwersytet Śląski õigusteaduse dotsendiks ja seejärel 2013. aastal sama ülikooli õigusteaduse professoriks. Tema akadeemiline töö ülikoolis viis ta 1998. aastal Cambridge University Jesus College’isse (Cambridge’i ülikooli Jesus College, Ühendkuningriik), kus ta oli „Visiting Scholar“ (külalisteadur), hiljem 1999. aastal Université de Liège’i (Liège’i ülikool, Belgia) ja 2003. aastal Firenze Euroopa Ülikool-Instituuti (Itaalia).

Aastal 2001 astus ta Katowice advokatuuri liikmeks, et töötada advokaadi ametis, mida ta tegi kuni aastani 2008. Samal perioodil kuulus ta samuti Poola justiitsministeeriumi juures olevasse rahvusvahelise eraõiguse kodifitseerimise komisjoni.

Aastatel 2008–2009 oli ta Euroopa integratsiooni komitee (Poola) aseriigisekretär, mille järel asus aastateks 2010–2013 tööle Poola välisministeeriumise. Nende kolme aasta jooksul esindas Poola valitsust väga paljudes Euroopa Liidu Kohtus käsitletud kohtuasjades.

Soovides jääda seotuks akadeemiliste uuringute valdkonnaga, kuulub ta mitmete perioodiliste õigusvaldkonna väljaannete toimetusse, mis on ajendanud teda samal ajal kirjutama arvukalt publikatsioone Euroopa õiguse ja rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas.

M. Szpunar nimetati Euroopa Kohtu kohtujuristiks 23 .oktoobril 2013 ja alates 11. oktoobrist 2018 on ta olnud peakohtujurist.

Siniša Rodin, kes sündis 1963. aastal Zagrebis (Horvaatia), omandas õigusteaduse diplomi Sveučilište u Zagrebus (Zagrebi ülikool, Horvaatia) 1987. aastal ja jätkas kõrgkooliõpinguid Ameerika Ühendriikides, kus ta sai 1992. aastal University of Michiganist (Michigani ülikool) Master of Laws kraadi. Horvaatiasse tagasi pöördunud, jätkas ta õpinguid Sveučilište u Zagrebus, kus ta sai 1995. aasta õigusteaduse doktoriks. Aastatel 2001–2002 viibis ta Harvard Universitys (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid) kui Fulbright Fellow ja Visiting Scholar.

Ametialast tööd alustas 1987. aastal S. Rodin dotsendina Sveučilište u Zagrebus. Alates 2003. aastast on ta selle ülikooli professor, 2006. aastal sai ta Jean Monnet’ õppetooli hoidjaks ja 2011. aastal Jean Monnet’ ad personam õppetooli hoidjaks. 2012. aastal sai ta Cornell Law Schooli (Cornelli ülikooli õigusteaduskond, Ameerika Ühendriigid) külalisprofessoriks. Ülikoolikarjääri jooksul avaldas S. Rodin arvukalt publikatsioone, mis aitasid kaasa liidu õiguse tutvustamisele Horvaatias.

Aastatel 2006–2011 kuulus S. Rodin meeskonda, kes töötas välja Horvaatia Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisraamistiku ja liitumisprotsessi, ning samal ajal oli ta aastatel 2009–2010 Horvaatia konstitutsioonilise reformi komisjoni liige ja Horvaatia Euroopa Liiduga liitumise töörühma esimees.

Esimese Euroopa Kohtusse nimetatud Horvaatia kohtunikuna täidab S. Rodin oma ülesandeid seal alates 4. juulist 2013.

Andreas Kumin, kes sündis 1965. aastal Grazis (Austria), õppis õigusteadust Karl-Franzens-Universität Grazis (Grazi ülikool, Austria) ning lõpetas seal 1987. aastal õigusteaduse eriala ja sai õigusteaduse doktoriks 1990. aastal. Sama ülikool andis talle 1988. aastal tõlketeaduse esimese astme diplomi. Ametniku väljaõppe raames valis ta 1991. aastal edasisteks õpinguteks Prantsusmaa ja École nationale d’administration (ENA), mille ta lõpetas 1992. aastal diplomiga „cycle international long d’administration publique“.

Teenistuskäiku alustas ta 1990. aastal Austria välisministeeriumi ametnikuna ja töötas seal kuni aastani 1994, alguses õigusosakonnas ning seejärel majandus ja Euroopa integratsioonipoliitika peadirektoraadis. Aastatel 1994–2000 oli ta nõunik Austria alalises esinduses ÜRO peakorteri ja spetsialiseerunud asutuse juures Genfis (Šveits). Ta jätkas 2000–2019 teenistust Austria välisministeeriumis, alguses teenistusüksuse „Euroopa Liidu esimese samba õigusküsimused“ juhatajana ja seejärel 2005–2019 Euroopa õiguse osakonna juhatajana.

Ta on avaldanud suure hulga publikatsioone liidu õiguse kohta ja osalenud teadustegevuses, alustades 2007. aastal õppejõuna Leopold-Franzens-Universität Innsbrucki (Innsbrucki ülikool, Austria) Euroopa ja rahvusvahelise õiguse instituudis, jätkates 2012–2018 vanemlektorina Diplomatische Akademie Wienis (Viini Diplomaatia Akadeemia, Austria) ja alates 2014 oli ta üks Wirtschaftsuniversität Wieni (Viini majandusülikool, Austria) seminaride juhatajatest. Ajavahemikul 2014–2019 oli ta Karl-Franzens-Universität Grazi Euroopa õiguse instituudi professor ja ta jätkab sama ülikooli külalisprofessorina pärast sellele kohale nimetamist 2020. aastal.

A. Kumin nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 20. märtsil 2019 ja selles ametis on ta tänaseni.

Niilo Jääskinen, kes sündis 1958. aastal Mikkelis (Soome), omandas aastal 1980 õigusteaduse diplomi ja seejärel aastal 1982 õigusteaduse litsentsiaadi kraadi Helsingin yliopistos (Helsingi ülikool, Soome). Aastal 2008 kaitses ta selles ülikoolis oma doktoriväitekirja õigusteaduses. Tema kirg õpetamise vastu avaldus juba varakult ning ta alustas liidu õiguse õpetamise eest vastutava õppejõuna Helsingin yliopistos aastal 1980 ja oli sellel ametikohal aastani 1986.

Aastal 1983 töötas ta ühe aasta nõuniku ja ajutise liikmena Rovaniemen kihlakunnanoikeuses (Rovaniemi esimese astme kohus, Soome). Pärast Soome justiitsministeeriumis nõunikuna töötamist aastatel 1987–1989 määrati ta Euroopa õiguse osakonna juhatajaks ning seda teenistust juhtis ta aastatel 1990–1995. Paralleelselt töötas ta Soome välisministeeriumis õigusnõunikuna aastatel 1989–1990. Õiguslike ja institutsiooniliste küsimuste eest vastutava isikuna osales ta Soome liitumisläbirääkimistel Euroopa Liiduga, misjärel töötas ta Soome parlamendi suurkomisjoni Euroopa Liidu asjade nõuniku ja sekretärina aastatel 1995–2000.

Olles kutsutud Soome kohtuteenistusse, töötas N. Jääskinen Korkein hallinto-oikeuses (Soome kõrgeim halduskohus) ajutise liikmena aastatel 2000–2002 ja seejärel kohtunikuna aastatel 2003–2009.

Kohtujuristina astus ta Euroopa Kohtu teenistusse 7. oktoobril 2009 ja sellel ametikohal oli ta 7. oktoobrini 2015. Kodumaale tagasi pöördudes töötas ta jälle kohtunikuna Korkein hallinto-oikeuses aastatel 2015–2019 ja täitis seal asepresidendi ülesandeid aastatel 2018–2019.

N. Jääskinen nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2019 ja sellel ametikohal on ta tänase päevani.

Dimitrios Gratsias, kes sündis 1957. aastal Ateenas (Kreeka), omandas 1980. aastal Ethniko kai Kapodistriako Panepistimio Athinon’i õigusteaduse magistrikraadi ning 1981. aastal Paris I Panthéon-Sorbonne’i (Paris I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa) avaliku õiguse täiendõppe diplomi (diplôme d'études approfondies, DEA). Järgmisel aastal andis Centre universitaire d’études communautaires et européennes’is (Université Paris I) (ühenduse ja Euroopa õpingute keskus Paris’ I ülikoolis; Prantsusmaa) talle välja diplomi (certificat d’études) ühenduse õiguse õpingute läbimise kohta.

D. Gratsiase ametikäik algas 1985. aastal Symvoulio tis Epikrateiases (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kus ta täitis nooremametniku ülesandeid kuni 1992. aastani. Seejärel nimetati ta 1992. aastal nõunikuks ja seejärel 2005. aastal riiginõukogu liikmeks. Nende ülesannete täitmise ajal määrati ta 1998. aastal kaheks aastaks (1998–1999) Anotato Eidiko Dikastirio (kõrgeim erikohus, Kreeka) asendusliikmeks ja 2006. aastal oli ta Eidiko Dikastirio Agogon Kakodikiase (kohtunike vastutuse asjade erikohus, Kreeka) liige. 2008. aastal tegutses ta Anotato Dikastiko Symvoulio Dioikitikis Dikaiosinise (kõrgeim halduskohtute nõukogu, Kreeka) liikmena. Aastatel 2009–2010 töötas ta halduskohtute inspektorina.

Ajavahemikus 1994–1996 töötas D. Gratsias Euroopa Kohtus kohtujurist Georges Cosmase kabinetis õigusnõunikuna.

Ajavahemikus 25. oktoobrist 2010 kuni 6. oktoobrini 2021 oli D. Gratsias Üldkohtu kohtunik ning täitis koja presidendi ametikohustusi kahel järjestikusel ametiajal 18. septembrist 2013 kuni 30. septembrini 2019. Alates 7. oktoobrist 2021 on ta Euroopa Kohtu kohtunik.

Miroslav Gavalec, kes sündis 1961. aastal Zlínis (Tšehhoslovakkia), omandas esmalt termiliste masinate ja tuumaseadmete inseneri diplomi České vysoké učení technické v Prazes (Praha polütehniline ülikool, Tšehhoslovakkia) ja töötas aastatel 1986–1991 erinevatel töökohtadel tuumaenergia sektoris.

Huvi sotsiaalteaduste vastu viis ta hiljem aastatel 1990–1995 õppima õigusteadust Univerzita Komenského v Bratislaves (Comeniuse ülikool Bratislavas, Slovakkia), kus ta omandas 1995. aastal õigusteaduse diplomi „Magister“ ja seejärel 2010. aastal õigusteaduse doktorikraadi (PhD).

Aastal 2001 nimetati ta kaubandus- ja perekonnakohtunikuks ja halduskohtunikuks kohtus Okresný súd Bratislava III (Bratislava III piirkonna kohus, Slovakkia). Ta oli sellel ametikohal kuni aastani 2005, kui suundus Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) kohtunikuks, olles seal kõigepealt halduskolleegiumi kohtunik ja alates aastast 2009 halduskolleegiumi esimese koja president.

Samaaegselt kohtunikuna töötamisega oli M. Gavalec ka õppejõud. Ajavahemikus 2005–2011 oli ta Paneurópska vysoká škola (Pan-Euroopa kõrgem kool, Slovakkia) majandus- ja juhtimisteaduste instituudi õppejõud. 2006–2014 oli ta Paneurópska vysoká škola haldusõiguse instituudi ja eraõiguse instituudi õppejõud.

M. Gavalec oli aastatel 2005–2020 ka Euroopa Liidu kohtunike keskkonnaõiguse foorumi liige ja osales 2006–2015 Euroopa Liidu Halduskohtunike Ühenduse töös.

M. Gavalec nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2021.

Juliane Kokott, kes sündis 1957. aastal Mainiäärses Frankfurdis (Saksamaa), õppis aastatel 1976–1982 õigusteadust Universität Bonnis (Bonni ülikool, Saksamaa) ja Université de Genèveʼs (Genfi ülikool, Šveits). Fulbrightʼi stipendiaadina jätkas ta õpinguid ülikoolis American University, Washington DC (Washington DC ülikool, Ameerika Ühendriigid) ja omandas seal 1983. aastal LL.M kraadi. Tagasi Euroopas, omandas ta 1985. aastal õigusteaduse doktorikraadi Universität Heidelbergis (Heidelbergi ülikool, Saksamaa), seejärel 1990. aastal Harvard University´s (Harvardi ülikool, Ameerika Ühendriigid). Lisaks omandas ta diplomi Tunises asuvas Académie Internationale de Droit Constitutionnelʼis (rahvusvaheline konstitutsiooniõiguse akadeemia).

Teadustegevust alustas J. Kokott 1991. aastal külalisprofessorina University of California, Berkeleyʼs (California ülikool Berkeleyʼs, Ameerika Ühendriigid). Ta jätkas sellega Saksamaal, kus ta oli Saksa ja välisriikide avaliku õiguse, rahvusvahelise õiguse ja Euroopa õiguse professor 1992. aastal Universität Augsburgis (Augsburgi ülikool), 1993. aastal Universität Heidelbergis ja 1994–1999 Heinrich-Heine-Universität Düsseldorfis (Heinrich Heine ülikool Düsseldorfis). 1999. aastal sai temast õppetooli hoidja Universität St. Gallenis (Sankt Galleni ülikool, Šveits), kus ta õpetas rahvusvahelist õigust, rahvusvahelist äriõigust ja Euroopa õigust. Aastal 2000 sai temast Universität St. Galleni Euroopa ja rahvusvahelise äriõiguse instituudi juhataja ja ajavahemikus 2001–2003 oli ta sama ülikooli Master of Business Law' programmi juhataja asetäitja.

Seejärel tegi J. Kokott koostööd Saksa valitsusega, kes nimetas ta 1995. aastal asenduskohtunikuks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Rahvusvahelises Lepitus- ja Arbitraažikohtus. Kuni 2003. aastani oli ta Wissenschaftliche Beirat „Globale Umweltveränderungen“ der Bundesregierungi (WBGU) (globaalseid muutusi käsitlev föderaalne konsultatiivnõukogu, Saksamaa) esimehe asetäitja.

J. Kokott nimetati Euroopa Kohtu kohtujuristiks 7. oktoobril 2003. Ta täitis aastatel 2006–2007 esimese kohtujuristi ülesandeid.

Alexander Arabadjiev, kes sündis 1949. aastal Blagoevgradis (Bulgaaria), õppis õigusteadust Sofiyski universitet „Sv. Kliment Ohridski“-s (Püha Kliment Ohridski ülikool Sofias, Bulgaaria), mille diplomi omandas ta 1972. aastal.

Ta nimetati 1975. aastal Rayonen sad Blagoevgradi (Blagoevgradi rajoonikohus, Bulgaaria) kohtunikuks ja ta jäi sellele ametikohale kuni 1983. aastani, mil ta asus tööle Okrazhen sad Blagoevgradi (Blagoevgradi regionaalne kohus, Bulgaaria), töötades seal kuni 1986. aastani. Seejärel oli ta 1986–1991 Varhoven Sadi (Bulgaaria kõrgeim kohus) teenistuses ja 1991–2000 Konstitutsionen sadi (Bulgaaria konstitutsioonikohus) kohtunik. Aastatel 1997–1999 oli ta Euroopa Inimõiguste Komisjoni liige.

Tema kohtunikukarjäär katkes ajutiselt ajavahemikus 2001–2006, kui ta andis oma panuse Bulgaaria ühinemisprotsessis Euroopa Liiduga, võttes sellest osa nii aktiivselt Bulgaaria parlamendiliikmena kui ka vaatlejana Euroopa Parlamendi juures 2005. aasta augustist kuni 2006. aasta detsembrini. Aastatel 2002–2003 osales ta Euroopa Tuleviku Konvendi liikmena Euroopa Liitu 2004. aasta laienemisel ootavate probleemide lahendamise võimaluste väljatöötamisel.

Mõned päevad pärast Bulgaaria ühinemist Euroopa Liiduga, st 12. jaanuaril 2007 nimetati A. Arabadjiev Euroopa Kohtu kohtunikuks ja selles ametis on ta tänaseni. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks ja ta täitis Euroopa Kohtus seda ülesannet 9. oktoobrist 2018 kuni 7. oktoobrini 2024.

Eugene Regan, kes on sündinud 1952. aastal Kilcoonis (Iirimaa), õppis University College Dublinis (Dublini ülikooli kolledž, Iirimaa), kus ta omandas 1974. aastal politoloogia ja majandusteaduse kraadi ning 1975. aastal poliitökonoomia magistrikraadi.Ta sai 1979. aastal täiendava magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja võrdlevas õiguses Université libre de Bruxelles’ist (Brüsseli vaba ülikool, Belgia).

Ta oli 1975. aastal ühe aasta jooksul Irish Farmers’ Associationi (IFA) (Iirimaa põllumeeste ühendus, Dublin) majandusanalüütik. Aastatel 1975-1979 osales ta Iirimaa põllumajandusektori kaitsega seotud eri tegevustes, olles IFA kabinetiülem Euroopa Majandusühenduse juures. Ta oli aastatel 1980-1984 Irish Meat Exporters Associationi (Iirimaa lihaeskportijate ühendus) tegevdirektor. Aastatel 1985-1988 oli ta Euroopa Komisjoni konkurentsivoliniku Peter Sutherlandi poliitnõunik ning pärast seda tegutses ta aastatel 1989-1995 uuesti põllumajandussektoris, olles Iirimaa liha turustamise turul ühe juhtiva ettevõtja peadirektor.

Alates 1985. aastast on E. Regan Honorable Society of King’s Innsi (Dublin) Barrister, kellena ta tegutses Iirimaa advokatuuris aastatel 1995-2005 ning sealsamas Senior Counsel’ina aastatel 2005-2015. Samuti oli ta aastatel 2007-2011 Seanadi (Iirimaa parlamendi ülemkoda) liige.

M. Regan on Euroopa Kohtu kohtunik alates 7. oktoobrist 2015. Teised kohtunikud valisid ta koja presidendiks ja sellel ametikohal oli ta Euroopa Kohtus 9. oktoobrist 2018 kuni 7. oktoobrini 2024.

Nuno Piçarra, kes on sündinud 1957. aastal Sintras (Portugal), õppis õigusteadust Universidade de Lisboa’s (Lissaboni ülikool, Portugal); mille lõpetas 1980. aastal diplomiga, ning sai samast ülikoolist 1986. aastal õigusteaduse magistrikraadi. Hiljem koostas ta doktoritöö Universidade Nova de Lisboa (Lissaboni Uus Ülikool, Portugal) õigusteaduskonna doktorantuuris ja talle omistati 2003. aastal õigusteaduse doktori kraad.

Akadeemilise karjääri raames oli ta kõigepealt aastatel 1981–1986 Universidade de Lisboa õigusteaduskonna lektor ja hiljem aastatel 1987–1996 Universität des Saarlandes’i (Saarlandi ülikool, Saksamaa) Euroopa uuringute instituudi külalisprofessor. Aastatel 2003–2008 tegutses ta Universidade Nova de Lisboa dotsendina ja aastatel 2008–2018 oli ta sama ülikooli kaasprofessor. Samuti oli tegutses ta õppejõuna Universidad Pontificia Comillas’es (Comillase paavstlik ülikool, Espagne), olles aastatel 2014–2018 külalisprofessor. Tema teadustöö kajastub arvukais tema poolt avaldatud publikatsioonides, mille teemaks on konstitutsiooniõigus ning liidu õigus – eeskätt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev, isikute vaba liikumine ja institutsiooniõigus.

N. Piçarra asus Euroopa Kohtus esmakordselt tööle 1986. aastal. Ta töötas jurist-lingvistina kuni 1987. aastani ja seejärel õigustoimetajana aastatel 1987–1990. 1990. aastal siirdus ta Üldkohtusse õigusnõunikuks Üldkohtu presidendi José Luís da Cruz Vilaça kabinetti, kus koostöö jätkus 1995. aastani, pärast mida siirdus ta kohtunik Rui Manuel Gens de Moura Ramose kabinetti, jäädes sinna 1996. aastani.

Tema koduriigi valitsus määras ta aastateks 1996–1999 Portugali välisministeeriumisse Euroopas isikute vaba liikumise riiklikuks koordinaatoriks ja esindajaks K-4 Komitees ning Schengeni lepingute alalise alalise konsultatsioonistruktuuri kesktöögrupi liikmeks.

Ta tegutses aastatel 2004–2018 Portugali määratud esindajana töötajate vaba liikumise ja sotsiaalkindlustuse Euroopa Liidu sõltumatute ekspertide võrgustikus FreSsco ja Euroopa sisserände- ja varjupaigaõiguse uuringute akadeemilise võrgustiku Odysseus liikmena. Samuti oli ta aastatel 2015–2018 Viinis (Austria) asuva European Union Agency for Fundamental Rights (Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti) nõukogu liige.

N. Piçarra nimetati 8. oktoobril 2018 Euroopa Kohtu kohtunikuks, kellena ta tegutseb siiani.

A. Rantos, kes on sündinud 1953. aastal Ateenas (Kreeka), sai 1976. aastal Panepistimio Athinon’i (Ateena ülikool, Kreeka) õigustaduse diplomi ja viis 1990. aastal õpingud lõpule, saades Université libre de Bruxelles’i (Brüsseli vaba ülikool, Belgia) magistrikraadi spetsialiseerumisega Euroopa õigusele. 1992. aastal sai temast Institut international des droits de l’homme’i (Rahvusvaheline inimõiguste instituut, Genf (Šveits) ja Strasbourg (Prantsusmaa)) „Fellow“.

1978. aastal tegutses ta Ateena advokatuuri advokaadina, misjärel asus ta tööle Symvoulio tis Epikrateias’es (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kus ta oli aastatel 1979–2020 ametnik, seejärel nooremliige, pärast liige, saades seejärel asepresidendiks ning lõpuks presidendiks. Aastatel 2000–2020 oli ta Anotato Eidiko Dikastirio (Kreeka kõrgeim erikohus) liige ja aastatel 2011–2020 Eidiko Dikastirio Agogon Kakodikias’e (kohtunike vastutuse asjade erikohus, Kreeka) president. Aastatel 1996–2020 tegutses ta – esmalt liikmena ja seejäral presidendina – Anotato Symvoulio Dioikitikis Dikaiosynis’es (halduskohtute ülemnõukogu, Kreeka). Aastatel 2011–2020 täitis ta samuti Peitharchiko Symvoulio Melon Didaktikou Ereunitikou Prosopikou ton Anotaton Ekpaideutikon Idrymaton’i (kõrgemate õppeasutuste õppejõudude distsiplinaarnõukogu president) presidendi ülesandeid.

Lisaks õigusemõistmisele on M. Rantosele sageli tehtud ülesandeks osaleda eesistujana mitmetes seaduseelnõude väljatöötamise komisjonides. Ta oli Κentriki Nomoparaskeuastiki Epitropi (seaduseelnõude väljatöötamise keskkomisjon, Kreeka) liige. Tulenevalt huvist õpetamise vastu, oli ta Euroopa õiguse kursuse ja haldusõiguse kursuse õppejõud aastatel 1990–1994 Ethniki Scholi Dimosias Dioikisis’es (riiklik kõrgem haldusõppeasutus, Kreeka) ning aastatel 1995–2016 Ethniki Scholi Dikastikon Leitourgon’is (riiklik kõrgem kohtunike õppeasutus, Kreeka). Tema mõtted erinevatel juriidilistel teemadel on väljenduse leidnud tema rohketes uurimistöödes, millest paljud on avaldatud.

A. Rantos nimetati 10. septembril 2020 Euroopa Kohtu kohtujuristiks, kellena ta tegutseb siiani.

Ineta Ziemele, kes sündis 1970. aastal Jelgavas (Läti), omandas 1993. aastal diplomi õigusteaduses Latvijas Universitātes (Läti ülikool), mida ta täiendas samal aastal magistriõpingutega Ameerika õigussüsteemi, Euroopa ühenduste õiguse ja poliitika ning politoloogia alal Aarhus Universitetis (Aarhusi Ülikool, Taani). Seejärel omandas ta 1994. aastal Lunds Universiteti (Lundi ülikool, Rootsi) magistrikraadi rahvusvahelises õiguses ja viis oma õpingud lõpule Cambridge Universitys (Cambridge’i ülikool, Ühendkuningriik), kus ta kaitses 1999. aastal doktoriväitekirja õigusteaduses.

Töökäiku alustas ta parlamendiliikme assistendina Läti parlamendis aastatel 1990–1992 ja seejärel töötas ta ajavahemikul 1992–1995 Läti parlamendi välisasjade komisjoni nõunikuna. 1995. aastal nimetati ta Läti peaministri nõunikuks ja ühtlasi tegutses ta aastatel 1999–2001 Euroopa Nõukogu inimõiguste peadirektoraadi nõunikuna Strasbourgis.

Lisaks töötas I. Ziemele alates 1993. aastast õppejõuna, kõigepealt assistendi ametikohal Latvijas Universitāte (Läti ülikool) õigusteooria ja politoloogia osakonnas ning rahvusvahelise õiguse ja mereõiguse osakonnas. Seejärel töötas ta kuni 1999. aastani samas ülikoolis rahvusvahelise õiguse ja Euroopa õiguse lektorina ja samal ajavahemikul asutas ta Latvijas Universitāte inimõiguste instituudi, mida ta juhatas 1999. aastani. Lisaks oli ta „Söderberg“-professor ja seejärel külalisprofessor rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste professor Rīgas Juridiskā augstskola (Riia juriidiline kõrgkool, Läti), kus ta hoiab alates 2001. aastast rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste professoritooli. Ajavahemikul 2001–2005 õpetas ta külalisprofessorina ka Lunds universiteti Raoul Wallenbergi instituudis.

Kohtunikuna tegutseb I. Ziemele 2005. aastast, mil ta nimetati Strasbourgi Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks, kus ta aastani 2014 oli ka koja president. 2015. aastal nimetati ta Latvijas Republikas Satversmes tiesa (Läti Vabariigi konstitutsioonikohus) kohtunikuks ja aastatel 2017–2020 oli ta selle kohtu president.

Alates 2017. aastast on ta korrespondentliige Läti teaduste akadeemias, kuhu ta teeb kaastööd õigusuuringute valdkonnas, olles avaldanud arvukalt publikatsioone.

I. Ziemele nimetati 6. oktoobril 2020 Euroopa Kohtu kohtunikuks ja on selles ametis tänaseni.

Zoltán Csehi, kes on sündinud 1965. aastal Budapestis (Ungari), sai Eötvös Loránd Tudományegyetemi (Latránd Eötvös Ülikool, Ungari) õigusteaduse diplomi 1990. aastal ja Ruprecht-Karls-Universität Heidelbergi (Ruprecht Karl de Heidelbergi Ülikool) Master of Laws diplomi 1991. aastal. Ta jätkas õpinguid Eötvös Loránd Ülikooli doktorantuuris ja kaitses doktoritöö 2004. aastal. Tal on 1992. aastast ka Eötvös Loránd Ülikooli diplom kunstiajaloos.

Pärast seda, kui ta võeti Budapesti advokatuuri liikmeks, tegutses ta aastatel 1995-2016 Ungaris advokaadina. Paralleelselt advokaadi kutsetegevusega oli ta aastatel 2004-2016 ka vahekohtunik Pénz és Tőkepiaci Állandó Választottbíróságis (raha- ja kapitaliturgude alaline vahekohtukohus, Ungari) ja ad hoc vahekohtutes.

Zoltán Csehi oli Eötvös Loránd Ülikooli koosseisuväline õppejõud aastatel 1991-2005 ning koosseisuline õppejõud aastatel 2005-2016. Samuti tegi ta koostööd Pázmány Péter Katolikus Egyetemiga (Péter Pázmány Katoliiklik Ülikool, Ungari), olles seal kaubandusõiguse õppetooli juhataja aastatel 2007-2013 ja õppejõud alates 2013. aastast. Seejärel oli ta seal era- ja kaubandusõiguse õppetooli juhataja aastatel 2013-2016, era- ja kaubandusõiguse teadusuuringute õppejõud alates 2017. aastast ning eraõiguse õppetooli juhataja alates 2018. aastast. Alates 2013. aastast on ta université catholique de Lyon (Lyoni Katoliiklik Ülikool, Prantsusmaa) külalisõppejõud.

Zoltán Csehi nimetati 13. aprillil 2016 Üldkohtu kohtunikuks. Ta oli sel ametikohal viis aastat enne kui ta nimetati Euroopa Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2021.

Octavia Spineanu-Matei, kes sündis 1967. aastal Vălenii de Muntes (Rumeenia), omandas 1990. aastal õigusteaduse eriala diplomi (kiitusega) Universitatea Alexandru Ioan Cuza din Iașis (Alexandru Ioan Cuza ülikool, Rumeenia) ja 1999. aastal õigusteaduse doktorikraadi Academia de Polițies „Alexandru Ioan Cuza“ (politseiakadeemia „Alexandru Ioan Cuza“, Rumeenia).

Töökäiku alustas ta 1991. aastal Judecătoria sectorului 4 București (Bukaresti 4. piirkonna esimese astme kohus, Rumeenia) kohtunikuna ja jäi sellele ametikohale kuni 1996. aastani. Aastatel 1996–1999 oli ta Tribunalul București (Bukaresti esimese astme ja apellatsioonikohus, Rumeenia) kohtunik ja 1997–1999 selle tsiviilkolleegiumi esimees. Järgnevalt oli ta aastatel 1999–2005 Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) kohtunik ja 1999–2003 selle tsiviilkolleegiumi esimees ning ajavahemikuks 2006–2016 nimetati ta Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) kohtunikuks.

Ajavahemikus 2006–2016 oli O. Spineanu-Matei Münchenis (Saksamaa) asuva Euroopa Patendiameti laiendatud apellatsioonikoja välisliige.

O. Spineanu-Matei andis alates 1997. aastast oma panuse ka Rumeenia kohtunike ja prokuröride koolitusse, olles õppejõud Institutul Național al Magistraturiis (kohtunike ja prokuröride riiklik instituut, Rumeenia), samuti selle instituudi teadusnõukogu liige ja veel direktor aastatel 2011–2016. Ka oli ta Școala Națională de Grefieri (riiklik kohtuametnike kool, Rumeenia) juhatuse liige. Ajavahemikus 2012–2016 oli ta Universitatea din București (Bukaresti ülikool, Rumeenia) doktoriõppe nõukogu liige. Ta on mitme õigusteadust käsitleva teose kaasautor ja avaldanud arvukalt artikleid ning osaleb regulaarselt riigisisestel ja rahvusvahelistel konverentsidel.

O. Spineanu-Matei nimetati Üldkohtu kohtunikuks 19. septembril 2016. Ta oli selles ametis viis aastat ja nimetati seejärel 7. oktoobril 2021 Euroopa Kohtu kohtunikuks.

Laila Medina, kes sündis 1971. aastal Jelgavas (Läti), õppis IMO International Maritime Law Instituteʼis (IMO rahvusvaheline mereõiguse instituut, Malta) ja omandas seal 1995. aastal õigusteaduse magistrikraadi rahvusvahelises mereõiguses. Seejärel omandas ta 2002. aastal magistrikraadi liidu õiguses Rīgas Juridiskā augstskolas (Riia kõrgem õiguskool, Läti).

Teenistuskäiku alustas ta 1995. aastal Läti transpordiministeeriumi õigusosakonna juhatajana ja merevaldkonna direktori asetäitjana. Ta töötas seal 2002. aastani, kui ta nimetati samas ministeeriumis Euroopa asjade riigisekretäri nõunikuks.

L. Medina oli 2004–2005 Läti Vabariigi riigikantselei Euroopa asjade büroo juhataja asetäitja.

Aastal 2005 asus ta Läti justiitsministeeriumi poliitika planeerimise osakonna direktori ametikohale. Alates 2006 oli ta justiitsministeeriumi sektoripoliitika riigisekretäri asetäitja ja seejärel 2009–2021 õiguspoliitika riigisekretäri asetäitja.

L. Medina on olnud ka õppejõud. Ajavahemikul 1998–2006 õpetas ta Euroopa õigust ja Euroopa Liidu institutsioonilist õigust Valsts administrācijas skolas (avaliku halduse kool, Läti). Aastal 2012 koolitas ta kohtunikke ja notareid Rooma III määruse osas. Alates 2008. aastast on ta Biznesa augstskola Turība (kõrgem ärikool „Turība“, Läti) õigusteaduskonna nõukogu liige.

L. Medina nimetati Euroopa Kohtu kohtujuristiks 7. oktoobril 2021.

Bernardus (Ben) Maria Polycarpus Smulders sündis 1960. aastal Haagis (Madalmaad). 1983. aastal anti talle Universiteit Leidenis (Leideni ülikool, Madalmaad) magistrikraad õigusteaduses. Ta jätkas õpinguid London School of Economics and Political Science’is (Londoni majandus- ja poliitikateaduste ülikool, Ühendkuningriik), kus ta omandas õigusmagistri kraadi 1984. aastal. 2010. aastal osales ta koolitusel London Business Schoolis (Ühendkuningriik), 2011. aastal INSEAD Fontainebleaus (Prantsusmaa) ja 2018. aastal Stanford Business Schoolis (Ameerika Ühendriigid).

B. Smuldersi erialane töökäik algas 1985. aastal Amsterdami advokatuuri advokaadina, kellena ta töötas 1990. aastani.

B. Smulders asus teenistusse Euroopa Komisjoni õigustalituses 1991. aastal ja töötas seal kuni 1994. aastani kapitali vaba liikumise, asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse, maksustamise, tolliliidu ning majanduse- ja rahaliidu töögrupis, samuti riigiabi ja dumpinguvastaste meetmete kontrolli töögrupis.

B. Smuldersi teenistuskäik jätkus komisjonis välissuhete ja laienemise voliniku Hans van den Broeki kabineti liikmena (1995–1999), siseturu, maksunduse ja tolliliidu voliniku Frits Bolkesteini kabineti liikmena (1999–2000) ja komisjoni presidendi Romano Prodi kabineti liikmena (2000–2004). Aastatel 2004–2008 oli ta konkurentsivolinik Neelie Kroesi kabinetiülem ning seejärel komisjoni õigustalituse vanemõigusnõunik, tegutsedes Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja kaubanduspoliitika töörühma direktorina (2020–2022). Aastatel 2022–2024 oli ta komisjonis peadirektori asetäitja konkurentsi peadirektoraadis, kus tema vastutusalas oli riigiabi kontroll.

Alates 2012. aastast täitis B. Smulders vastavalt vajadusele Gerechtshof Den Haagi (Haagi apellatsioonikohus, Madalmaad) asekohtuniku ülesandeid, osaledes eeskätt nende kohtuasjade lahendamisel, mis puudutasid liikmesriigi vastutust liidu õiguse rikkumise korral, rahvusvahelist avalikku õigust ja kolmandate riikide immuniteeti seoses kohtuotsuste täitmisega. Lisaks sellele pühendas ta end ülikoolikarjäärile peamiselt rahvusvahelise ja Euroopa õiguse alal, tegutsedes lektorina Fondazione Collegio Europeo di Parmas (Parma Euroopa kolledži sihtasutus, Itaalia) alates 2003. aastast ja Université Paris-Panthéon-Assasis (Pariisi II Panthéon-Assasi ülikool, Prantsusmaa) alates 2019. aastast ning külalisprofessorina Vrije Universiteit Brusselis (Brüsseli Vaba Ülikool, Belgia) ja Brügges Euroopa Kolledžis (Belgia) alates 2013. aastast. Samuti oli ta ajavahemikus 1994–2005 õppejõud Universiteit van Amsterdamis (Amsterdami ülikool, Madalmaad) ja Nijmegenis Radboud Universiteitis (Radboudi ülikool, Madalmaad). B. Smulders oli aastatel 2002–2022 Universiteit Leideni õigusteaduskonna Euroopa Instituudi kuratooriumi liige ja seejärel president. Aastatel 2008–2024 oli ta väljaande Common Market Law Review toimetuse liige.

Ta on paljude eeskätt konkurentsiõigust, institutsioonilist õigust, õigusriigi kaitset ning majandus- ja rahaliitu käsitlevate teoste ja artiklite autor.

B. Smulders nimetati Euroopa Liidu Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2024.

Dean Spielmann sündis 1962. aastal Luxembourgis (Luksemburgi Suurhertsogiriik) ja sai 1988. aastal Université catholique de Louvainist (Leuveni katoliiklik ülikool, Belgia) litsentsiaadikraadi õigusteaduses ning jätkas õpinguid University of Cambridge, Fitzwilliam College’is (Cambridge’i ülikooli Fitzwilliami kolledž, Ühendkuningriik), mille lõpetas 1990. aastal Master of Lawsʼi kraadiga.

Aastatel 1989–2004 oli D. Spielmann Luksemburgi advokatuuri kuuluv advokaat ja töötas lisaks ülikoolis kriminaalõiguse, inimõiguste ning Euroopa Inimõiguste Kohtu menetluse õppejõuna. Aastatel 1991–1997 oli ta Université catholique de Louvainis teadustöö assistent ning aastatel 1996–2006 Université du Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) kaaslektor. Ajavahemikus 1997–2009 oli ta ka Université Nancy II (Nancy II ülikool, Prantsusmaa) õppeülesande täitja ning aastatel 2017–2018 Institut d'études politiques de Parisʼ (Pariisi riigiteaduste instituut, Prantsusmaa) õppejõud.

Peale selle on D. Spielmann arvukate teoste ja artiklite autor ning mitme õigusalase perioodikaväljaande teadusnõukogu ja toimetuse liige.

D. Spielmann määrati 2000. aastal Luksemburgis asuva inimõiguste nõuandekomisjoni liikmeks ja sellena tegutses ta kuni 2004. aastani. Aastatel 2002–2004 oli ta samuti Euroopa Advokatuuride ja Õigusliitude Nõukogu (CCBE) inimõiguste komitee ja kriminaalõiguse komitee liige ning lisaks sellele kuulus ta Euroopa Liidu põhiõiguste valdkonna sõltumatute ekspertide võrgustikku.

D. Spielmann nimetati 2004. aastal Strasbourgis (Prantsusmaa) asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks, temast sai 2011. aastal koja president, seejärel 2012. aastal selle kohtu asepresident ning lõpuks aastateks 2012–2015 president.

D. Spielmann nimetati Üldkohtu kohtunikuks 13. aprillil 2016 ja koja presidendi ülesandeid täitis ta alates 30. septembrist 2019 kuni 6. oktoobrini 2024.

Alates 7. oktoobrist 2024 on ta Euroopa Kohtu kohtujurist.

Massimo Condinanzi sündis 1964. aastal Biellas. Õigusteaduse litsentsiaadi kraadi sai ta 1988. aastal Università degli Studi di Genovast (Genova ülikool, Itaalia). Doktorikraadi Euroopa ühenduste õiguse alal omandas ta 1993. aastal Università degli Studi di Bolognast (Bologna ülikool, Itaalia).

M. Condinanzi erialane akadeemiline töökäik algas 1990. aastal, mil ta asus õppe- ja teadustöö assistendina tööle Università degli Studi di Milano (Milano ülikool, Itaalia) õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse kateedris, kus ta töötas sellel ametikohal kuni 1996. aastani. Aastatel 1996–1998 töötas ta samas kateedris rahvusvahelise õiguse teadurina.

M. Condinanzi asus 1997. aastal Euroopa Kohtu teenistusse, töötades nõunikuna algul kohtujurist Giuseppe Tesauro kabinetis ja hiljem kohtujurist Antonio Saggio kabinetis.

Pärast Itaaliasse naasmist 1998. aastal hakkas M. Condinanzi õpetama rahvusvahelist õigust rahvusvahelise õiguse kaasprofessorina Università di Bolognas ja Euroopa Liidu õigust Università Cattolica del Sacro Cuore (Milano Püha Südame Katoliku Ülikool, Itaalia) Piacenza ülikoolilinnakus. Aastatel 2001–2004 oli ta Università degli Studi di Genova õppejõud ning seejärel aastatel 2004–2005 Università degli Studi di Milano õigusteaduskonna õppejõud. 2005. aastal sai ta selle teaduskonna korraliseks professoriks ning töötas Euroopa Liidu õiguse õppetooli ja Euroopa Liidu menetlusõiguse õppetooli hoidjana. Ajavahemikus 2014–2018 tegutses M. Condinanzi samas teaduskonnas Itaalia ja riigiülese avaliku õiguse osakonna rahvusvahelise õiguse kolleegiumi koordinaatorina. Ta oli külalisprofessor Université Paris-Panthéon-Assasis (Paris-Panthéon-Assasi ülikool, Prantsusmaa), Université Montesquieu Bordeaux IV-s (Bordeaux’ IV Montesquieu ülikool, Prantsusmaa), Universitatea „Alexandru Ioan Cuza“ din Iașis (Alexandru Ioan Cuza ülikool, Rumeenia) ja Université de Genève’is (Genfi ülikool, Šveits). Ta tegutses eeskätt Euroopa Liidu menetlusõigust käsitlevate väitekirjade kaitsmise nõukogu liikme ja ettekandjana Université Paris-Panthéon-Assasis, Université Montesquieu Bordeaux IV-s ja Université de Montpellier’s (Montpellier’ ülikool, Prantsusmaa).

M. Condinanzi, olles alati olnud huvitatud Euroopa Liidu menetlusõigusest, on alates 2023. aastast perioodilise väljaande Revue du contentieux européen vastutav toimetaja.

Aastatel 2016–2018 ja 2019–2023 oli M. Condinanzi Itaalia riigikantseleis liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustega tegeleva sihtgrupi koordinaator.

Alates 2005. aastast tegutses M. Condinanzi ka Biella ja Milano advokatuuri kuuluva advokaadina, osaledes paljude kohtuasjade lahendamises liidu kohtutes.

Samal ajal oli M. Condinanzi ka Trieri Euroopa Õigusakadeemia (Saksamaa) haldusnõukogu liige ja lektor ning seejärel 2018. aastast alates Scuola Superiore della Magistraturas (Itaalia kõrgeim kohtunike kool) ekspert-juhendaja.

M. Condinanzi on samuti paljude eelkõige liidu õiguse valdkonda käsitlevate teoste autor ning on osalenud – sageli korraldajana – riigisisestel ja rahvusvahelistel konverentsidel. 2017. aastal aitas ta koordineerida esimese liidu kohtute kodukordade itaaliakeelse artiklipõhise kommentaariumi koostamist. Samuti oli ta aastatel 2017–2023 riigi huvides läbiviidava uurimisprogrammi (PRIN 2017) „Dove va l’Europa?“ („Kuhu suundub Euroopa?“) uurimisüksuse koordinaator.

M. Condinanzi nimetati Euroopa Liidu Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2024.

Fredrik Schalin sündis 1964. aastal Stockholmis (Rootsi). Ta sai Stockholms universitetist (Stockholmi ülikool, Rootsi) 1991. aastal diplomi õigusteaduses ning Université de Paris I Panthéon-Sorbonne’ist (Paris I Panthéon-Sorbonne’i ülikool, Prantsusmaa) 1990. aastal diplomi õigusteaduses ja 1994. aastal süvendatud õpingute järel diplomi ühenduse ja liidu õiguses.

F. Schalini esimene erialane töökoht oli Södertälje tingsrätt (Södertälje esimese astme kohus, Rootsi), kus ta aastatel 1991–1993 töötas nõunikuna, misjärel töötas ta aastatel 1994–1995 nõunikuna Svea hovrättis (Svea apellatsioonikohus, Stockholm, Rootsi). Aastatel 1995–1996 oli ta Gotlands tingsrätti (Gotlandi esimese astme kohus, Rootsi) ja Norrtälje tingsrätti (Norrtälje esimese astme kohus, Rootsi) kohtunik ning seejärel aastatel 1996–1997 Svea hovrätti kohtunik.

1997. aastal asus F. Schalin tööle Rootsi rahandusministeeriumi parlamendikomisjoni aseesimehena ning 1999. aastal nimetati ta Rootsi välisministeeriumi Euroopa asjade õigusnõunikuks.

1998. aastal asus F. Schalin Euroopa Kohtu teenistusse kohtunik Hans Ragnemalmi nõunikuna ning aastatel 1999–2006 oli ta kohtunik Stig von Bahri nõunik.

Pärast Rootsi naasmist töötas F. Schalin aastatel 2006–2008 juristina. 2008. aastal võeti ta Stockholmi advokatuuri liikmeks, misjärel ta töötas advokaadina. Kohtusüsteemi asus ta uuesti tööle 2009. aastal, mil temast sai Södertörns tingsrätti (Södertörni esimese astme kohus, Rootsi) kohtunik ja hiljem koja president; sellel ametikohal töötas ta kuni 2016. aastani.

F. Schalin on samuti tegutsenud õppejõuna, olles aastatel 2006–2008 Stockholms universiteti lektor; alates 2011. aastast on ta õppejõud Domstolsakademinis (Rootsi kohtunike akadeemia).

F. Schalin nimetati Üldkohtu kohtunikuks 8. juunil 2016 ja ta oli koja president 19. septembrist 2022 kuni 6. oktoobrini 2024.

Alates 7. oktoobrist 2024 on ta Euroopa Kohtu kohtunik.

Andrea Biondi sündis 1965. aastal Firenzes (Itaalia). Ta õppis Università degli Studi di Firenzes (Firenze ülikool, Itaalia), kust ta sai 1990. aastal magistrikraadi õigusteaduses, millele järgnes doktorikraad võrdlevas õiguses 1996. aastal.

Ta alustas oma akadeemilist karjääri University College Londonis (Londoni ülikooli kolledž, Ühendkuningriik) 1993. aastal, seejärel töötas ta aastatel 1994–1997 University of Birminghamis (Birminghami ülikool, Ühendkuningriik). 1997. aastal liitus ta King's College Londoniga (Londoni King’s College, Ühendkuningriik), kus temast sai 2006. aastal Euroopa Liidu õiguse professor. Sellel ametikohal on ta sellest ajast peale töötanud. Aastatel 2001–2024 oli ta ka Londoni King’s College’i Euroopa õiguse keskuse direktor.

Kogu oma teenistuskäigu jooksul on A. Biondi olnud regulaarselt tegev külalisprofessorina nimekates ülikoolides, nimelt Libera Università Internazionale degli Studi Sociali Guido Carlis „LUISS“ (Guido Carli rahvusvaheline sotsiaaluuringute vabaülikool, Itaalia), Università Bocconis (Bocconi ülikool, Itaalia), Università degli Studi di Roma „La Sapienzas“ (Rooma ülikool „La Sapienza“, Itaalia), Freie Universität Berlinis (Berliini vabaülikool, Saksamaa), université Paris II Panthéon-Assas’s (Paris II Panthéon-Assas’ ülikool, Prantsusmaa), Georgetown Universitys (Georgetowni ülikool, Ameerika Ühendriigid) ja Campus of the College of Europe in Natolinis (Euroopa kolledži ülikoolilinnak Natolinis, Poola).

Ta oli 2021. aastal Euroopa Liidu Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) apellatsiooninõukogu asejuhataja.

A. Biondi võeti Itaalia advokatuuri 2001. aastal ja töötas aastatel 2003–2024 järjestikku kahes Londoni advokaadibüroos ekspertnõustajana.

Ta on paljude, peamiselt liidu õigust käsitlevate teoste ja artiklite autor.

A. Biondi nimetati Euroopa Liidu Kohtu kohtujuristiks 7. oktoobril 2024.

Stéphane Gervasoni, kes sündis 1967. aastal Voironis (Prantsusmaa), sai 1988. aastal Institut d’études politiques de Grenoble’i (IEP) (riigiteaduste instituut, Grenoble, Prantsusmaa) diplomi ja 1993. aastal École nationale d’administrationi (ENA) (riiklik avaliku halduse kõrgkool, Prantsusmaa) diplomi (Léon Gambetta nimeline lend).

Erialasele tööle asus ta 1993. aastal kui auditeur Conseil d’État’s (Pariis, Prantsusmaa), kus ta hiljem, alates 1996. aastast, töötas kui maître des requêtes (ametiaste kuni 2008. aastani, mil ta nimetati conseiller d’État’ks). Nendel ametiastmetel töötas ta kuni 1997. aastani ettekandja-kohtunikuna kohtuvaidluste osakonnas, olles ühtaegu sotsiaalosakonna liige (1996–1997). Samal ajal täitis ta aastatel 1994–1996 sel ajal Conseil d’État’ juures tegutsenud pensionide erikomisjonis valitsuse voliniku ülesandeid ning oli aastatel 1995–1997 Prantsuse avaliku teenistuse ministeeriumi ja Pariisi linna õigusnõunik.

Aastatel 1997–1999 töötas S. Gervasoni Yonne’i departemangu (Prantsusmaa) prefektuuri peasekretärina, täites ühtlasi Auxerre’i linnajao alamprefekti ülesandeid. Seejärel siirdus ta aastateks 1999–2001 tööle Savoie departemangu (Prantsusmaa) prefektuuri peasekretäriks, täites ühtlasi Chambéry (Prantsusmaa) kommuuni alamprefekti ülesandeid.

Conseil d’État’s ja avalikus teenistuses täidetud ametiülesanded olid lähtekohaks S. Gervasoni siirdumisele Euroopa Ühenduste Kohtusse, kus ta aastatel 2001–2005 töötas kohtunik Jean-Pierre Puissochet’ nõunikuna. Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtunikuks nimetati ta 5. oktoobril 2005, mil alustas tegevust see vastloodud kohus. Neid ülesandeid täitis ta kuni 6. oktoobrini 2011, olles 6. oktoobrist 2008 kuni 6. oktobrini 2011 koja president.

Olles kutsutud tagasi Conseil d’État’sse, täitis S. Gervasoni aastatel 2011–2013 kohtuvaidluste osakonna kaheksanda koja asepresidendi ametiülesandeid.

Lisaks on S. Gervasoni tegutsenud õppejõuna, olles lektor Institut d’études politiques de Paris’s (IEP) (riigiteaduste instituut, Pariis) aastatel 1993–1995 ja Université de Luxembourgis (Luksemburgi ülikool) 2016. aastast saadik. Samuti oli ta aastatel 2001–2005 NATO vaidluste lahendamise komisjoni põhiliige ja aastatel 2011–2013 Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) vaidluste lahendamise komisjoni liige.

S. Gervasoni nimetati Üldkohtu kohtunikuks 16. septembril 2013. Olles kaaskohtunike poolt kahel korral valitud koja presidendiks, oli ta sellel ametikohal alates 21. septembrist 2016 kuni 19. septembrini 2022.

Niels Fenger sündis 1986. aastal Kopenhaagenis. Õigusteaduse diplomi sai ta 1992. aastal Københavns Universitetist (Kopenhaageni ülikool, Taani) ning omandas 2004. aastal õigusteaduse doktori kraadi Aarhus Universitetis (Aarhusi ülikool, Taani).

N. Fengeri erialane töökäik algas Taani justiitsministeeriumis, kus ta aastatel 1992–1993 töötas Euroopa Liidu õiguse büroo allüksuse juhatajana ja aastatel 1993–1994 tsiviilõiguse büroos. 1994. aastal asus ta Euroopa Kohtu teenistusse, töötades nõunikuna kohtujurist Michael Bendik Elmeri kabinetis.

Taani naasnuna õpetas N. Fenger 1995. aastal Københavns Universitetis teaduri ametikohal haldusõigust ja liidu õigust. Aastatel 1996–2000 töötas ta taas Taani justiitsministeeriumis konstitutsiooniõiguse ja haldusõiguse büroo allüksuse juhatajana.

2001.aastal asus N. Fenger tööle Taani siseministeeriumis büroojuhatajana ning tema vastutusalas oli kohalike omavalitsuste äri- ja keskkonnaotsuste õiguspärasuse kontroll. 2002. aastal nimetati ta Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) õigusteenistuse direktoriks ning sellel ametikohal töötas ta 2009. aastani, esindades seda institutsiooni Euroopa Liidu Kohtus ja EFTA kohtus.

2009.aastal sai N. Fenger Københavns Universiteti haldusõiguse professoriks, kellena ta töötas 2017. aastani. Ta on paljude liidu õigust, haldusõigust ja Taani kohtute kodukordasid käsitlevate teoste ja artiklite autor.

Aastatel 2014–2015 ning hiljem aastatel 2017–2019 oli N. Fenger Østre Landsreti (idapiirkonna apellatsioonikohus, Taani) kohtunik.

Aastatel 2014–2016 kuulus N. Fenger ka Taanis tegutsevasse komisjoni, mis otsustab tsiviil- ja kriminaalvaldkonna apellatsioonkaebuste vastuvõetavuse üle.

Aastatel 2019–2024 oli N. Fenger Taani parlamendi ombudsman.

N. Fenger nimetati Euroopa Liidu Kohtu kohtunikuks 7. oktoobril 2024.

Ramona Frendo sündis 1971. aastal Maltal ja on pärit Żejtunist (Malta). Ta sai 1993. aastal Università ta' Maltast (Malta ülikool) õigusteaduse litsentsiaadi kraadi ning 1995. aastal doktorikraadi õigusteaduses. Õpinguid jätkas ta University of Cambridge’is (Cambridge’i ülikool, Ühendkuningriik), saades 1996. aastal magistrikraadi kriminoloogias. Akadeemilised õpingud lõpetas ta 2018. aastal King’s College Londonist (Ühendkuningriik) saadud Euroopa õiguse kolmanda tsükli diplomiga.

R. Frendo töötas aastatel 1996–2019 Malta advokatuuris advokaadina. Tänu valdkondadeülestele teadmistele oli ta aastatel 1997–1998 ka Malta sotsiaalkaitseministeeriumi õigusnõunik ning aastatel 1997–2019 õigusekspert Valletta (Malta) kohtutes ja aastatel 2006–2019 mitmes kindlustusseltsis.

Aastatel 2006–2019 kuulus R. Frendo Malta riiklike vahekohtunike nimekirja ning oli aastatel 2009–2019 Malta tööhõivekomisjoni liige. Aastateks 2012–2013 nimetati ta Malta riikliku perekonnakomisjoni ja Malta üldise kohtureformi komisjoni liikmeks ning seejärel aastateks 2014–2016 Malta õigusreformi komisjoni liikmeks. Malta valitsus nimetas ta 2016. aastal Euroopa Liidu Nõukogu viisatöörühma erinõunikuks ning ta oli selle töörühma esinaine 2017. aasta esimese poolel, kui Malta oli nõukogu eesistujariik.

R. Frendo nimetati Üldkohtu liikmeks 20. märtsil 2019. Sellel ametikohal oli ta neli aastat, misjärel nimetati ta 7. oktoobril 2024 Euroopa Kohtu kohtunikuks, kellena ta tegutseb praegu.

Rimvydas Norkus sündis 1979. aastal Klaipėdas (Leedu). Ta sai 2001. aastal Vilniaus universitetasest (Vilniuse ülikool, Leedu) magistrikraadi õigusteaduses. Seejärel läbis ta doktoriõpingud õigusteaduses Mykolo Romerio universitetases (Mykolas Romerise ülikool, Leedu), kaitstes väitekirja 2005. aastal.

R. Norkuse esimene erialane töökoht oli Lietuvos apeliacinis teismases (Leedu apellatsioonikohus), kus ta töötas aastatel 1999–2000 kohtuametnikuna. Aastatel 2000–2003 oli ta samas kohtu esimehe nõunik. Aastateks 2003–2009 nimetati ta Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) kohtupraktika osakonna direktoriks.

Aastatel 2009–2010 töötas R. Norkus Euroopa Parlamendis juristi-lingvistina. Seejärel pöördus ta tagasi Leetu, kus töötas aastatel 2010–2012 Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) õigusuuringute osakonna direktori ametikohal. Aastatel 2012–2013 oli ta ühe aasta Lietuvos Aukščiausiasis Teismase kohtunik, misjärel sai temast aastateks 2014–2019 selle kohtu esimees. Aastatel 2016–2018 oli ta Lietuvos Teisėjų taryba (Leedu kohtute nõukogu) esimees.

Aastatel 2007–2008 oli R. Norkus ühtlasi tegev õppejõuna, olles kaasprofessor Mykolo Romerio universitetases. Aastatel 2012–2019 oli ta selle ülikooli eraõiguse instituudi professor. Ka on ta arvukate õigusalaste publikatsioonide autor.

Alfredo Calot Escobar, kes sündis 1961. aastal Valencias (Hispaania), õppis Universidad de Valencias (Valencia ülikool, Hispaania), kus ta omandas 1984. aastal õigusteaduse eriala diplomi.

1986. aasta jaanuaris võttis Valencia autonoomse piirkonna kommertskoda ta tööle kaubandusanalüütikuna Torontos (Kanada) asuvas Hispaania kaubandusbüroos. Seal töötas ta kuni Euroopa Ühenduste Kohtu teenistusse asumiseni 16. juulil 1986, olles enne edukalt osalenud õigustõlke direktoraadis esimeste hispaania keele juristide-lingvistide ametikohtade täitmiseks korraldatud avalikul konkursil.

Ta edutati 1990. aastal jurist-toimetaja ametikohale, millel ta töötas kuni 1993. aastani, kui ta asus tööle Euroopa Kohtu pressi- ja teabeosakonda.

A. Calot Escobar osales 1995. aastal edukalt Euroopa Parlamendi uuel administraatorite ametikohtade täitmiseks korraldatud avalikul konkursil. See võimaldas tal tööle asuda institutsioonilise komisjoni sekretariaadis, kus tema ülesandeks oli parlamendiliikmetele mõeldud erinevate õigusdokumentide ettevalmistamine, seda eelkõige Amsterdami lepingu sõlmimisele eelnenud liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsi raames.

1995. aastal asus ta tööle Euroopa Kohtu kohtusekretäri kabinetti, kus ta täitis kohtusekretäri abi ülesandeid kuni 1999. aastani, mil ta nimetati kohtujurist Dámaso Ruiz-Jarabo Colomeri õigusnõunikuks.

Mitmekülgse töökogemusega naasis ta 2000. aastal Euroopa Kohtu kirjaliku tõlke teenistusse juhatama hispaania keele tõlkeosakonda, mille loomises oli ta osalenud 14 aastat varem.

A. Calot Escobar nimetati kirjaliku tõlke peadirektoraadi direktoriks 2001. aastal, eriti olulisel ajal mitmekeelsuse ajaloos, sest liidus valmistuti kümne uue liikmesriigi vastuvõtmiseks ja koos sellega ametlike keelte arvu praktiliselt kahekordistumiseks (ametlike keelte arv suurenes 11 keelelt 20 keeleni).

Euroopa Kohtu osakondade struktuurimuudatuste järgselt nimetati A. Calot Escobar 2007. aasta juunis kirjaliku tõlke peadirektoraadi peadirektoriks.

6. oktoobril 2010 valiti ta Euroopa Kohtu kohtusekretäriks ja ta jätkab sellel ametikohal ka pärast teisele ametiajale järgnenud uut valimist 2022. aastal.